Finantsblogi

On üldtuntud tõik, et mida jubedam on finantsseis, seda vähem on motivatsiooni seda jälgida. Samas tekitab pimeduses kobamine piisavalt hirmu ning sunnib tõele otsa vaatama, ükskõik kui kole see ka ei oleks.

Aus ülestunnistus on, et me pere ei jälgi igakuist pere-eelarvet enam aastaid, kuid me ikkagi logime Rahakooli peaaegu iganädalaselt oma kulutuste fikseerimiseks ning kindlasti kasutame seda investeeringute ja suuremate ostude ning seonduvate väljaminekute omahinna mäletamiseks.

Me lühiajaline vaade on aastate jooksul pere-eelarve mõttes hägustunud, kuid ükski oma elust hooliv inimene ei saa lubada endale alltoodud küsimusele regulaarselt vastamata jätmist:

Kas mul üldse on vara ja varal väärtust ning kas see põleb heleda leegiga või mitte?

Seega päris kindlasti jälgime ka täna, 8 aastat peale vastava faili tekitamist, oma pere varade ja kohustuste suhet ehk rikkust või vaesust. See on meie jaoks piisavalt vähe vaeva nõudev, kuid piisavalt informatiivne tööriist ning kui ma mõnikord kirjeldamatus likviidsuskriisis tekkivates masendushoogudes ei teaks, kas mul nüüd ongi kõik vara varsti otsas või mitte, oleksin ammu püssi põõsasse visanud ja klõbistaksin seda teksti siin ilmselt hoopis lustlikumalt kellegi teise, mitte iseenda tagasihoidlikus kontoris.

Samas kui on võimalik kasvõi mõned korrad aastas näha, et pere omakapital areneb vaatamata äärmiselt konservatiivselt hinnatud ning pikka aega muutmata varade väärtusele endiselt mingi ime läbi õiges suunas, on võimalik säilitada mõõdukat optimismi ka mõnikord sularaha puudumisel tanklaketi cappuccino ostmata jättes või tundes kadedusega, kuidas kõik teised kiiremini ja jõulisemalt edenevad.

Seega ei, ma ei ole veel surnud, tean endiselt, kuhu teel oleme ja lihtsalt keeldun kaotamast usku, et jõuame saada ja teha veel kõike, mida tahame.

Ilusat nädalavahetust kõigile!

“Meist keegi ei jõua sellisesse vanusesse, kus kilod ei kao iseenesest.”

Ajakirjandus on uue aasta puhul kaalulangetamisnippidest (tean see kõlab jäledalt – pidigi kõlama) pungil ja peavoolumeediaga pärivoolu ujudes tundub eriti kohane paljastada ka enda seitse ennekuulmatut nippi edukaks kaalulangetamiseks.

Lõppenud aastal täitus kindlasti mõni mu isiklikest eesmärkidest, kuid käesolev temaatika ei olnud veel eelmise aasta esimeses pooles isegi mingi eesmärk. Lihtsalt juhtus nii. Kui augustis kaalusin tavalisel hommikul umbes 92 kg ja halvemal 93 kg, siis täna näitas kaal mulle 76,6 kg ja see pole mingi rekord või väga vinge tulemus, vaid lihtsalt hommik oli selline ning on olnud keskmiselt samasugune juba umbes kuu aega. Julgen seega end isegi piisavalt edukaks lugeda, et üldse sel teemal kirjutada ja ausalt ma ei julgeks kui selles osas endas kasvõi natuke kahtleksin.

Laias laastus on mu kehakaal seega langenud minimaalselt 14 kg, aga reaalselt kuskil vahemikus 14-15 kg, mis on minimaalselt 4 kg parem tulemus kui algselt seatud eesmärk ja nii vähe kaalusin viimati 15 aastat tagasi.

Sealjuures ei ole ma tundnud kordagi, et kõht on tühi, ma pole teinud päevagi sporti, pole lugenud ühtki kalorit ja söön endiselt täpselt seda, mida tahan.

Kuidas seda saavutada?

Väga lihtne – tuleb vähem õgida!

Päriselt.

Nii lihtne see ongi. Kui Sa ei viitsi enam paks olla, siis ära enam ole ja kõik.

Kehakaal pole inimese juures mingi maru oluline näitaja ja mind tegelikult ei huvita ega häiri ei üle- ega alakaalulisuse teemad ega inimesed üldse, aga kui sellest kellelgi kasu on, siis loetlen allpool kõik oma salanipid, mille abil ise edukalt ja märkimisväärse pingutuseta kaalus alla võtsin ning mida ka varem alati uskusin paika pidavat.

Siin need on, minu järeleproovitud ja toimivad kaalulangetamisnipid:

1. Otsusta ära!

See võib tunduda naljakas mõte, aga ilma otsuseta ei tee Sa midagi või kui teed, siis ainult nädal aega ja midagi sellest ei muutu. Põhjus, miks ma varem vabalt juurde võtsin, oli selles, et mind päriselt siiralt ei huvitanud, kui palju ma kaalun. Motti ei olnud.

Ühel ilusal õhtul oma praktiliselt ideaalses füüsilises vormis sõprade juures selgelt liiga kaua veini juues sain kuidagi eriti selgelt aru, et näen ikka kohutavalt nõme ja paks välja. Sellest hakkas väga piinlik ja selleks, et enam kunagi nii ei oleks, otsustasin natuke järele mõelnuna, et 10 nädala pärast olen vähemalt 10 kg kergem.

Panin isegi paika täpse kuupäeva (22.10.2016) ning kinnituse saamiseks ka teise kuupäeva (29.10.2016). Kinnitus oli mu meelest oluline, sest üheks päevaks suudab iga enesepetja ka kaalu ära petta, samas keskmiselt nädal aega olla endale sobivas kaalus tähendab juba suhteliselt kindlalt, et oled oma eesmärgi saavutanud.

Motivatsioon on väga tähtis ja kahjuks ei piisa inimese motiveerimiseks ainuüksi sellest, et kingapaelu on raske siduda, suvel ajab trepist ronides ilgelt higistama või kaubamajast tuleb iga kord suurema numbri särk valida. Sellest on kõigil täiesti kama ning need ebamugavused pole mingid tõsiseltvõetavad motivaatorid. Ja muide, ma usun, et lähedaste näägutamine ka ei ole.

Ei mina tea kui paljud lapsed seda jama siin lugema juhtuvad, aga kui otsene surmahirm kõrvale jätta, on kõige parem motivaator raudselt seks ja inimsuhted. Me teeme peaaegu kõike tegelikult iga päev teiste nimel ja olen tähele pannud, et absoluutselt kõik, kes soovivad kellelegi meeldida, võtavad kaalus alla või püsivadki ilusana. Samas need, kellel on kodus kõik hea ja turvaline (ehk sageli igav), võtavad pigem kaalus juurde. Isegi mingi umbisikuline soov “naistele meeldida” ei motiveeri inimest tavaliselt piisavalt, et ta reaalselt viitsiks kõhnaks hakata. Seega tasub motivatsiooniks mõeldagi välja mingi väga konkreetne ja ainult Sinu jaoks äge või hädavajalik eesmärk. Ja isegi kui see eesmärk siis vaid osaliselt täitub, on tulemus ikka kõvasti parem kui järgmised 10 nädalat sama paks edasi olla.

2. Söö vähem! Oluliselt vähem!

See on siin kõige olulisem punkt. Minusugune sporti mittetegev kontoritöötaja ei vajagi elus püsimiseks eriti toitu ja absoluutselt KÕIK söögikohad serveerivad Sulle iga toiduportsjoni liiga suurena. Seda ei pea ära sööma. Isegi poolt ei pea kui ei taha. Kartul, makaron, riis jms odav mass on seal taldrikul lihtsalt selleks, et toidukoht Sulle lahkem tunduks. Päriselt võid vabalt ainult liha ja parema osa salatist ära süüa ning ülejäänu järgi jätta. Ja ma tean, et olen selle taldrikutäie eest mõnikord üle 10 euro maksnud, aga sellest on täiesti ükskõik – põhimõtteliselt maksin ju hoopis maitseelamuse eest ja kellele see keedetud kartul ikka niiväga elamusi pakub?!

Laias laastus võib öelda, et kaalu langetamiseks tasub koheselt hakata nii kodus kui väljas umbes 1/4 – 1/3 võrra väiksemaid portsjoneid tarbima. Kui see ei aita, siis veelgi vähem! Esialgu on jah naljakas kui tõstad taldrikusse ainult ühe tüki korralikku liha ja vaid näpuotsaga kõige paremaid lisandeid. Ja peale söömist üritab Su aju kindlasti Sulle mäkra mängida, sest enne kui ta aru saab, et kõht ongi päriselt peale kiiret söömist täis, kulub veidi aega ja lauast tõustes võib tunduda, et tegelikult õgiks hea meelega veel. Selleks pole siiski mingit põhjust, sest juba ~30 minuti pärast jõuab seal pööningul ka lõpuks kohale, et toitained saabusid ja kõik on jälle hästi. Võid oma aju selles mõttes isegi teadlikult läbi näha ja talle endamisi öelda, et ta on lihtsalt õudselt kaval või rumal kui Sulle sisendab, et täida aga paaki, sest ta lihtsalt ei tea, et kütus on juba torudes ja kohe-kohe tuleb uus laks parimaid aineid peale.

Lisaks Su enda ajule võivad muidugi ka sõbrad ja perekond Sind algul oma küsimustega rööpast välja lüüa, sest ei saa aru, mis jama see on. Pole mingit mõtet laveerida ning tuleb lihtsalt öelda, et nii on ja Sind üldse ei häiri kui teised Su ümber rohkem söövad või kui Sa toitu minema viskad – Aafrikasse seda ju nagunii ei saadetaks. Ja oma lapse järelejäänud söök viska ka rahulikult minema, sest seda polnud antud hetkel kellelgi tarvis.

Juba 10-15 päeva pärast läheb kõik iseenesest palju lihtsamaks, sest selle ajaga harjuvad nii aju, magu kui lähedased uue normaalsusega täielikult ning suur toiduportsjon tundub edaspidi isegi koomiline ning vastik.

Toit on kütus ja massi ei saa lambist juurde tekkida, seega Sa ei lähe paksuks kommidest ega burgeritest ega jäätisest, vaid ülesöömisest. Proovin oma mõtet selgitada. Ma ei tea näiteks üldse midagi kaloritest (see pole mingi poos, ma ei tea neist ausalt midagi), aga miski ütleb mulle, et kui ma söön ära ühe kommi, saan sealt palju energiat ja tegelikult mul eluspüsimiseks peamiselt ainult energiat ja natuke kasulikke aineid ongi tarvis. Seega kui ma asendan selle kommi poole kapsaga, saan ehk tõesti sama palju energiat, aga pole seda tehes oma organismi kuidagi harjutanud mõtte ja tundega, et minu heaoluks ei pea kõht kogu aeg ägisemiseni pingul olema. Komm on samas palju parem kui kapsas, eks?

Hea uudis ongi see, et võid vabalt poole kapsa asemel süüa ära mingi maru mõnusa kommi, sest see ei tee kedagi paksuks. Ta kaalub ainult mõnikümmend grammi ja Sa ei saa hakata rohkem kaaluma kui sissesöödud grammide jagu. Tuleb lihtsalt aru saada, et kuna komm on väga efektiivne kütus, läheb väga palju sellest Su kehas päriselt käiku (ehk WC-s käies eriti midagi välja ei tule) ja ta kestab Sinu sees kaua. Kui Sa nüüd midagi peale selle kommi ei söö ja Sa pole mõni tegelane Marveli filmist, ei saa Su kaal mingi valemiga tõusta rohkem kui selle kommi jagu. Loogiline, kas pole? Seega pole mingit reaalset põhjust lisaks sellele kommile veel rämedalt õgida, nagu me heaoluühiskonnas kõik päevad läbi teeme, vaid harjuda tarbima tegelikult vajaliku energia kättesaamiseks sobiva aja jooksul sobivat kogust toitu. Nii lihtne ongi ja kõik järgmised punktid on toodud tähtsuse järjekorras lihtsalt abistamaks sellega hakkama saada.

3. Ära tee sporti!

See kõlab kindlasti esimese hooga jaburalt, sest peaaegu kõik soovitavad ju sporti tegema hakata kui tahad kaalu langetada. Ära usu! See on täielik müüt ja turunduspläma!

Tegelikult on iga protsessi eduka muutmise võti alati muuta vaid üht komponenti, sest vastasel juhul on määramatus liiga suur ning kogu Su pingutus laguneb koost. Seega selleks, et edukalt kaalu langetada, muuda ainult toitumist ja jäta KÕIK ülejäänud komponendid oma elustiilis vähemalt esialgu samaks.

Kui tegid enne 2 korda nädalas trenni, tee edaspidi ka, sest trenni ärajätmisel oled samuti üht komponenti protsessis näppinud ning see võib kõik paigast lüüa. Ja kui oled nagu mina, kelle suurimaks treeninguks on autoni ja tagasi kõndimine, ära jumala eest seda pingutust suurenda. Kui hakkad rohkem sporti tegema, saad kindlasti koheselt omaenese aju käest petta ja jääd lõpuks lolliks, sest automaatselt on Sul eluks rohkem energiat tarvis ja ole täiesti mureta – see asi Su kahe kõrva vahel leiab raudselt viisi, kuidas ja mis vabandustega Sind siis rohkem sööma meelitada. Sellise lisajokkeri mänguviskamine on kõige rumalam asi, mida Sa teha saad. Ära muuda oma elustiilis midagi peale toitumisharjumuste.

Ja kui lõppeesmärk ongi paremasse vormi saada, võta pigem esmalt kaalus alla, kontrolli, et see jääbki kestma ja alles siis hakka soovi korral enda füüsilist vormi timmima. Nii on lihtsam ja tulemus mõõdetavam.

4. Söö ainult seda, mida tõeliselt tahad!

Kõik, mida Sa oled varem kuulnud või lugenud kapsaste ja kaalikate abil edukast kaalulangetamisest, on mu ebaprofessionaalsel hinnangul täielik jura. Sa ei saa olla pikaajaliselt edukas, kui topid oma mao pidevalt mingit massi täis, sest siis ta arvab, et nii peabki olema ja teeb sealjuures ajuga päris head koostööd. Kui Sa siis lõpuks enam kapsaid süüa ei viitsi, tahavad nii magu kui aju ikka samu toidukoguseid ja ongi otsad vees, nagu öeldakse.

Seega mõttetu massi tarbimise asemel harjuta ennast ainult hea söögiga.

Mulle meeldib rämpstoit. Söön vist ülepäeviti burksi, pitsat või kebabi jms “rämpstoitu”, aga teen seda maitse pärast ja enamus neist toitudest lendab prügikasti või sööb selle keegi teine ära. Näiteks keskmise pitsa puhul on 2 lõiku täiesti piisav ja sama pitsat kannatab ka ülejäänud perel süüa. Burkside ja muude toitude puhul täitub prügikast lihtsalt kiiremini, sest kahjuks siinkandis kebabi keegi friikateta ei müü ja mu meelest parim Mac’i burger on üheks toidukorraks isegi pisut liiga suur (ei kujuta täna enam hästi ette, kuidas vanasti teda einena ehk koos kartulitega ära õgida jõudsin).

Aga kui Sa pole nagu mina ehk Sulle meeldivad peenemad toidud, on isegi veel lihtsam. Kui Sulle maitseb hea juust, söö ja naudi seda, sest juust on vist mingil moel isegi kasulik. Kui meeldib kala, oled päris õnnega koos, sest ma pole kuulnud, et kalast keegi paksuks läks. Või kui Sulle meeldib sink, söö puhast sinki. Nii leib kui sai seal all on täitsa mõttetu pudi, mis on mõeldud ainult selleks, et Sa odavamalt täiskõhutunde saaksid. Selle asemel, et sedasorti odavaid täiteaineid näost sisse ajada, tasub päriselt kõik selle suhteliselt odava massi peale kulutatav raha panna 100% toidust naudingu saamisele.

Ma ausalt ei liialda öeldes, et kui leiad ülimat naudingut kalamarjast, saad ka seda endale tõenäoliselt vabalt lubada ja õhtuti lusikaga puhast kalamarja süüa, sest enamus pagaritooteid, kapsaid, jogurteid ja muud mõttetut massi jääb edaspidi ostmata ning nende peale enam kunagi raha ei kulu. Aga ära siis omast arust kaval ole ja seda kummist tehtud kalamarjalaadset toodet osta, sest võid optimistlikult arvata, et petad oma aju ära, kuid päriselt ta nii loll ei ole.

Täiskõhutundest tekkiva naudingu asendamiseks maitsenaudingutega tuleb süüa AINULT seda, mida tõeliselt tahad, sest ainult siis on Su aju rahul ja meel rõõmus ning on nõus järgmist toidukorda ootama, et seda täiega kaifida. Ja kui Sa ikkagi oodata ei taha, vaata järgmist punkti – näksimine võib ka pigem positiivne olla.

5. Unusta toidukorrad ja söö siis kui kõht tühi!

Mingitel kellaaegadel konkreetsete taldrikutäite söömine võis olla mõistlik eelmise sajandi esimese pooleni, sest siis oli päev läbi tarvis nii rasket tööd teha, et esiteks polnud aega suvalisel hetkel midagi närida ja teiseks ei oleks inimene teisiti ka vastu pidanud. Praegu on juurdepääs toidule tavalisel kontoriinimesel enamvähem pidevalt olemas ning seega on muistsed rituaalid, et “kell 17:30 istun maha ja söön korraliku sooja söögi” täielik igand ja mõttetu tegevus, mis mõjub pigem Sind kahjustavalt. Nagunii tahad Sa pidevalt midagi närida, sest ahvatlus on olemas ja seega pole Su kõht enamasti üldse kunagi tühi. Pealegi ei ole selles “korralikus praes” ka enamasti midagi tervislikumat kui mõistlikult tervislikes ja ülimaitsvates näksides. Seega söö siis ja ainult siis kui kõht tegelikult tühi on ja sa seda tunned, mitte siis kui kõik arvavad, et nüüd on küll söögiaeg.

Võibolla löövad arstid mu risti, aga olen aru saanud, et päeva kohta üks normaalne (sealjuures ka kerge) söögikord on igati OK, et eluks vajalik kätte saada ning kõik ülejäänu võid vabalt üle päeva laiali jagada. Või kui soovid, tee kaks või siis kolm eriti naeruväärselt kerget söögikorda – peaasi, et päevane koguste summa ikkagi sama tuleks. Minu jaoks on see üks normaalne toidukord tavaliselt näiteks lõunasöök. Hommikuti pole ma vähemalt 20 aastat peaaegu kunagi söönud ning õhtusöögiga teen täpselt nii nagu tuju on, sest kui tahan õhtu jooksul näiteks kartulikrõpse, mingit maru head juustu või liha õgida, ei saa kuidagi kõht nii tühjaks minna, et sinna veel ühe seaprae peaks peale viskama. Samas kui lõunasöök jälle üldse vahele jäi, on õhtul ikka midagi natuke rohkem tarvis.

Paindlikkus on palju tähtsam kui rutiin ning peamine on mitte lasta oma ajul iial näljatunde tõttu Sind õgima meelitada. Ja isegi väga näljasena tuleb ta julmalt ära petta ning ainult natuke söönuna lihtsalt oodata – küll ta aru saab, et kõik läks juba heaks.

Muide, ka igavusest teleka ees näksimine ja veini joomine on ok kui selle punkti eelmisi mõtteid uuesti loed – jäta lihtsalt õhtusöök üldse ära ja ilmselt õnnestub ikkagi kaalu langetada. Mul näiteks on õnnestunud.

6. Ära loe kaloreid!

Mis neist ikka lugeda ja üldse, mis asjad need on?

Parem jälgi igal hommikul oma kaalu ja vaata nädala trendi. Kui iga nädal mingil päeval näitab kaal ühe täiskilonumbrite jagu madalamat numbrit kui eelmisel ehk näiteks eelmisel nädalal oli Su kehakaal 79,3 kg ning järgmisel on mõnel päeval 78,6, oled õigel teel. Kehakaal ei lange iga päev. Pigem näed kaalul väiksemat numbrit mingite tsüklitega nii umbes iga 2-3 päeva tagant ning seega ei ole mõtet erutuda kui eile omast arust hullult nälgisid ja täna hommikul kaal ikkagi suuremat numbrit näitab kui eile hommikul. Ta on lihtsalt selline päev ja kui iga päev ülesöömist väldid, on homme või ülehomme keha ikkagi liigsest massist vabanenud ning number jälle ilusam. Täisautomaatselt.

Kehakaalu kiire langetamine on rumal mõte, sest sellest võib nii haigeks jääda, et enam ei saagi terveks ja seega salene sama aeglaselt nagu juurde võtaksid ehk nö märkamatult.

Kusjuures, kui pidevalt mõistlikult toitud ja pikaajaline trend on õige, ei suuda Sa ühe peoõhtuga ennast jälle nii paksuks õgida, et see tegelikult üldse kogu Su nädala ära rikuks. Ma olen mitu korda proovinud, sest mõnikord on ju pühad ja sünnipäevad. Midagi ei juhtu kui korraks palju sööd ja edaspidi ikkagi samal lainel püsid ja see on igati loogiline. Sama moodi ei nälgi Sa ju luukereks kui jätad kogemata ühe päeva üldse söömata. Lihtsalt halb on olla, aga kehakaalu mõistlik muutus toimub ikkagi pikaajalise protsessina ja ei sõltu otseselt Su seedeelundkonna ajutisest täisolekust.

7. Alkohol ei ole saatanast!

Ma ei hakka üldse salgama, et see sisaldab kaloreid ja muidugi ei tohi alkoholiga liialdada, aga kui oled tubli ja teed kõike nii nagu ma eelpool kirjeldasin, võid vabalt iga mõne päeva tagant õhtul paar pokaali veini lipsu taha lasta ja midagi hullu sellest ei juhtu. Ta on jah efektiivne kütus, aga kui toidukoguste vähendamises reaalselt edukas oled, pole tarvis head veini poest ostmata jätta. Pigem vastupidi – see üks pokaal mõnel õhtul võib Sind teinekord reaalselt motiveerida kaks-kolm keedetud kartulit söömata jätma, sest usun, et nõustud, et kartul on hea veiniga võrreldes lausa erakordselt mõttetu ja maitsetu sodi. Vaata veelkord punkti 4.

Võite mind vabalt alkohoolikuks tembeldada, aga paar korda nädalas joon kindlasti paar pokaali veini ja sellest hoolimata mu kehakaal ei kasva. See kõlab vist veel eriti halvasti, aga kui tarvis, söön vähem, et mitte naudingutest loobuda. On ju eriline nauding näiteks terve õhtu üheainsa pitsi Vana Tallinna juures maailma asjadest ja autodest filosofeerida. Kartulit ei nuta sel juhul keegi taga.

Tead, lihtsalt võta alla kui tahad ja kõik!

Ma ei tahtnud jälle eepost kirjutada. Kui miski segaseks või puudu jäi, tasub ise loogiliselt mõelda ja kõik ikkagi õnnestub, sest peale mingite tõsiste meditsiiniliste põhjuste ei ole ühtki vabandust või põhjendust ülekaalulisuseks. On lihtsalt motivatsioonipuudus, laiskus, valed harjumused ja ühiskondlik surve.

Elu on ilus ja tegelikult saavutab igaüks kõik, mida soovib.

Samas kui kaks esimest punkti hästi välja tulevad, oled 10 nädala pärast 10 kilo kindlasti kergem ning sama soojaga võtad veel natuke lisakski alla. See 10 kilo on ju tegelikult nii väike muutus (mingi paar vööauku), et kui ülikond välja arvata, pole isegi uusi riideid veel otseselt tarvis.

Head käesolevat aastat ja naudime edasi!

Metlahhplaatidest põrand

Mind polnud tõesti varem iial vaevanud küsimus, miks nimetatakse metlahhplaate just nii nagu neid nimetatakse ja olin õigupoolest selle väljendigi põhjalikult unustanud, kuni täiesti suvalisel päeval tutvusin mingi kaubanduskeskuse väljapaneku juures jäätist süües lihtsalt ajaviiteks järjekordselt ühe muljetavaldava ettevõtte ajalooga ning sain jälle aru, et kõike ilusat ja head ei suutnud inimeste keelekasutusest ja teadvusest isegi kommunistid välja juurida.

Piiratud silmaringiga inimesena oli mu jaoks sel hetkel põnevaks avastuseks, et Villeroy & Boch ehk tuntud keraamika- ja lauanõudetootja peakontor asub Saksamaal Mettlachis. Mõistagi viisin nüüd otsad kokku ja nagu ühes hiljem loetud venekeelses artiklis tabavalt öeldi, ongi väljend metlahhplaat nagu Xerox või Jeep, millest esimene tähistab sageli tänaseni dokumendikoopiat ja teine maastikuautot.

Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, mis imeloomad need metlahhplaadid on, kuid sarnaselt minule selle sõna ammu unustanud või seda iial mitteteadnud kodanikele olgu selgitusena öeldud, et tegu on väga kulumiskindlate keraamiliste plaatidega, mis olid ja on tänaseni nii mustriliste kui ühevärvilistena kasutusel peamiselt hoonete põrandatel, aga ka seintel ja muudel osadel.

Erinevalt glasuuritud ehk kahhelplaatidest on nö metlahhplaadid väga kõrge tihedusega keraamilisest või portselanmassist kokkupressitud, põletatud ja glasuurimata plaadid ning nende värvitoon ja ka muster on seega sügaval plaadi sees, mitte ainuüksi selle pinnal, mistõttu plaat ei kaota oma kena välimust isegi kuludes.

Ja kuna 19. sajandi keskpaigast alates tulid parima kvaliteediga sedasorti keraamilised plaadid Mettlachist, saidki nad selle nimega laialdaselt tuntuks. Hea teada.

Juba väga pikka aega kogun jaksu, et hakata pidevalt kajastama Eesti täiesti naeruväärselt traagilist tee-ehitust ja -remonti, mida iga jumala kord ja igal pool tehakse nii, et ei tea kas karjuda, nutta või hüsteeriliselt naerda.

Seega, pärast kõiki neid aastaid ja oskamata paremat kohta leida, tegin sellesama blogi juurde eraldi Eesti teeremondi ja liikluse kategooria. Peaaegu iga nädal võib suvistel Eestimaa teedel ja liikluses leida selliseid asju, mis viitavad selgelt meie raskele Nõukogudepärandile ja mille pärast tuleb tahtmine silmad peast häbeneda või keegi viivitamatult vallandada. Ja väga sageli peab “keegi” ehk liikleja selle kõik kinni maksma.

Miks selline teema siiski just nüüd?

Lihtsalt seetõttu, et Tartu-Valga maanteel toimub pikemat aega säherdune tsirkus, et isegi Moskva oma jääb võibolla sellele tasemelt alla.

Noh, näiteks ükspäev sai niisugust slaalomit harjutada suvaliselt asfaldisse freesitud aukude juurde teele torgatud koonuste ja parasjagu midagi harjadega “ehitavate”, end turvaliselt tundvate töömeeste vahel. Videole jäänud ristmiku järel mingit kiirusepiirangumärki ei leidu. Seega kõik on täiesti ohutu ja hullult lahe pealekauba. Märgid maksavadki liiga palju.

Üks sõiduauto paraku näiteks ootamatult keset teed seisvat koonust ei märganud ja sõitis sellest ning selle taga olnud freesitud asfaldiaugust täiega üle. Remondi maksab kahtlemata autoomanik, sest tee-ehitajal olid koonused ju pandud ja kõik maru hästi korraldatud.

Täna aga oli hästi lahe ja keegi mõtles uue viguri välja, kuidas autoomanikke ilusa ilma puhul karistada. Kuna oli Eesti suve kohta haruldaselt soe ja värske asfalt kippus vist sulama, siis sõitis ühel hetkel liiklusele vastu paakauto ZIL, veeprits ees, nagu mõnes Nõukogude mängufilmis ja kastis teekatte korralikult märjaks. Ja teel kulges hulgaliselt veoautosid, mis tekitasid enda järele imetabaseid, kollastes päikesekiirtes väikeseid vikerkaari moodustavaid veepilvi, otsekui oleks lõbus võlur nad lastele rõõmu tegema läkitanud, endal mütsiks peas mõni vallatute liiklejate poolt pikali sõidetud suvalise vahemaaga teel vedelev oranž plastikkoonus.

See oli siis täna tegelikult Eesti teeremondi kaks ühes pakett:
1. Lühikeses perspektiivis sai Su üle hulga aja esimese ilusa ilma puhul äsjapestud auto ilusti mustaks ja…
2. pikas perspektiivis avastad Sa, et auto küljed on ikkagi pigiga kaetud ja seega ei lähe nad niisama pestes enam nagunii ilusti puhtaks.

Võib vaid ette kujutada, millise Bang & Olufseni helisüsteemist ülekajava naerumürina saatel kaks autot peale mind sõitnud Saksamaa riikliku registreerimismärgiga musta värvi ja värskemat sorti 7-seeria BMW reisijad lõpuks Tartusse jõudsid ja kui edumeelseks nad siinset idufirmadest ja innovatsioonist pakatavat elu-olu selle peale pidada võivad.

Piinlik on, sõbrad.

Kogu tänasegi atraktsiooni maksavad muidugi taaskord kinni autoomanikud, kes on (järjekordselt) natuke õnnetud ka, et Eestis ei alga iial sellist aega, kus saaks puhta autoga liigelda ning peavad iga sõidu rihtima pesula lähedale ja jõudma umbes 1 tund varem, kui on tarvis näiteks kliendile või pruudile vastu minna. Hobiautodega ei raatsi üldse sellistes tingimustes sõita.

Ilmselt ma homme SL-iga Rõngusse ei lähe.

Mul pole midagi selle vastu, et juba mitmendat hommikut kuulen Star FM-ist tööle sõites, kuidas saatejuhid reipalt selgitavad, miks antud saadet toetav kiirlaenuettevõte ja vastav teenus täiesti korralikule inimesele abiks võib olla. Aga nad teevad seda ebausutavalt ja sellega ma ei ole nõus.

Näiteks toodi kiirlaenuteenuse põhjenduseks olukord, kus tavaline korralik pere on raha kõrvale pannud, kõik täpselt välja arvestanud ja läheb puhkusereisile, aga siis selgub, et mingil ma-ei-mäleta-mis-põhjusel on tarvis tagasilennuks osta uus pilet. Ja siis olevat ju hea võtta ühendust kiirlaenufirmaga, kelle kliendina Sa juba registreeritud oled ning siuh ja virr on raha uue pileti ostmiseks arvel, saate rõõmsalt koju tulla ja kõik mured olevat üldse murtud.

Aita nutta, sest tegemist on juba eos täiesti jaburalt ebausutava stsenaariumiga. Pakun, et täiesti normaalne perekond ilmselgelt ei planeeri puhkust, kui neil pole piisavalt varusid, et vajadusel ka kümme lennupiletit osta. Milline täitsakorras perepea elab päevast päeva peost suhu, aga siis tuleb järsku mõttele, et põrgu see kõik ja lendaks parem palmide alla? Või kui selliseid on (ja olen kindel, et üks või kaks on ka), siis sedasorti kergemeelset käitumismustrit ei tasuks saatejuhtide poolt meedias normaalsena paista lasta või sellise hälbinud loogika abil igati korralikku krediidiasutust reklaamida, sest enamuse kuulajate jaoks tundub see nii võlts, et sunnib kanalit vahetama.

Kuna mulle üldiselt meeldib metsik kapitalism ja vaba ettevõtlus, siis mul pole tõesti midagi kiirlaenufirmade ega ka nende reklaamimise vastu. Lihtsalt, et endast parem ja kuidagi siiram mulje jätta, võiks pigem rõhuda sellele, et ära võta laenu kergekäeliselt, aga kui Sul on näiteks valida kas nööri või kiirlaenu vahel, siis pigem tee see telefonikõne ikka ära.

Milline sügav ja melanhoolne turundusstrateegia – ilus nagu mõni romantiline draama.

Ma ei tea, mis saab ja ma ei tea kuidas, aga ma tean, et seda autot on tarvis.

See on nagu filmis Inception ehk Algus, mille eest Leonardo DiCaprio järjekordselt Oscarit ei saanud, aga mis sellegipoolest oli väga hea.

Kui üks tuttav automüüja umbes kaks kuud tagasi sedasorti autot Hamburgis ulmeliselt odava hinnaga pakkus ja see tumesinise värvi tõttu ostmata jäi, oli idee istutatud ning sellest idanenud mõte on muutunud vist mu kõige raskekujulisemaks autoalaseks kiusatuseks üldse. Seda on nii hädasti tarvis, et iga vähegi korralikum müüdud eksemplar mobile.de portaalis teeb haiget ja olen korduvalt tabanud end odavaid Müncheni või Nürnbergi lennupileteid otsimast. Isegi W140 (vt mõni kiusatus eespool), mida mul ju ka endiselt ei ole, ei eruta enam niiväga, sest neid võib mõistliku hinnaga veel tulevikuski leida.

Ja samas on SL-i näol tegemist autoga, mida ei saa isegi hea õnne korral “paari tonni eest” osta ning mis muutus klassikuks juba samal ajal kui neid toodeti. Enamvähemgi talutavas korras ja mitte USA-st või Jaapanist imporditud auto eest tuleb täna enamasti minimaalselt 7 000 euri välja köhida ja see on meie kodumaal kahetsusväärselt suur summa.

Selline alles noore vanatehnika kohta võrdlemisi kallis hind koostöös tavapäraselt häguse finantsprognoosiga muudab väljavaated SL-i päriselt soetamiseks täiesti talumatult viletsaks ning samal ajal tekitab ängistavat jonni teadmine, et nad muutuvad lähiaastatel ainult kallimaks, nagu nii siinkirjutaja kui ka sõltumatu ajakirjandus juba mõne aasta eest prognoosis (vt näiteks http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=24 ja http://bit.ly/1GqcO6w).

Ise juba normaalses keskeakriisivanuses meesterahvas, aga ei omagi veel kabrioletti. Mage!

Ei tea, milliseid tablette seekord võtta. Tõesti ei tea.

Selle Jane Meimar-Parktali arvamusartikliga (http://arvamus.postimees.ee/2900759) Postimehe veergudel tuleb nõus olla, kuid tegemist ei näi olevat pelgalt Eestit, vaid kogu ühiskonda (või vähemalt Euroopa kultuuriruumi) iseloomustava tendentsiga.

Indiviid paistab olevat abitu ja rumal ning kui talle jäetakse võimalus teha valesid valikuid, tuleb teda sunniviisiliselt kaitsta või kui ta miskipärast soovib käituda keskmisest erinevalt, tuleb teda takistada.

Olen seda ka varem tõdenud, aga punkaritel on tänases maailmas selgelt oma koht ja võitlus, kuid vaid vähesed neist suudavad ja tahavad seda märgata olukorras, kus justkui pole välist jõudu ehk selget vaenlast, mis meid käsib ja keelab ning kus inimmass end vabatahtlikult lambakarjana rõõmsameelselt, regulaarselt, särasilmi tapale viib.

Ikka edasi, seltsimehed!

Kuulsin täna kontorist koju sõites raadiost päris eeskujulikku propagandauudist. Nimelt Eesti maksukoormus olevat Euroopa Liidu üks madalamaid. Seda pidavat kinnitama tõik, et Eesti maksutulu (jah – tulu) SKT kohta on samal tasemel nagu Poola oma ning Eestist tahapoole jäi “vaid” seitsme liikmesriigi “maksukoormus”.

Mis siis muud kui hõisakem rõõmsal rinnal üheskoos ning tõstkem makse, seltsimehed, sest need on väga madalad ja me ei taha ju olla nagu mingid poolakad, eksole.

Kuid miks ma väidan, et see eelnimetatud uudis nii haledalt läbinähtavalt propaganda on (sõltumata sellest kas sellise sõnastuse söötis pressiteatena meediale valitsus või opositsioon)?

Väga lihtne – see sisaldas fakte, mis olid nii kaheksasse väänatud, et ka tippkondiitrite kringlid selle kõrval kahvatuvad.

1. On täiesti meelevaldne väita, et maksutulu suhe SKT-sse näitab maksukoormust. See võib näidata mida iganes alates maksude laekumise tasemest lõpetades maksulaekumiste struktuuri ja isegi SKT struktuuri eripäradega. Ehk siis suhteliselt suvalise näitaja ärakasutamise abil öeldakse pressiteates seda, mida parasjagu tahetakse öelda.

2. Euroopa Ühendusse kuulub 28 riiki. Kui Eestist tahapoole jääb vaid 7 riigi meelevaldne maksukoormuse indikaator, siis on Eesti Vabariik maksukoormuse osas mitte üks madalamaid riike, vaid natuke keskmisest allpool ehk kolmandasse neljandikku kuuluv riik.

Loodan, et lähiajal ilmub raadiouudis ka trükimeediasse. Vastasel juhul oleks tegu kolmanda punktiga, mis kinnitaks, et tegu oli labase propagandaga, sest millegi kuulmine on palju passiivsem tegevus kui lugemine ja seega võis antud pressiteade olla mõeldud vaid kuulmise läbi masside meelsuse kujundamiseks, et ei tekiks mõtteavaldusi ning vastukaja.

Nojah, olgem ausad – kavatsustest hoolimata juba tekkis.

Gott sei dank! Keegi julgeb veel karjast eristuda ja asuda anarhistlikule “pimeduse poolele”.

Lugesin sellist artiklit ja sõrmed haarasid tahtmatult klaviatuuri järele:
http://arvamus.postimees.ee/2821634/sirje-niitra-kas-pott-pahe

Teadmata üldse, kes on Sirje Niitra või millised on tema muud seisukohad ja väärtushinnangud, olen vähemalt antud artikliga täielikult nõus. Ma tõesti ei arvanud, et keegi päriselt mõtleb jalgrattakiivri kõigile kohustuslikuks teha, sest see tundus lihtsalt rumala naljana. Ometi saan nüüd aru, et päriselt mõeldaksegi sellise seaduse peale. Uskumatu.

Näib ja sealjuures häirib, et (Eesti) ühiskond liigub täiesti jaburalt vales suunas, kus isiklik vabadus suurenemise asemel hiilivalt väheneb, sest pidevalt avastatakse uusi asju, mis on “ohtlikud” või “tervistkahjustavad” või lihtsalt “ebaratsionaalsed”, aga inimest tuleb ju kaitsta. Inimesele ei tohi anda laenu, müüa alkoholi ning ta tuleb (tema enese rahaga) kõige ootamatu vastu kindlustada. Kodanik ise ei tohi millegi eest vastutada, sest tema ju ei tea, kuidas peab käituma.

Vägisi hakkavad kõrvus kõlama Rammsteini laulusõnad:
“Ich kenne Schritte, die sehr nützen,
und werde euch vor Fehltritt schützen,
und wer nicht tanzen will am Schluss,
weiß noch nicht, dass er tanzen muss!”

Tule taevas appi!

Juurides käskude ja keeldudega välja pidevalt nö kõige suuremaid ohte, jõuame paratamatult aina uusi ja uusi vabadust piiravaid seadusi vastu võttes peatselt ulmefilmidest nähtud värdühiskonda, kus näiteks:
– peale kella 9-t kodust välja minna ei tohi (kuritegevusoht!),
– reisida ei tohi (haiguste ja terrorismioht!),
– kõik peavad kaks korda nädalas paarikaupa keppidega kõndima (väiksem südame- ja veresoonkonnahaigusteoht!) ja
– igaüks peab kõik oma kulud-tulud Rahakooli asemel riigiportaalis deklareerima (et poleks vaesuse ja kahtlase käitumise ohtu!).

Kui nii edasi läheb, on Eestis kujunemas soodne platvorm mõnele uuele tõsiselt selge maailmavaatega paremliberaalsele erakonnale.

Oleksin valija.

Tulles tänaste päevasündmuste valguses tagasi ühe mitte kõige uuema EVEA artikli juurde, siis mulle näib, et Eestis väikeettevõtjana tegutsemine on muutumas täiesti mõttetuks ning inimesi sunnitakse poolvägisi pigem palgatöölisteks, kes ei pea mõtlema, mis moodi Maksuametile pidevalt tõestada, et Sa pole seaduserikkuja.

Üle 1000-euroste arvete automaatne käibedeklaratsiooniga esitamise kohustus, riigi pöördumine kohtusse, et mitte vastu võtta EL-i direktiivi mikroettevõtete aruandluskohustuse lihtsustamiseks ning sõiduautode soetamisel käibemaksu mahaarvestamisele seatav piirang on vaid kolm aktuaalsemat näidet selgelt kontrolli- ja umbusaldusühiskonna suunas liikumisest, kuid Eesti viimase aja maksupoliitika kujundamises ja Maksuameti tegevuses on igal sammul märgata “proovime, ehk õnnestub raha saada” käitumise üle võlli hoogustumist.

Minu jaoks on tänaseks huumoriuudiseks Maksuameti väide, et kui kasutate oma ettevõtte telefoni ka abikaasale või emale helistamiseks, tuleb selliste kõnede maksumus ettevõtte kuludest sisendkäibemaksu arvutamisel maha võtta. Ma loodan, et kõik ettevõtjad (sh suurfirmad) ikka on alati nii teinud, eksole, sest vastasel juhul on tegemist kelmusega. Igatahes tulevikus peab seda kindlasti tegema ja ma ei tee nalja!

Mitte, et see oleks mingi oluline probleem, aga muret teeb asjaolu, et selliste kõnede eristamine maksuaruandlust koostades maksab väikeettevõtte jaoks reaalselt kordades rohkem kui on käibemaksusumma erinevus, mis pärast isiklike kõnede lahutamist tänu paar eurot väiksemale sisendkäibemaksule lisaks maksta tuleb. Alternatiiv oleks näiteks hakata 90-te suurärimehe kombel omama ja kaasas kandma kaht mobiiltelefoni, et arvestus era- ja töökõnede vahel segi minna ei saaks. Uskumatult jabur.

Kliima ja keskkond pole Eestis kunagi suurem asi olnud, kuid viimasel ajal näib ka üldise vabaduse ja mõistlikkuse osas üha lähemale jõudvat olukord, kus “pigem siin ei elaks”. Aga tuleb tunnistada, et meil on asjad veel isegi hästi ja vaatamata kõigele läheb kindlasti selgi korral minu hääl parempoolsele poliitikale, samas võibolla mitte enam sellele erakonnale, keda varem valisin. Kahju kohe.

Ahjaa, pika jutu sissejuhatuses viidatud artikkel ise oli see:
http://evea.ee/index.php/54-uudised/evea-meedias-2013/457-kersti-kracht-miks-tulistatakse-maksukuritegudega-voideldes-koigi-ettevotjate-pihta-04-05-2013