Möödunud 2 nädalat ei kulgenud minu aktsiaportfelli jaoks kuidagi erinevalt võrreldes globaalsete aktsiaturgude arengusuundadega. Liibüa probleemid ja naftahinna tõus on investorid murelikuks teinud ning sellest tulenevalt püstitas kullahind uusi rekordeid. Lähis-idast tavaliselt kiireid lahendusi pole tulnud ja seega on perspektiivid maailmamajanduse jaoks kahtlemata hägused ning pinge ja mure kasvamas.

Nädalal 8 langes minu aktsiaportfelli väärtus 3,22% ja õigustatult panustas sellesse enim varasemalt hämmastavat tõusu näidanud Baltika aktsiahind, mis kukkus tervelt 7,27%. Ainus aktsia, mis oma väärtust säilitada suutis, oli Tallinna Kaubamaja, mis kuhugi poole ei liikunud. Kaheksas nädal oli eriti murelik seoses Liibüa ja naftahinna arengutega, seega on negatiivsus igati mõistetav.

Nädalal 9 salenes mu portfell veel 1,02%. Tuleb tõdeda, et läinud nädala suurim üllatus oli jälle Baltika, mis erinevalt kõigi teiste minu portfellis esindatud Tallinna börsiettevõtete aktsiahindadest ainsana 4,48% kasvas. Ju siis investorid leidsid, et aktsia müüdi varem liiga odavaks – uskumatu. Enim langes Olympic Entertainment’i aktsiahind (-3,48%). Samas tuleb antud nädalat iseloomustades tõdeda, et kui nädala esimeses pooles läks graafik võrdlemisi sirgjooneliselt mäest alla, siis kahel viimasel päeval oli märgata kosumist. Seda isegi vaatamata tõigale, et üheksandal nädalal avaldatud ettevõtete majandustulemused jäid pigem investorite ootustele alla.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et väga punaseks on läinud olemine. Ootaks leevendust, kuid hirm ütleb, et seda ei pruugi lähiajal tulla ning sellele lisavad kinnitust uudised, mille kohaselt ettevaatlikumad on asunud fonde likvideerima. Ärev värk, aga põnev on ka – elu on seiklus.