Nii nagu internetis on paljud vastused küsimuseta, on jätkuvalt paljud küsimused ka vastuseta. Kodus öösel haigena üleval olles ja kopse välja köhides jõudsin tundide jooksul mõelda paljudele lapsepõlvemüsteeriumidele, millele seni vastuseid ei tea. Ja paistab, et kedagi teist niiväga ei huvita ka, seega pean ise küsima lootes, et keegi kunagi ütleb mulle vastused.

Näiteks imeravim Au-8. Tegemist oli kaheksakümnendatel Tallinnas, Johannes Hindi poolt juhitud konstrueerimisbüroos Desintegraator toodetud väidetava imeravimiga, mis pidi kõike ravima. Isegi vähki. Mina mäletan selle ravimi purki oma tädi käest, kes samuti haigusega võitles ja peab ütlema, et võitis. Desintegraatorseadmed, UDA-tehnoloogia, Johannes Hint, Au-8. Kogu see teema on tegelikult nii põnev, et sellest võiks vabalt mängufilmi vändata. Teemat on meedias ka piisavalt mälutud, ent kunagi pole vastatud minu kui tehnoloogiatest huvituva inimese põhiküsimustele. Millest ja kuidas oli Au-8 tehtud? Millised kasulikud ja kahjulikud omadused tal peale tohutu rahavoo genereerimise olid?

Skeptikud ütlevad, et ta oli tehtud suvalisest mudrust nagu peedid, kapsad, seasitt ja kalarapped ning Au-8 oli isegi kahjulik, sest meeldis vähirakkudele. Aga ma ei ole leidunud, et keegi oleks iial uurinud, kas kahjulikke omadusi oleks saanud elimineerida. Pärast Johannes Hindi poliitilist arreteerimist (selle kohta on internetis piisavalt infot, isegi Wikipedias) salastati Au-8 koostis, kõik selle kohta käiv ja tema raviomadused. Pärast Johannes Hindi surma Patareivanglas, rehabiliteeriti ta täielikult ning talle taasomistati kõik tema teaduskraadid ja pärijatele tagastati väidetavalt isegi osaliselt konfiskeeritud vara. Läbinisti petturiga ei saanud siis ehk tegemist olla?

Mõned väidavad, et Au-8 oleks olnud konkureeriv toode Actimelidele ja teistele tänapäeva immuunsüsteemi tugevdavatele toidulisanditele. Öeldud on ka, et selle “imeravimi” koostis oli suvaline ning parteijuhtidele toodetud partiides leidus apelsine ja mett, samal ajal kui lihtrahvale käisid kalarapped ja loomasisikonnad küll. Samas, kuna on teada, et see pruuni värvi aine haises igal juhul halvasti, ei välistaks ma võimalust, et apelsinid ja mesi olid mõeldud seltsimeeste jaoks selle löga söödavamaks tegemiseks ning võibolla olid põhikoostisained ikkagi samad? Ilmselt ei saa need küsimused kunagi vastust, sest paistab, et Johannes Hindist ja desintegraatorist kirjutatakse vaid kultuurilehtedes ja poliitikaga seoses ning kedagi peale minu ei huvita asja tehnoloogilis-meditsiiniline külg, nagu ütleks sm. Arnold Rüütel.

Vähemasti võiks keegi kätte võtta ja väärt kaubamärgile elu sisse puhuda mõne kaasaegse kommertstoote näol nagu mineraalvesi vms. Müsteerium selle ümber tagaks kindlasti avalikkuse tähelepanu.

Teine imeline lapsepõlvemälestus on minu jaoks isegi palju tundmatum. Nimelt leidus meie maakodus väike naftisinipurk (ma ju ei tea, kas ta päriselt ka Naftisini purk oli, aga täpselt samasugune küll), mille pind oli üleni üks ideaalilähedane peegel. Purgi sees oli jälle pruun vedelik, mis oli väga rõveda lõhnaga. Lapsena ma arvasin kindlalt, et seesama pruuni värvi vedelik on sadestunud purgi pinnale ja selle peegliks muutnud. Lugedes internetist (http://www.ehow.com/how-does_4569519_how-mirrors-made.html) peeglite valmistamise kohta koduste vahenditega, võib oletada, et see on teoreetiliselt isegi võimalik.

Peegli valmistamiseks pole vaja muud, kui hõbenitraati, ammoniaaki, destilleeritud vett ja mingit Rochelle soola, mis iganes see ka ei ole. Nendest ainetest tuleb teha kaks lahust. Ühte segada kokku hõbenitraat, ammoniaak ja destilleeritud vesi ning teise Rochelle soolad ja destilleeritud vesi. Nende kemikaalide omavahel kokkusegamisel tekib keemilise reaktsioonina sisuliselt vedel hõbe, mis on piisavalt vedel, et klaasipinnale valades seal ühtlaselt laiali valguda ja kõvastuda.

Ma ei välistaks võimalust, et “keegi minevikust” tegi sellise katse kas siis koolis või niisama huvi pärast, sest Nõukogude ajal oli igasugu keemiaga katsetamine üsna moes. Võimalik, et pudelikese sisu oli hõbeda sadestumisest allesjäänud keemiline jääk. Ilmselt ei saa ma seda kunagi teada, aga kui kellelgi veel peegelpinnaga naftisinipurke leidub ja ta teab, miks ja kuidas selline asi tekkis, siis võiks minulegi teada anda. Ok, põen nüüd edasi. Muide, just Google’ist vaatasin, sest Neti.ee ei andnud päringule ühtegi vastust, et Naftisin on siiani tootmises, jätkuvalt samas pudelis ja paistab väga hea äri olevat, sest hind 3.75$ ei ole just väga odav sellise väikese koguse nohurohu eest.