Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Pere-eelarve

Vastus väga lihtne, aga selleni jõudmine võttis ikkagi päris mitu kuud aega. Tegin lisakonto selleks, et eristada oma igapäevakulutusi ja tulusid sellistest rahavoogu oluliselt mõjutada võivatest kannetest, mis ei puutu tegelikult otseselt meie pere raha-asjadesse, aga mille üle tahaks ka arvestust pidada ja millest ülevaate saamine on vähemalt sama oluline.

Oletame näiteks, et võtan ettevõtte arendamiseks füüsilise isikuna pangalt laenu ja laenan selle oma ettevõttele käibevarade hankimiseks. Samal kuul müün lisaks maha oma pereauto ja kuna peres on autosid nagunii mitu, ei osta esialgu teist asemele. Samas ostan oma ettevõtte eest enda kaardiga makstes mingit kaupa ja tagasi saan selle raha alles järgmisel kuul. 

Summad on jooksva majandamisega võrreldes kosmilised ja paari säärase tehinguga on keskmise pere-eelarve graafiku tulbad ühes kuus kordades kõrgemaks virutatud kui tavapärastel kuudel. Võib ju öelda, et need on vaid paar tehingut, mille saab käsitsi eelarvest maha lahutada ja juurde liita, kui tarvis, aga iga sellise tehinguga kipuvad kaasnema tavaliselt mingid väikesed lisakanded (notar, ARK riigilõiv, ülekandetasud jms) ning seda kõike käsitsi hallata pole ikkagi kuigi kerge.

Sellest tulenevalt tekkis mul majanduslikult aktiivsematel perioodidel mitmel korral tunne, et ülevaade pere rahaasjadest kaob, kuna nii positiivse kui negatiivse rahavooga tehinguid päeva jooksul toimus nii palju, et kuu lõpus tulemusi kokku lüües moodustasid pere-eelarve ja pere toimetulekuga seotud kanded vaid poole kuu kannete mahust kokku. See loob situatsiooni, kus paari kuuga kaob igasugune tunnetus sellest, kuidas ma tegelikult jooksvalt hakkama saan ja kas minu pere majandab ennast tavapäraste tulude ja kulude korral ära.

Lõpuks tegin Rahakooli päris eraldi kontod erinevate toimingute haldamiseks ja praeguseks olen väga rahul, sest pilt on ees nii pere jooksvatest raha-asjadest kui ka kõigist antud ja võetud laenudest, kellegi eest makstud asjadest ja lõpuks teistelt tagasi saadud rahasummadest. Mõnes mõttes on see küll ehk tagurlik rahakottide eraldamine, aga pere raha-asjade juhtimise seisukohalt minu meelest päris hea lähenemine.

Rahakoolis erinevate kontode tegemiseks on muidugi vaja mitut e-postiaadressi, kuid see on kõigest tehniline probleem, mille lahendamine tänases e-maailmas on väga lihtne. Soovitan teistelegi, kui pilt häguseks muutuma kipub.

Sain seda hiljuti teada, sest minu pere-eelarve pidi taluma paari lihtsat asja, mida inimesel ikka vaja võib minna:
– Ühe hambakrooni ehitamine,
– Mõnd üsna tavalise hinnaklassi ravimit,
– Paari eriarsti visiiti tervisekontrolliks.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on lihtne – pere-eelarve moondub tundmatuseni. Kusjuures meie peres on kõik veel tegelikult üsna terved inimesed. Kulutused tervishoiule on lihtsalt ka tavakodaniku jaoks hämmastavalt suured. Meie pere kahe esimese kuu kulude jaotus kujunes selline nagu alltoodud graafikult näha võib. Kulutused ravimitele ja raviteenustele moodustasid toidu järel teise suurema kulukategooria, neelates tervelt 17% kõigist pere kulutustest. See ei ole nali.

Olukord on iseenesest väga hämmastav, sest ma ei kujuta ette, kuidas päris väikese sissetulekuga inimesed kvaliteetset tervishoiuteenust üldse tarbida suudavad. Kindlasti on antud kategooria üks nendest, mille osas tasub eelarvesse planeerida palju rohkem raha kui algselt arvate, sest isegi kui pere-eelarvet koostades tundub, et oled veel noor ja terviseprobleemid on mägede taga, näitab tegelik elu, et väiksemaid tagasilööke võib päris ootamatult ette tulla ja selleks on hea omada reserve.

Ühtlasi on igati õigustatud ja hädavajalik õigel ajal (aegsasti) raha kulutamine tervisele ükskõik mille muu arvelt, sest vastasel juhul võivad väikestest probleemidest saada suured ning selle tagajärjel võib halvemal juhul juba eelarve tulude pool muutuma hakata. See ei oleks kindalsti soovitav ning kui mitte millekski muuks, siis selliste erakorraliste olukordade katmiseks on reservide olemasolu igas peres hädavajalik.

Euroopasisese makse puhul tasub linnuke siia teha

Euroopasisese makse puhul tasub linnuke siia teha

Kuidas maksta finantsteenuse eest rohkem kui asja enda eest? Väga lihtne. Unustage lihtsalt internetipangas välismaksekorraldust tehes linnuke Euroopasisese makse ette tõsta ja võite olla kindel, et mitukümmend eurot on jäädavalt pangandussektorile annetatud. Minuga see just äsja nii juhtus.

Maksin Hollandis saadud 23.- euro suurust liiklustrahvi ning unustasin selle linnukese õigesse kohta tõsta. Ilma pikemate hoiatusteta oli makse sooritatud ning hiljem ajalugu vaadates oli väga koomiline näha, et 23 eurose trahvi eest läks maksekorralduse teenustasuks 23,01 eurot ehk täpselt 1 eurosent rohkem kui trahv ise väärt oli. Ja kuigi  internetipangas võiksid mingid kellad ja viled olla, mis asja inimesele meelde tuletaksid, siis saan aru, et kaevata pole kellelegi. Oma süü, et unustasin.

Eks ta tegi natuke meele mõruks, sest Euroopasisese maksekorralduse puhul oleks teenustasu olnud 0,38 eurot. Seega kaotasin täna kogemata 22,63 eurot ehk vanas rahas 354.- krooni. Erakordne, sest ma pole elus sellist raha ära kaotanud. Kuid eks vigadest õpitakse. Lihtsalt rumal on õppida omaenese vigadest ja seega olgu minu juhtum meeldetuletuseks teistele, kes sarnase asjaga “ämbrisse astuda” võivad.

Aasta algus on analüüsiaeg. Tegin ka meie pere eelarvekokkuvõtte ja esmalt tuleb alustada probleemidest, mis on võhikulegi nähtavad alljärgnevalt graafikult.

Lõpetasime oma eelmise aasta rahavoo mõttes selges miinuses ja nagu hr. Milder Äripäevas Baltika viletsate majandustulemuste puhul, nii ka mina siin pean üritama ajada positiivset juttu sellest, kuidas kulutused on hädavajalikud tulevaste perioodide tulude suurendamiseks. Ja mõnes mõttes on see tõsi, sest peamiselt viis meie pere-eelarve balansi totaalselt rivist välja juulikuus tehtud investeering varadesse, mille väärtus ajas kasvama peaks.

Peab tõdema, et pikas perspektiivis on negatiivne rahavoog siiski võimatu, kui ei soovita laenuorjuses lõpetada. Õnneks vedasime oma reservidega aasta lõpuni välja ja oleme toibumas, kuid eks selline rahavootulemus teatavat ebakindlust hetkeliselt siiski tekita. Kuid vaatame ka kulude tegelikku jaotust 2010. aastal pisut lähemalt.

Planeeritud kulude jaotus 2010.

Alustame planeeritud ehk eelarvestatud kulude jaotusest 2010. aasta jaoks. Vastav graafik meie peres nägi välja selline:

Tegelik kulude jaotus 2010.

Selleks, et võrrelda õunu õuntega, toome alljärgnevalt ära 2010. aasta tegeliku kulude jaotuse, kus sektorite värvid vastavad eelmisele graafikule (välja arvatud üks sektor):

Suurim kulu jätkuvalt toit

Nagu graafikult näha võib, kulutab meie pere suurima osa oma rahast toidule. Kui meie 2010. aasta eelarves oli toidu jaoks planeeritud 20% kulutustest, siis tegelikuks osakaaluks kujunes 18%. Siiski peab ütlema, et meie toidu-eelarve läks aasta kokkuvõttes kahjuks napilt lõhki ning eelarveületuseks kujunes 1,3%. Ilmselt saan teha sarnaselt eelmisele aastale ka eraldi kokkuvõtte top 3 positiivsetest ja negatiivsetest üllatajatest 2010. eelarves, kuid seda juba eraldi postituses.

Positiivsed üllatused

Eelarvestatust oluliselt väiksema osa on tänu euribori langusele hauganud meie tegelikes kuludes laenumaksed ja seda on alati rõõm näha. Eelarvestatuga võrreldes moodustas see kulukategooria 4% väiksema osa kõigist väljaminekutest ja meie tegelikud laenumaksed jäid alla eelarvestatule koguni 9,6%. Seega võib öelda, et alahindasin euribori mõju laenumaksete vähenemisele 2010. aasta eelarvet koostades, kuid laenudega ongi parem olla pigem ettevaatlik.

Investeeringud

Ja lõpetuseks tahaksin esihamba peegelduvas päikeses läikima lüüa ning juhtida tähelepanu sellele, et sektor, mille värvi eelarvestatud kulujaotusgraafikult ei leia, kuid mis tegelike kulude graafikust tublid 13% hammustab, on investeeringud ning neid oleme sel aastal teinud peamiselt kaht tüüpi:
– aktsiainvesteeringud (16,5% investeeringutest),
– investeeringud realiseeritavatesse varadesse (84,5% investeeringutest).

Tegelikkuses oli tänu meie pere naispoolele õrnalt olemas ka kolmas investeeringute liik, kuid esialgu jäi see nii summade kui protsentide osas hästi tagasihoidlikuks. Siiski – algus on selleski osas tehtud ja 2011. aastal võib hea õnne korral ka selles osas kasvu näha. Probleemse poole pealt peab ütlema, et investeeringute proportsioon möödunud aastal oli tegelikult paigast ära ning liiga suur osa läks reaalsesse varasse, mida on reaalselt tarvis ka hoiustada. Sestap olen selleks aastaks seadnud eesmärgiks investeerida vaid finantsvahenditesse ja/või väärismetallidesse.

Ootused tulevikuks

Loodame, et euro jalgu alt ei löö ja kuna 2011. aasta eelarve on koostatud, jääb loota, et alanud aasta tuleb tugevama rahavooga ning õnnestub ka rahareserve taas kasvatada. Samas olen astumas jõulisi samme oma finantsolukorra palju keerulisemaks kujundamisel ning seetõttu on tegelikult minu jaoks 2011. aasta veel vaatamata koostatud eelarvele üsna prognoosimatu. Ma ei tea, kas tuleb hea või halb aasta, aga ma tean, et tuleb tegus aasta ning see on isegi parem kui kindel tulevik, sest kõik on meie endi kätes.

Peagi käib punase kuuega vana meie juurest läbi ja kalender keerab uue aastanumbri ette. Enne seda on aga pühadevaikuses soodus hetk uue aasta pere-eelarve koostamiseks, sest kuigi reklaamid väidavad, et laenuaeg on jälle käes, ei võta tark siiski pühade eel tarbimislaenu, et uut aastat veel keerulisema finantsseisuga alustada, vaid püüab laenumaksete osakaalu oma igakuistes väljaminekutes vähendada ning kasutab vaiksemat perioodi seniste saavutuste hindamiseks ning uute väljakutsete püstitamiseks. 

Nägemaks, kuidas jagunevad pere sissetulekud ning kulud erinevate kategooriate vahel ning analüüsimaks võimalikke kokkuhoiu- või lisakulutustevaldkondi, on mõistlik vastu pühi teha uueks aastaks üks kena jõulupirukas, mille erinevad sektorid kajastavad pere-eelarve erinevaid kulukategooriaid. Kuna siinkirjutaja peab pere-eelarvet juba mitmendat aastat, on andmeid tuleva aasta eelarve koostamiseks kogunenud paras hulk ning see võimaldab üsna kenasti ennustada 2011. aasta kulude jaotust.

Püüame selle graafiku abil siis tulevaks perioodiks mõnele oma pere-eelarvealasele küsimusele vastata.

Kuidas minu kulud jagunevad?

Graafikul lihtsasti ja visuaalselt oma kulutusi nähes, on kõik ilmselge. Ka tulevikus on meie pere peamiseks kuluallikaks eelarves toit, mille osakaal kogukulutustesse on tervelt 21%. Seda oleks võimalik ilmselt vähendada, kuid jääme realistiks ning oma laiskuse juures esialgu kärpeid ei plaani. Murelikuks teeb, et võimsa teise koha haaravad 15%-ga eelarvest jätkuvalt kodulaenumaksed, mille vähendamine pole sisuliselt meie võimuses. Autokulusid, mis haukavad kolmandal kohal 11% eelarvest, on võibolla võimalik uuel aastal vähendada, ent kütusehinnatõusud võivad selle lootuse vabalt ka nullida.

Piinlikult vähe, kõigest 1% oma eelarvest kulutame spordiga seonduvale. Samuti on mõnevõrra tagasihoidlikult esindatud kulutused lapse haridusele. Investeeringuid ei kajasta me kulude poolel üldse, sest sinna läheb automaatselt sisuliselt kõik, mis tuludest üle jääb. Kindlasti leidub sellise lähenemise osas palju vastuväiteid ja niimoodi ei pruugi iial ju investeeringuid tekkida, ent seni on antud skeem meie pere puhul tänu konservatiivsele eelarvestamisele päris hästi töötanud ja ei saa öelda, et möödunud perioodide jooksul poleks õnnestunud eelarveülejääkidest mõistlikke summasid investeeringuteks (olgu need siis aktsiad või varad) suunata.

Kuhu raha kaob?

Niimoodi oma kuludele otsa vaadates saab selgeks ka päris mitmeid seniseid küsimusi, mis meie peres õhus on olnud. Meie pere suureks küsimuseks on alati olnud see, kui palju reaalselt kulub meie hobiautopargi ülalpidamiseks? Eelmiste perioodide põhjal uut planeerides sai see küsimus selge vastuse. Summadest rääkimata on kulude suuruseks 5% aastaeelarvest, mille sees on kõik alates hooldus- ja remondikuludest lõpetades kindlustuste ja ülevaatustega ning seda ei ole väga palju arvestades tõika, et muud hobid meil sisuliselt puuduvad. Kui palju kulub riietele? 7% kogukuludest ja seda on summana päris palju. Kole lugu, kuid paraku moodustavad siinkirjutaja riided sellest enamuse ning juurdlen parasjagu selle üle, kuidas võiks õnnestuda antud kulusid tulevikus vähendada.

Kas prioriteedid on paigas?

Eelarvejaotuse graafilise pildi abil on meil nüüd võimalik palju selgemini sihte seada. Olles eelarvestanud järgmiseks aastaks reisikulusid, näeme tegelikkuses, et iseenesest, kui sooviksime täita mõne antud valdkonnaga seotud unistuse, saaksime neid kulusid veelgi mõne teise arvelt suurendada. Lõpuks sõltub ju kõik prioriteetidest ja kulude ümberjagamisest. Võimalik, et keegi märkab sedasi toimetades, et mõni kulutus haarab ebaproportsionaalselt suure osa eelarvest. Ka siis saab soovi korral astuda samme selle osakaalu vähendamiseks.

Kui palju suudaksime säästa?

Selline “jõulupirukas” on hea ka selle hindamiseks, kui suure osa oma kuludest saaksime vajadusel kärpida. Oletame, et meie tulud vähenevad märgatavalt. Millised on meie pere lihtsad ja millised keerulised säästuvõimalused?

Tõenäoliselt suudame soovi korral nullini vähendada järgmised kulud:
– koduremont ja sisustus (sääst 4%),
– reisimine (sääst 4%),
– meelelahutus (sääst 4%),
– sport (sääst 1%),
– hobiautod (sääst 5%).

Sääst sellest tulenevalt kokku 18%. Vähe, selge see.

Hinnanguliselt suudame vähemalt poole kärpida nendest kuludest:
– riided ja jalatsid (sääst 3,5%),
– kingitused (sääst 2%),
– ettevõtlus- ja finantsteenused (sääst 2%),
– muud ettenägematud kulud (sääst 1,5%),
– kosmeetika, juuksur jms (sääst 1,5%),
– ravimid ja arstiabi kasutades odavamat hambaarsti (sääst 1,5%)

See annab omakorda säästuks 12%. Eelnevale liites oleme säästnud nüüd juba 30% ja see polegi enam nii paha.

Niimoodi kulusid lähemalt analüüsides, saame teada sedagi, kas jääksime ellu juhul, kui üks pereliige peaks töötuks jääma. Sisuliselt sedasama kutsus üles tegema Janar oma selles artiklis: 50% kodune kärpekava: Kas jääksid ellu?

Kokkuvõtvalt võin kindlalt öelda, et tulevikku vaatamiseks on selline piruka joonistamine igati hea näpuharjutus, sest isegi kui kõik prognoositavad andmed ei pea täielikult paika, aitab see mõtlemist korrastada ja saada selgema pildi omaenese elust. Soovitan kindlasti proovida, sest nagu vanarahvas räägib, tahab raha lugemist ning millal siis seda veel teha, kui mitte vana aastat kokku võttes.

Umbes nädala eest helistas minu taskutelefonile keegi meeldiva häälega naisterahvas Elionist ja teatas, et meie korterelamusse on Elion vedanud fiiberoptilise kaabli ning tundis huvi, kas sooviksin selle tohutukiire interneti eeliseid kasutada. Muidugi tahaksin, oli minu esimene reaktsioon.

Pakkumine tundus soodne, sest alla 200 kr kuus saaks aasta lõpuni kasutada 100 megabitti sekundis allalaadimiskiirusega internetti ja muid ületamatuid hüvesid, sh televisioonikanalite suuremat hulka.

Kõne tuli õigel ajal, sest olin juba ka ise mõtteid mõlgutanud, et peaks oma koduse internet+telefon+TV komplekti mingi odavama variandi vastu vahetama. Seni kasutasin Starmani 299 kr kuus maksvat Mini Kolmiklahendust pluss Elioni tavatelefoni (sest polnud viitsinud selle lepingut ringi teha) ja kogu krempel kokku maksis igakuiselt pisut üle 400 krooni.

Telefoni ma peaaegu ei kasuta ja televiisori vaatamise eest ei maksaks hea meelega üldse midagi. Seega tundus 400 krooni senise 1,5 megabitti sekundis allalaadimiskiirusega interneti eest kuidagi palju. Seega nõustusin pakkumisega, kuigi sain kohe pettumuseks teada, et järgmisest aastast tuleks mul tasuda hoopis 462 kr kuus, sest pakuti välja, et kui ma ei soovi kiire internetiga paketti, võin valida ka Stardipaketi, milles on digi TV, 1 mb/s internet ja tavatelefon, mis maksaks 259 kr kuus. Tundus mõistlik mõte, sest see oleks vähem igakuist püsikulu kui Starmani Mini kolmiklahenduse puhul.

Samas kerkisid lähemalt juurdlema asumisel kohe probleemid:
1. Selleks, et uus tehnoloogia minu korterisse pääseks, tuleb vedada uued kaablid. Uued kaablid tähendavad poole korteri jagu põrandaliistude eemaldamist jms ebameeldivaid tegevusi pluss tõenäoliselt täiendavat tasu, kuna tasuta pakutav 15 m kaablipikkusest tuleb selgelt puudu. Seega tuleb selle eest lisaks ebamugavustele ka raha välja käia. Väga ebaerutav.
2. Digitelevisioonile üleminekul on minu kiviajatehnoloogia puhul paratamatu, et tuleb asuda kasutama mitut pulti, sest vaevalt ma suudan tänapäevasele digiboksile selgeks teha, kuidas mu päevinäinud televiisoreid sisse ja välja lülitada.
3. Mul on kodus 2 televiisorit. Üks on kusagil ka varasemalt mainitud 80-te lõpu kuldaväärt värviteleviisor Sadko ja teine on kuskil 1995 aastal ostetud väike stereodisainiga Korea televiisor magamistoas. Ilmselt on võimalik nende taha siiski ka digitelevisioon ühendada (esimesel juhul läbi 1991. aastal Kanadast ostetud VHS videomaki). Ega ma selle ühendamise koha pealt kindel ei ole, aga selles olen ma päris kindel, et soovides teist vaatamiskohta lisaks, tuleb Elionile tasuda Stardipaketi puhul täiendavalt 35 krooni kuus ning osta teine digiboks hinnaga 1500 krooni. Sellisel juhul on minu igakuised kulutused 259 + 35 + digiboksi amortisatsioon (näiteks 3 a peale), mis teeb kokku 336 krooni.

Eeltoodud 336 krooni on natuke rohkem kui maksan täna Starmanile vana Mini kolmiklahenduse eest.

Samas minu “eelised” ümberlülitumisel oleksid:
– 0,5 mbit/s aeglasem internet;
– vähem telekanaleid kui täna (mingi umbes 65 asemel 40);
– mitu televiisoripulti;
– kõik see juhtmetega mängimine.

Nagu näha, on need siiski pigem puudused. Aga sel juhul, milleks see kõik?

Sestap helistasin täna hoopis Starmani ja uurisin, et mida nemad mulle pakuvad, et saaksin sama raha eest rohkem või väiksema raha eest sama palju.

Selgub, et digi TV-st ei ole muudatuste puhul pääsu. Seega kaks telekapulti, tere tulemast minugi lauale. Et ma ei ole tõesti mingi telekasõber ja tavatelefoni kasutab abikaasa eranditult oma emale helistamiseks ning seda juhtub kaks korda kuus, sobiks mulle nende poolt pakutav 4 mbit/s internet + 40 kanaliga TV pakett + tavatelefoni kuutasuta pakett.

See teeks minu püsikuludeks 309 + 29 (sest tavatelefonil on ikkagi kõnede miinimumtasu:P) = 338 kr kuus.

Mulle tundub see mõistlik, sest saan üle kahe korra kiirema interneti ja kaablid võivad samad jääda. Teise vaatamiskoha eest ei pea sedapuhku samuti midagi juurde maksma, sest teise televiisori saab sama kaabli otsa jätta analoog TV-na ning selles on ikkagi samad 40 telekanalit.

Igakuine sääst seega tänase rumala situatsiooniga võrreldes saab olema tühised 61 krooni, aga aasta peale on seegi 732 krooni, mida pole põhjust vedelema jätta.

Eelised eelpool arvestatud Elioni Stardipaketiga võrreldes, kuigi hind on sama:
– 4 x kiirem internet;
– Cartoon Network telekanalite hulgas.
– Ei mingit möllamist kaablitega.
– Üks telekas jääb ikkagi ainult ühe puldiga opereeritavaks, juhhei.

Nagu näha, siis lõplikult otsustas kõik siiski see, et Elioni kolmiklahenduse Stardipaketis, milles on 40 telekanalit, ei ole Cartoon Network’i, millest jookseb populaarne multifilm “Ben 10”, mida mu laps (nagu tuhanded teisedki Eesti lapsed) iga päev vaatab, aga Starmanil on.

Vot sulle fiiberoptilist.

BMW e39 Edition Sport valuveljed

BMW e39 Edition Sport valuveljed

Sel sügisel saadud praktiline kogemus näitab, et rehvide mõju auto kütusekulule on olemas ning väga tuntav.

Umbes kuu aega tagasi kirus mu isa, et oli enda auto (Audi A4 2,0 TDI) rattad ära vahetanud ning auto hakkas seepeale pool liitrit sajale kütust lisaks nõudma. Tol hetkel mõtlesin, et ehk on tegu õnnetu juhusega, kuid praeguseks saan väita, et nii see siiski ei olnud.

Alustagem algusest. Juuli lõpus soetasin endale väikese turbodiiselmootoriga BMW 520 d, mille all olid Edition Sport originaalvaluvelgedel suverehvid mõõtudega ees 235/45 R17 ja taga 255/40 R17. Kuna nende rataste laius oli hiiglaslik, oletasin, et auto võtab ilmselt rehvide tõttu ka pisut rohkem kütust kui peaks. Keskmine kütusekulu mõõdetuna nende rehvidega liigeldes oli mu autol 5,7 liitrit 100 km kohta ja seetõttu olin olukorraga rahul nagu siga poris.

Augusti keskpaigas osutus siiski vajalikuks vahetada minu auto all olnud rattad ümber M+S rehvidega varustatud originaalplekkvelgede vastu. Uueks rehvimõõduks sai 205/65 R15. Mõistagi eeldasin, et oluliselt vähenenud rehvilaius päädib kahaneva kütusekuluga. Paraku ei osutunud see siiski tõeks ning auto keskmine kütusekulu alates sellest hetkest oli konstantselt 5,8 liitrit 100 km kohta. Sellele ei osanud ma leida muud seletust, kui et ilmselt on probleem M+S rehvide mustris ja seetõttu ei liigu auto vaatamata kitsamale rehvimõõdule kergemalt ning omakorda sellest tulenevalt ei tekkinud mingit kütusesäästu.

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

Plekkvelgede tõttu oluliselt kahanenud juhitavus ja auto tagasihoidlikum välimus kombineerituna muutumatu kütusekuluga ei lubanud mul tehtud rataste vahetusest rõõmu tunda. Seetõttu alustasin läbirääkimisi oma vennaga, kelle abil õnnestus septembris plekkveljed ja eelkirjeldatud Edition Sport valuveljed vahetada ümber väga kenade Edition Exclusive originaalvaluvelgede vastu, millel peal auto kohta täiesti mõistlikus mõõdus 225/55 R16 M+S rehvid. Vahetus oli mõistlik, sest saan nende ratastega vajadusel kogu talve sõita ning auto näeb sealjuures piisavalt viisakas välja, mis lubab seda vajadusel ka mõnele ostuhuvilisele näidata.

Kuna eelmise rehvivahetuse juures mingit tuntavat kütusekuluerinevust ei tekkinud, ei eeldanud ma ka nüüd mingit muutust. Paraku ei jäänud see tulemata. Lisanenud rehvilaius kombineerituna M+S mustriga tähendab, et auto veereb nüüd oluliselt raskemini. Seda on maanteel selgelt tunda ja see tähendab, et auto kütusekulu pole kasvanud mingid tühised 0,1 liitrit, vaid on täna reaalselt keskmiselt 6,4 liitrit 100 km kohta.

See on 0,6 liitrit rohkem kütust, mis tähendab sisuliselt 6 liitri juures kütusekulu kasvamist 10% võrra. Kas seda on vähe või palju? Minu läbisõidu juures teeb see aastas lisaks 216 liitrit kütust ning see tähendab aastaeelarves tänast diiselkütusehinda (~17,5 kr/l) arvestades umbes 3 780 kr lisakulu. Seda ei ole väga vähe, aga selle vahe kannatab mu eelarve siiski välja.

Samas oli palju meeldivam sõita autoga, mis võttis alla 6 l kütust sajale ja seda rõõmu enam kahjuks ei ole.

Käesolevaga loen empiiriliselt tõestatuks kaks tõsiasja:
1. M+S mustriga rehvid suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.
2. Laiemad rattad suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.

Õhku jääb veel küsimus, kui palju võib kütusekulu mõjutada erinevus erinevate rehvitootjate toodete vahel, kuid pean seda seni siiski teisejärguliseks probleemiks. Endale uusi rehve valima minnes jääksin siiski kindlasti ökonoomsemate variantide juurde.

Umbes kuu aega tagasi sain lõplikult selgeks meetodi, kuidas kõige efektiivsemalt raha põletada nii, et isegi lõket teha tarvis ei ole. Selles pole midagi keerulist. Tuleb ainult osta suure bensiinimootoriga vana auto ja sellega iga päev tööl käia ning ringi liikuda.

Katsetasin sel aastal sellist veidrat nõksu, et kuna suvel saab sõita ka hobiautodega, siis ei muretsenud endale pärast oma pereauto müümist kiiresti uut säästlikku sõiduriista, vaid tarbisin kahe kuu jooksul sajaprotsendiliselt hobisõidukeid, millest esimesel 2,3-liitrine  ja teisel 3-liitrine bensiinimootor. Sellele lisandusid maikuus sõidud Volgaga, mis teatavasti samuti langeva kütuse jõul sõidab.

Üldkokkuvõttes saan öelda, et minu kütusekulu nende kahe kuu jooksul oli keskeltläbi 11 l / 100 km kohta.

Kuna pildid räägivad rohkem kui sõnad, lisan siia oma kütusekulude graafiku ajas alates 2009. aasta 1. jaanuarist:

Pilt on õudne. Nagu graafikult näha, on minu kütusekulu neil kahel eksperimentaalkuul olnud tavapärastega võrreldes topelt suurem ja on siililegi selge, et mingi sõidumugavus ei kompenseeri igakuiselt mitut tuhandet ülearu kulutatud krooni. Kahjuks ei usu paljud seda endiselt ning põletavad pidevalt raha, mida saaks palju muu ja oluliselt rohkem elukvaliteeti tõstva jaoks kasutada.

Kommenteeriksin selgituseks eeltoodud graafiku juurde veel, et 2009. aasta maikuust alates sõitsin samuti kõik oma hobisõidud nendesamade bensiiniautodega, kuid kuna igapäevasõidukiks pruukisin endiselt diislit, kasvasid kulutused suvekuudel võrreldes selle aasta kahe proovikuuga minimaalselt. 2009. aasta septembris ja oktoobris tuli hobiautod talve ootuses garaaži pikaks ajaks seisma panna ja see tähendas nende paakide täitmist, mistõttu kulud taas suurenesid, kuigi hobisõidud olid põhimõtteliselt selleks aastaks lõppenud. Sama tuleb teha veel selgi aastal ja minu kütuse eelarve ilmselt lõpetab aasta selges miinuses.

Aegajalt kuuleb meedia vahendusel ikka kahtlusi, kas Eesti tingimustes üldse tasub säästlik diiselauto ära. Enda näitel olen selle siinkohal valusa õppetunnina ära tõestanud, sest aastate jooksul olen piisavalt suurte diiselautodega, kuid siiski säästlikult liigeldes jätnud pere rahakotti alles ilmselt kümneid tuhandeid kroone.

Milleks maksta rohkem?

Minu eilne valus, aga kasulik õppetund tõestab taaskord, et tegelikult mitte. Käisin nimelt jälle selles kesklinna suures spordihalli meenutavas poes, sest mõtlesin endale uued kingad osta. Minu isa, kes oli enne mind juhuslikult samas kohas ostlemas käinud, oli ühtlasi eelnevalt viidanud tõigale, et kõik on hetkel kõvasti alla hinnatud. Isegi Pierre Cardin’i ülikonnad olevat poole hinnaga, mis teeb need tavakodanikule juba peaaegu kättesaadavaks. Samuti olevat pool alla hinnatud täitsakorras kingadelt, mida mul just tarvis oligi.

Läksin seega oma silmaga veenduma ja pidin tunnistama, et tõesti – allahindlused olid muljetavaldavad. Kahjuks ei leidnud ma endale sobivaid kingi, kuid hakkasin “juba asjas sees olles” vaatama heledamaid ülikondi, mida mu garderoobis seni üldse ei eksisteerinud. No ja siis poole selle tegevuse pealt tuli ligi ka keegi müüjadaam, kes tavaliselt alati asjalikke soovitusi jagab. Ega mul ju ülikonda tarvis olnudki. Suvi juba poole peal ja riideid tegelikult muidki kapp täis. Siiski proovisin müüja soovitusel üht sobivat ülikonda selga ja nii ta jälle käest ära läks…

Kui ülikonnal on ikkagi hinnast mitu tuhat krooni alla võetud ja see istub hästi, on ju patt teda poodi jätta. Ja kui ülikond kotis, hakkad mõtlema, et tegelikult peaks selle juurde kuuluma ka sobiv särk ja lips. Needki on aga hetkel nii odavad, et miks mitte juhust kasutada. Ja siis veel püksirihm ka, sest egas valet värvi rihmaga kõlba tänaval ringi töllerdada. Seega tuli kõik need asjad veel täiendavalt kotti tõsta ja mõistagi päris mitu krooni nende eest välja käia. Kui toidupoes liialdades võib lisakulu olla mõnikümmend või mõnisada krooni, siis riietega on lugu karmim ja need võivad korraga viia rahakotist tuhandeid.

Kui minu eilsed ostud nüüd kõik vajaduse baasile taandada, siis mul ei olnud üldse neid riideid tarvis ja ainus põhjus nende ostmiseks oli ahvatlev hind!

Muidugi kasutan ma soetatud hilbud varem või hiljem ära, kuid tegin ostlemisel kaks olulist viga, mida inimesed ikka sageli teevad:
– külmutasin kapitali, mida saab raha teenimiseks kasutada, pikkade ja kaheldava vajalikkusega laovarude alla.
– teostasin ostud emotsioonide ajel puhtalt pseudovajadustest tulenevalt.

Leidub inimesi, kes tunnevad ennast pärast sisseoste joovastunult. Olen märganud, et tänu isikliku eelarve olemasolule on minu puhul viimasel ajal täiesti tavaline, et tunnen ennast palju või kalleid asju korraga ostes kohe peale tehingu tegemist täiesti kohutavalt.

Kuidas sa jääd poest välja tulles rõõmsaks, aimates kodus sellist graafikut ees ootamas?

Pere-eelarve ei ole mõistagi mingi kivisse raiutud asi ja teatud lõtkud peavad sellesse olema alati sisse planeeritud. Siiski, kui ma numbreid ja summasid mustvalgel kirjas ei näeks, ei tunnetaks ma mingit probleemi ja võiksin aasta lõpuni vabalt samas vaimus edasi lasta, hävitades tänu pseudovajadustele tuhandeid kroone. Seega ongi natuke hea, et ma ennast vahepeal tänu eelarve ja finantsplaani olemasolule halvasti tunnen – see on tulevikule mõeldes hädavajalik ja tervislik.

Mõelda vaid. Kui ma iga kuu selle summa, mis ma eile ja juba ka kuu aega varem eelarvest rohkem kulutasin, regulaarselt investeeriksin, oleks mul arvestades üsna mõistliku 5% aastatootlusega juba 5 aasta pärast kasutada 129 211 krooni. Pole üldse väike summa.

Teine võimalus on toimida nii nagu ma just tegin – see raha rahulikult laiaks lüüa ja viie aasta pärast omada 0 krooni. Kriminaalne pillamine!

Ma olen täiesti veendunud, et allahindlused ei tähenda säästu, vaid pigem lisakulusid ning olen oma nahal empiiriliselt tõestanud, et pere finantsplaani puudumine ei tähenda suuri sääste tänu paindlikule võimalusele allahindlusi ära kasutada.

Allahindlused ei ole mõeldud tarbijale olukorra ära kasutamiseks ja raha säästmiseks. Need on mõeldud kaupmeestele tarbijakäitumise ära kasutamiseks. Loogika on üsna lihtne – allahindlust mitte tehes jääksid kõik tarbijale vähevajalikud asjad kaupmehe lattu seisma ja ta ei saaks oma raha kasutada, aga nüüd seisavad need tarbija raha eest kuskil kodus kapis. Allahindlus ei tähenda kaupmehele kahjumit, sest selle rahaga, mis oleks tal muidu lattu külmutatud, saab tema minna juba järgmisele ringile ning rohkem teenida. Tarbija aga usub siiralt, et on teinud hea diili.

Mul on kahju, et olen piisavalt rumal ja pean seda kõike omaenese vigadest õppima, kuid eks tuleb nüüd aasta lõpuni oma uut püksirihma pingutada ja rõivaste eelarve tagasi normi saada.

Korteris elamine on mugav. Vähemalt arvab enamus inimesi nii ja nii võib see tõepoolest teatud juhtudel olla. Kuid kas selle mugavuse huvides on mõistlik igakuiselt mõttetult raha kulutada ja kui mugav see parasjagu iga inimese jaoks tegelikult on, ei ole sugugi nii selge.

Selleks, et teada saada, kui palju kallim tuleks minu puhul majas elamine ja selle laenumaksete tasumine, tegin täna võrdluse Janari maja ülalpidamiskuludega ning arvutasin pisut korteri ja maja kulude vahet. Esimene hoop oli see, et loomulikult ei tule majas elamine kõigi muude püsikulude osas kallim. Kallis on vaid laenumakse.

Minu korteri püsikululiikide ülevaade meie pere-eelarvest on järgmine:

Miks sisalduvad siin autoparklatasu ja garaažide kommunaalmaksed? Põhjus väga lihtne – kui ma ei elaks korteris, vaid oma majas, ei oleks neid kulutusi tarvis teha.

Eeltoodud liikidele võib lisada autopesu, sest võimalusel peseksin suvel oma autot õhtuti ise. Oletame, et sellega suudaksin säästa kasvõi kolmandiku oma tänastest pesulaarvetest. Ka sel juhul oleks kulude sääst igakuiselt üle 200 krooni pelgalt autopesudelt, kuid ümardan selle täpselt 200 krooni peale.

Seega on minu korteris elamise püsikulud teada. Kahtlemata on ka majas elades omad “majaspetsiifilised” püsikulud. Toogem needki kululiigid Janari pere-eelarvest siinkohal ära:

Summeerides korteri kulutused võimalikult tagasihoidlikena ning maja püsikulutused konservatiivselt suurtena, sain sedasi võrreldes teada, et minu püsikulud on täna pisut üle 1 500 krooni kõrgemad kui need oleksid Janari majaga võrreldavas majas elades.

Ma tean küll, et mugavus maksab, kuid milline mugavus???

Täna elan korteris, millest pean igal hommikul kilomeetri iga ilmaga, nii vihmas kui lumes, oma auto juurde jalutama, mu hobiautod paiknevad teises linna servas garaažis, mul puudub pind näiteks talverehvide jms hoiustamiseks, mu lapsel puudub võimalus vabalt õues mängida ja maja madaluse tõttu puudub sellel ka lift, mis teeb võimatuks lapse jalgratta mugava omamise. Selline mugavus, ma ütleks, ei pruugi olla kõrgemal tasemel kui eelmainitud kululiikidesse maja puhul sissearvestatud murutraktori amortisatsiooni ära kasutades muru niitmine.

Kuid nüüd jõuame mündi teise pooleni, sest korteriga ei kaasne mul täna mingisuguseid laenumakseid ja maja puhul oleksid täna Nordea laenukalkulaatorist 30-ks aastaks võetud 4% intressimääraga miljonikroonise laenu puhul laenumaksed umbestäpselt 4 775 krooni kuus.

Ma ei hakka kellegagi vaidlema, aga mulle näib, et miljoni krooni eest on võimalik täna maja valmis ehitada. Mõistagi mitte mingi luksushäärber, aga pisut ise panustades saab selle raha eest ilmselt Tartumaale püstitada päris kvaliteetse elamispinna. Muidugi võib alati ka 4 miljonit kulutada, aga kuna minu tutvusringkonnas puuduvad hetkel inimesed, kes oleksid oma maja ehitanud isegi buumi tingimustes kallimalt kui miljoni eest, lähtun puht subjektiivselt sellest summast.

Samas, kui ehitada maja miljoni krooni eest, siis ei pea pangalaen olema tingimata 1 miljon krooni. Seda on isegi väga keeruline saavutada, sest osa finantseeringust peaks olema teostatud omavahenditest. Seega peaksin pangalt laenama ehk maksimaalselt 800 000 krooni, et miljon kokku saada. Sellise summa korral oleks samadel tingimustel (periood 30 aastat, intress 4%) minu laenumakse hoopis 3 820 krooni.

Seega, tulles tagasi puhtalt kulurehkenduste ja numbrite juurde ning lahutades laenumakseks kuluvast 3 820 kroonist eelmainitud tänase korteri ülekulu 1 500 krooni, jääb igakuiseks lisakulutuseks majalaenu korral:

3820 – 1 500 = 2 320 krooni

Selline lisakulutus minu praeguse eelarve juures ei oleks tervislik, kuigi võib olla absorbeeritav. 

Järele mõeldes on aga mõni tehe meil veel tegemata. Üürides oma praeguse korteri välja, saaksin laenumaksest tingitud lisakulutusi veelgi vähendada. Vaadates City24 portaali statistikakeskkonda Spot, sain teada, et keskmine üürikorteri ruutmeetrihind Tartus on hetkel pisut üle 80 krooni. Olles veendunud konservatiiv ja teades, et minu korter ei ole mingi ülimoodne luksusapartement, arvestaksin ruutmeetri üürihinnaks hoopis 60 krooni. See tähendaks mulle igakuist sissetulekut 3 600 krooni, aga ma ei usu, et keegi üürikorteri eest nii palju maksaks (milleks ometi?) ja seega ma arvestaksin endale realistlikuna näiva 3 000 krooniga.

Kahjuks tuleb aga arvestada üht ebameeldivat tõika. Nimelt soovib Eesti Vabariik kõigilt tuludelt saada 21% tulumaksu. Seega, kui kasseerin 3 000 krooni korteriüüri, pean sellest tulumaksu näol riigile tasuma:

3 000 / 100 x 21 = 630 krooni

Seega jääb mulle reaalselt 3000-st kroonist alles:

3000 – 630 = 2 370 krooni

Lahutades selle lisatulu nüüd varasemalt leitud laenumaksest, mis on kompenseeritud majas elamise tõttu madalamate püsikuludega, saame teada, et minu igakuine lisaväljaminek täna kolides 1 000 000 krooni maksvasse eramusse ning võttes selleks 800 000 krooni pangalaenu, oleks:

2 3202 370 krooni = – 50 krooni 

Jah, ma näen õigesti – ma jääksin täiendava laenu abil majja kolides iga kuu viiekümne krooniga plussi.

Muidugi võib skeptiliselt öelda, et olen unustanud iga-aastase septiku tühjaks vedamise või muud sarnast, aga kindlasti olen unustanud ka asju, mis täna korteris elades paratamatult lisakulusid tekitavad (kasvõi lihtsamad autohooldused, mida ise teostaksin). Loomulikult on oluline seegi argument, et lisalaen tähendab lisakohustust -> võibolla rahutumat und -> võibolla suuremat hirmu töö kaotamise ees.

Selle vastu aitab efektiivselt korralik kindlustus ja isegi kui seejärel mõnesaja krooniga igakuiselt miinuses oleksin, ei kujuta ma ette, miks ma ei peaks suutma sellist summat igakuiselt oma pere-eelarves säästa võimaluse eest elada OMA MAJAS ja kasvatada igakuiselt laenumaksete näol oma rikkust, selle asemel, et täna see raha mõttetute kulutuste tõttu tuulde loopida.

Tegudele.