Täna on jälle põhjust ennast õnnitleda, sest internetipanga vahendusel märkasin, et paari päeva eest teostati minu viimane õppelaenumakse. See laen ei olnud küll suur, ent kvartaalse väljamineku puudumine on igal juhul tuleviku rahavoole positiivne.
Nagu ka varasemalt korduvalt öeldud, tekitab raha alati kohutava probleemi – seda tuleb targasti kasutada. Mida teha maksetega, mis nüüd õppelaenust vabanevad?
Ma arvan, et mõistlik variant selle raha mõttetu kulutamise ja inflatsiooni poolt hävitamise vältimiseks oleks see regulaarselt investeerida. On tavaliselt keerulisem alustada investeerimist, kui selleks peaks millegi arvelt kulusid kokku tõmbama. Laenumakse muutust investeeringuks aga ilmselt peaaegu ei märkagi.
Seega on mul nüüd jätkuvalt valida mitme võimaluse vahel:
1. Avada mõni kogumishoius,
2. Osta mõne fondi osakuid,
3. Osta kulda,
4. Investeerida aktsiatesse.
Vaatamata keerulistele aktsiaturgude arengule arvan, et viimane variant tundub mulle jätkuvalt kõige ahvatlevam ja tõenäoliselt realiseeruvad minu investeeringud mõne suhteliselt turvalise ettevõtte aktsiate soetamisena, kui keegi paremaid ettepanekuid ei tee.
Ka väike tootlus on parem kui 0 tootlus, mille tagajärjel inflatsioon paratamatult raha ära sööb.
Paari kuu eest kirjutasin Rahakooli artikli sellest, et pered võiksid ühe põhilise võtmenäitajana analüüsida seda, kui suur on nende omakapital. Äsja edukalt Tartu Ülikooli kaugõppe raames lõpetatud kursus “Eraisiku Finantsplaneerimine” tõi aga mõistetesse teatavat selgust, sest tegelikult ei nimetata eraisiku finantsidest rääkides ärirahanduse mõistes omakapitali päris selliselt ning levinud on hoopis mõiste nimega Rikkus.
Seega me ei räägi enam rikkusest vaimses või mingis umbmäärases ja laialivalguvas mõttes, vaid mõtleme selle termini all konkreetselt mõõdetavat indikaatorit, mis on üks peamisi näitajaid pere rahaasjade käsitlemisel.
Nagu ka minu poolt varasemalt kirja pandud, kujuneb pere rikkus sellise valemi järgi:
Rikkus = Varad – Kohustused
Seega on rikkus kõik see, mis jääb minu perele järgi siis, kui ma täna kõik oma varad maha müün ja kohustused likvideerin ehk maakeeli võlad ära maksan.
Selge see, et väga tore oleks omada positiivset rikkust ehk olukorda, kus kõigi võlgade tasumisel jääb mu perele veel oluliselt raha järele, mille eest võib soetada uut vara elamaks kohustusteta. Paraku mulle näib, et praegusel ajal on olukord selline, kus kõik pered seda öelda ei saa ja seetõttu hakkasin ka ise hirmuhigi laubalt pühkides arvutama oma pere rikkust. Võib ju olla nii, et kuna soetasin näiteks oma maatükid vahetult enne majanduskriisi või selle algstaadiumis, on nende väärtus sedavõrd langenud, et pangale kõik võlad ära makstes, on meie rikkus juba negatiivne – ehk minu varade väärtus ei kata kõiki minu kohustusi.
Olukorrast selge pildi saamiseks panin ritta kõik oma varad ning nende taha mõistliku ehk realistliku müügiväärtuse. Kusjuures oma hobiautode väärtust hindasin oluliselt alla ning lähtusin sisuliselt kiirmüügihinnast, millega tõenäoliselt õnnestub maksimaalselt paari nädalaga kõik nad realiseerida. Samuti hindasin oma kinnisvarade väärtust väga konservatiivselt, sest praegusel ajal pole ilmselt lootustki maalappe või korterit minu jaoks aktsepteeritava hinnaga müüa.
Tabel minu varadest nägi välja umbes selline, kuid kodurahu huvides asendasin siinkohal summad x-dega:
Ühtlasi olgu mainitud, et hobiautod pole siinkohal selles mõttes hobiautod, mille peale sageli kulutatakse terve varandus ning mis iial omahinda tagasi ei teeni. Tegemist on rangelt investeeringutena käsitletavate autodega, mille puhul loodan nende väärtuse ajas kasvamist. Kusjuures, seda blogipostitust kirjutades tuli välja, et olin algselt oma garaažikohad sootuks unustanud ning seega on tegu igati meeldiva täiendusega. Ühtlasi näitab see taaskord, kui oluline on üsna sageli oma varalisele seisule mõelda, sest vastasel juhul ei pruugi ka mõni ilmaasjata rikkust vähendav aspekt õigel ajal meenuda.
Edasi panin ritta kõik oma võlad ehk kohustused ja sain sellise ebameeldiva tabeli:
Kohustused ülaltoodud tabelis on mõistagi pangalaenude jms laenude jäägid ilma tulevikus makstavate intressidega.
Oma pere rikkuse välja selgitamiseks ei ole nüüd vaja teha muud, kui lahutada varade summast kohustuste summa ning saada teada karm tõde. Selgus, et kuigi meie pere puhul kõige hullemat ei juhtunud ning meie rikkus on endiselt plusspoolel, ei ole rahuloluks mingit põhjust. Pigem vastupidi – teadmine, et meile jääb raha kõigi varade realiseerimisel ja kohustuste tasumisel järgi vähem kui on praegu meie kohustuste kogusumma, teeb päris murelikuks.
Oleksin rahul, kui meie rikkuse osakaal kõigist varadest oleks üle 50% ehk enamus meie varadest kuuluks päriselt meile. Paraku see täna nii ei ole ja kogu meie pere maisest varast võivad pangad või teised võlausaldajad igal hetkel vabalt üle poole endale võtta. Selle iseloomustamiseks sobib hästi alltoodud graafik, mille nägemine minus meeldivaid tundeid ei tekita:
Mõistagi tunneksin ennast oluliselt paremini, kui saaksin öelda, et graafikust nähtavad kohustused on suures osas võetud finantsvõimendusega tulude genereerimiseks. Võimendus tähendaks sisuliselt seda, kui ma oleksin need kohustused võtnud selleks, et teenida selle rahaga abil rohkem tulu kui kulutan kohustuste teenindamiseks ehk laenude intressidele. See tähendaks, et ükskõik milline on minu rikkus täna, genereeriksin ma kasutada võetud rahaga endale oluliselt positiivset rahavoogu ning liiguksin seega jõudsamalt rikkuse suurenemise suunas. Antud juhul see aga nii ei ole.
Meie pere laenud on võetud tänaseks peamiselt väga pikaajaliste investeeringute tarbeks ning seetõttu liigume me rikkuse suurenemise suunas üsna aeglaselt vaid kahel viisil:
1. Igakuise pere-eelarvest tekkiva säästu abil, mis koguneb vaikselt minu ja minu abikaasa pangaarvele ja mis sisuliselt on see, mis meil igas kuus palgast üle jääb. Ei saa öelda, et progress selles vallas kuigi kiire oleks, sest endiselt esineb päris oluliselt negatiivseid kuid:
2. Vähendades pidevalt igakuiselt kohustusi, tasudes pangalaenude põhiosa.
Kuidas seda selgitada? Kui täna maksab minu korter näiteks 100 000 krooni ja pangalaenu jääk on 55 000 krooni, teeb see minu rikkuseks sellises näites hetkel 100 000 – 55 000 = 45 000 krooni. Järgmisel kuul maksab minu korter suure tõenäosusega endiselt 100 000 krooni, kuid vahepeal olen ühe laenumaksega vähendanud pangalaenu jääki näiteks 1 000 krooni võrra. Minu rikkus on seega tuhande krooni võrra kasvanud, sest seda uuesti arvutades saame tulemuseks 100 000 – 54 000 = 46 000 krooni.
Selline aeglane rikkuse suurendamine kuigi kaugele ei vii. Seetõttu oleks mõislik, kui lähiajal lisanduksid meie rikkuse kasvatamisel järgmised tegurid:
3. Tulud investeeringutelt. Näiteks dividendid Tallinna börsi aktsiatelt, mis mu aktsiaportfellis sisalduvad või intressid hoiustelt vms investeerimistööriistadest. Tõe huvides tuleb öelda, et mingit mikroskoopilist tulu on sel aastal mu aktsiad dividendide näol peamiselt tänu Tallinna Vee erakordselt suurele dividendile ka andnud. Siiski tuleks kahtlemata tulusid investeeringutelt paremate tulemuste huvides jätkuvalt kasvatada.
4. Tulud ettevõtlusest. Võib ju öelda, et on päris raske suurendada ettevõtlustulusid seniseid palgatulusid oluliselt muutmata. Siiski on ka siin samme, mida saaks ja tuleks kiiremini astuda.
Summeerimaks seda, miks ma selle rikkuse uurimise siinkohal üldse nii pikalt ja igavalt lahti kirjutasin, võin julgelt öelda, et kui ma ise oma rikkusest ei huvitu, siis keegi teine ei tee seda ammugi. Ainuüksi mõtlemine sellele teemale annab nii palju motivatsiooni paremini hakkama saamiseks, et juba selle pärast tasub oma rikkuse kaardistamine vabal momendil ette võtta ja aegajalt selle juurde tagasi pöörduda positiivsel või negatiivse arengu nägemiseks. Soovitan kõigile!
Väga paljud noored on elutee alguses tõsise probleemi ees. Hädasti oleks tarvis autot, aga kahjuks on sissetulekud ja võimalused väga piiratud. Olen ise selles olukorras olnud ja näinud väga paljusid oma sõpru ja sugulasi samas situatsioonis.
Olen odava auto ostmisel nooremana korduvalt väga valesti käitunud ja seni ei suuda seda endale andeks anda, sest ilmselt hävitasin tuhandetes kroonides pere raha samal ajal kui sellega oleks palju mõistlikumaid asju teha saanud. Samas olen näinud kõrvalt ja hiljem ka ise teinud õigeid valikuid ning tean omast kogemusest, et saavutatav kulude vahe on nii märkimisväärne, et me ei räägi tegelikult tuhandetest, vaid kümnetest tuhandetest kroonidest.
Puutudes tänaseni aegajalt kokku kasutatud autode müügiga, näen ikka ja jälle, eriti kevaditi noori, kes soovivad osta esimest autot. Mõistagi on inimeste finantsolukord väga erinev, kuid räägime siinkohal siis autodest, mis on tõeliselt odavad, jäädes hinnavahemikku 15 000 – 40 000 krooni.
Autode tinglik elukõver
Vaadates autode tinglikku elukõverat, näeme, et sellises hinnaklassis auto soetamine on hinnalanguse mõistes parim otsus. Auto peamiseks püsikuluallikaks ei ole tavaliselt liikluskindlustus või liisinguintress. Tõeline igakuine ja -aastane kulu on hoopis auto väärtuse langus. Nii odavate autode puhul on aga elukõver saavutanud absoluutse põhja ning odavamaks ei lähe need autod õigesti valides enam kunagi.
Hinnavahemikus 15 000 kuni 40 000 krooni leiame aga valiku alates VW Golf III mudelist lõpetades Audi V8-ga. Leidub inimesi, kelle jaoks on täiesti ükskõik, mis autoga ta punktist A punkti B liigub. Sel juhul on väga lihtne ratsionaalselt toimetada, sest emotsioonid ei takista igava ja väga säästliku sõiduki soetamist. Paraku ei ole vähemalt 80% juhtudest elu nii mustvalge ning valikute tegemine on seetõttu keerulisem.
On igati mõistetav, et noor inimene soovib, et tema esimene auto oleks ka millegi poolest eriline või vähemasti hingele midagi pakkuv. Seda ei tasu kaugeltki alahinnata, sest minu tutvusringkonnas on vähemalt 3 inimest lisaks minule endale, kes on lisaks muule olulisele oma tulevase abikaasaga kokku saanud just seetõttu, et esmamulje kujundamisel on olulist rolli mänginud ka noormehe auto.
Kuidas siis ikkagi valida auto selliselt, et see oleks piisavalt esinduslik ning väga odav ülal pidada? Milline on hea ja odav noore inimese auto?
Lihtne sellele küsimusele vastuse leidmine ei ole, sest paraku on autotootjad eanamsti seda meelt, et kõik, mis on hea, peaks olema ka kallis.
Odav auto peaks vastama võimalikult hästi järgmistele kriteeriumitele:
1. Mudel peab olema masskasutuses
Täiesti kindel on, et sõltumata margist või mudelist kõik autod lagunevad ning peamine vahe tuleb sisse vaid varuosade hinnast. Selleks, et odavat autot väga odavalt pidada, peavad tema varuosade hinnad olema samuti väga odavad. Iga auto laguneb paratamatult ja jutud Mercedese vastupidavusest või Jaapani kvaliteedist on suurel määral illusioon.
Seega on auto odava ülalpidamise seisukohalt äärmiselt oluline, kas ostate autole esitule 150 krooni eest (VW Golf) või 1 500 krooni eest (mõni eksootiline mudel) ja kas auto rattalaagri hind on 250 või 1 000 krooni. Sama on lugu silladetailide ja elektriseadmetega. Vähelevinud autode detailid on alati kordades masskasutuses olevate mudelite omadest kallimad.
Odava auto ülalpidamise juures ei maksa unustada võimalust leida vajalik varuosa autolammutustest. Ka siin on selgelt näha, et levinud mudelite detaile on lihtne saada ja need on odavad. Vähelevinud või eksootiliste autode jupid on aga raskesti leitavad ja sageli maksavad ebamõistlikult palju. Kui otsite esituld VW Golfile või Audi 80-le, tasub odavate varuosahindade tõttu alati kaaluda, kas lammutuskodade läbi helistamine üldse on mõistlik, sest suure tõenäosusega leidub neid detaile lammutuskodades hulgaliselt, kuid isegi uus osa on sama odav. Samas ma ei ole kindel, et keegi soovib näiteks Mazda Xedos-6 tagatuld päris uut soetada ning isegi autolammutustes maksavad selle auto varuosad palju, kui neid üldse leida õnnestub.
Eraldi teema siinkohal on Jaapani autod, mille detaile toodetakse B-grupi varuosana suhteliselt vähe või need on kallid, sest nende autode modifikatsioone on sageli olnud väga palju ja tootmismahud osutuksid odava hinna korral tarnijatele ebamõistlikeks. Näiteks on Nissan Sunny puhul auto esituledki (ja esimesed poritiivad ka) erinevad sõltuvalt sellest, kas auto on sedaan või universaalkerega. Parem pole olukord Toyota Corolla või Mazda 323 puhul, kus sõltuvalt keretüübist on kogu auto täiesti teistsugune. Euroopa automarkide ja mudelite detailid on aga laias laastus nii veermiku, mootori kui ka kere osas samad sõltumata modifikatsioonist. See tähendab, et näiteks Saksamaal valmistatud auto detaile leiab igast levinud varuosapoest, kuid Jaapani masinale tuleb sageli varuosasid tikutulega taga otsida või üsna kallilt tellida.
Kindlasti ei maksa pelgalt geograafilise läheduse tõttu luua illusioone ka Rootsi autode odava ülalpidamise osas. Nendegi detailid on väikeste tootmismahtude tõttu B-grupi varuosana raskemini leitavad ning uute detailide hinnad on Volvo või Saabi puhul keskmiselt sama ajastu Audi või BMW omadest paar korda kallimad.
Kuidas valida auto, mis on ühest küljest äge, aga samal ajal masskasutuses?
Võimalus number 1:
Valige väga odava ülalpidamiskuluga automudeli modifikatsioon, mis on entusiastide seas levinud arusaamade kohaselt kõrgelt hinnatud ja makske sellest südame rahuga rohkem kui üldlevinud variandist. Kallim eriversioon maksab ka hiljem müües rohkem, seega ei kaota te tegelikult hinnavahe tõttu midagi, samas on suhteliselt odavalt võimalik saavutada oluliselt parem enesetunne. Näiteks ei viitsiks ma ise igapäevaselt liigelda halli Golf II C-ga, millel polnud varustuses isegi kõrvalistuja meigipeeglit ja väljas iluliiste. Küll aga veaks näo naerule ilusat värvi, suurte põrkeraudadega ja originaalkorras VW Golf II GTI. Sellisega sõidaks ja oleks endaga väga rahul. Iseasi on alati, kui kiiresti autot tarvis läheb, sest soovitava versiooni leidmine võtab aega.
Mõistagi on mootorite ja silladetailide puhul nende autode vahel valides olemas teatav hinnavahe, aga see on nii odavate kuludega autode puhul minimaalne. Selliseid valikuid saab lisaks Golfile teha teisigi. Näiteks Opel Astra GSI või hoopis luksuslikkuse näitena lihtsa Audi 100 asemel puitliistude, pika kellaploki, tagapeatugede ja ilusa salongimaterjaliga ilusat värvi originaalvaluvelgedega Audi 100 (kuid tähtis on, et see oleks ikkagi väikese mootoriga ja esiveoline). Golf on lihtsalt auto, mille puhul on täiesti kindel, et see on parim, mis noore inimesega juhtuda saab.
Võimalus number 2:
Kui variant üks ei sobi, valige mudeli poolest sündinult “äge” auto võimalikult väikese ja vana tüübi mootoriga ning võimalusel manuaalkäigukastiga, sest see tähendab olukorda arvestades võimalikult väikseid ülalpidamiskulusid. Kui sõbrad räägivad teile, et BMW 525i ja BMW 520i kulud on samad, siis ei maksa seda kindlasti uskuda, sest kuigi tehaseandmetel on nende autode kütusekulu peaaegu sama suur, on tegelikkus tehaseandmetest paari liitri jagu sajale kilomeetrile erinev. Lisaks on erinev kindlustusmakse ja mitmete varosade hinnad.
Eriti suur vahe aga tuleb sisse võrreldes erineva silindriarvuga sama mudeli autosid. Näiteks on erinevus BMW 316i ja BMW 325i ülalpidamiskuludes suure tõenäosusega umbes 30% ning seda ei ole odava auto puhul üldse vähe. Vahe on sees nii kütusekulus, kui varuosade hindandes ja väliselt ei tee keegi suurt vahet, mis mootoriga autoga te sõidate. Peaasi, et auto oleks võimalikult ilus, hea varustusega ning korralik. Auto korrasolekut on ka palju lihtsam tagada, mida lihtsamini see on ehitatud.
Kupeehuvilistele noortele soovitan siiralt näiteks Mercedes 300 CE asemel valida 230 CE, mis käivitub suure tõenäosusega paremini, sõidab vaiksemalt ja on palju odavam pidada. Samuti on E36 kupeekerega BMW-sid tehtud väikese mootoriga ja seegi on igati hea valik.
Lihtsalt paar näidet.
2. Mudel ei tohi väga kiiresti roostetada
Miks nii? Põhjus väga lihtne. Kui teostada igal aastal autole 3 000 kr eest värviparandusi, on igakuiseks kuluks värvimisele 250 krooni. See on rohkem kui kulub tavaliselt liikluskindlustusele. Odavamalt värviparandusi tehes võib aga olla kindel, et auto ei täida peagi ühtki esindusfunktsiooni ning pikemas perspektiivis on mõttetu sellega ülevaatuspunkte külastada. Seega on mõistlik omada autot, mida ei pea igal aastal värvima.
Minu soovitused rooste vältimiseks tänase seisuga on hoiduda järgmistest mudelitest (kindlasti ei ole siin kirjas kõik halvad näited, lihtsalt mõned nendest): Ford Escort, Ford Scorpio, Nissan Sunny, Opel Astra. Positiivsetest näidetest võib välja tuua Audi 80 või Audi 100, aga ka VW Passat’i. VW Golfi, 3-seeria BMW või ükskõik millise Mercedese valimisel peaks kere seisukorda hoolikalt uurima, kuid üldiselt korraliku isendi leidmisel rooste nende autode puhul kiiresti ei progresseeru. Kaarega tasub rooste mõistes mööda käia kõigist selle hinnaklassi autodest, mis on imporditud Taanist või Rootsist. See kehtib tegelikult ka Eestis sõitnud autode kohta, kuid Eestis sõitnud autosid peab üldse väga kriitiliselt valima.
3. Auto olgu nii väike kui võimalik, aga nii suur kui vajalik
On täiesti selge, et iga lisasentimeeter autos tähendab lisakulusid. Mida suurem auto, seda suuremad on tema hoolduskulud, seda rohkem võtab ta kütust ning seda kallimad on tema varuosad. On targem valida väike, aga korralik auto, selle asemel, et valida suurem, aga vigadega auto. Sõidunauding vigasest masinast jääb alati alla väikesest kvaliteetautost saadavale. Korralikku autot on lihtsam hallata ja selle väärtus säilib hästi. Pealegi on suurte autode läbisõidud ka enamasti suuremad ja odavaid autosid valides ei ole see tehnilise seisukorra mõjutajana väheoluline aspekt.
Ei maksa unustada näiteks sedagi, et kui teil otseselt pole tarvis mahtuniversaali või maasturit, siis on väga mõttetu kulutada palju rohkem enda aega selle pesemisele ja puhastamisele või lasta seda iga kord väikesest autost kallimalt pesta ja puhastada. Kas leitud lisasentimeetrid tasuvad veel sel juhul ära, või tuleks odavam aegajalt järelkäru rentida?
Kindel on see, et auto headust ei mõõdeta joonlauaga.
4. Kaubanduslik välimus on sama oluline kui tehniline seisukord
Odavat autot otsides ei tohi mingil juhul teha seda viga, et hinna paika saamiseks valite ilusa värvi asemel valge või originaalkorras auto asemel valet värvi või isearetatud detailidega auto. Autot ostes tuleb alati mõelda selle müügile ja see ei ole nali või sõnakõlks. On kindel põhjus, miks valgeid autosid 10 000 krooni odavamalt müüakse ja miks tuunitud autod samuti kümneid tuhandeid kroone originaalseisukorras autodest odavamalt müügis seisavad. Neid ei taha keegi osta. Seega, kui teil ei ole plaani viia auto pärast kasutamist vanametalli, kulutate hiljem sellise auto müümiseks samuti palju aega ja raha kuulutusteportaali arvete, komisjonimüügiplatsi seisutasude, autopesude jms näol, et õnnetust versioonist jälle lahti saada. Targem on seda algusest peale vältida.
Erinev libedusaste.
Samuti ei tohiks mingil juhul osta laineliste ja kokkusobimatute keredetailidega autot. Paljud inimesed ei oska auto puhul näha konkreetseid kereprobleeme, kuid auto peale vaadates on enamasti esimese pilguga võimalik aru saada, kas tegemist on sirge ja sileda sõiduki või odavalt ja ebakvaliteetselt remonditud, kuigi kiiskava värvkattega masinaga. Automüüjad kasutavad sageli korralike masinate puhul väljendit “libe auto”, mis ei tähenda pelgalt seda, et tegemist on äsja poleeritud autoga, vaid viitab kere ja värvkatte korrasolekule. Hästi kokku istuv auto tundub silmale “libedam” kui irvitavate detailidega ja laines sõiduriist.
Korraliku ja monoliitsena mõjuva kere müüvat jõudu ei tohi alahinnata, sest isegi väga ebakompetentsed ostjad valivad sageli just selle libedama variandi, kuigi te võite neile rääkida, et olete just oma 20 000 krooni maksnud auto tehnika korrashoiu tagamiseks kulutanud 5 000 krooni (veerand auto hinnast). Lõpuks tähendab see teile ikkagi odavamat müügihinda.
5. Hoidu tuuningust ja ümberehitustest
Tuunitud ja modifitseeritud auto pidamine on alati kallim, sest:
– Standardvaruosad võivad autole mitte sobida ja sarnaste keredetailide leidmine võib olla võimatu.
– Tuunitud keredetailidega auto tehnika võib samuti olla modifitseeritud ja isetehtud asjad on tavaliselt kordades vähem vastupidavad kui autotootja poolt valmistatud originaallahendused. Seega, kui te ei taha tänu muudetud mootorielektroonikale või mehaanikale lõpetada põlenud kolbidega või kulunud mootoriga autot omades, kõndige kaarega mööda isegi autodest, millel on lakitud tagatuled või lisatud isetehtud spoilereid. Sellise auto omanik võib olla modifitseerinud ka asju, mida silmaga ei näe.
– Kulub palju aega ja raha, enne kui tuunitud ja modifitseeritud autost hiljem lahti saada õnnestub ja autode komisjonimüügikauplused ei taha seda isegi vahetusautona.
Levinud võte autoomanike seas on lisaks tuuningule ka auto ümberehitamine selliselt, et see tunduks mudeliuuenduse järgse mudelina. Ka selliseid autosid üldiselt ei taheta hiljem osta ning selle asemel, et ümberehitus tänu uuemale ilmele auto hinda kergitaks, langetab ta säärase odava hinnaklassi sõiduki väärtust tavaliselt kuni poole võrra. Seega, kui soovite kindlasti autoga odavalt läbi ajada, hoiduge oma autot ümber ehitamast ja ärge soetage ka modifitseeritud autot.
6. Väldi remondivajaduse korral kalleid spetsialiste
See tundub paljude jaoks väga rumal soovitus, sest spetsialist peaks olema keegi, kes oskab väga professionaalselt ja efektiivselt auto probleemidest jagu saada, mis üldkokkuvõttes peaks olema odav ja usaldusväärne. Paraku see kaugeltki nii ei ole. Kindlasti töötab autoteenindustes väga head ja tasemel personali, kuid sellise väga hea personali tunnitasu on suur ja sellele lisandub korraliku ettevõtte üldkulu ning kasumimarginaal. Paljud tõeliselt head spetsialistid eelistavad seega töötada hoopis omal käel – enda garaažis või töökojas ning neile piisab reklaamiks taskutelefoni omamisest. Vahendid, mida kasutatakse on aga üldjoontes samad, sest ka garaažis töötavatel spetsialistidel on olemas arvutiprogrammid, seadmed ja liidesed kaasaegsete autodega suhtlemiseks.
Kui teeninduste spetsialistid on töö teostuse garantii ja varuosade müügi huvides sunnitud alati soovitama iga defektse detaili uuega asendamist, siis head spetsialistid suudavad defektse detaili ära remontida ka siis, kui tootja selle remontimist ette ei näe. Sellest tulenevalt võite autoteenindustesse viia terve varanduse ja saavutada sama tulemuse, mille teine spetsialist suudab oma oskusi targasti kasutades tagada 500 krooni eest.
Kindlasti ei maksa langeda petturite ja soss-seppade ohvriks, kes asju korda ei tee ja ikkagi raha küsivad. Selle vältimiseks tasub leida võimalikult usaldusväärsed remondimehed, kelle juures te korduvalt käia saate ja kes oma töö eest ka mingil määral vastutust on nõus võtma. Muidugi eksib aegajalt ka parim spetsialist, kuid enamasti saavad asjad ikkagi lõpuks korda. Näitena võin välja tuua, et suudan täna kindlasti säästa oma autode remondilt vähemalt 10 000 krooni aastas just tänu headele kontaktidele ja see ei ole ju üldse väike summa.
Odava auto odavalt ülalpidamiseks on kasulik, kui näiteks pere meespool ka ise autot mingil määral remontida suudab. Kui sellist võimalust ei ole ja ühtki head spetsialisti ise ei tunne, soovitan siiralt autole tekkinud suurema tehnilise mure või probleemi korral pöörduda mõne usaldusväärsena näiva kasutatud autode müüja poole. Automüüjad teavad üldjuhul täpselt, kus ja kuidas rike kõige odavamalt ja piisavalt hästi kõrvaldatud saaks, sest sellest sõltub suurel määral kasutatud autode müügiga tegelevate inimeste leib.
Samuti teavad kasutatud autode müüjad hästi autode tüüpvigasid, suudavad mõnikord kirjelduse põhjal pikemalt mõtlemata auto vigu diagnoosida ka siis, kui margiesindus seda ei suuda ning omavad palju kogemusi omal käel muidu vaid tervikuna vahetatavate tehniliste sõlmede remontimisel. Kui müüja sel juhul teie auto korda saamise eest oma teenustasu võtab, võite ikkagi olla kindel, et odavamalt te ilma õigeid inimesi tundmata asja lahendatud saanud ei oleks. Ühtlasi on automüüjad selliste probleemidega tegeldes tavaliselt vastutulelikud, sest tegemist ei ole nende enda autoga ja samas võib hästi lahendatud probleem tähendada tulevast kliendisuhet.
7. Ära osta uusi kalleid asju
Vaatamata sellele, mida räägivad teenindused ja varuosamüüjad, tasub vähegi kallimate detailide ja tarvikute puhul väga odava auto haldamisel alati otsida võrdluseks ka kasutatud, aga korralike asjade hind. Selle alla kuuluvad nii rehvid, klaasid, tuled, kui ka mehaanilised detailid. Eriti suured on hinnavahed terviksõlmede ja moodulite puhul. Näiteks võite rikki läinud starteri uuega asendamiseks maksta 3 000 krooni, aga võite selle kasutatuna osta ka 500 krooni eest. Väga odava auto mootori- või käigukastiremondi korral mõelge alati sellele, kui palju maksab lammutuskojas terve sellise auto mootor, sest väga tihti osutub remont kallimaks kui terve mootori või käigukasti ostmine.
Muidugi ei saa te kasutatud detaili näol ilmselt alati sama head asja, kui oleks kapitaalremondi läbinud või uus, kuid kas selle vahe tunnetuslik väärtus on tõesti mitmeid tuhandeid krooni? Enamasti mitte.
Rehvide puhul tasub veel eraldi välja tuua, et protekteeritud rehvid üldjuhul on juba uuena viletsamad ning peavad vähem vastu kui kasutatud margirehvid. Seega võit turvalisuses ja mugavuses muutub väga küsitavaks. Taaskord näiteid tuues, pole siinkirjutaja oma 13-aastase autoomanikustaaži jooksul veel ühtki uut rehvi ostnud. Plaanisin seda sel aastal teha, aga nüüdki veendusin, et nii rikas ma veel kahjuks ei ole.
Ühtlasi võiks teie enesetunnet teise ringi asjade ostmisel parandada teadmine, et kui ostate oma autole kasutatud detaili, ei hävitata uue detaili tootmiseks ja vana utiliseerimiseks tänu teile lausa uskumatul määral loodusressursse.
Kogu pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et kindlasti on odavate autode ülalpidamine väga loominguline tegevus ja olen veendunud, et paljudel on häid mõtteid ja nippe, kuidas auto peale mitte raha kulutada. Kommentaarides võime sel teemal vestlusi vabalt jätkata, sest autodest rääkimise vastu ei ole mul kunagi vähimatki.
Eile oli selline imelik päev, kus jäin töö juures toimuvale insenerigraafika koolitusele koguni paar-kolm tundi hiljaks, sest hommikupoole müüsin oma pereauto maha. Ikka Ida-Virumaale, kuhu praegusel ajal mingil põhjusel väga suur osa kasutatud autosid rändab.
Müügis oli ta võrdlemisi odavalt juba paar nädalat, sest oli näha, et see hind, millega ta eelmisel aastal ostetud sai, on tänaseks jälle pisut liiga kallis. Kiire hinnalanguse vältimiseks tuli seetõttu autost lahti saada vaatamata tõigale, et tegemist oli müümiseks liiga korraliku eksemplariga.
Hinnalanguseks tuli autol selle ajaga umbestäpselt 5 000 krooni ja kuigi ma sellega rahul ei ole, tuleb endale tuha pähe raputamiseks siiski öelda, et auto oli selgelt liiga korralik ja turuhinnaga võrreldes liiga kallilt ostetud. Hinnalangus siis selle auto puhul koos kapsaste ja kaalikatega tuli 6,1%. Parem küll kui eelmise auto puhul, aga päriselt ikka halvasti. Püüan järgmisega paremini õnnestuda, sest tegelikult pean olema võimeline pidama autot ilma hinnalanguseta. See on keeruline, aga see peab praktikas olema võimalik, kui maailm veel päris hukas ei ole.
Moment selle eesmärgi saavutamiseks on soodne, sest terve suve on võimalik ka hobiautodega liigelda, kuigi süda tilgub verd, otsides head võimalust ehk sõidukit, mida pidada üle talve ilma hinnas oluliselt kaotamata.
Mida ma otsin?
Ikka sama, mida alati. Otsin midagi, mis on piisavalt suur, aga mõistlik, hästi ehitatud, võimalikult väikeste ülalpidamiskuludega ja hoiab hästi hinda. Kvalifitseeruvad VW Passat, Audi A4 või A6 (muhhahaa, kes seda müüks) 1,9 TDI, must, hall, ilus või müüdav, hinnaklassis 55 000 kuni 90 000 krooni. Aga kogu Euroopa üldiselt otsib sedasama ja seega ma mingile imele, et paari nädalaga sobiv variant ette tuleb, ei loodaks.
Kuid suvi veel kestab ja igasugu mõtteid võib vahepeal tulla.
Juhtunud on kummaline asi. Olin eelmise nädala reedel komandeeringus Prantsusmaal, kuhu pidin juba paari nädala eest minema, aga tuhapilve tõttu lähetus lükkus. Pärast meeldivat kohtumist kliendiga, kes oli meie tööga üllatavalt rahul, helistas Tartust vend, Tanel, kes teatas, et oli mu kutsika ehk 190E 2,3 auto pahaaimamatult maha müünud.
On minu arust tähelepanuväärne, et ostsin auto Saksamaalt, olles ise Hiinas ning müüsin auto Eestist, viibides ise Prantsusmaal. Reaalsuse tunnetus hakkab niimoodi kannatama.
Öeldakse küll, et kõige parem auto on müüdud auto, aga sedapuhku on lood teisiti. Rõõmu saadud rahast varjutab pisut odav hind, millega auto ära sai antud. Selles aga olin ise süüdi, sest ei teavitanud venda, et olin auto hinda müügikuulutuses vahepeal oluliselt tõstnud ja seega tema müüs ikka selle võrra odavamalt tasemelt.
Mõistagi ei olnud tegemist veatu autoga, kuid sellise värvivariandi ja varustuse kohta sai ostja konkreetse eksemplari täiesti ebaõiglaselt odavalt kätte. Kuid see selleks, tehing on tehtud ja kahetseda pole midagi.
Põhiline mure on ju tegelikult see, et selle kerega autot oleks garaaži hädasti tarvis, aga kust ma enam nii korraliku kutsika saan. Nende tavaline hind Saksamaal on veel oma 10 000 kr kallim ning seega ma ei kujuta ette, et sama soodsalt niisuguse variandi sedavõrd korralikuna leian. Kallimalt osta aga ei raatsi ka niiväga.
Hinnavahe Eestis ja Saksamaal on hetkel täielikult paigast ära ja siin maksavad need autod selgelt liiga vähe. Sakslased (ja teised seal elavad automüüjad) saavad sellest aru, mida meie veel ei näe – need autod saavad peagi üldse otsa ja siis ei ole huviliste jaoks enam tähtis isegi värv ega sisu.
Selle auto hind oleks paari aasta pärast olnud suure tõenäosusega ka Eestis müües praegusega võrreldes umbes 10 000 kr kallim, mis teinuks aastaseks investeeringu kasvuks Kalevipoja kombel lapiti lüües umbes 12,5% ja see ei olnuks minu hinnangul üldse väga halb. Praegu aga ei teeninud ma selle auto pealt sisuliselt mitte midagi, kui välja jätta umbes paar nädalat kestnud sõidurõõm ja visuaalne nauding.
Eks tuleb nüüd innukalt jälle otsingutesse süveneda, sest mingid muud investeeringud võivad küll olla tasuvamad, kuid eelistan oma raha suures osas siiski paigutada reaalsetesse asjadesse, millest ma midagi tean ja mis ajas odavamaks ei muutu.
Antud müük tõestab veelkord väidet, et autod, mis ei ole veel Youngtimer’i staatustki vanuse poolest välja teeninud, on teatud juhtudel ikkagi väärtuslik klassika ja neile leidub juba täna kindel ostjaskond. Seega vaatamata antud näite puhul isikliku rahalise võidu puudumisele leidis vähemalt minu ammu väljakäidud hüpotees selgelt kinnitust.
Seda kahtlemata igas mõttes. Lapse nimel pole ühest küljest millestki kahju, aga teisest küljest kasvavad ühes lapsega igal aastal ka kulutused.
Eelmise aasta põhjal ei oleks kuidagi osanud arvata, et meie pere kingituste eelarve nüüd ikkagi liiga väike saab, aga läks hoopis sedasi:
Ma ei nurise, sest meie kaheksaseks saanud pojal oli tõesti hädasti uut jalgratast tarvis ja isegi odavamad jalgrattad on ikkagi päris kallid. Seega läks raha vähemalt õigesse kohta. Kuid naiivne lootus, et lapse peale kuluvad summad aja jooksul samas suurusjärgus püsivad, ei pea kindlasti paika. Mõne aasta pärast on tal ju hoopis võrri või rollerit tarvis ja siis juba autot. Ühtlasi kallinevad pidevalt riided ja muud “mänguasjad”.
Lapsevanemana tuleb sellega lihtsalt arvestada ja ettenägelikult suuremaid reserve eelarvesse planeerida. Ühtlasi haakub käesoleva teemaga kindlasti ka lapsele raha kogumise ja investeerimise õpetamine, aga loodan selle juurde lähiajal tagasi tulla, sest kavatseme pojaga raha kasvatamise õppetundidega õige pea pihta hakata, et noorus mööda ei läheks.
Sellise väljendi leiutas aastate eest väga tabavalt kursusekaaslane ja hea sõber, Martin, millalgi pärast seda, kui oli ostnud vist juba oma viienda Volga, sealjuures eelmisi maha müümata. Hiljem süvenes haigus veelgi. Ei saa öelda, et seda mõistet pärast leiutamist ei oleks ka minu peres tihti kasutada tulnud, sest korduvalt olen ennast suutnud sarnasesse seisu viia, kus minu finantsolukorral vähe hoomatavaid elumärke esineb.
Praegugi oma rahakotis ringi vaadates võin täheldada mõningast tühjusemomenti ja kuigi patsient hingab, ei ole ta teadvusel. Osalt on kujunenud olukorras süüdi Hiina matka järelmõjud, aga peamiselt põhjus, millest rääkisin üle-eelmises postituses. Raha ülearu üldse ei ole ja see on päris hea.
Nendin, et hobid võivad olla kallid, aga kui ühendada rumalana näiv hobi investeerimisega, siis on sellel ikkagi teatav jätkusuutlik mõte. Olen kindel, et tulen makaronide efektiivse rakendamise abil peagi taas koomast välja. Suure rahapaigutuse tegemine annab alati väga hämmastava efekti, sundides järgmistel perioodidel finantskoomast välja tulemiseks säästmist hüppeliselt suurendama.
See on empiiriliselt tõestatud, sest olen korduvalt näinud, et pärast suurte ostude tegemist suudan säästa palju (mõnikord isegi kordades) rohkem kui stabiilselt elu naudiskledes. Seega on teatud juhtudel raha ära kulutamine minu arvates kasulik, kui eelnenud suur kulutus omab mingisugustki püsivat väärtust. Pere vara koguväärtus sellest kasvab, vaatamata sellele, et likviidseid vahendeid raha näol tõepoolest kasutada ei ole ja see mõnevõrra ebamugav näib.
Finantskooma praktilises rakendamises edasijõudnuna olen pärast aastaid katsetamist avastanud, et seda on võimalik ka edukalt planeerida. Hästi toimetades ning ajastades on võimalik tabada oma rahakoti põhi nii täpselt, et ei teki ohtu kallite ega odavate laenude kasutamiseks, samal ajal kui raha on kõik näiliselt otsas. Samas ei soovita ma finantskoomat pikendada üle paari kuu, sest samal perioodil võib perele ootamatult sülle kukkuda mõni planeerimatu väljaminek ning siis on likviidsete vahendite puudumine juba kurjast, tähendades võimalikke kalleid laene.
Siiski, kui paljud inimesed koguvad raha sukasäärde või panka, siis omast kogemusest tean täpselt, et see minu puhul ei tööta ja olen sellest ka varem kirjutanud. Mul ei tohi raha olla ja ainult sel juhul elan ma väga säästlikult. Ebalikviidse vara omamises ei ole samas midagi halba, sest see on peaaegu sama nagu paigutada raha tähtajalisele hoiusele, ainult et põnevamate ja raskemini prognoositavate tulemustega. Kontrollitud finantskooma on minu psüühikale ainult abiks.
Soovin lähenevate pühade puhul kõigile head finantskoomaga katsetamist.
Kohe algatuseks oleks aus üles tunnistada, et mul seda paljukiidetud esimest miljonit veel ei ole. Kaugel sellest. Mõni arukas inimene peaks kujunenud olukorda lausa lootusetuks, aga mina võtan seda pigem kui ajutist nähtust. Pidevalt räägitakse, et kõige tähtsam on omada eesmärki ja kuni seda pole sõnastatud, ei saa selle poole ka liikuda. Alustagem siis sellest.
Tunnistan täiesti siiralt, et on olnud väga rumal kogu oma elu jooksul mõelda, et miljon krooni on midagi sellist, mida saavutada on üsna võimatu ja seetõttu on tänaseks andestamatu möödalaskmine, et ma pole seni algatuseks miljonikroonist likviidsete vahendite kogumit endale eesmärgiks seadnud. Kui miskit peetakse võimatuks, siis suure tõenäosusega ei tehta jõupingutusi selle saavutamiseks. Seega tuleb võimatuna näivad asjad teha lihtsamateks ja seeläbi “võimalikuks mõelda”.
Kui me räägime eesmärgi seadmisest, siis see peab olema teatavasti mõõdetav ja ajastatud. Mõõdetavus on tagatud summa suurusega. Tähtaeg peaks olema realistlik ja motiveeriv. Kümme aastat likviidse mijoni krooni kogumiseks peaks olema igati sobiv. See on isegi väga tagasihoidlik eesmärk, sest ei sunni kohe väga kiirelt tegutsema, kuid ka selline tähtaeg on parem kui mitte midagi.
Ilmselgelt pole sellises tulevikus olevaid summasid mõtet Eesti kroonides väljendada, sest aastaks 2020 on need loodetavasti juba üheksa aastat tagasi käibelt kadunud. Samuti peaks olema eesmärgi sõnastuses kuidagi edasi antud tingimus, et nimetatud summa ei ole kokku kraabitud mingite kohustuste võtmisega ehk siis laenude arvelt.
Kõike eelöeldut arvestades saan enda jaoks sõnastada oma esimese miljoni krooni saavutamise üldeesmärgi selliselt:
Aasta 2020 esimeseks jaanuariks peab minu või minu ettevõtete pangaarvetel, väärtpaberikontodel ja sularahas kokku olema kohustustevabasid vahendeid vähemalt 64 000 eurot.
Kui vaadata, kui väike see summa teatud tingimustes olla võib, tuleb muidugi ahastus peale, sest selle raha eest ei saa tavamõtlemise juures isegi korralikku autot osta. Teisest küljest peab millestki alustama ka siis, kui ollakse oma tegevustega hiljaks jäänud.
Selleks, et nimetatud eesmärgi poole liikuda, tuleb sõnastada omakorda väiksemad eesmärgid ja ülesanded. Väiksemad tegevused võivad olla seotud säästmisharjumustega, investeeringute või ettevõtlusega. Olen ka mina kõiki neid arvesse võtnud, kuid ei hakka siinkohal eraldi välja tooma. Ütleksin vaid, et kõige raskemini prognoositav kipub täna olema ettevõtlusega seonduv, sest hetkeseisuga ei ole mul seoses ajaloo sisulise puudumisega võimalik toetuda statistilistele andmetele.
Ühtlasi võin juba praegu täiesti kindlalt öelda, et kümne aastaga miljoni kroonini jõudmiseks puhtalt madala riskiga investeeringute arvelt peaks mul olema kasutada palju suuremad likviidsete vahendite mahud kui täna.
Seega lähemalt olukorda ja eesmärki lahates olen jõudnud järgmiste järeldusteni, mis mulle laisa inimesena üldse ei meeldi, aga mis juba aitavad mul õiges suunas liikuma hakata:
1. Kui ma jätkan samas mahus säästmist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
2. Kui ma jätkan sama mugavalt elamist ja ei tegele aktiivselt ettevõtlusega, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
3. Kui ma jätkan sama madala riskiga investeerimist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
Kõike tuleb muuta ja siinkohal jõuame lõpuks sinna, et tuleb endalt küsida tegelikult kõige tähtsam küsimus: “Kas ma tahan endale püstitatud eesmärki saavutada?”.
Võib ju imestada, et milline loll püstitaks eesmärgi, mida ta tegelikult täita ei tahagi. Võin kinnitada, et ma ei ole hulluks läinud ja miljonid inimesed püstitavad endale iga päev eesmärke, mida nad saavutada ei soovi. Ülaltoodud küsimus on tõesti iga eesmärgi juures kõige tähtsam ning ilma sellele vastamata ei ole mõtet endale kunagi ühtegi eesmärki seada, sest selle küsimuse taga seisab kogu motivatsioon ja seega 90% ulatuses ürituse õnnestumine.
Kui paljud meist tegelikult on valmis loobuma ebamõistlikest hobidest, turvalisest palgatööst, vabast ajast ja ülearustest närvirakkudest, et selline materjaalne eesmärk saavutada?
Need, kes on, saavutavad selle üsna kindlalt ja justnagu kogemata jõuavad veel palju kaugemalegi. Need, kes ei ole ja samal ajal teesklevad, et on selleks kõigeks valmis, liiguvad küll enamasti õiges suunas, aga liiga aeglaselt ja liiga väikese pingutusega.
Kuna küsimus on tõesti tähtis ja raske, siis selleks, et sellele vastata, peab seda tegema täielikus aususes ja usus ning seda ei saavutata paar tundi elu üle järele mõeldes või sõpradega arutledes. Seetõttu soovitan kõigil endale seatavate eesmärkide juures küsida sama küsimus ja jõuda otsuseni nii kindlalt, et kogu keha seda tunneb ja teab. Ülejäänu tuleb juba loogilise jätkuna, sest loodud tunnetuse abil saab püstitada endale õiged ja piisavalt rängad ülesanded ning asuda neid vastuvaidlematult täitma.
Olen väga pikalt arvanud, et tahan oma materjaalseid eesmärke saavutada, aga kui ma ainult arvan, jäävad need saavutamata. Töötan nüüd selle kallal, et hakata tahtma enda eesmärke saavutada. Selleks ei ole enam liiga palju aega jäänud. Aidaku, kes oskab.
Nüüd, kus meie kodusest pere-eelarvestamise algusest on terve aasta täis, panen siia kirja suurimad positiivsed ja negatiivsed üllatused vältimatutes kuludes, millega ma 2008. aasta detsembris arvestada ei oleks osanud. Võibolla on sellest veel kellelegi abi, sest ilma vastavaid kulukategooriaid jälgimata ei kipu reaalsustaju neile sageli õiglast hinnangut andma. Mina soovitan kindlasti hakata oma kulutustel silma peal hoidma, sest kui keegi oleks mulle enne sellega alustamist rääkinud vastavate kululiikide suurusest, oleksin ta ilmselt välja naernud. Paraku ebaõiglaselt.
Kõigepealt negatiivsed üllatused:
1. Ravimid ja arstiabi. Eelarvepuudujääk umbes 372,4%. Jah, te näete õigesti ja tegu ei ole kirjaveaga. Täiesti tervete inimestena eeldasime, et 100 kr kuus keskmiselt külmetusravimitele on igati OK. 2008. aasta talvel ei olnud meie perest keegi ka kordagi kõvemini haige ning seega kulud madalad. Kõik oli suhteliselt kena kuni 2009. aasta lõpuni, mil korraga tuli gripp ning samal ajal selgus, et nii minu kui abikaasa hammaste olukord vajaks kerget ülekäimist. Kuna hambaravi on uskumatult kallis, siis ühtäkki olid kulud juba tuhandetes kroonides ning midagi ei ole teha – ka 2010. aaasta eelarve tuleb teha päris krõbe, sest lähemal uuringul selgus, et üks minu hammastest vajab tänu mõranemisele sel aastal ilmselt krooni paigaldamist ja see ei ole üldse odav lõbu.
2. Kingitused ja lilled. Eelarvepuudujääk umbes 60%. Ma usun, et paljud pered ei oska oma kulutusi sünnipäevakingitustele ja lilledele ning jõuluajale õigesti hinnata. Kuna lähedaste arvelt kokku hoidmine pole mingi aktsepteeritav variant, siis seda kululiiki me vähendada ei plaani ja korrigeerisime vastavalt 2010. aasta eelarvet.
3. Toit. Eelarvepuudujääk umbes 28,5%.
Minu algselt eelarvestatu asemel kulutab meie täiesti tavaline kolmeliikmeline pere toidule tervelt ühe inimese jagu rohkem, kui algselt arvatud. Kui arvestada, et toidueelarve osakaal kogukulutustest on meie peres suuremgi pangalaenude omast, siis on antud möödapaneku mõju aastaeelarvele tõeliselt röögatu. Viimasel ajal on siiski tänu väljas söömise osakaalu vähenemisele märgata teatavat olukorra paranemist, kuid olen kindel, et suveperioodil muutub väljas söömine taas populaarsemaks. Alkoholi osaks on igakuiselt natuke alla 10% toidueelarvest ja me ei tarbi seda üldse palju ega regulaarselt.
Positiivsed üllatused:
1. Elektrikulu. Eelarveülejääk umbes 20%. Kui 2008. aasta alguses arvestasime talvekuul tekkinud elektrikulu pealt oma planeeritava elektrikulu lootes väiksemale kulule suvekuudel. Reaalsuseks osutus, et tuleme aasta lõikes ilusti toime ka viiendiku võrra väiksema keskmise elektrikuluga.
2. Korteri kommunaalmaksed. Eelarveülejääk umbes 13,5%. Selgelt on näha, et suvekuudel on korteri kommunaalmaksed tervelt 25% väiksemad kui talvel isegi vaatamata sellele, et suvekuudel lisatakse meie korteriühistus arvele suuremal määral remondifondi kogutavat raha. Ühtlasi võin sarkastilise vahemärkusena öelda, et meie kuludele ei avaldanud kevadel paigaldatud korteri veemõõtjad mingit mõju, mis on positiivne, sest ise kartsin kulude suurenemist, kuigi kõik teised KÜ liikmed arvasid, et kulud peaksid selle tulemusel vähenema, kuna olime ainsad terve KÜ peale, kellel mõõtjad puudusid ning seega oletati, et “veekadu” on lihtsalt kole suur ning seda juba niigi jagati teatud osas kõigi korterite vahel.
3. Eurolaenumaksete vähenemine. Eelarveülejääk umbes 11,5%. 2009. aasta teises pooles vähenesid minu eurolaenumaksed tänu 6 kuu keskmise Euribori langemisele pisut üle 23%. Sellega katab igakuised alkokulud vabalt ära, aga palju üle ei jää.
Nagu näha, on positiivsete üllatuste protsendid väga oluliselt väiksemad kui negatiivsete omad. Seega oli aasta alguses tehtud igati roosiline ja korralikku ülejääki tõotav eelarve pärast suvist korrigeerimist juba palju horisontaalsem ning mingit säästu ei paistnud kusagilt tulevat. Pigem terendas vähemalt teoreetiliselt ees aasta lõpetamine negatiivse rahavooga. Tänu sellele tõmbasime pisut tuure maha. Selle asemel, et puhkuse ajal pikemal reisil käia, sõitsime näiteks Leetu ja oli sellest hoolimata üle aastate esimene suvi, kus ka mina suure vee äärde pääsesin. Samuti hakkasime pisut rohkem kodus süüa tegema ja selle eest tuleb tänada ennekõike Janat, sest mina oska isegi helvestest putru keeta, rääkimata pannkookide küpsetamisest vms keerulisemast kraamist.
Võimalik, et tänu sellistele sammudele õnnestus meil aasta kokkuvõttes kenasti plussi jääda, kuid midagi tohutult rõõmustavat öelda ei saa. Sellist niiöelda puhast säästu, millega me mitte midagi ei teinud ja mis lihtsalt jäi regulaarse sissetulekuallikate ja väljaminekute vahena üle, kujunes kõigest 4,5% meie sissetulekutest ja seda on ikka armetult vähe. Selles mõttes tuleks vist endale ja oma perele ka head uut aastat soovida, sest me peaksime olema palju enamaks võimelised, kui rohkem pingutaksime.
Kuid aitab jutust. Hakkan nüüd jälle eelarvet paika joonistama, sest mulle näib, et kui ma just Jürgen Ligi appi ei kutsu, siis meie 2010. aasta pere-eelarve võib miinusesse jääda ja see oleks tõeliselt lubamatu.
Et järjekordselt on mingi äraneetud haigus mulle kallale roninud, siis saab taaskord tegelda enda analüüsimisega, sest mida sa hing muud ikka teed, kui tundide viisi öösel peavaluga üleval oled. Seekord läksin esimesel ööl väga närvi ära, sest hakkasin mõtlema, kui kalliks on mulle läinud minu laiskus. Pulss tõusis 100-ni ja vererõhk halvas kuulmise, kui oma mõtetega lõpusirgele jõudma hakkasin. Nimelt vastus sellele, kui kalliks on osutunud minu, aga tegelikult iga inimese laiskus, on nii lihtne, et selle peale tulebki ainult pärast mitmetunnist mõtlemist.
Kuid enne selle väljaütlemist, mõned loogilised järeldused, milleni jõudsin:
1. Palgatöö on tingitud laiskusest. Sageli võtavad inimesed vastu palgatöö, mis isegi ei ole nende huvialadele vastav seetõttu, et see on kindel ehk mugav – sissetulek iga kuu, midagi mõtlema ei pea, töö ainult 8 tundi ööpäevas. Mõnikord võtavad inimesed palgatöö vastu, sest ei oska midagi muud. Aga miks siis mitte õppida? Kõik, kes suudavad iga päev voodist tõusta, endale söögi valmistada ja ennast riietada, on piisavalt õppimisvõimelised, et omandada täielikult ennast huvitav tegevusala. Laiskus sunnib sellest hoiduma. Palgatöö ise võib olla õppimismeetod – sel juhul on see etapp elust igati teretulnud, kuid seda ei tohi kunstlike ettekäänetega pikendada lõpmatuseni. Õigemini vääramatu lõpuni ehk pensioniea või surmani.
2. 80% silmapaistvatest inimestest ei ole geneetilised talendid.
Seda väidet ei kinnita minu jaoks ükski uurimus. Seda kinnitavad omal alal edukad inimesed ise. Sageli mainitakse edukate inimeste poolt, olgu need siis ärimehed, tantsijad, iluuisutajad, rokkstaarid, filminäitlejad või kes iganes, et tippu jõudmiseks on tarvis teha tohutult pühendunult tööd. Eile just ütles seda telekas näiteks üks mustkunstnik. Kindlasti ei saavutata seda 8-tunniste tööpäevadega ja vaba nädalavahetusega.
See on minu arvates tõsi – mitte keegi ei ole sündinud rokkstaar, kuid igaüks võib ennast selleks töötada. See on sama lihtne nagu krati ostmine ja vaja läheb vaid kolme tilka verd. Kolme tilka verd selleks, et müüa oma hing ja pühenduda jäägitult eesmärgile. Igaühte huvitab miski. Mind huvitab ilmselt isegi filmikunst rohkem kui kvaliteedijuhtimine. Ma pole iial mõelnudki näiteks luuletamisele, aga sellest hoolimata tõi selline äärmiselt lihtne ja naiivne Tarkonis töötamist teeseldes kirjutatud luuletus mulle kunagi reaalselt mingi Delfi vms rahvavõistluse mingi auhinna:
Hüvastijätt
Maad kollase tekina katavad lehed
ja valgust loob küünal, mis hõõgub mu ees.
Ma seisan ja vaatan, kuis tihkudes peseb
vihm tolmu neilt nimedelt plaatide sees.
Ja sambaina kõrguvais puudes kui sosin
on varjul su kullana kõlanud hääl.
Vaid vaikuse hinges ma kaaslaseks kosin
ja tean, et sind iialgi enam ei näe.
Taas eemaldun, jäävad vaid ristide read,
mis varjuna kohatud hämaral teel.
Ja kisendab valust see miski mu peas
kui jätan sind üksinda, ootama veel.
Äkki peaksin ma olema õppinud hoopis kirjanikuks või luuletajaks, sest kui vaevalt paari tunniga on võimalik teenida mingisugunegi auhind, siis mida võiks saavutada kuudepikkuse süstemaatilise tööga? Fakt on see, et ükskõik mis alal pühendades sellele kogu oma ärkveloleku aja, saavutaks igaüks piisava tunnustuse ja sissetuleku, et mitte käia kaheksast viieni palgatööl. Isegi kui maailma mastaabis ei saavutata tipptaset, on 1250-s koht selles tabelis siiski piisavalt hea, et teenida paremini kui keskastme juhina. Kes seda ei usu, mõelgu hetkeks, mitmendal kohal maailma edetabelis võiks muusikutest olla Tanel Padar või Maarja-Liis Ilus. Ilmselt mitte esimese 1 000 seas, aga isegi nendest kahest palju tundmatumad nimed elavad muusikast edukalt ära.
Muidugi on igal alal kindlad tipud, kellel on geneetiliselt mingid võimed paremini arenenud kui teistel, kuid siinkohal meenuvad mulle ühe Vene tipptasemel bajaanimängija sõnad oma “talendi” kohta, milles ta tsiteeris kedagi teist Venemaa ajaloo silmapaistvatest loomeinimestest, kes olevat öelnud umbes nii: “Ja nõnda, maast madalast, talent minu sisse taoti”. Ma arvan, et see on üsna õige.
Mis siis takistab mind ja kõiki inimesi leidmast oma ala ja sellel tippu või selle lähedale jõudmast? Laiskus.
3. Kõige kaotamine teeb sageli edukaks.
Mis soodustab laiskust? Minu nägemuses mitte midagi muud, kui kesk-klassi kuulumine. Tänapäeva ühiskond on nii sotsiaalselt kindlustatud, et edukaks äraelamiseks pole vaja teha muud, kui hommikul tõusta, õigeks ajaks tööle jõuda, kell viis uuesti koju tulla ja ülejäänud aeg millegi muuga ära sisustada, kui alkoholi tarbimine. Kui viitsid veel iga päev näiteks pool tundi kauem tööl olla, pesed iga hommik hambaid ja kammid pead, suudad telekavaatamise kõrvalt ära pesta ja triikida puhtad riided ning isegi päevauudistega kursis olla, siis ilmselt suudad ka töö juures nii vähe ära teha, kui on vajalik sinu märkamiseks ning andku Janar ja kõik need, kes tunnevad, et neid on ebaõiglaselt koheldud, mulle andeks, kui ütlen, et siis ilmselt ei kuulu sa iial nende 100 000 töötu hulka, kes praegu Eesti Vabariigis ametlikult registreeritud on.
Töötus aga on ideaalne platvorm eduks. Päris sageli on kõige edukamad inimesed täielikust põhjast läbi käinud. Põhjas ei ole midagi kaotada, aga on tohutu motivatsioon tegutseda. Lenin, Hitler, Stalin – üks hullem kui teine, aga eelmise sajandi ilmselt kõige suuremad poliitikud on kõik veetnud aega vanglas, puutunud kokku äärmise vaesusega ja ilmselt suuresti tänu sellele kirjutatud igaveseks ajalooraamatutesse. Mina kirjutaksin sellised näited ka motivatsiooniraamatutesse.
Kui palju aega veedavad kõik need 100 000 töötut oma päevast mõeldes sellele, kuidas teenida 100 000 krooni? Need, kes suudavad seda mõtteharjutust masenduse kõrvalt teha näiteks 4 tundi päevas, mis on poole vähem kui 8-tunnine tööpäev, jõuavad täiesti kindlalt selle 100 000 krooni lähedale. Ülejäänud on minu nägemuses liiga laisad, et seda välja teenida. Ok, muidugi on vabandusi veelgi – tervis on üks tähtsamaid ja ma saan aru säärastest objektiivsetest põhjustest, miks inimesed ei saa vabalt tegutseda. Siiski – piisava motivatsiooni korral on paljud sellisest põhjustest ikkagi ületatavad.
Tegelikult ma jõudsin mõelda veel paljust, aga ma lihtsalt ei viitsi siia seda kõike kirja panna. Jälle laiskus.
Vastus küsimusele, kui palju maksab inimesele laiskus.
Liialdamata võib öelda, et see maksab miljardeid kroone ja suure tõenäosusega koha mingis valdkonnas ajaloo suurkujude seas. Ja see ei ole ainult minu laiskus, vaid igaühe silmapaistva edu puudumine tuleneb 80% laiskusest.
Ma loodan, et mind vallandatakse jaanuaris, sest äkki ei ole veel hilja asuda pühendunult tegutsema sellega, mis mulle tõeliselt meeldib.
Täna on jälle põhjust ennast õnnitleda, sest internetipanga vahendusel märkasin, et paari päeva eest teostati minu viimane õppelaenumakse. See laen ei olnud küll suur, ent kvartaalse väljamineku puudumine on igal juhul tuleviku rahavoole positiivne.
Täiesti kindel on, et sõltumata margist või mudelist kõik autod lagunevad ning peamine vahe tuleb sisse vaid varuosade hinnast. Selleks, et odavat autot väga odavalt pidada, peavad tema varuosade hinnad olema samuti väga odavad. 
On täiesti selge, et iga lisasentimeeter autos tähendab lisakulusid. Mida suurem auto, seda suuremad on tema hoolduskulud, seda rohkem võtab ta kütust ning seda kallimad on tema varuosad. On targem valida väike, aga korralik auto, selle asemel, et valida suurem, aga vigadega auto. Sõidunauding vigasest masinast jääb alati alla väikesest kvaliteetautost saadavale. Korralikku autot on lihtsam hallata ja selle väärtus säilib hästi. Pealegi on suurte autode läbisõidud ka enamasti suuremad ja odavaid autosid valides ei ole see tehnilise seisukorra mõjutajana väheoluline aspekt.
See tundub paljude jaoks väga rumal soovitus, sest spetsialist peaks olema keegi, kes oskab väga professionaalselt ja efektiivselt auto probleemidest jagu saada, mis üldkokkuvõttes peaks olema odav ja usaldusväärne. Paraku see kaugeltki nii ei ole. Kindlasti töötab autoteenindustes väga head ja tasemel personali, kuid sellise väga hea personali tunnitasu on suur ja sellele lisandub korraliku ettevõtte üldkulu ning kasumimarginaal. Paljud tõeliselt head spetsialistid eelistavad seega töötada hoopis omal käel – enda garaažis või töökojas ning neile piisab reklaamiks taskutelefoni omamisest. Vahendid, mida kasutatakse on aga üldjoontes samad, sest ka garaažis töötavatel spetsialistidel on olemas arvutiprogrammid, seadmed ja liidesed kaasaegsete autodega suhtlemiseks.
Vaatamata sellele, mida räägivad teenindused ja varuosamüüjad, tasub vähegi kallimate detailide ja tarvikute puhul väga odava auto haldamisel alati otsida võrdluseks ka kasutatud, aga korralike asjade hind. Selle alla kuuluvad nii rehvid, klaasid, tuled, kui ka mehaanilised detailid. Eriti suured on hinnavahed terviksõlmede ja moodulite puhul. Näiteks võite rikki läinud starteri uuega asendamiseks maksta 3 000 krooni, aga võite selle kasutatuna osta ka 500 krooni eest. Väga odava auto mootori- või käigukastiremondi korral mõelge alati sellele, kui palju maksab lammutuskojas terve sellise auto mootor, sest väga tihti osutub remont kallimaks kui terve mootori või käigukasti ostmine.
Sellise väljendi leiutas aastate eest väga tabavalt kursusekaaslane ja hea sõber, Martin, millalgi pärast seda, kui oli ostnud vist juba oma viienda Volga, sealjuures eelmisi maha müümata. Hiljem süvenes haigus veelgi. Ei saa öelda, et seda mõistet pärast leiutamist ei oleks ka minu peres tihti kasutada tulnud, sest korduvalt olen ennast suutnud sarnasesse seisu viia, kus minu finantsolukorral vähe hoomatavaid elumärke esineb.
Kohe algatuseks oleks aus üles tunnistada, et mul seda paljukiidetud esimest miljonit veel ei ole. Kaugel sellest. Mõni arukas inimene peaks kujunenud olukorda lausa lootusetuks, aga mina võtan seda pigem kui ajutist nähtust. Pidevalt räägitakse, et kõige tähtsam on omada eesmärki ja kuni seda pole sõnastatud, ei saa selle poole ka liikuda. Alustagem siis sellest.
Nüüd, kus meie kodusest pere-eelarvestamise algusest on terve aasta täis, panen siia kirja suurimad positiivsed ja negatiivsed üllatused vältimatutes kuludes, millega ma 2008. aasta detsembris arvestada ei oleks osanud. Võibolla on sellest veel kellelegi abi, sest ilma vastavaid kulukategooriaid jälgimata ei kipu reaalsustaju neile sageli õiglast hinnangut andma. Mina soovitan kindlasti hakata oma kulutustel silma peal hoidma, sest kui keegi oleks mulle enne sellega alustamist rääkinud vastavate kululiikide suurusest, oleksin ta ilmselt välja naernud. Paraku ebaõiglaselt.