Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Investeerimine

Ma tean, et see on väga ebaoriginaalne pealkiri, aga paremat ka pähe ei tulnud. Tegelikult võiksin siinkohal pikemalt pajatada hoopis sellest, kuidas olen taaskord kogenud füüsiliste maailma mõõtmete olematuks kahanemist, sest näib, et peaaegu kõik toimingud saab tänapäeval teha ära interneti, telefoni ja faksiaparaadi abil.

Nimelt võin tänaseks avalikustada, et kui normaalsed inimesed tulevad Hiinast tagasi suveniiride, armukeste või haigustega, siis mina tulin Hiinast tagasi Saksamaalt ostetud autoga. Mitte, et ma sellega Hiinast Eestisse sõitnud oleks. Ei, mul lihtsalt õnnestus Hiinas viibides osta Saksamaalt auto, teha selle eest ülekanne ja organiseerida oma venna kaasabil transport Saksamaalt Eestisse. Enam rohkem distantsilt ei oleks ma seda kuidagi teha saanud ja see on lihtsalt hämmastav.

Kuidas selline asi juhtus? Kõik oli väga lihtne. Parandamatu vanatehnikahuvilisena jälgin vabadel hetkedel ikka mobile.de kuulutusi. Nii mõnigi kord hakkavad silmad peas pöörlema, aga tavaliselt kulub mitmeid kuid enne kui mõni auto tõsiselt kripeldama jääb. Juba esimesel pühapäeval oli Hiinas hotellis istudes nii igav, et otsustasin tavapärase otsingutuuri läbi teha. Ja ennäe imet, täiesti juhuslikult märkasin uut kuulutust, mis oli just nädalavahetusel üles pandud ja milles müüdi ilusat nahksalongiga 1992. aasta W201 kerega MB 190E 2,3 autot. Minu esimene Mercedes oli umbes 10 aastat tagasi 1988. 190E ja ma olen sarnast autot endale alati jälle tahtnud. Seega oli tegemist alatu löögiga allapoole vööd ja kuigi masinal on manuaalkäigukast, ei peleta see väikse Mercedese puhul mind niiväga, et ma ei oleks nõus temaga sõitma. 

Kuna pühapäeval türklasele helistada oleks olnud väga imelik, saatsin kannatamatusest värisedes oma vennale e-kirja, milles teatasin, et ostan selle auto ära, kui müüjaga hinnas kokkuleppele saan. Vend muidugi üritas rahustada, et milleks teda tarvis on jne, aga mul olid jälle tabletid võtmata ja see jutt ei mõjunud kuidagi üldse.

Öösel magasin halvasti. Esmaspäeva hommikul mõtlesin esimese asjana välja kellaaja, millal türklasele helistada. Kahjuks on Saksamaa aeg Eesti omast veel tund aega erinev, seega helistasin kogemata Saksamaa aja järgi kell 8 hommikul. Müüja alles magas kodus, ajas unesegast juttu, aga vähemalt vastas avameelselt seisukorra kohta. Sain teada, et kere olevat korras ja värvimist tahab vaid kapott. See oli tõsi ja auto on täna juba värvimises. Tegelikult tahtsid värvimist veel ka stangede mustad osad. Ühtlasi olevat põrandalt puudunud vaip pesus. No minuni see vaip ei jõudnudki, aga see selleks, sest eile ostsin 500 kr-ga selle juba ühe üle katuse käinud auto küljest asemele.

Igatahes tegin tol hetkel müüjale oma pakkumise – 21% madalama kui kuulutuses seisis. Ilmselgelt sai pakkumine kaugelt liiga kõrge, sest selle peale muutus müüja korraga nii virgeks nagu oleks klaasi külma vett vastu vahtimist saanud ja teatas, et tema hind on 100 EUR kallim. Deem! Kuna selleks hetkeks ma juba tundsin piinlikkust, et ta nii vara üles ajanud olin, ütlesin ise Hiinas vormivalmistaja koosolekulaua taga istudes, et see sobib ja ostan auto ära, saatku ta ainult faks auto andmetega, kui millalgi kontorisse jõuab.

Hiina riigis olles ei õnnestunud mul kordagi SMS-e oma telefonist välja saada. Seetõttu olin sunnitud umbes poolteist tundi hiljem automüüjale uuesti helistama, et talle faksinumber öelda. Selleks ajaks oli kodanik toibunud ja aru saanud, et ta oleks tegelikult ka rohkem sellest autost välja pigistanud, sest talle olevat palju kõnesid vahepeal tulnud. Paraku on imelikul moel tavaliselt kõik türklased üsna aumehed ja seegi teatas mulle, et kuna ma olin esimesena helistanud, reserveeris ta auto minule ära ning samal päeval võttis ta selle ka internetist maha.

Saabunud faksi põhjal tegin passikoopiast saadud kerenumbri järgi kerge taustakontrolli ja selgus, et auto varustus ja versioon klapivad pildil nähtuga. Hooldusajalugu ei viitsinudki uurida, sest nii vana auto puhul on juba see ülikõva, et tal üldse mingi hooldusraamat kaasas oli. Kuna andmed klappisid, teostasin pangaülekande (imelikul kombel õnnestus kogu summa igasugu päevalimiitide jms pangajamata seekord ilusti üle kanda)  ja helistasin müüjale üle, lubades, et järgmise nädala teisipäeval võtab treiler auto peale.

Nii siiski ei läinud ja tegelikult sain masina kätte alles eelmisel reedel, sest praegu pole väga lihtne ühtainsat treilerikohta saada – nii massiliselt veetakse autosid Eestisse ja vedajaid on masu tõttu vähemaks jäänud.

No ja nüüd ma siis olengi jälle õnnelik autoomanik. Mul pole õrna aimugi, kus teda hoida, sest garaažikohti mul tema jaoks ei jätku. Muidugi läheb seegi auto kohe ka müügikuulutustesse üles, kuid vaatamata asjaolule, et ilusa auto kohta ei ole ta kallis, on selle konkreetse auto hind ikkagi umbes 10 000 kr kõrgem Eesti turuhinnast. Turul valitsev olukord on muidugi masendav, aga tavakodanik eelistab sageli valida masendava seast, mitte maksta palju rohkem korraliku auto eest. Seega kiiret müüki ma ei looda.

Reedel ja laupäeval tegin ka mõned proovitiirud linnapeal ja Tartu ümbruses. Vigu on, nagu vanal autol ikka, aga üldiselt võib rahule jääda ja paistab, et selle auto läbisõit võib isegi tõele vastata, sest nii korraliku veermikuga Mercedeseid kohtab haruharva. Selle kevade vanatehnikaprojektiks on ta täiesti kindlalt igati sobiv sõiduriist.

Lisan igaks juhuks ka mõned pildid kujunenud olukorra illustreerimiseks:

Kulla hind viimase 10 aasta jooksulKuna viisin ennast eile seoses Rahakooli artikli kirjutamisega juba pisut kulla lainele, siis hakkasin ka laiemalt selle investeerimisobjekti üle mõtlema ja jõudsin järeldusele, et kuigi kuld võib olla vastu pidanud tuhandeid aastaid ning näiteks juuresolev 10 aasta kullahinnagraafik näitab pidevat tõusutrendi, võib käesolev sajand jääda kulla fenomenile viimaseks.

Kui hoolikalt mõelda, siis võib sellelt 10 aasta graafikult näha ka seda, et kulla hind on hakanud eriti kerkima 2006. aastast. Läheme ajas tagasi ja näeme, et 2007 aasta sügisel oli vaatamata Eesti Vabariigi valitsuse tohutule optimismile siililegi selge, et lähiajal tuleb majanduskriis (isegi Tallina börsil näitasid aktsiahinnad juba sel ajal langustendentsi, kuigi optimistid uskusid, et see läheb kohe üle). Soovmõtlemise korral võiks arvata, et 2006. aastal hakkasid mõistlikud investorid juba aktsiatest, valuutadest jms väga kõikuvatest väärtpaberitest ja investeerimisobjektidest “kulda põgenema”. Ma ei ütle, et see nii on olnud, kuid see on üks võimalik asjade käik. Graafik näitab ka, et 2007. aasta lõpust ja 2008. algusest, kui kogu maailm sai aru, kui väärtusetuks võivad aktsiad osutuda ja kui pankrotti võivad pangad minna, on kulla hind teinud läbi tohutult suure kasvu. Kas see on jätkusuutlik?

Mul on sellise kasvu jätkusuutlikkust raske uskuda. Olgu öeldud, et ma ei tea mitte midagi kullast ja sellesse investeerimisest ning siinkohal esitan lihtsalt oma sisemist arutelu nii loogiliselt kui oskan. Kasvu pidurdumise ja vähemalt mõneks ajaks languseks pöördumise poolt räägib asjaolu, et maailmamajandus on paranemas. See tähendab, et kulda paigutatud miljonite ja miljardite jaoks muutuvad väärtpaberid ja valuutad atraktiivsemaks, kuna tõotavad lähiaastatel kõva tootlust. Kuld ei ole absoluutselt stabiilne püsiv väärtus ning turul tegutsevad kauplejad sama moodi nagu kaubeldakse nafta või aktsiatega ning selgi turul on valdav enamus lausa elukutselisi kauplejaid, kes suunavad raha puhtalt praktilistel kaalutlustel ühest kauplemisvahendist teise sõltuvalt prognoositavast tootlusest. Seega hakatakse kulda olulises mahus müüma ning nõudluse-pakkumise tasakaal kallutab selle hinnatrendi alla.

Selline on puhtalt turukäitumise võimalik areng. Mina aga mõtleksin kullale veelgi laiemalt. Kuld on metall nagu iga teine. Kui me vaatame, kus seda kasutatakse, siis selgub, et umbes 81% kogu kullast rakendatakse ehetetööstuses. Ülejäänud 19% jaguneb muude tööstusharude ja kulda hoidvate investorite (sh keskpankade) vahel. Minu jaoks tähendab see ainult ühte – kuld on 81% puhas haip ehk ülespuhutud teema. 81% kulda poleks üldse vaja, kui inimesed ei sooviks enam ennast sellega kaunistada. 20. sajandil alanud ja 21. sajandil arvatavasti tohutu kiirusega jätkuv teaduse ja tehnoloogia revolutsioon on inimesed viinud selleni, et inimkonda on järjest keerulisem üllatada ning senised püsiväärtused vaadatakse üle. Kuld on tavakodaniku jaoks juba praegu palju vähem ilus kui tema Facebook’i konto või hoopis mõni tulevikumaterjal, nagu näiteks grafeen.

Tõsi, kulla kaevandamine ja tootmise graafik on ajas langev (http://www.eoearth.org/media/draft/0/0f/Gold_ore_Grades_for_Select_Countries_Over_Time.jpg). Samas ma väidan ilma ühegi tõestuseta, et loogiliselt võttes, vaatamata inimkonna kasvule, väheneb ka nõudlus kulla järele, sest kuld ei ole enam ihaldusobjekt. Praktilises mõttes on seda tööstuses vaja väga vähe ja ennast saab Photoshopis palju ilusamaks teha kui kollase rõngaga sõrme ümber. Kuid argumente kulla väärtuse vähenemiseks on veelgi. Ma ei ole ennustaja, aga mulle tundub, et kui teaduse ja tehnoloogia arengukiirus püsib, on mõnekümne aasta pärast võimalik mingis tänasest erinevas veebikeskkonnas näiteks ise disainida ja tellida endale lemmikloomi. Ükskõik millise eluvormi “koostamine” on tulevikus ainult valikute küsimus. Soovid helendavat, sinist või kollast, maasikalõhnaga hiire näoga ja kassi sabaga närilist? Palun –  tarne 24 tunni jooksul, rahulolu garanteeritud.

Sama juhtub varem või hiljem füüsiliste ainetega, nagu ka kuld ning lõpuks on alkeemikute fantaasiad tõeks saamas, sest aatomitest on võimalik konstrueerida ükskõik mida. Me ei oska seda võibolla teha täna ja võibolla ei ole see lähiajal efektiivne, kuid juba väga lähedases tulevikus on see tehniliselt teostatav. See tähendab, et mingi aja jooksul muutub see kindlasti ka efektiivsemaks kui maa seest tühiste kübemete otsimine ja ümbertöötlemine, milleks on vaja tohutult inimtööjõudu, raisata meeletult energiat ning korraldada mõttetult suuremõõtmelist logistikat.

Lisaks eeltoodud üsna kindlale stsenaariumile on täiesti arvestatav tõenäosus, et üha agaramalt planeetide vahel liigeldes ei leita sealt ainult vett, vaid ka muud head-paremat. Juba ainuüksi uudis sellest, et näiteks Marsilt või mõnelt teiselt meie päikesesüsteemi planeedilt või selle kaaslaselt leiti kulda, vähendaks kulla hinda ilmselt maailmaturul paugu pealt 10% hoolimata sellest, et me ei oska seda sealt veel kuidagi kätte saada. Kui esimene kamakas ka päriselt Maale jõuaks ja selguks, et see on vähemalt samaväärselt kasutatav, teeks see tõenäoliselt kulla hinnaga sama, mis juhtus Alumiiniumi või tulpidega.

Kõigil nendel põhjustel ma tõesti ei oska kulda tänase hinnaga ja arvestades tulevikuväljavaateid kuigi kõrgelt hinnata. Ilmselt olen väga rumal ja lõpuks saavad kõik teised sellega hoopis rikkaks, kuid need on minu tänased mõtted sellest metallist.

Minu tükk EestimaadMul on selgelt meeles, et oli tavaline tööpäev. Ilmselt mingi rahulikum periood, sest tohutult kiireid lõpetamist vajavaid asju häirimas ei olnud. Jäin moniorist kõrvale vaadates silmi puhkama ja mõtlema – enda elu, raha, töötamise ja muu sellise olulise peale. Võimalik, et samal ajal olin teinud suuremaid kulutusi. Võimalik, et need kulutused olid mõttetud ja samas ikkagi suured. Ma ei mäleta seda, kuid mäletan täpselt, et tabasin end mõttelt, et olen inimesena halbade isikuomaduste vms tõttu võimetu teadlikult raha säästma seda kuskile pangaarvele kogudes. Mulle tundus, et ma suudaksin aastas säästa kümneid tuhandeid kroone, kui ma ainult sellega tegelda tahaksin. Umbes nagu suitsetaja võiks iga päev suitsetamise maha jätta.

Säästmise võimalikkus justnimelt “tundus” mulle üsna arvestatav, sest mingit eelarvestamist ma ei teinud ja kuludel silma liialt peal ei hoidnud. Samas olin märganud, et kui töö juures oli kiirem periood ja eraelus sellest tulenevalt kulutusi vähem, kogunes mõnel kuul pangaarvele täitsa korralik jääk, mis järgmistel kuudel jälle kiirelt sealt kadus. Selle raha säästmise asemel lõin need kümned tuhanded seni vabalt autode või muu sarnase peale laiaks. Üleüldse  oli mulle säästmise mõte kuidagi vastik – vanamoodne, ebapopulaarne, ihnsusele viitav. Sain aru, et kui ma midagi ei muuda, siis avastan ennast sama tegemast ka viie, kümne ja viiekümne aasta pärast, olemata sealjuures püsiva vara mõttes kuskile arenenud ning omamata mingit arenguperspektiivi.

See pidi muutuma. Kuna ma juba ütlesin, et säästmine tundus mulle liiga vanamoodne, otsustasin nimetada oma säästud ringi – investeeringuteks. See on hoopis lahedam väljend. Investeeringuid ei tehta tähtajalisele hoiusele. Pankade poolt pakutavad fondid jms olid minu jaoks selgelt liiga vähetootlikud. Aktsiatega on stabiilsel turul olukord üsna sama – stabiilne kasv ei eruta ja ei paku pinget. Seega välistasin enda jaoks regulaarsed maksed mingisugustesse fondidesse, kindlate summade eest aktsiate ostmise (milleks mul poleks ka distsipliini jätkunud) ning otsustasin proovida investeerida millessegi, millest ma midagi ei tea. Selleks oli kinnisvara. Üldse läks kinnisvara ostmine tol ajal järjest enam moodi ja regulaarsed laenumaksed igal kuul on piisavalt kohustuslikud, et vähemalt see osa oma sissetulekust õnnestub laenu korral selgelt säästa.

Kuna ma ei olnud kunagi lugenud Robert Kyosaki raamatut “Rikas isa, vaene isa” ja korterite hinnad näisid mulle sellel turul üldse täiesti müstiliselt kõrged, siis neid ma ei kaalunud. Samuti ei tulnud kõne alla majad, sest need on ikka palju kõvemas hinnaklassis, kui mina enda sissetulekuga oleksin lubada saanud. Samuti kaasneb nii korterite kui majadega amortisatsioon. Üks kindel asi, millega midagi eriti juhtuda ei saa ja mis pikas perspektiivis odavamaks muutuda ei tohiks, näis olevat maa. Maaga on see lugu, et elu liigub paratamatult linnastumise suunas. Linnad kasvavad pidevalt ning kolmekümne aasta pärast on Tartu või Tallinna piir kilomeetreid eemal sellest, kus ta on täna. Seega hakkasin otsima maatükki linna ääres. Hirmus mõttetult kallid olid. Eriti kalliks olid muutunud Tartu ja Tallinna veer, aga mingil põhjusel oli kallis ka Võru ümbrus. Ida-Virumaa on kahtlane piirkond. Lääne-Virumaalt on pärit Jana, minu abikaasa. Pärasti mitmeid kuid väldanud otsinguid vaatasin Rakvere ümbrust ja üks maatükk jäi silma – hea tee, linna piirist 5 km (mis on tänase Rakvere mõistes tohutult pikk vahemaa), kahel küljel naabermajad, elekter ka ligidal ning suurus pisut üle 3 ha. Paistis suhteliselt normaalne ja otsustasin ta ära osta.

Nüüd olen juba mitu aastat selle maatüki laenumakseid maksnud. Vahepeal on tulnud päris korralik majanduskriis, mis on kinnisvarahindadest kõvasti õhku välja lasknud. Seega minu näide ei ole kindlasti kõige õnnestunum versioon investeerimisest, sest tegelikult peaks sääraseid investeeringuid tegema just praegu, kui on turu madalseis. Kuid kas pikas perspektiivis ongi suurt vahet? Ma ei ole seda investeeringut teinud ju spekuleerimise eesmärgil ning kavatsen 20 aasta jooksul, makstes teatud lõivu pangale, selle maatüki täielikult välja osta ja alles siis realiseerida. Mulle pigem näib, et 20 aasta pärast ei mäleta paljud enam käesolevast majanduskriisist midagi. Käibel on ilmselt euro ja inimesed ostavad jälle ATV-sid, mootorrattaid ja ehitavad papist maju linna äärde. Rakvere on arvatavasti selleks ajaks vähemalt paari kilomeetri võrra kasvanud. Ehk olen ma liialt optimistlik, mis on sageli juhtunud, kuid miskipärast on mul tunne, et selleks ajaks on minu investeeringu väärtus mitmekordistunud. Isegi kui nii ei lähe, siis on mul selleks ajaks vähemalt midagi oma lapsele pärandada.

Muidugi on täiesti reaalne variant, et vahepeal tuleb sõda ja kogu kinnisvara natsionaliseeritakse. Siis on nagunii kõik investeeringud mõttetud, kuid muutuvad ajad, muutuvad riigikorrad. Kunagi äkki saab minu lapse-lapse-lapse-laps sel juhul tagastatud pärandi Rakvere linnas? Miski pole võimatu.

Selle konkreetse maatüki maksed on sisuliselt nii väikesed, et ma ei tunnetanud mingit vahet oma väljaminekutes sellest hetkest, kui esimesi makseid tegema hakkasin. Niimoodi, ilma suurema riskita, on mõnus laenu võtta, sest päris kindlasti ei osutu töökoha kaotamine nii suureks probleemiks, et seda laenu ära teenindada ei suudaks. Vastasel juhul oleksin kogu selle raha igal kuul ära kulutanud sama moodi nagu varem. Arvestades paljude noorte inimeste heitlikku iseloomu, võiks sellisest iseenda poolt tekitatud sunniviisilisest igakuisest investeerimisest olla päris paljudele abi. Minul küll oli.

See oli minu esimene investeering, millega kaasnes kindel raha paigutus igal kuul ja peab ütlema, et seni olen vaatamata ümber toimuvale kaosele ise jätkuvalt rahul. Kahju on sellest, et ma ei saa tõesti iga päev vaadata, kui palju mu raha fondi kogunenud on. Täna vaadates näeks see ilmselt välja nii, et olen kaotanud 50% investeeringust. Kuid pikas perspektiivis see kindlasti nii ei ole. Lisaks on sedasorti investeering kuidagi hingele hea – mulle reaalselt kuulub midagi, mida ma saan ja tohin kasutada nii nagu hing ihkab. Muidugi saab jälle öelda, et pikas perspektiivis oleme kõik surnud, kuid ka pensionifondid jms säästude kogumise võimalused ei ole just lühiajalist laadi. Seega tegelikult vahet pole.

Puht subjektiivselt ja emotsionaalselt on aga hästi hea tunne, kui mõnikord Jana vanematele külla sõites “oma maalt” perega läbi käime. Juba see on minu jaoks palju väärt.

Et aasta hakkab läbi saama, hakkasin vaikselt mõtlema sellele, millised kulud, tulud ja investeeringud on meie pere teinud aastal 2009. Peab ütlema, et meil on investeeringute osas sellest põhimõttest, et kõiki munasid ühes korvis ei hoita, sel aastal õnnestunud päris omapäraselt hästi kinni pidada. Edaspidi oleks ehk tark mingi investeerimisstrateegia ikka välja mõelda, kuid praegu on nii, et kõik investeeringud on toimunud emotsiooni pealt ilma pikalt kaalutlemata. Aga see võib olla ohtlik.

Minu uued investeeringud 2009. aastal jagunevad selliselt:
Investeeringute jaotus 2009

Selgituseks tuleb ilmselt öelda, et klassikalises mõttes ei pruugi hobiautod tähendada investeeringut, kuid antud juhul on tegemist selgelt vähemalt omahinnaga realiseeritava objektiga, seega saan teda siiski kulu asemel investeeringuna käsitleda. Aktsiainvesteeringud oleksid pidanud suuremad olema, kuid kahjuks osteti Eesti Telekom eestlaste käest ära ja selle asemele ma midagi asemele ei ostnud. Aktsiainvesteeringuid loodan mõnevõrra jätkata ka 2010. aastal.

Kinnisvarainvesteeringud oleksid veel 3% suuremad, kui näitaksin investeeringuna ka juba olemasolevasse kinnisvarasse tehtud arenduskulutusi. Aga veendunud konservatiivina ma ei tee seda, sest ei ole kindel, et seni tehtud kulud antud kinnisvara väärtust kuskilt otsast suurendanud on. Selles osas on 2010 plaan siiski vähemalt plaanina jõulisem. Samuti ei tohi lugeda investeeringute alla oma kodus pisut üle 10 000 kr eest tehtud väljaminekuid, kuigi nimetatud parendused ilmselt korteri väärtust tõstsid. Paraku ei käsitleta oma kodu investeeringuna.

Oleks huvitav vaadata, kuidas antud investeeringute turuväärtus jaguneb viie aasta pärast, kuid praegu on sellist jaotust veel oluliselt vara teha. Elame näeme.