Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Mõtted
Halogeenpirn vs tavapirnid

Halogeenpirn vs tavapirnid

Umbes aasta tagasi tegin oma elutoas julge eksperimendi ning seoses 100W tavaliste hõõgniidiga pirnide poelettidelt kadumisega otsustasin proovida nn luminofoor- ehk säästupirne. Asendamaks 100W võimsust, ostsin väidetavalt 103W tavapirniga võrduva säästulambi, kruvisin selle oma lühtrisse ja võisin tunnistada, et olin haledalt petta saanud, sest võrreldes ülejäänud 4 vana kooli 100W pirniga:

1. Säästupirni suuremad mõõtmed panid ta tobedalt lambikuplist välja paistma.
2. See pirn süttis märksa kauem kui tavalised hõõgniidiga pirnid, mis omakorda juhtis tähelepanu kuplile ka nendel, kes muidu poleks pirni mõõtmeid iseenesest märganudki.
3. Pirni soojenemise ajal oli tema valgustugevus eriti märgatavalt kehv ja see kestis umbes minuti.
4. Lubatud 103W ja 1450 luumenit osutusid palju nõrgemaks ka täisvõimsusel soojana põledes võrreldes vanade 100W pirnidega.

Ühesõnaga olin väga pettunud, aga kuna EL-is ei toodeta enam 100W hõõgniidiga pirne, kannatasin vaikides ära.

Ühel ilusal päeval poes käies märkasin aga, et tänapäeval on võimalik soetada ka tavapirni mõõtmetega halogeenpirne, mis samuti väidetavalt energiat säästavad ja mis sealjuures peaksid pakkuma oluliselt paremat valgustugevust.

Ostsin prooviks 70W halogeenpirni, millel küll lubatud valgustugevus kõigest 1200 luumenit, kuid mis kirjade järgi pidi andma sama valgustugevuse, mis 92W tavaline hõõgniidiga pirn, kruvisin selle säästupirni asemel lühtrisse ja sel korral võisin üllatuse lugeda meeldivaks.

Seesama halogeenpirn:

1. On täiesti tavalise pirni mõõtmetega.
2. Süttib koheselt täisvõimsusel.
3. Põleb sama tooniga nagu tavalised hõõgniidiga pirnid ikka.
4. Lubatud 92W ja 1200 luumenit osutusid palju heledamaks võrreldes vanade 100W pirnidega.

Seega rändas kallilt ostetud luminofoorlahendusega säästupirn kapisügavustesse, sest seda ei saanud ma tänu nadile valgustugevusele ja veidrale kujule kasutada peaaegu üheski oma kodu lampidest.

Lisaks eeltoodud positiivsele üllatusele taipasin aga lisaks veel üht väga olulist aspekti!

Nimelt on tänapäeval paljudes lampides lubatud kasutada maksimaalselt 40W võimsusega pirne ja väikese sokliga hõõgniidiga pirne suurema võimsusega ei ole siinkirjutaja eriti müügis kohanudki. Tuleb tunnistada, et näiteks mu poja toas jääb sellest 5 pirniga lühtris selgelt väheks, sest lisaks kohtvalgustusele on õppimisel ja eriti joonistamis- jms tööde juures päris tähtis ühtlaselt hästivalgustatud tuba.

Kui lambis on lubatud kasutada maksimaalselt 40W pirne, siis saab see olla talupojamõistuse kohaselt nii vaid kahel põhjusel:
1. Suurem koormus oleks juhtmetele kuidagi ohtlik ja see tekitaks tuleohu.
2. Suurema võimsusega pirnid kuumeneksid liiga palju ja see tekitaks samuti kas tuleohu või mõjuks halvasti lambi elueale.

Lambipirnis saab elektrienergia muunduda minu tagasihoidlike teadmiste kohaselt vaid kaheks:
1. soojuseks,
2. valguseks.

Kui panna kõrvuti sama palju energiat tarbivad lambid, mille puhul üks omab suuremat valgustugevust, siis peab ta järelikult muundama väiksema osa elektrienergiast soojuseks.

Seega, kui kasutan lambis, milles on lubatud kasutada max 40W pirne, halogeenpirni, mille võimsus on 40W, siis saan ma väga oluliselt valgema lambi sama võimaliku koormusega lambi juhtmetele ja väiksema kuumuse eraldumisega, mis võiks lambile kuidagi muul moel halvasti mõjuda.

Võin omast kogemusest öelda, et katsetused on esialgu andnud supertulemusi, sest poja toas on halogeenpirnidega varustatud lamp nagu uuesti sündinud ja tuba, mis peab aegajalt valge olema, seda ka palju suuremal määral on.

Võimalik, et mõne aja päras keelatakse ka halogeenpirnide tootmine, nagu seda on tehtud suure võimsusega hõõgniidiga pirnide puhul, kuid selle hetkeni on minu meelest tegu igati rahuldustpakkuva lahendusega, mida julgen soovitada kõigile, kes teatud kohtades hindavad valgust rohkem kui kokkuhoidu.

Täna on kuidagi selline tunne, et tahaks sõpru tänada. Lihtsalt niisama nende asjade ja väärtuste eest, mis teevad mu elu iga päev ilusaks ja heaks.

Näiteks tahan ma tänada Kristjanit kõigi nende ägedate vanade asjade eest, mis ta mulle kinkinud on, aga eriti selle täiskomplekti tutikate Nõukogude Liidu rublade eest, mida ma alati oma poja rahaalbumist rahuloleva muigega vaadata saan. Muidugi pole ka raamatud ja ajakirjad unustatud ega kuhugi kadunud ning ehtsaid ENSV-s kehtinud Teekonnalehti oleme saanud korduvalt Eesti Volga Seltsi üritustel kasutada. Aitäh Kristjanile ka alati lahedate COD-iürituste ja heasüdamliku huumori eest, mida ta iga päev tööl käies pakkuda suudab.

Sama moodi sooviks tänada Marti, kes kinkis mu poja albumisse mõned vanad Vene Tsaari rublad ja sõjaaegsed Darlehnkasse margad. Needki on albumis kenasti tallel ja väga ilusaks täienduseks. Väga lahe on sellele ajale mõnikord õhtuti tagasi mõelda ja uurida nende rahadega seotud ajalugu. Samuti aitäh Mardile ühiskonna elamisväärsena säilitamise eest ilusate autode hindamise ja hoidmise näol. Vähe on nii noori autoomanikke sedavõrd mõistlike vaadetega, mis ei luba masinast välja võtta tehases sinna paigaldatud kassettraadiot. Tubli mees!

Kindlasti sooviks ma tänada Martinit, kes on teada tuntud autohull ja tänu kellele ma ilmselt üldse Volgade, Mercedeste ja kõige sellise vanatehnikaga nii palju möllanud ja antud ringkonnast nii palju uusi tuttavaid, mõttekaaslasi ja häid sõpru leidnud olen. Näiteks poleks ma ilmselt kunagi omaalgatuslikult kohtunud Imre või Robertiga. Aitäh talle ka selle eest, et ma üldse tema tänase abikaasa, Laura, kaudu oma kalli abikaasa, Janaga, tuttavaks sain. Võib kahtlemata öelda, et Martinile tänu on mu pereelu just täpselt nii õnnelik ja suurepärane nagu ta täna on. Väga lahe on seegi, et mu kodu baarikapi riiulitel on väga palju ilusaid asju, mille Martin niisama kinkinud on. Kodu oleks palju igavam ja tühjem, kui riiulis ei ilutseks vanade Mercedeste tutikaid prospekte või Nõukogude autotööstuse parimate palade musta värvi mudeleid.

 

Lõpetuseks sooviks ma tänada Janarit, kes on andnud oma elust päevade või nädalate viisi aega mulle uusi asju õpetades, tänu kellele tean ma üht teist programmeerimisest, kes on loonud ehk sisuliselt kinkinud mulle www.volga.ee ja www.karlovaauto.ee, kelle initsiatiivil on üldse loodud TJ Süsteemiarendus ja kõik sellega seonduv (sh Rahakool ja PETKA) ning tänu kelle hämmastavale energiale ja motivatsiooni ülalhoidvale toetusele eksisteerib see blogi ning ma üldse seda kõike kirjutan. Isikliku arengu seisukohalt on ilmselt Janar minu elu kõige rohkem mõjutanud inimene üldse. Lisaks, tänu Janarile on mul väga palju uusi häid sõpru, nagu Bret, Laas või Fred, keda ma täna eraldi ei täna, aga kes ka tänamist vääriksid. Siinkohal pole üldse vaja asju ega pilte nendest, et näha seda kõike, mille eest Janarit tänada tahan.

Iga päev on mu ümber midagi, mille sees ja millega ma elan, kas asjade või teadmiste näol, mis teid kõiki pidevalt meeles hoiab.

Ja ma ei hakka siinkohal täna tänama oma suurepärast peret, parimaid vanemaid, väga kallist venda ja teisi häid sugulasi, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks. Samuti ei jõua ma hetkel tänada neid sõpru, keda ma siinkohal veel ei maininud, aga kellega ma sellegi poolest igapäevaselt suhtlen.

Tahtsin praegu lihtsalt öelda aitäh mõnedele oma headele sõpradele selle eest, et nad olemas on.

AITÄH teile!

“Anybody who ever built an empire, or changed the world, sat where you are now. And it’s because they sat there that they were able to do it.”

Ryan Bingham, Up in the Air, 2009

Kui Janar kirjutas oma blogis millalgi, kuidas ta juba aasta alguses keskendus sissetulekute suurendamisele, siis mina olen käesoleval aastal vastupidiselt igasugustele loogikareeglitele pigem keskendunud tulude vähendamisele. Seda seetõttu, et eelmise aasta lõpus sündis kindel otsus hakata palgatööst eemalduma ja keskenduda “oma asja ajamisele”, milleks peaksid saama tegemised TJ Süsteemiarenduse sildi all. Sisuliselt olen asunud ennast ise vallandama, et käia läbi kõik sellega seotud ebamugavused ja loodetavasti saavutada lõpuks täielik sõltumatus palgatööst.

Mõnes mõttes kõlab see kõik nagu üks täiesti uskumatu eksperiment või omalaadne tõsielusari, kus täis elujõus suhteliselt parimais aastais mees, kellel on võrdlemisi hästitasustatud ja meeldiv töö, pere üleval pidada ja paar väikest pangalaenugi maksta, on otsustanud heale elule käega lüüa ning alustada puhtalt lehelt teadmata isegi päris täpselt kuidas see kõik välja tuleb.

Kuid nagu vabatahtlikud asjad ikka, on minugi arengud olnud esialgu kahetsusväärselt vähem valulikud.

Vastavalt varasemalt plaanitule olen esialgu võtnud üsna vabalt – mõnevõrra ajusid puhanud, tervist kontrollinud ning kosutanud ja peamiselt tegelenud enda väljalülitamisega palgatööd tegeva roboti rollist.

Seetõttu võin vist käesoleva aasta seni suuremalt jaolt “loomingulise puhkuse aastaks” tituleerida. Kokkulepe tööandjaga on võimaldanud viimastel kuudel tööl käia nii vähe kui tööandja jaoks vajalik. Eks samal ajal olen mingil määral püüdnud tegelda ettevõtlusega, kuid mingeid tõsiseltvõetavaid jõupingutusi selles suunas veel tegelikult teinud ei ole. Siiski avastan suure rahuloluga juba praegu, et ma ei eksinud, kui prognoosisin, et selline tegevusetus viib nähes oma finantsilist tagasiminekut korralike motivatsioonipuhanguteni, mille pealt loodan täiesti uue energiaga iseseisvale tegevusele keskenduda.

Ja kuigi esialgu ei tunneta ma seda kõike niiväga oma jooksvas elus või rahakotis, siis jooksvad näitajad tekitavad juba mõnusat pinget, et mitte öelda hirmu.

Näiteks vaatasin täna jälle oma palgagraafikut, mis visalt aga järjekindlalt õiges suunas ehk nullile läheneb.

Juba see pilt üksinda tekitab soovi teha korralik ja efektiivne päev omaenese ettevõtte kontoris, kus praegugi seda teksti kirjutan. Selliseid hetki loodan lähiajal veel palju kogeda ja sellest ka veider väljend “vol.1” antud postituse pealkirjas, mis viitab sellele, et neile hirmuhetkedele võib tulla omajagu järjelugusid.

Oma sääraseid kõhklusi, hirme, vaheetappe, aga ka positiivseid hetki sellel teel püüan edaspidi siinsamas blogis kajastada.

Saab näha, kuhu see kõik välja viib, aga jätkuvalt leian, et parem on kahetseda midagi, mida oleme teinud, kui kahetseda midagi sellist, mida teinud ei ole.

Pärast 10-aastast töökogemust tööstusettevõtetes, kus rutiinid ja protseduurid on igapäevaseks järgimiseks ja pigem tava, ei saa ma ikka veel üle sellest rõhuvast tundest, et kui üks toiming või tegevus tehtud, on 5 asja juba tegemisel ja kõik need tegevused korduvad sageli võibolla pisut erineval kujul päevast päeva. Mingit suurt lõppu ja “ära tegin” tunnet nagu ei tulegi.

Nädalate kaupa samu rutiinseid tegevusi paneb paljud meist end tundma kuidagi rahuldamatuna. Usun, et ma pole ainus, kes mõnikord õhtul poodi minnes tõstab korvi veini või tüki kooki täiesti suvalisel päeval, sest tahaks nagu tähistada, aga ei teagi mida.

Ometi on motivatsiooni säilitamise seisukohalt peaaegu iga inimese jaoks oluline oma saavutusi näha ja nautida.

 

Kuidas siis aidata endal tähistada?

Ise olen leidnud parima lahenduse mingite väikeste vaheetappide defineerimises ja visualiseerimises.

Ma kujutan detailselt ette midagi väga konkreetset, mille lõpus ma siis kui teised ei näe ja kuule, võin kõva häälega “JESS!” karjuda või saavutatut lihtsalt väga pikalt vaadelda ja nautida. Sellest saadav tunne on parem kui õhtul järjekordselt “midagi head” tahtes endale ostetud koogilõik pakkuda suudaks.

 

Mis sellised väikesed vaheetapid ja saavutused olla võivad?

Täiesti seinast seina. Näiteks sel nädalal tahan mina töö juures valmis saada ühe enda jaoks jumala ägedaks mõeldud (kuid tegelikult väga lihtsa) lehe selle tööstusettevõtte infosüsteemis, mille kallal me Janariga töötame. Ma kujutan ette, kuidas see leht toimib nii nagu ma tahan ja olen kindel, et klikin kõiki selle võimalusi pikalt pärast töö lõpetamist. Ükskõik, mida muud ma nädala jooksul ka rutiinset teen, see konkreetne asi saab olema minu saavutus sel nädalal.

Soovitan igaühel näiteks nädalaks tööalaselt mõelda välja mingi asi, mille ärategemine sulle võibolla mingit rahalist kasu ei too, aga mis on just sinu ja mitte kellegi teise saavutus.

Isiklikus elus on minu puhul sarnasteks vaheetappideks sageli näiteks teostatud koduremont, oma kätega korda tehtud auto, aga mõnikord ka ammu plaanitud ja lõpuks valmis kirjutatud artikkel või omandatud uued teadmised.

Ja kindlasti on mõistlik tähistada ka seda kui oled saavutanud näiteks regulaarse säästmise või investeerimise tulemusena selle, mille jaoks sa seda kõike teed.

Ise kavatsen jätkata edu korral enda premeerimist mõne uue hobiautoga ja see paneb mind uskumatult tõsiselt oma eesmärkide nimel pingutama (rohkem kui miski muu), aga sama hästi või veel paremini võiks säästmisel ja investeerimisel saavutatud edu tähistamiseks sinu puhul sobida kõik, mis just sind motiveerib, olgu selleks kas reis, mingi suurema ägeda asja ostmine või minu pärast kasvõi kõva pidu.

Tean, et liigne keskendumine tähistamisele võib pärssida uute tegevuste ettevõtmist ja kindlasti ei tohiks tähistamine nõuda enam raha kui oled oma tegevuse tulemusena kokku hoidnud või teeninud, kuid ilma selliste rahuloluhetkedeta kaob minu hinnangul pikapeale tegevustest rõõm ja silmist säde ning seda õnnetust ei tahaks ma küll lasta juhtuda.

Ma ei lähe täna koju minnes poest läbi ja ei osta veini, sest täna ei ole mul midagi tähistada. Aga kui ma enda vaheetapid õigesti defineerinud olen, siis juba homme võib olukord olla teistsugune ja siis pole mul rahuloluks veini tarviski.

Täna ilmus päris huvitava pealkirjaga artikkel Postimehes. Artiklis väideti, et lapsevanemad toetavad õpetajate palgatõusu. Veendunud parempoolsena sain pealkirja järgi asjast kohe aru nii, et lapsevanemad maksavad õpetajatele omalt poolt palka lisaks.

Paraku selgus artiklist tõsiasi, et kogu jutt toetamisest oli vaid soe aur, sest tegu olevat algatusega Facebook’is ja kogu aktsiooni ainus mõte on see, et saab näidata oma poolehoidu õpetajate palgatõusumõttele. Asja eesmärk jääb siinkirjutajale arusaamatuks, sest ettepanekute ja toetusavalduste tegijad peaksid kahtlemata äranäitama ka vahendid palgatõusu võimaldamiseks.

On suur vahe sõnadega toetamisel ja tegudega toetamisel.

Artiklis on mainitud, et algatusega oli avaldamise hetkeks liitunud üle 7700 inimese. Praeguseks on liitunuid üle 8000. Kui igaüks sellest kaheksast tuhandest lapsevanemast oleks nõus 10 eurot kuus maksma, saaks Eestis 800 õpetajat igal kuul 100 eurot rohkem palka.

Saan aru, et 100 eurot pole kuigi suur palgatõus, aga 1000-eurose palga korral teeks see palgatõusuks siiski 10%, mis on kindlasti tänase erasektoriga võrreldes igati konkurentsivõimeline palgakasv.

10 eurot pole kuigi suur summa, aga kardetavasti kukub sellise kulutuse peale ära 90% tänastest Facebook’is “toetajatest”. Teisest küljest ise oleksin pigem nõus just sellise tegeliku toetusega ja usun, et pole kindlasti ainuke. On väga tõenäoline, et Eestis leidub piisavalt tegusaid inimesi, kes on nõus maksma 10 eurot kuus, mille tulemusel kõigi Eesti õpetajate palk 100 euro võrra tõuseks.

Kas teeme ära?

Selline tegelik otsetoetamine aga viis mind loogiliselt juba järgmiste mõteteni, millest ehk ka lähiajal kirjutan. Igal ideel peab olema aega küpseda.

Ühel ilusal komandeeringupäeval lennukit oodates tabasin end rumalalt mõttelt, et milleks peaks inimesed üldse korralike silmadega sündima, kui nii paljudel siin ootesaalis on nagunii prillid, mis nägemise ära korrigeerivad. Sama hästi võiks kõigil lihtsalt prillid olla.

Hakkasin sellest häirivast tähelepanekust edasi mõtlema ja sain aru, et tegelikult ei peagi inimesed korraliku nägemisega sündima. Evolutsioon võib vaikselt taandarenguks muutuda ja midagi hullu sellest ei juhtu.

Tervishoiutöötajad ja lapsevanemad on mures, sest prille vajavate laste protsent üha kasvab ja paljud süüdistavad selles kaasaegset ühiskonda, kus koormus silmadele olevat tänu lugemisele ja helendavatele ekraanidele suurem kui ennevanasti. Ma ei oleks selles nii kindel, sest kaasaegne keskkond on kordades valgem ja vähem tolmune (silma mehaaniliselt mõjutav) kui sajand tagasi, mistõttu tegelik koormus inimese silmadele võiks vaatamata uutele vaadatavatele objektidele olla pigem vähenenud.

Kas ei või olla, et tegelikult suureneb prillikandjate arv tänapäeval hoopis seetõttu, et looduse jaoks puudub kaasajal erinevus, kas iga uue inimese silmanägemine on hea või mitte? Kui mõni aeg tagasi võis veel arvata, et prillidega inimesed on vähem atraktiivsed ja sellest tulenevalt ei leia nii kergesti paarilist lastele oma geenide edasi andmiseks, siis tänaseks on mood sellegi võimaluse nullinud ning prillidega inimesi peetakse paljude poolt isegi pigem seksikamateks ja targemateks, ergo paremateks partneriteks.

Seega pole uute inimeste ellujäämise ja sigimise seisukohalt enam mingit vahet kui hästi või halvasti ta ilma abivahenditeta näeb ning võibolla sünnib seetõttu iga põlvkonnaga üha rohkem inimesi, kelle nägemine vajab korrigeerimist.

Kui loogiliselt edasi mõelda, siis on sama lugu peaaegu kõigi haigustega, mida inimkond ravima on õppinud. Me jääme ellu, saame edukalt hakkama ja paljuneme jätkuvalt vaatamata geenidefektidele ja nõrgale organismile.

Mulle tõesti näib, et juba mõnekümne aasta pärast ei suuda keskmine terve inimene ilma pidevalt mingeid ravimeid tarvitamata elus püsida. Ravimite või näiteks toidulisandite tarbimine on juba praegu sisuliselt sama normaalne kui prillide kandmine ja tundub, et see protsent suureneb jõuliselt. Hiljemalt keskealisena ikka mõni krooniline haigus välja lööb, mille kontrolli all hoidmiseks tuleb elu lõpuni üht või teist arstimit manustada ja juba täna on see täiesti tavaline. Võimalik, et lähikümnenditel muutub vanus, millest alates keskmine inimene pidevalt ravimeid tarbima hakkab, järjest väiksemaks ja näiteks pool sajandit hiljem tuleb sünnist saati midagi sisse võtta, et täisväärtuslikku elu elada isegi siis, kui ravimitootjatega seonduvad vandenõuteooriad tõeks ei osutu.

Selle koha peal sain ma lõplikult aru, et meie päästjaks arvatud meditsiin tegelikult aja jooksul hävitab inimkonna laostades aeglaselt, aga täielikult selle genofondi. Nõrkadel organismidel ja kehvade geenidega inimestel on algupäraselt tervete inimestega võrreldes samad šansid ellujäämiseks ja paljunemiseks, mis tähendab, et defekte ja sellest tulenevalt haigusi, millega võidelda, saab iga kümnendiga olema järjest rohkem. On väga tõenäoline, et meditsiini areng suudab selle protsessiga esialgu kaasas käia ja üha uute ravimitega inimesi täisväärtuslikult elus hoida. Kuid sama moodi on võimalik, et mingist hetkest võivad pärilike haiguste ja nendega kaasnevad vaimsete võimete vähenemises avalduvad probleemid (mida on palju raskem märgata) hakata takistama igasugust arengut, sealhulgas ka meditsiini- ja ravimitealast ning sellest hetkest alates on inimkond sisuliselt võimetu uute ja muteeruvate haigustega toime tulema.

Ilmselt tuleb sel hetkel midagi hullemat kui katk või seagripp ning välja sureb suurem osa inimkonnast. Ja kui üldse pärast säärast puhastust keegi ellu jääb, siis tema geenidest saab igati ok olema uusi inimesi luua. Irooniline, aga suure tõenäosusega on need “vastupidavad” inimesed tolleks hetkeks pärit piirkondadest, kus meditsiiniteenused ei ole iseenesestmõistetavalt kättesaadavad ehk võibolla meie mõistes täielikest arengumaadest.

Kogu selle veidravõitu mõttelennu kokkuvõtteks huvitab mind siiralt, kas kellegi poolt on tehtud korralikke uurimusi või simulatsioone meditsiini pikaajalisest, põlvkondadeülesest mõjust inimkonna tervisele. Seda on väga õudne mõelda, aga kas ei või olla tõsi, et mängides niiöelda jumalat (toonitan, et olen ateist) ja ravides täna üht haiget last tapame sellega tulevikus tuhandeid?

1. Noor BMW juht kaotas auto üle kontrolli ja hukkus.
2. Illegaalses relvade käitlemises kahtlustatav tappis läbiotsimise käigus politseiniku.
3. Usun Andrus Veerpalu!

Need on ainult mõned juhused, kus 95% inimestest valis poole esimese infokillu põhjal ja automaatselt on meie teadvuses süüdi esiteks BMW juht, sest ta raudselt kihutas, teiseks relvaäriga seotud kodanik, kes ilmselt tahtis puhtalt pääseda ja kolmandaks keegi kuri inimene, kes teeb Andrusele liiga.

Iga kord kui meedias ilmub mingi säärast sorti uudis, serveeritakse see esiteks nii, et inimesed valivad massiliselt soodsa poole, aga kõige kurvem selle juures on, et pärast paarinädalast teema lahkamist, kaob asi unustusehõlma ja mitte keegi ei küsi lõpuni lihtsat küsimust: “MIKS?”

Autotööstuses on juurpõhjuste analüüs probleemide lahendamise korral elementaarne ja ilma säärase analüüsita ei ole mõtet mingeid tegevusi probleemi lahendamiseks ja eriti kordumise vältimiseks välja mõelda. Kõige lihtsam ja enim levinud tehnika igasuguste probleemide analüüsimisel on viie järjestikuse miksi küsimine, sest see viib tavaliselt piisavalt sügavale probleemi põhjusteni.

Vähegi arenenud tööstusettevõtetele on ammu teada, et operaatori eksimuse puhul pole kunagi põhjus operaatori rumaluses või laiskuses.

Lihtne näide:

1. Miks toodeti praaki? Operaator kasutas tootmisel valesid töövõtteid.
2. Miks operaator eksis? Sest valede töövõtete kasutamine oli võimalik.
3. Miks valede töövõtete kasutamine oli võimalik? Sest puudusid vajalikud veavälistustehnikad.

Kaugemale poleks enamasti vaja efektiivsete korrigeerivate tegevuste rakendamiseks minnagi, kuid sageli minnakse ikka ja näiteks võib sama jada jätkuda nii:

4. Miks puudusid veavälistustehnikad? Sest tootmisprotsessi ettevalmistamisel ei võetud adekvaatselt vea tekkevõimalust arvesse.
5. Miks ei hinnatud vea tekkevõimalusi adekvaatselt? Sest puudus selge rutiin iga operatsiooni riskide hindamiseks.

Eeltoodu on pelgalt suvaline näide ja igas etapis võinuks lahendus hoopis teise suuna võtta, kuid igal juhul jõutakse tulemuseni, et probleemi ei põhjustanud töötaja, kelle tõenäoliselt meedia oleks esimese tunniga maatasa teinud. Iga eeltoodud miksi ja tema vastuse osas saab teha midagi, mis aitavad järgmisel korral sama vea tekkevõimalusi märgatavalt vähendada. Seega selleks, et sama viga ei korduks, alustatakse probleemide lahendamist väga sügavalt ja pole mingit mõtet kedagi süüdistada enne sarnase analüüsi läbiviimist.

Paraku ei tundu mulle, et ühiskonnas tervikuna ja eriti avaliku sektori töös juurpõhjuste analüüsi kuigi sageli teostatakse ning meie noore riigi kodanikud ei oska seda isegi tahta, valides pooli sageli esimeste tundide jooksul meediasse paisatava info põhjal. Nii hämmastav kui see ka pole – meie riigi President jagab isegi ordeneid ilma korralikult läbiviidud juurdluse tulemusteta eeldades ilmselt kõhutunde või populaarsuse kasvatamise soovi alusel, et seaduse poolel seisev mundrikandja toimib automaatselt õigesti.

Mulle kui inimesele, keda on maast madalast koolitatud uskuma mitte kedagi enne kõigi asjaolude väljaselgitamist, tundub selline pealiskaudsus ja sisetunde põhjal poolte valimine väga ohtlik, sest inimesi, kes niimoodi käituvad, saab alati väga edukalt infot õigesti serveerides juhtida nende endi teadmata ükskõik millisele huvigrupile soodsas suunas. Ärgem laskem sellel juhtuda.

Alati kui toimub mingi sündmus, milles keegi kaotab elu, peaks järgnema väga põhjalik analüüs selle põhjuste üle ja antud analüüsi tulemused ning sarnaste juhtumite vältimiseks rakendatavad tegevused peaksid olema avalikud. Ainult avalikkuse tähelepanu ja teadlikkus sunnib inimesi igal tasemel saama üle omakasust ja laiskusest ning tegema oma parima selleks, et samad vead ei korduks.

Tulles tagasi antud artikli alguse juurde, siis kõik need on loetletud juhtumid meie tegelikust lähiminevikust.

Esimese juhtumi puhul ei jõutud avalikult kunagi isegi küsimuseni, miks BMW üldse juhitavuse kaotas.

Meediast käis läbi, et autojuht oli noor (vahtralehtedega), tema sõidukiirus oli suur ja selle põhjal tembeldati kodanik sisuliselt avalikult õnnetuses süüdi. Kuid eelmises lauses pole ju põhjused vaid ainult asjaolud. Näiteks tean, et sel ööl muutus tee tunni ajaga uskumatult libedaks, kuigi nägi välja nagu tavaline kuiv asfalt. Sõitsin ise libedust väga kartva juhina seetõttu maanteel 50 km tunnis. Sellist infot meedias ei avaldatud.

Küsimata jäi seegi, miks auto just selles kohas juhitavuse kaotas ja teelt välja sõitis. Kuna mu vanemate maakodu asub sama teed mööda Tartust välja sõitmise suunal, tean sedagi, et antud kohas metsavahel oli aastaid olnud teekattes tohutu lainekoht. Ei ole juhus, et just selles kohas auto juhitavus kadus. Võibolla oleks sellise teekatteprobleemita seltskond vaatamata valele sõidukiirusele probleemideta sihtkohta jõudnud.

Miks üldse õnnetus nii traagiliseks kujunes? Me ei tea, aga kindlasti pole selles süüdi auto ebaturvalisus vaid pigem võiks põhjuseid otsida teele liiga lähedal asunud puudest, turvapiirete või -kraavide puudumisest ja muust säärasest, mida oleks saanud paremini teha.

Ka Ago-Ursel Waaks’i traagilise juhtumi puhul on küsimata palju küsimusi, millele vist keegi enam vastust ei otsi.

Miks sai läbiotsitav viibida vabalt läbiotsimise piirkonnas, kui on selge, et niimoodi pääseb ta ligi igasugustele leitavatele asitõenditele? Selline olukord pole ju mõistlik ja turvaline  juurdluse ja asitõendite puutumatuse seisukohalt ega ka kahtlusaluse enese ning juuresviibivate inimeste jaoks. Mul on isegi keeruline uskuda, et läbiotsimisprotseduuride kohaselt see üldse lubatud on, aga ma ei tea sellest valdkonnast muidugi ka midagi.

Miks toimus läbiotsimine kolme politseiniku osalusel, kuigi maja, mida läbiotsima mindi on nii suur, et selle kontrolli all hoidmiseks oleks vaja tõenäoliselt kümneid politseinikke? Sellise asjade korralduse juures on isegi võimalik, et läbiotsitavast majast liiguvad osad asitõendid samal ajal minema kui läbiotsimine käib ja ühtlasi pole võimalik jälgida kõigi territooriumil viibivate inimeste liikumist. 

Miks kaotas läbiotsitava maja peremees enesekontrolli ja politseinikke tulistas? Me ei tea siiani, milline täpselt oli vestlus ja kas kedagi süüdistati, solvati või kui psüühiliselt pingeline see kontrolli alt väljunud situatsioon oli. Võibolla tõlgendas hr Waaks midagi, mida ta kuulis valesti. Võibolla öeldi midagi valesti. Võibolla kaotas kodanik lihtsalt aru. Selge on see, et kogu toimunud vestlus on antud olukorras väga oluline.

Neid küsimusi on tegelikult veel palju ja enne säärastele lihtsatele miks-küsimustele vastamist ei saa mina küll kindlalt väita, et kahe inimese surmaga lõppenud intsidendis oli süüdi läbiotsitava maja peremees, mis sellest, et ta tõenäoliselt võis ollagi süüdi paljudes teistes õigusrikkkumistes. Paraku ei näe me enam mingit juurpõhjuste analüüsi ja teadmata jääb seegi, kas politsei rutiine eeltoodud intsidendist saadud kogemuse põhjal üldse parendatakse või mitte. See isegi ei huvita enam kedagi.

Andrus Veerpalu dopingujuhtumi osas valis uskumatu hulk inimesi poole üldse midagi teadmata.

Kümned tuhanded inimesed koondusid rahvuskangelase kaitseks teadmata, miks dopinguproov positiivne oli, miks sellest ei räägitud või miks üldse selline asi juhtuda saab. Vaevalt kõik need kümned tuhanded usuvad siiralt, et tippsporti tehakse rukkileiva pealt ja seetõttu oli antud küsimuses just esmatähtis teada, miks suurte kogemustega sportlasel ja meeskonnal seekord ei õnnestunud tulemustega õigele poole piiri platseeruda. Võibolla oli mängus tegureid, mida tulevikus saaks välistada.

Sotsiaalmeedia võim, nagu tõdeda võisime, on väga väga suur ja pelgalt igasuguste faktideta üleskutse peale saadi liikuma suur rahvamass. Pakun, et 99% inimestest, kes liitusid hr Veerapalu uskuma, ei teadnud asjast sisuliselt mitte midagi ja see näitab, et sama moodi saaks tõenäoliselt infot õigesti müües kutsuda üles masse toetama või tegema ükskõik mida. Herr Hitler oleks Facebook’ile sarnaste vahendite olemasolu peale tõenäoliselt rõõmust tagurpidisaltosid tegema hakanud. On need ju odavad ja nagu näeme, üliefektiivsed.

Rahvas, kes valib poole küsimata “Miks?” annab enese teadmata ära oma õiguse objektiivsetele otsustele.

Mina kui osake rahvast, väike küll, kuid siiski osake, tahaksin näha, et minu jaoks ellu kutsutud riik loob süsteemid ja protseduurid vähemalt iga kodaniku surmaga lõppeva juhtumi korral põhjaliku, aga veelgi tähtsam, avalikkusele kergesti kättesaadavate tulemustega analüüsi läbiviimiseks ja tegevuste rakendamiseks sarnaste juhtumite vältimiseks.

Iga kodanik peaks kaitsma teiste kodanike huve ja õigusi ning seetõttu tahtma näha, et iga tõsisema juhtumi analüüsimise eest meie riigis on keegi vastutav ja sedagi, kui hästi ta oma tööd teeb.

Üks lihtne ettepanek oleks, et näiteks iga surmaga lõppeva õnnetuse korral peaksime mingist riiklikust andmebaasist saama ülevaate analüüsi eest vastutavast meeskonnast, tähtaegadest, lõpuks ka väljaselgitatud juurpõhjustest ja konkreetsetest antud juhtumiga seotud parendustegevustest. Näen vaimusilmas põhjuseid, miks meedia hakkaks antud andmebaasi kasutama ja avalikkuse surve suunaks praegu varjul ja nähtamatuna tegutsevate ametnike tööd oluliste parenduste poole. Võibolla on selline andmebaas ammu olemas ja ma ei tea sellest, kuid selgi juhul vajab olukord parendamist, sest kodanik ei tea asju, mida ta peaks teadma.

Miks korralikke juurpõhjuste analüüse ja avalikkuse tulemustest teavitamist seni ei tehta?

Võibolla ongi juurpõhjus kodanike madalas teadlikkuses ja seda tuleks riigi abiga süstemaatiliselt tõsta, aga võibolla pole see kõik tõesti oluline ja olen ainus, kes traagiliste sündmuste peale ilmuvate tendentslike meediakajastuste korral tahaks näha mitte sügavamat meediaanalüüsi isikutelt, kelle jaoks pole teada paljud asjaga seotud faktid, vaid sügavamat põhjuste analüüsi isikutelt, kes selliste asjadega tegelema peaksid ja kelle jaoks on kogu antud juhtumi kohta teadaolev informatsioon kättesaadav.

Lennureiside jooksul on tavaliselt kõige parem asi see, et on aega mõelda. Pole telefoni, pole internetti ja sageli pole ka kellegagi suhelda. On ainult mõned lennufirma poolt antud ajalehed ja oma mõtted ning needki hõredast õhust või lihtsalt kõrgel olemisest tingitult tavaliselt üsna teist moodi.

Eile Amsterdamist lennukitega Eesti poole purjetades jäi ühe tööpuudusest kõneleva artikli juures silma järjekordne kellegi karjäärinõustaja soovituste veerg noortele tööotsijatele ja kuna olen ka varem inimestega selles osas eriarvamusel olnud, paneksin siia kirja…

… minu veidrad soovitused noorele tööotsijale (suvalises järjekorras):

1. Ära lisa oma CV-le pilti!

Kui sa just ei kandideeri sekretäriks või modelliks ning ei ole tõesti väga kena inimene, kellest on juhtumisi tehtud tõesti väga kenasid pilte, siis ära parem lisa fotot üldse. Omast tagasihoidlikust kogemusest erinevate inimeste CV-sid läbi vaadanuna võin öelda, et 90% CV-dest, millel on kandideerija pilt, jätab pilt kandidaadist halvema mulje kui inimene tegelikult on. Vähemalt pooled piltidest on nii jubedad, et ei teki mingit tahtmist kandidaati vestluselegi kutsuda. Keegi ei taha ju suhelda kirvemõrvari või Jabba the Hutt‘iga. Sa ei pruugi olla minuga samal arvamusel, aga sulle makstakse suures osas ka ilusate silmade eest hoolimata sellest, mis tööle kandideerid (eriti kehtib see igasuguste juhtivate kohtade puhul).

Kõik teavad, et esmamulje on sisuliselt otsustav. Fotoga annad ära peaaegu poole oma esmamuljest ja seega kehvasti õnnestunud foto loob sinu suhtes kehva eelhäälestuse. Kui sa muidu saad oma esmamulje jätta oma kogu olemusega (hääletooni, käitumise, iseloomu jms-ga), siis fotol määrab esmamuljest enamuse sinu näoilme, mis tavaliselt on poseeritud fotodele omaselt ebaõnnestunud.

Foto CV-sse lisamise asemel vaata parem, milliseid pilte sinust annab välja Google otsing, sest ma ei tea kedagi, kes tänapäeval tõsiseltvõetavaid kandidaate ei guugeldaks. Ja kui otsustad siiski foto lisada, tee neid endast ikka mingi 50 tükki ning ära vali õiget ise, vaid lase sõpradel see välja valida.

2. Ära võta ennast töötuna arvele

Muidugi võib sul olla raha tarvis ja toetus on ka parem kui mitte midagi. Kui otsid tõesti ükskõik millist lihttöölise kohta ja oled nõus ka oluliselt alamakstuna töötama, siis kiirusta töötukassasse, registreeri ennast töötuna ja tõenäoliselt midagi ikka leiad.

Kui sa oled aga tõsiseltvõetav tööinimene, siis ennast töötuna registreerides või vähemalt seda kuskil kandideerides välja lobisedes lood endale automaatselt 50% kehvemad võimalused tööle saamiseks. Töötuna registreerivad ennast meeleheitel inimesed. Sisuliselt need, kellel pole ühtegi muud võimalust alles jäänud. Aga tööandja ei taha palgata enesega mitte toime tulevaid inimesi (isegi kui seda ei tunnistata).

Töötuna arvel oleva inimese kuvand, mida kõik teavad ja mida keegi ei tunnista, on päriselt ka järgmine: Vähe haritud, alamotiveeritud, tõenäoliselt joodik, võimalike käitumisprobleemidega, ilmselt laisavõitu ja ei pea arvatavasti ka hügieenist lugu.

Kas sa tahaksid endast sellise mulje jätta?

Töötukassast saadav toetus on nii väike, et tasub kindlasti kaks korda mõelda, kas see on väärt asja mõju sinu enda psüühikale ja tööotsija kuvandile.

3. Ära kandideeri vaid tööd otsides

Ära võta palju aega ning saada oma CV-d sadadele ettevõtetele. Ära käi iga päev kolmel töövestlusel ja helista kümnetele tööandjatele tagasiside saamiseks kuigi see on alati sama. Kui sa oled sunnitud seda tegema, siis mõtle korraks – miks see nii on? Miks mu kandideerimine on nii neetult ebaefektiivne ja mida ma selle ajaga tegelikult teha saaksin? Miks keegi mind tööle ei võta?

Muidugi mõtle järele, kas su CV annab sinust õige ja asjaliku pildi ja vaata värske pilguga üle oma soovid ja ootused, aga tööotsijana esitatavad dokumendid pole kõik, mis sinu saatuse määravad.

Vaata kindlasti, mida Google sinust kirjutab ja püüa vähendada internetis leiduvate negatiivsete jalajälgede tagajärgi ning tekita võimalusel pidevalt uusi positiivseid jälgi (mõistagi mitte Delfi artiklitele asjatundmatuid kommentaare ja arvamusi postitades). Vaata, millise pildi sinust annavad sotsiaalvõrgustikud ja kas sina võtaksid ennast tööle, kui sa enda tuttav oleksid. Internetis kirjutades kasuta alati oma teadmiste kohaselt kõige korrektsemat grammatikat ja kirjakeelt, sest kirjaoskus on vähemalt kontoritööde puhul tööle saamise oluline eeltingimus.

Tee kogu aeg palju tööd (isegi kui teed seda ilma rahata) ning loo selle abil igal pool endast mulje ja kuvand kui toredast, motiveeritud, töökast, aktiivsest, lojaalsest, tasemel ja meeldivast inimesest ning võid olla kindel, et varsti ei pea sa isegi CV-sid kellelegi saatma, sest mõni tuttav helistab ja pakub sulle ise uusi võimalusi. See on umbes nagu valimistega – kampaania käib kogu aeg ja töö otsimine on vaid pisut kontsentreerituma reklaamiga periood.

Tööandjad pole süüdi selles, et sa tööle ei saa. Tööpuudus ja isegi Ansip pole süüdi selles, et sa tööle ei saa. Kõik on sinu enese kätes ja tõmmates paralleele Matrix’i filmiga ütlen minagi sulle, et kui sa oled valmis, pole sul tööd otsida isegi tarvis.

4. Hoolitse enda eest kogu aeg

See on eriti oluline punkt töövestlusi silmas pidades. Meeldiv on suhelda inimesega, kes näeb hea välja, lõhnab hästi, on kenasti riides ja vahest kõige tähtsam – käitub sealjuures mõistlikult vabalt. Ära alahinda välimuse tähtsust, sest see on pärast CV-s kirjeldatud hariduse ja tööalastele kogemuste suurepärast saavutust, mis toob su töövestlusele, kõige tähtsam asi üldse.

Vaata ka minu eelmist nõuannet ja mõtle natuke. Kui sa igapäevaselt käid ringi kammimata, pesemata, lääpa tallatud mugavate jalatsitega ja näed välja nagu keegi kes millestki ei hooli, siis kas sa iseenda tuttavana võtaksid ennast tööle? Ilmselt mitte. Aga sinu tuttavad, kes kuskil ettevõtetes iga päev töötavad võiksid õigel hetkel oma organisatsioonis sind soovitada, kui sa nende arvates ka kena inimene oled. Ole nii kena ja muuda nad lisaks käitumisele ka oma välimusega enese agendiks.

Ja isegi kui sa ei usu tuttavate tuttavatesse, siis usu mind kui ütlen, et kui sa pole pidevalt harjunud enda eest hoolitsema ja ennast vaid töövestluseks “üles lööd”, on see kaugele näha ja lisaks sellele ei tunne sa ennast ise hästi ning muutud närviliseks. Seega kujunda endas harjumused hoolitseda enese eest kogu aeg, aga ära muidugi üle ka pinguta, sest liiga klanitud välimus tekitab sama moodi eelarvamusi ja seda eriti meeste osas.

5. Ära võta vastu ootustest madalama palgaga tööd

Paljud konsultandid soovitavad noortel alustada väga madalate ootustega ja vastu võtta sisuliselt ükskõik millise töökoha, sest samal ajal töötades on lihtsam otsida teist, endale sobivamat tööd ning tekib mingi töökogemus. See ei ole minu arvates õige!

Kui tuled otse koolipingist ja pole varem iga päev 8 tundi tööl käinud, üritad oma esimesel töökohal väga suure tõenäosusega teha oma päeva kahekordseks. Esimese jooksul käid oma töölkäimise aja ära ja teise päeva loodad teha pärast tööd. Umbes aasta kuni paari pärast märkad, et tegelikult ei jõua sa peale tööd nii palju ära teha, sest keegi teine pole enam tööl (poed ja teenindusasutused on suletud), sa oled ise palju rohkem väsinud ja su vaim on kergelt kurnatud. Ja sa ise muutud palgatööl laisemaks, sest kindel sissetulek on mugav!

Väga lihtne on soovitada otsida töö kõrvalt teist, aga praktikas on see nii piisavalt komplitseeritud, et arvatavasti 80% inimestest ei viitsi seda teha. Sa võid olla teistest erinev ja täiega hästi paremat tööd otsida suuta, aga pigem soovitan seda lõksu vältida, sest muidu võid jääda aastateks alamakstuna kuskile vinduma, ära kibestuda ja võrreldes sellega, kes ootab pool aastat kauem, kuid leiab kohe algatuseks paremini tasustatud töö, oled elu jooksul sissetulekute erinevusest tulenevalt kaotanud sadu tuhandeid eurosid.

Sissetulek on teatud olukordades kahtlemata hädavajalik ja sel juhul tasub siiski ükskõik milline töökoht ka vastu võtta, aga noore inimesena suudad suure tõenäosusega veel mingi aja ilma kindla palgata elada. Vanemaks saades seda võimalust enam sageli ei ole, seega võta rahulikult aega korraliku stardiplatvormi loomiseks.

6. Arenda ennast ise kogu aeg

Enese arendamiseks ei pea osalema kellegi poolt kinni makstud koolitustel ja õppida saab ka ilma selle eest midagi maksmata. Noore inimesena on internet sulle nagunii kättesaadav ja pealegi ei loeks sa muidu siin ka seda blogipostitust. Selle asemel, et tundide kaupa Delfis või Elu24-s pseudouudiseid sirvida või minusuguste blogisid lugeda võiksid otsida harivaid materjale selle valdkonna kohta, mis sind huvitab ja mis tööle sa kandideerida tahaksid. Internet on tasuta infot täis ja kuigi paljus võib sellesse suhtuda teatava skeptilisusega, leidub sadu väga häid allikaid enda paremaks muutmiseks olgu see siis kirjutamisoskus, esinemisoskus, arvutikasutusoskus, erialased teadmised või mis iganes sind huvitada võiks.

Maailm liigub pidevalt selles suunas, et lihttöid jääb globaalses plaanis järjest vähemaks ja rumalaid füüsilist tööd tegevaid inimesi polegi tänu automatiseerimisele ettevõtetel tarvis. Seega see mida sa suudad enese arendamisel teadmiste ja vaimu tasemel saavutada, määrab pikas perspektiivis selle, kas sind üldse kellelgi tarvis läheb. Isegi kui üritad tööd leida lihtsana näiva koosteoperaatorina, oled sa selgelt valdavast massist üle, kui suudad kaasa rääkida protsesside efektiivsuse ja parendamise alastes küsimustes, sest sinu palkamisest ja headest ideedest võib ettevõttel tekkida suuremaid sääste kui kulub aasta jooksul sinu palgale.

7. Suhtle õigete inimestega

Ma tean, et seda on päris keeruline teha, sest kust sinusugune algaja ikka peaks õiged inimesed leidma. Aga tegelikult kui järele mõelda, on võimalusi jälle mitmeid, ole ainult aktiivne ja kasuta neid targasti. Palju tarku ja häid inimesi, kes võivad sinu tulevikule mõju avaldada, on seotud heategevuslike või ühiskondlike projektidega. Võimalusel osale nendes olgu see siis prügi koristamine või heategevuslike aktsioonide korraldamine.

Kui sul on võimalus kuuluda mingitesse ühingutesse (seltsingud, korporatsioonid vms), siis tee seda kindlasti, sest sinna kuuluvad sageli elus hästi hakkama saavad inimesed ja kellelgi neist võib olla tulevikus hädasti sinu abikäsi tarvis. Eksisteerib selline nähtus, et sinu seisukohad muutuvad kogu aeg sarnasemaks nende inimestega, kes sinuga kõige rohkem suhtlevad. Seega vali vähemalt need inimesed selliselt, et sulle oleks kasulik osata sama moodi mõelda nagu nemad.

Ja muidugi on kuvandi tekkimisel sinust väga suur roll ka sinu sõpradel, sest ega asjata ei öelda, et ütle mulle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina ise. Kui tahad suhelda nö ägedate inimestega, võid seda teha, aga ma ei garanteeri, et see sinu tulevasele tööandjale muljet avaldab. Suhtlemine ei ole ehk töö otsimisel just maailma kõige olulisem asi üldse, aga on kindlasti väga tähtis.

8. Ära otsi üldse palgatööd

Minu viimane soovitus kõlab uskumatult, aga mõtle päris tõsiselt selle üle järele, kas sinu puhul leiduks mingeid teenimisvõimalusi ka selliselt, et sa ei peagi otseselt palgatööl käima. Selliseid inimesi on palju. Mõnda neist kutsutakse ettevõtjaks, mõnda spekulandiks, teist jälle vabakutseliseks ja mõnda isegi aferistiks, aga palgatöö kui eksisteerimisvorm on kaugelt ülehinnatud. Kui oleks minu teha, ei valmistaks ma koolides ja meedia vahendusel üldse noori ette “tööturule suundumiseks”, sest tööturule suundumise asemel peaks noori ette valmistama oma oskuste ja teadmiste abil väärtuse loomiseks ja selle kaudu nö enesega toime tulemiseks (ehk kasumi teenimiseks).

Sul pole ressursse? Sul pole midagi, millega raha teenida? Mis paneb sind sel juhul arvama, et sinusugune ressurssidest lage inimene oleks sobiv töötaja?

Sul on ju sinu aeg ja sinu teadmised ja kui sa eeldad, et leidub keegi, kes on nõus nende eest palka maksma, tähendab see, et toodaksid ettevõttele suuremat väärtust kui ta sinu peale kulutama peab ning seetõttu võid julgelt eeldada ka seda, et “ennast ise palgates” võiksid oma teadmiste ja aja eest rohkem raha saada kui neid 8 tundi päevas odavalt ära andes.

Vaata avatud pilguga ringi. Otsi seda, mis sul hästi välja tuleb ja näe pidevalt lihtsaid ja keerulisi võimalusi midagi kellelegi pakkuda, midagi odavamalt valmistada või osta ja kallimalt müüa, midagi kuskile kohale toimetada, lahendada kellegi probleem, midagi kirjutada või vaimuannetega luua, korraldada mõni üritus või kasvatada tädi aiamaal midagi väärtuslikku. Kui sa mõtled keskendunult 8 tundi ehk tavalise tööpäeva pikkuse ainult sellele, mis võiks olla kasumlik, mõtled päevaga välja arvatavasti vähemalt sada erinevat võimalust. Vali mõned ja hakka pihta, sest kaotada pole sul midagi!

Sa ütled, et selleks kõigeks on raha tarvis, aga edukad inimesed üle maailma ütlevad praktiliselt kõigis kirjutistes mida ma näinud olen, et rahast rohkem on tarvis näha vaeva ja teha tööd. Kui suurelt alustada ei saa, saab alati väikselt ja kasvada suureks. Natuke raha hädavajaliku jaoks saab tõenäoliselt ka lähedastelt laenata, aga sel juhul vaata ette, et raha kuluks ainult ja ainult selle jaoks, kust raha ka tagasi tulema peaks ning mitte su enese tarbeks.

Noore inimesena on sul tõenäoliselt ideaalne platvorm ise enesega toime tulla, sest su kulud on väga väikesed ja sul on aega, energiat, julgust ja loodetavasti ka tervist. Võibolla jääd kõike seda tehes kellelegi silma ja saad nö päris tööle, aga võibolla avastad varsti, et ei tahagi kellegi heaks töötada. Igal juhul oled midagi õigesti teinud.



Head töö otsimist, kui sa seda veel leidnud pole ja soovin sulle päriselt ka edu!

PS! Tegelikult tahaksin ma lõpetuseks öelda, et ma ise ei tea töö otsimisest midagi ja seetõttu võid kõik eelpool kirjutatu ka vabalt ära unustada, sest on tõenäoliselt sinu ja paljude teiste jaoks ebausutav. Ma lihtsalt ei saa oma kogemusest kirjutada, sest pole kunagi ise tööd otsinud. Töö on tulnud minu juurde ja ma ei ole osanud seda kuidagi eemale peletada. See on pannud mind uskuma, et tegelikult peakski nii olema, et tööd armastavad inimesed ei pea kunagi seda otsima, sest tegemata tööd on jätkuvalt rohkem kui selle tegijaid.

Kuna kodus haige olles pole midagi eriti paremat teha kui tutvuda erinevate vaatenurkadega maailmale ja ühiskonnakorraldusele, vaatasin lõpuks läbi viimase Zeitgeist’i filmi Moving Forward ja tahaksin seda nüüd pisut arvustada.

Olgu algatuseks öeldud, et olen seda tüüpi inimene, kes kahtleb üldse kõiges ning seetõttu lihtsalt peab küsima kiuslikke küsimusi ka siis, kui põhimõtteliselt pole tal ühtki korralikku vastuväidet, miks asi toimida ei võiks.

Kogu selle filmi sissejuhatav osa oli pikk, aga selles mõttes ok, et valitud eksperdid esitasid valitud väiteid, mis ilmselt vastavad ka tõele.

Umbes filmi poole pealt tekkis mul küsimus, et kui praegune ühiskonnakorraldus ja majandussüsteem kõik nii halb on, siis mis see parem olla võiks. Peagi saabus vastus ja lahendusena pakuti kogu filmi teise poole vältel uutmoodi maailmakorraldust. Väga hea, sest vastasel juhul oleksin filmis juba pettuma hakanud.

Siiski sai minu jaoks üsna pea selgeks, et uue ressursside juhtimisel põhineva maailmakorralduse juures on mõned asjad, mis teevad selle kasutuselevõtu filmi lõpus visuaalselt kenasti esitatud rahumeelse revolutsiooni korras täiesti võimatuks – inimkond pole selleks lihtsalt vaimselt valmis. Ja kuigi ma võin kuskil enese sees nõus olla selle parema maailma paremusega ja aru saada, et see oleks suurepärane uus ühiskond, ei hakka see kõik ikkagi minu jaoks tänase kapitalismist läbi imbunud inimesena lihtsalt tööle.

Individualism on see, mis teeb tänase inimese sellesama helesinise unistuse vaenlaseks.

Näiteks, kui tootmist juhitakse tsentraaleslt dünaamiliselt vastavalt nõudlusele, siis millises etapis tuleb mängu pakkumise mitmekesisus? Kuidas ma saan enda magamistuppa barokkstiilis mööbli, millist naabrimehel pole ja vannituppa kandilise valamu kuigi see on ebapraktiline? Või mil moel näiteks rõivatööstuses mitmekesisus tekib, kui kõige ratsionaalsem on tõenäoliselt toota näiteks halli riiet? Kas me hakkame kõik suhteliselt sarnased välja nägema – sel juhul tänan, ei.

Inimene on vähemalt tänases lääneriikide ühiskonnas üsna individualistlik – ta tahab teisest erineda ja seda mitte ainult hinge ilu poolest. Disain, sh ka tootedisain on väga subjektiivne ja seetõttu peab meil vähemalt näiliselt olema tohutu hulk valikuid (kõige parem on see kui me isegi ei tea kui palju neid valikuid on). Enne kui inimene disaini osas ükskõikseks ei muutu, pole mingi ühtne asjade tootmise juhtimine puhtalt ratsionaalsete kaalutluste alusel võimalik.

Väidan, et tänane inimene on isegi nii palju individualist, et umbestäpselt tunni ja 42 minuti pealt mängu tulnud omandi puudumine paljude asjade puhul hävitaks hetkel koheselt kogu loodava süsteemi. Miks?

Pole omandit, pole vastutustunnet.

Ma ei räägi siinkohal päriselt endast, sest olen kindel, et oleksin üks korralik ühiskonnaliige, aga ikkagi. Miks peaksin tagastama mingi asja pärast kasutamist kuskile raamatukogu tüüpi kesklattu, kust teised inimesed seda samuti kasutamiseks laenutada saaksid, kui võin selle sama hästi koju riiuli peale panna või jõkke visata? Trahvid? Penaltid? Missugused, kui küsida tohib, kui raha pole üldse olemas? Ütlete, et panete mu vangi! Väga hea – siis ei pea paika väide, nagu väheneks kuritegevus 95%. Ok, ma olen kindel, et mingi normaalne motivatsioon mõeldakse raudselt välja, et inimene nii omakasupüüdlikult ei käituks. Näiteks saan söögiks 5 tera riisi vähem või midagi ja see kindlasti motiveerib.

Aga mis takistab mind parasjagu kasutatava auto korralikult täis lagastamast või näiteks selle istmetele noaga kirjutamast “Mõ bõli zdes”? Kas igas autos on kaamera? Ok, oletame, et ongi, aga siis mis teeb minu erinevaks kolme väikelapsega pereemast, kelle lapsed auto kogemata täis lagastavad? Milline kriminaaljuurdlusrühm seda kõike uurib ja kes mind ikkagi vastutusele võtab? Ja kui igas autos on kaamera, siis kuidas saan ma pruudiga autokinos ameleda nii, et seesama kriminaaljuurdlusrühm kaamerast seda kõike ei vahi? Ja kui vahib, siis kas neid ka karistatakse kuidagi? Palju probleeme üheainsa asja pärast – pole omandit, pole vastutust. Vähemalt praeguse aja inimene ei tunneta seda.

Ja siis veel omandi puudumisest. Mis meie elu mõte on? Te ütlete, et maailma parandada ja tagada oma järeltulijatele parem tulevik jne. Tegelikult ei ole – tänapäeva inimese elu mõte on omada asju. Paremaid kui teistel ja rohkem kui teistel. Ma julgen tunnistada, et olen päriselt ka nii tühine inimene, et ei teagi, mis pakuks mulle elus veel rõõmu peale garaažis enamus aega jõude seisvate omaenese autode juhiistmel olesklemise ja teadmise, et mul on need olemas. Eriti heaks näiteks on siikohal Volga, sest sõita on temaga suur piin ja selleks ta hästi ei kõlbagi, aga omada on teda ikkagi pagana hea tunne.

Oleme siin kapitalistlikus ühiskonnas kõik ammu korralikult just selleks omanditundest tuleneva kaifi saamiseks programmeeritud ja meid ümberseadistada on peaaegu võimatu. Meile ei meeldi kui meie asju käpitakse. Me oleme nõus teise inimese koguni maha laskma, kui ta meie asju näiteks nälja või puuduse tõttu näppima tuleb.

Kas selline inimene on valmis loobuma omandist?

Mitte mingil juhul. Samal hetkel kui esimene Venus Project’i põhjal ehitatud linn vähemalt mingis osas valmis saab, kargab bussitäis organiseeritud “ettevõtjaid” selles asuvasse juhtimiskeskusse, tulistab mõned lillepotid puruks ja kuulutab kogu linna koos selle elanikega enda omaks. Selle vastu saab ennast muidugi kaitsta – sõjaväega, mis on ju samas ressursside raiskamine, nagu me teame. Siiski teostatav.

Aga kuidas kaitsta ennast nende inimeste vastu, kes ei tule relvaga juhtimiskeskusse? Kuidas kaitsta ennast juba algselt infiltreerunud omakasupüüdlike inimeste vastu, kes osalevad projektis algusest peale? Kes seda maailma siis ikkagi juhib, kui seda juhib “teadus”? Millised ressursid kellele eraldatakse? Kellel on kui head elutingimused ja kas keegi selle maailma käivitajatest ja juhtfiguuridest ei või seda kõike siiski endale allutada? Miks mitte?

Juba ainuüksi see kahtlus tähendab, et me ei ole selliseks ühiskonnakorralduseks revolutsiooni korras valmis. Revolutsioonidel on tarvis koordinaatoreid. Koordinaatorid ehk juhid on samuti inimesed ja seetõttu peab igaüks automaatselt küsima: “Kuidas on tagatud juhtide erapooletus ja omakasupüüdmatus?

Kuni see süsteem üksipulgi läbipaistvalt ja aursaadavalt ära seletatud pole, ei tule asjaga ikkagi suurem osa inimkonnast kaasa, sest see tähendaks varem või hiljem pelgalt ühe orjuse teise vastu vahetamist. Tänases orjuses on meil vähemalt illusioon, et olles edukad, omame asju. Omandi puudumisel poleks enam sedagi.

Võite lugeda mind menševikuks, aga usun selles mõttes palju enam järk-järgulisse juurutamisse. Esmalt riik, siis teine jne. Teine realistlik võimalus on uue ühiskonnakorralduse teke läbi mingite tohutute kannatuste, mis ei pruugi meist praeguse plahvatusliku rahvastiku juurdekasvu tingimustes enam kaugel olla. Täiesti võimalik, et kui suurem osa inimkonnast välja sureb, suudab järelejäänud osa alternatiivide puudumisel uutmoodi ühiskonna ikkagi toimima panna.

Kuid film oli hea ja idee ise on ikkagi ilus. Loodan siiralt, et kunagi on inimkond selleks kõigeks valmis, aga sama palju loodan ka seda, et minu silmad seda ei näe, sest minusugune omakasupüüdlik ning arengutasemelt ahv selleks valmis ei ole.

Üleeile õhtul juhtus väga kummaline asi. Minu 8-aastane poeg, kes käib teises klassis, muutus õhtul peale duši all käimist väga kurvaks ja kui ma küsisin, et miks ta kurvastab, ütles ta mulle, et ta väga loodab, et tal läheb kõik hästi. Küsimuse peale, et mis see kõik olema peaks, mis hästi läheb, hakkas ta nutma ja ütles, et ta väga kardab, et ta ei saagi miljonäriks ja edukaks ja kuulsaks teadlaseks.

Selle peale muutusin kurvaks hoopis mina ja kuigi ma teda lohutasin ja ütlesin tõtt, et ta on alles nii väike, et kõik uksed on tema ees nagunii veel lahti, sain aru, et võibolla olen oma motivatsioonijuttude, edule suunamise ja suurte lootuste üles näitamisega hoopis talle emotsionaalselt kurja teinud. Nii väike laps ei peaks nii suurte asjade peale üldse nii tihti mõtlema. Ta peaks mängima ja elust ning lapsepõlvest rõõmu tundma, ebaõnnestuma ja õppima õnnestuma, mitte närveerima selle pärast, kas ta ikka suudab kõiki lootusi täita.

Ühiskonna surve inimesele on tänapäeval päris suur ja nii võimegi vahel oma kasvatamiste ja moodsas keeles “coatchimisega” liiale minna isegi kui me ei sunni last otseselt midagi tegema. Selline sisemise motivatsiooni ja pinge tekitamine ei pruugi alati hästi lõppeda, sest ühel hetkel saab ka oma vanematest väga lugupidaval kujuneval inimesel sellest kõigest kõrini ja siis ei pruugi meie lapsed enam meiega päris samale lainele jääda ega ühiskonna liikmed olla tahtagi. Parem oleks ehk seda suurt vastutustunnet lisada väga aeglaselt ja sammhaaval, et laps jõuaks endas selgusele jõuda ja talle eesootavad suured väljakutsed nii kohutavana ei näiks.

Lapsed ei pea olema superinimesed. Nad on mõõduka suunamise korral nagunii targemad ja tublimad kui nende vanemad, sest see on inimkonna arengu paratamatu tingimus. Püüan tulevikus olla selles osas pisut tähelepanelikum ja ehk vähem omalt poolt stressi põhjustada. Suunamine on mõistagi vajalik, aga veelgi vajalikum on mõnikord jätta ruumi lapsel ennast ise leida.