Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Mõtted

Täna juhtus mulle tänu mu kallile abikaasale kätte 1889. aastast pärit kaheksas trükk C.R. Jakobsoni teosest “Kooli Lugemise Raamat” ja see, mis jutte sellest lisaks algpõhjusele, miks see raamat täna välja otsiti, leida võis, köitis mind päris tükiks ajaks.

Üheks tähelepanuväärseks peatükiks on selles raamatus 218. lugu pealkirjaga Eüropa ehk Euroopa ja sooviksin seda siinkohal lausa tsiteerida, sest antud peatükk annab ettekujutuse Euroopast ja Eesti inimese nägemusest selle kohta enne mõlemat maailmasõda ja enne igasugust meie mõistes integratsiooni algust.

Ka on siin huvitavaid sõnu. Pole leiutatud sõna “manner” ega “ookean”. Samuti puudub sõna “lääs” ja “vulkaan”. Ka on kogu selles tekstis kirjaviga ühe riigi, Helwetsia nimes. Helwetsia tähendab muide Šveitsi, aga ei Šveitsi ega ka Š tähte selles peatükis ei leidu ning “Šotimaa” on kirjutatud seetõttu väga tänapäevaselt “Shotimaa”. Niisiis…

Eüropa

218. Eüropa maast üleüldse.

Küll on Eüropa maa suur, küll lautab ta ennast igapidi kaugele laiale, siiski on ta meie wiiest maailma jaust see kõige weiksem. Põhjas on ta piirid Põhjajää meri, õhtupool Atlandi meri, ja lõunas Wahe- ja Mustmeri. Igal pool elawad inimesed, kes tarkuse ja waimuhariduse poolest kõigist teistest maailma rahwastest ees. Külmad Põhjamaad üksi on inimestest tühjad, kuhu aga harwa mõned kütid ehk põdra karjatsed ja kalapüüdjad mõneks ajaks elama tulewad. Puud on seal wõsu suurused, rohu asemel kaswab sammal, ning suurem jagu aastat läbi katab lumi ja jää maad ja wett.

Aga mida rohkem lõuna poole meie tuleme, seda suuremat ilu ja rikkust leiame. Siin kaswawad ju sitroni puud, wiigi- ja wiinamarjad ja mitmesugu muud wiljapuud. Wäljad annawad kõiksugu põlluwilja, metsad ja heinamaad on täis rikkust, ning kõrged mäed ulatawad oma igawese lumega kaetud tippudega pilwedesse. Tuhanded laewad sõidawad risti ja rästi mööda jõgesi ja merd, toowad meile kaugelt maalt puuwillu, kohwi, suhkrut ja palju teisi asju ning wiiwad Eüropast jälle muud kaupa kaugele maale.

Suurem jagu Eüroplasi on risti usku; üksi Türgimaal elawad Muhamedi usulised, Juudid elawad lahus kõiges Eüropas. Kunstid ja tarkused on Eüroplase üle kõige teiste rahwaste tõstnud ning teda nõnda waimu poolest teiste walitsejaks teinud.

Tahaksime meie kõik Eüropa maad ühest merest teiseni iga pidi läbi käia, siis leiaksime mitmet seltsi rahwaid, kellel igaühel oma eluwiis ja oma emakeel on. Meie räägime Eesti keelt, mis Soome keelega piatselt ühte läheb; aga teistsugu keelt räägiwad Wenelased, Lätlased, Sakslased, Hollandi rahwas, Prantslased, Hispania, Portogali ja Italia rahwas, Daanlased, Rootslased ja Inglased, Kreeka rahwas, Türklased, Ungrid ja Poolakad. Kõik Eüropa riigid ei ole ühe suurused. Wenemaa on nende seas kõige suurem. Kõige wägewam riik mere peal on Inglismaa, kelle sõja- ja kaubalaewad kõik mered läbi käiwad. Tarkuse poolest on Prantsuse-, Inglis-, Hollandi-, Saksa- ja Wenemaa teistest ees, ning maalimise ja laulmise kunsti poolest Italia.

Kõige kõrgemad mäed on Helwetsia- ja Lõuna-Saksamaal; mägesi on aga Türgi-, Kreeka- ja Italiamaal ja tema saartel Sitsiilias, Sardiinias ja Korsikas; nõndasama ka Portogali-, Hispania-, Lõuna-Prantsuse-, Rootsi-, Norra- ja Shotimaal ning lõpeks tulepurskaja mägedest rikka Islandi saare peal ja Kesk-Eüropas Galiitsia maal. Lagedad maad on: Põhja-Saksa-, Prantsuse-, Hollandi-, Daani- ja Poolamaa ning suurem jagu Wene- ja Ungarimaad. Hetwetsia Alpid on kõige kõrgemad mäed; Doonau ja Wolga on kõige suuremad jõed. Kõige suuremad linnad on Londoni, Pariisi, Berlini ja Peterburi linn.

Kui suureks saan, siis ehitan endale täitsa oma projekti järgi kõige ilusama maja. Kahekorruselise ja suure, sest ainult väga rumal inimene ehitaks midagi nii tähtsat küttearvetele mõeldes. Ja loomulikult võtan suurena endale kõige kenama heledate juustega naise, kes kannab ainult ilusaid kleite ja kellega hakkame oma majas õnnelikult koos elama.

Kindlasti sünnivad meil lapsed ja neid ma küll kunagi maja värvima või mõnd muud paha tööd tegema ei paneks. Tüdrukule ostaks nukke, poisile võrri ja paluks neil olla lapsed nii kaua kui vähegi võimalik.

Kui suureks saan, ostan endale ägeda auto. Umbes nagu K.I.T.T. või DeLorean. Aga kuna otsustamine on raske, siis võibolla ostan isegi mitu autot, sest kui ma suureks saan võin vabalt hakata kasvõi autosid koguma. Mingil juhul ei kavatse ma selle raha eest igasugust muud jama, näiteks uut voodit või ülikonda osta.

Kui suureks saan, siis hangin endale üldse täpselt sellised riided nagu ise tahan ja teen sellise soengu nagu tahan ja keegi ei saa öelda, et poisid pikki juukseid ei kanna. Vaadake näiteks MacGuyverit või Dima Bilan’i või Jaak Joala’t. Igati moodsad mehed. Kuulsad veel pealegi.

Kui suureks saan, võin oma toa kujundada nagu ise tahan ja olla üleval nii kaua kui tahan. Suured inimesed on ikka rumalad küll, et sunnivad ennast magama kell 11 õhtul ja siis sunnivad ennast iga päev kell 7 hommikul ärkama. Sama hästi võiks olla üleval näiteks isegi kella üheni öösel ja magada hommikul natuke kauem. Ega ööpäev sellest lühemaks muutu ja kindlasti leidub töökohti, kus ei pea nii vara kohale minema, sest töökohti on üldse tuhandeid. Milleks siis suurena sedavõrd olulises asjas nii vale valik teha?

Kelleks ma suurena saada tahan? Rallisõitjaks või lauljaks muidugi, aga veel parem mõlemaks korraga.

Ma tõesti ei jõua enam ära oodata millal suureks saan. Päriselt kah.

Mind ei äratanud täna hommikul poja palve leida oma mantli taskust tema mängukonsool, sest kuigi ta seda minult palus, oleksin igal teisel hommikul uuesti magama keeranud ja kahtlemata laupäevale kohaselt võibolla alles kell 11 ärganud. Õnneks täna nii ei läinud, sest samal ajal kui poeg minu käest oma mänguasja kohta küsis, nägin unes ühte toodet.

Ma lihtsalt ei suutnud enam uinuda, sest sellest unenäost arenes minu peas kuidagi imekiiresti välja idee, mis tekitas seesmise sunni tegutseda. Selle asemel, et näha mõnusat und hakkasin äsjaleitud ideele mõttes kogemata SWOT analüüsi tegema, arutlema turundusest ja sihtrühmast ja üldse mõlgutama mõtteid sellistest imelikest asjadest. Idee ise pole mingi grandioosne ettevõtmine, kuid asi väärib ennekõike kaalumist ja mõtted talletamist, sest suure tõenäosusega oleksime oma nišis esimesed.

Kahjuks puudus mul kodus tahvel, mistõttu käisin kiirelt duši alt läbi, võtsin kerge eine ja pärast kohustusliku kaubandus- jms programmi läbimist tõttasin kontorisse, sest siin on tahvel ja palju ruumi joonistamiseks, aga ka muud suurepärased töövahendid. Aeg on läinud nii kiirelt, et juba helistas mulle minu ema, kes teatas, et nad on kohe meie juures, sest pidid meile külla tulema ja ma pole veel koju jõudnudki. On olnud üks ebaharilikult efektiivne laupäev.

Isegi kui sellest ideest lõpuks midagi ei sünni, olen jälle kord kogenud seda, milline sisemine motivatsioon tekib nendest asjadest, millega sa tegeleda tahad ja millesse sul on usku.

Ja see on üks äraütlemata hea tunne.

Olen ju nüüd ka kodukinoprojektori rahulolev omanik, eksole. Kuid selleks, et elutoa laud tühjaks ja tuba kenaks saada, pean selle aparaadi veel elutoa lakke kinnitama. See kõik on väga lihtne.

Esiteks tuleb osta laekinnitus.

Mulle sobiks valge või must umbes 50 cm  laest eemale jääv ja nelja kruviga projektori külge kinnituv statiiv, kui nii võib öelda. Väga tavaline asi, kas pole?

Paraku ei müüda tavaliselt poodides kohapeal selliseid asju või vähemalt ma ei oska seda kuskilt otsida, sest elektroonikapoodides on seni suuremalt jaolt käsi laiutatud. Ilmselt on Eesti turg selleks liialt väike. Küll aga on valik täiesti olemas internetis.

Paraku tuleb tunnistada, et olen sunnitud selle ilmselt piiri tagant tellima, sest Eesti veebipoodide valik on üsna piiratud ning uskumatult sarnane.

Enamus müüdavatest laekinnitustest on hallid ja see ei sobi paljudele (tubade laed on tavaliselt valged, projektorid samuti kas valged või mustad). Samuti ei ole väga paljude projektorikinnituste mõõdud kuigi paindlikud, aga samas on Eesti inimese poolt enimeelistatud ehk nn entry level projektorite positsiooni õigeks saamiseks tarvis paindlikkust just projektori paigaldamisel.

Kuid surfates üsna erinevatel lehtedel ei üllatanud mind niivõrd pakkumiste sarnasus ja kasinus kui pigem see, milliste hindadega meil mõned internetipoed jätkuvalt eriti laiskadele klientidele loodavad. Täna sattusin ühe päris huvitava või oleks õigem öelda uskumatu hinnavõrdluse otsa, kui teostasin otsingu sellisele projektorikinnitusele nagu Reflecta Tapa.

Tegemist on lihtsa universaalse laekinnitusega (vt pilti postituse kõrval), millel peaaegu puudub disain ja mida ma endale piltide põhjal soetada võibolla ei tahtnukski, sest vaatamata tugevale konstruktsioonile on ta minu maitsele pisut liiga tehnilise välimusega sobides pigem kontori või klassiruumi lakke. Kuna aga valik, nagu ma ütlesin, ei ole tohutu, siis mine tea – võibolla pean ta endale siiski ära tellima.

See kõik on pelgalt taustainfoks.

Milleni tahtsin jõuda, on tõik, et tootja kodulehel pakutakse seda Reflecta TAPA Universal laekinnitust hinnaga € 79.-  pluss saatmiskulud. Oletan, et maksimaalselt 100 euroga on ta siis minu Eestimaa kodus ja kuna tegemist ei ole kergelt puruneva asjaga, julgen sellist asja internetist osta küll.

Meil siin maarjamaal aga müüakse sama toodet vähemalt ühes veebipoes (nimesid nimetamata, sest ma ei soovi nii kallile pakkumisele reklaami teha) hinnaga € 337.- See tähendab, et puhtalt käsitluskulude eest küsib Eesti ettevõte vähemalt 237 eurot. Päris korralik marginaal mu meelest.

Ega ma rohkem ei oskagi midagi öelda, kui et võibolla oleks OK ja mängiks äriplaanis välja ka kõigest 100% juurdehindlus. Aga mul tuli veelgi parem mõte. Olen ise nõus näiteks neidsamu laekinnitusi € 150.- eest müüma, sest nii väikse raha juures on see juba täiesti piisav minu motiveerimiseks. Seega, kui sa ise ei viitsi seda toodet Saksamaalt tellida, siis võin seda mõõduka tasu eest sinu eest teha. Internet on imeline.

Mulle tundub küll, et on. Vähemalt Vene tehnikal. Vanematele meestele pole tavaliselt tarvis pikalt kirjeldada, kuidas Nõukogudemaa autod saavad remonditud ainult kasutades venekeelset oskussõnavara. Kõik teavad seda. 

Lisaks olen täheldanud, et minu Volga puhul kehtib raudne reegel, et kui sa ei arva, et ta saab rikki minna, siis ta ka kunagi ei lähe ka. Aga piisab ainult ühest murelikust mõttest, ühest pilgust temperatuurinäidikule või ühest korrast mõtlemisest kulunud sõlmede seisukorrale, kui võid olla kindel, et järgmise metsa vahel läheb tööriistu tarvis.

Nüüd sain aga kinnitust, et ka endisel kodumaal toodetud kodutehnika, moodsas keeles elektroonika, omab vähemalt sama hella hinge.

Eile, 27.12.2010 lahkus meie juurest parematele värvifilmimaadele minu kodu 20 aastat kaunistanud ja meid truult teeninud värviteleviisor Sadko. Hämmastaval kombel oli vaid paar tundi varem jõudnud meie koju teeneka ükssilma mantlipärija, selline must, läikiv ja välismaakeeli kõnelev.

Ma päriselt ka ei saa aru, kuidas selline ajastus vana asja tuksi minemise puhul üldse võimalik on ja mul on väga siiralt kahju, et ei saagi vana head televusserit kuskile muuseumituppa ära panna. Oli teine kuni lõpuni laitmatus korras – ikkagi vähekasutatud.

Ainus loogiline seletus asjale ongi minu jaoks see, et vanameister mõistis, et tema teeneid enam ei vajata, solvus, läks rikkesse ja hakkas tagatipuks valget tossu ja paha haisu välja ajama.

Aga eks me veel vaatame – ehk saab teda siiski remontida. Kahtlustan, et meie lapselapsed ei näe kineskoobiga televiisorit enam peale muuseumi kusagil ja sellise asja omamine on ka omaette väärtus. Umbes nagu jalaga vändatava Singeri õmblusmasina või söetriikraua omamine meie vanemate jaoks. Tehnika on imeline.

Selline mõte tuli mul täna hommikul soojas autos läbi lumise Eestimaa sõites ja mõeldes kõige selle üle, mis viimasel ajal meie ümber üha rohkem toimub.

Mitte, et ma rahulolematu oleksin, aga näib, et eriti agaralt on viimase aasta jooksul pead tõstnud igasugused eneseabi- ja edukusepakkujad, kes lahkesti müüvad mulle kõike võimalikku, mis peaks mind muutma edukaks ja õnnelikuks.

Väga huvitav ajastus, sest erakordselt paljud on tänu küll juba taanduvale majanduskriisile olnud väga raskes olukorras ja nüüd paistab olevat õige aeg seda massi kasutama hakata. Hetk on soodne, sest kas juhuslikult või vastavatelt “pakkujatelt” abi leides saavadki paljud õnnelikuks või vähemalt õnnelikumaks ning seoseid taastuva majandusega ei suudeta sealjuures sageli näha.

Siiski, mulle kui skeptikule jääb arusaamatuks, miks peab enesega rahulolu ja õnnetunde saavutamiseks tingimata raha kulutama. Tegemist peaks siiski olema millegagi, mis tuleb igaühe enese seest.

Tänapäeva maailmas on üha raskem blokeerida infovoogu, mis mõjutab meid tarbima ja eriti keeruline on seda teha siis, kui mulle pakutakse midagi, mis on minu isiklike eesmärkidega kooskõlas ehk näiliselt toetab minu unistusi. Ja mõnikord eelneb sellele jõuline infovoog, mis esmalt juba kinnistab minus soodsad unistused. Eriti peen. Samas on õnneks sageli nende pakkumiste kvaliteet nii kaheldav, et mul puudub igasugune usk, et taaskord mulle pakutavad nõuanded kuidagi minu edule ja õnnele kaasa aidata võiksid. Kuid ka see on muutumas ja varsti ei tunne me enam müüki selle klassikalises mõttes äragi.

“Tahad olla edukas? Osta meie toode ja muutud kohe silmapaistvalt edukaks, terveks ja õnnelikuks!”

Iga kord midagi sellist kuuldes, peaks meie sees alarm tööle hakkama. Kui edukaks on teie poolt pakutav toode, olgu see koolitus, raamat, ajaplaneerimisvahend või mis iganes vidin või leiutis siis varasemalt inimesi muutnud? Ja kui ei leidu mingit kinnitust, et antud investeering peaks ära tasuma, siis kahju küll, aga te ei veena mind selle eest raha välja käima.

Ka siin väga tähtis aru saada, et on selge vahe vajalikel investeeringutel ja kulutustel. Mõistagi on teel edukuse poole tarvis enese arendamisse ka sobivatel hetkedel investeerida. See on hädavajalik ning selleks tuleb ise otsida ja leida efektiivsed vahendid ning mitte lasta ennast mõjutada hästimaskeeritud pakkumistest, mille ainus eesmärk on raha meie taskust välja meelitada.

Iga inimese kohta on sadu ja tuhandeid sääraste “haljamale oksale aitamise” teenuste ja toodete pakkujaid ning kõiki neid läbi proovida, lootuses leida see õige pole ka päris suure rahakoti olemasolul võimalik, aga ka mõistlik. Enamus neist muutuvad mõttetuks kulutuseks ja paljud neist on selgelt liigne investeering. Mõnel eriti heal päeval näib mulle, et minu unistustele kaasaaitamise teenusest on saanud uue aja SMS-laen. Moeröögatus, mida kõik agaralt tarbima on asunud. Vahepeal tundub, et oma unistuste saavutamiseks vajalik eelarve ületab juba unistuse enese väärtust.

Kas sellel siis üldse on mõtet?

Ma pole selles kindel. Antud nähtuse üle mõtiskledes olen jõudnud jätkuvalt arusaamiseni, et väga tähtis on leida kõik vajalik enese seest, sest unistuste saavutamine peaks endiselt olema võimalik tasuta. Ja ma ei ütle, et see peab lihtne olema, sest “iga õnneliku juhuse taga on aastatepikkune ränk töö”. Sellest tööst äraviilimislootuses asuda tarbima tooteid, mis peaksid meie õnne ilma tööta ära petma, on erakordselt naiivne.

See ränk töö tulebki päriselt ära teha, mitte asendustegevusena raha kulutada, sest esimene on kasulik meile endile, teine aga kellelegi teisele. Ja viimasel juhul ei ole unistused enam tasuta ning selliseid unistusi me tegelikult ei vajagi.

Kuid palun ärge minu sisemisi arutelusid siiski tõsiselt võtke ja kuulake, sest kunagi pole mõtet järgida nõuandeid inimestelt, kes ise pole silmapaistvalt edukad.

Auu, tööle!

Hei, rohelised! Te olete ikka väga valel teel rääkides arenenud ühiskondadele, minule ja miljonitele teistele USA või Euroopa Liidu inimestele jääkarude ja teiste loomaliikide väljasuremisest, kui me samal määral tarbimist, õhu saastamist ja ressursside raiskamist jätkame. Teie strateegia ei tööta absoluutselt ja kui te tahate midagi üldse saavutada, siis peate küll kannapöörde oma töös tegema. Ja seda KOHE, kui teie arvates muidu on hilja!

Meid, oma olmehüvede otsas mõnulejaid ei huvita mingi mõttetu niiske koonuga, aga pahasti lõhnav loom kuskil kaugel maal ja iga kell valiksime oma koju võimsama kliimaseadme, kui see tähendakski valgekarvaliste mõmmikute või vaalade planeedilt haihtumist. Eks neid on ju filmitud juba ka ja loomaaias näeb vast ikka. Ja kui ei näegi – no mida ma siis tegelikult kaotanud olen? Tuba on mul ikka valge, meelelahutust, multimeediat ja internetti pritsib igast august ja muresid tegelikult ei mingeid.

Veelgi enam, kui te arvate, et meid see kõik üldse kõigutab, siis te eksite tõesti rängalt ja teil pole aimugi, kui väga ükskõik meil sellest kõigest on. Meil ei jätku isegi kaastunnet miljonist kliimakatastroofides hukkuvast asiaadist või aafriklasest hoolimiseks. Ja kui te arvate, et see on nali, siis arvake uuesti. Me ütleme selle uudise peale võibolla: “Oi jah, pahasti küll,” ja jätkame rohkem sellele üldse kunagi mõtlemata oma majanduskasvuprognoosi graafiku uurimist.

Miks me peaks mingitest elukatest või jumala võõrastest inimestest kusagil kaugel hoolima, kui meil siin lähedal on ka igasugu ilgeid probleeme, et autodele ei jätku kütust, inimsuhted on keerulised, kinost mitte midagi huvitavat ei jookse jne? 

Meie rahvusringhäälingu uudiskünnise ületab 20 inimesega kuristikku kukkuv buss kusagil Puerto Ricos, aga tegelt pole meil aimugi, kui mitu tuhat last täna jälle Aafrikas nälga suri. Ja see meid ei huvita ka, sest kuristikku kukkusid ikkagi turistid, kes oleks ju vabalt võinud olla inimesed meie hulgast, eksole. Inimesed suure algustähega. Mõistate?

PÄRISELT KA, kas te ei saa aru, et me teeme täpselt teie moodi kaastundliku näo, aga sisimas absoluutselt ei hooli?

Ja me teame täna, et me ise saame raudselt hakkama. Kui tarvis, võtame enne kodust välja minekut varnast suu ja nina ette respiraatori. Kui tarvis, sööme täissünteetilist toitu või süstime otse veeni. Bakterid ja orgaanika ongi kuidagi vastik tegelikult.

Kui te meile ei ütle, et me sureme kahe aasta jooksul kõik ära, siis meil on jumala kama, mis vahtu te oma keskkonnakaitsesat ja planeedi päästmisest ajate. See ei puuduta meid ja me pealegi ei usu teid nagunii. Ja ma ei valeta siin üheski lauses. See kõik ongi täpselt nii, kui meie, arenenud ühiskonna arenenud inimesed julgeme piisavalt sügavale enda sisse vaadata. See on valus tõde, aga see on tõde ja ma julgen selle välja öelda.

Palun siis öelge meile, et me sureme ära, sest muidu te seda planeeti küll päästa ei suuda.

Veel veini, palun. Prantsuse oma.

Olen pikemat aega mõelnud sellele, miks on nii, et minnes sööma või tankima suure rahvusvahelise keti teeninduspunkti, on kogemus tihti positiivsem kui iseenesest sama kaliibri Eesti ettevõtteid külastades? Mis on see, mis näiteks teeb Statoili kohaks, kus ma tihti tankimas ja niisama kohvi ostmas käin ja miks ma Olerexis sedasama ei tee, kuigi see oleks odavam?

Miks hind ei määra ja miks rahvusvahelised ettevõtted alati võimsa tüki turust haukavad, kui kohalik tegija kõike odavamalt pakub?

Miks Eesti ettevõtted väga tihti tarbija jaoks ebaõnnestuvad?

Ilmselt ei mõtle ma ühest vastust välja, kuid üks kindel tegur, mille olen enda kui tarbija jaoks paika saanud, on rahvusvaheliste kettide poolt pakutav stabiilselt kõrge kvaliteedikogemus, mistõttu mina kui tarbija rõõmuga kukrut kergitan ning hind tuleb meelde alles kodus kulusid Rahakooli sisestades. Meie ettevõtete allajäämises polegi lõpuks süüdi Eesti ettevõtete pärinemine Eestist, vaid pigem pikaajaliste kokkupuudete puudumine kapitalismi tingimustes kvaliteedikogemuse klientidele pakkumisel.

Kvaliteedikogemus siinkohal ei tähenda pakutava põhitoote või teenuse kvaliteeti!

Statoili kütus ei ole ilmselt parem Olerex’i omast ja MacDonald’si burks ei maitse paremini kui Siriuse oma. Tähendab, et on veel midagi olulist, mis määrab, kas ma tahan seda ettevõtet korduvalt külastada või mitte. Kindlasti on kuskil keegi turundusinimene, kes on kirjutanud raamatu, kus on täpselt kirjas, kuidas kõik tegelikult on, aga mina kirjutan antud teksti puhtale eneseanalüüsi pealt ja seega antagu mulle andeks, kui teooriast täiesti mööda panen. Kuid ma olen tavaline keskmine tarbija – järelikult ma esindan meie gruppi ja järelikult võiks minu arvamus midagi tähendada.

Olen jõudnud järeldusele, et need olulised kordusoste mõjutavad edutegurid on peamiselt järgmised:

1. Ligipääsetavus

Ettevõtja, kes loodab, et kliendid on tänu kümnekroonisele säästule võrreldes konkurendi külastamisega nõus autoga linnaliikluses vasakpöörde tegema ja tihedalt täis pargitud parklasse parkima, on ebaõnnestunud ja võivad edukalt äri ajada, kuid sel juhul on neil mingis muus asjas tohutu eelis, mille tõttu klient on sellise väärkohtlemise nõus välja kannatama. Tanklate puhul ei ole see tavaliselt ka probleemiks, kuid on palju söögikohti, mis tänu kehvale parkimislahendusele iga päev kümnetest klientidest ilma jäävad (Tartu kesklinna MacDonald’s tööpäeviti, kui trahve tehakse, sealhulgas).

Ka tihedalt parkimise vajadus on väga ärritav, sest eestlane ei salli ligimese autot ja tavaliselt lööb ikka teist uksega – targem on selliseid parklaid siis vältida. Ma ei tule jälle, kui parkimine on keeruline ja sealjuures leidub minust viletsamaidki autojuhte. Seega tasub sellele mõelda.

2. Vaba ruum

Eestlane, aga tegelikult iga eurooplane on individualist. Meile ei meeldi, kui peame kõndima või seisma teisele inimesele liiga lähedal, kui letid või ruum meid ahistab või kui meil pole piisavalt valgust ja õhku. Viimased kaks on iseäranis toitlustuskohtade puhul olulised. Väga mõnus on valges söögikohas maani akna läheduses toitu naudiskleda, isegi kui toit ise mingi nauding ei ole. Hämar ja köögilõhnaline toidukoht selle kõrval tundub odav ja ängistav, isegi kui seal pakutav praad muidu keele alla viiks.

Vaba ruum on oluline, kuid paraku sõltub see sageli investeerimisvõimalustest ja siinkohal ongi väiksemalt alustanud Eesti ettevõtetel raske konkureerida kontsernidega, kes uude projekti korraga “piisavalt” suure investeeringu teha saavad.


3. Toimingute lihtus

Kui selleks, et toitu oodata, tuleb kaua püsti seista, maksmiseks seista järjekorras, WC külastamiseks võtit küsida või teha muid selliseid toiminguid, siis tarbija ütleb: “Tänan, ei!” See on nii, kui toimingute protsessivoog on ebaloogiline (näiteks salvrätikute, kandikute ja lauanõude paigutus või kohustus maksta enne tankimist), kui me ei suuda kohe leida, mida vajame või kui selleks, et midagi saada, peab esmalt kellegi käest midagi küsima. Tarbija tahab muretult voogata läbi elu sellele tühisele operatsioonile mõtlemata ja kui teeninduskoht seda ei võimalda, ta sinna uuesti ei tule.

Ilmselt on siinkohal peamiseks rahvusvaheliste tegijate eeliseks läbimõeldus ja tohutu kogemus. On lihtne teha uut teeninduskohta, kui oled eelnevalt teinud sada või tuhat sarnast ning seda juba kümneid aastaid, teades täpselt skeeme ja lahendusi, mis töötavad. Sageli on need lahendused aga lihtsasti kopeeritavad. Toitlustusettevõtete või tanklate omanikud kindlasti juba teevad seda, aga kui mitte, siis peaksid regulaarselt külastama ja tarbima ka oma konkurentide tooteid ning teenuseid pelgalt selleks, et näha erinevusi ja kopeerida parimaid lahendusi. Seda teha on sageli raske, sest inimestel on keeruline omaenese ettevõtet võõra pilguga vaadata, kuid ilmselgelt paigasolevaid häid konkurentide lahendusi on võimalik märgata ja kopeerida sageli suuri kulutusi tegemata. 

Samuti töötab õppimine oma konkurentide vigadest. Näiteks üks soovituslik meetod, mille Volvo Truck meie ettevõttele andis, on see, et käies oma konkurentide juures, vaata kindlasti kolme asja, mis sind tema hoonetes kõige rohkem häirivad ning pärast kontrolli, kas sinu ettevõttes needsamad asjad parendamist ei vaja. Peab ütlema, et oma külastustel Volvo tehastesse ei ole ma seni suutnud leida ühtki asja, mida meie siin lapsekingades Eestimaal paremini oleks teinud.

4. Teenindajad

Ma olen veendunud, et enamuse rahvusvaheliste teenindusettevõtete töötajatelt nõutakse enamat, kui Eesti ettevõtete töötajatelt, ent need nõudmised on standardsed, põhjendatud ja loogilised. Samal ajal olen ka veendunud, et Eesti omaniku käe all töötamine on hoolimata eelnenud lauses püstitatud teesist ikkagi päris sageli keerulisem, sest töötaja kohtlemine on juhuslikum ning sõltuvam tujudest ja muudest juhuslikest faktoritest.

Mida teevad kohalike ettevõtete juhid teisiti ja millised nõudmised erinevad? Ma ei tea, sest pole erinevates ettevõtetes teenindajana töötanud. Miskipärast on aga nii, et kohaliku ettevõtte teenindaja võib olla vabalt (isegi ettevõtte reklaamis) neoonpunaste juustega, kanda ükskõik milliseid riideid või närida töö ajal nätsu nagu härra President. Mingeid selgeid reegleid paistab eksisteerivat vähestes kohalike juurtega ettevõtetes ja kui need reeglid ongi kirja pandud, eiratakse neid või on nendes sisalduvad nõuded liiga madalad.

Samal ajal rahvusvaheliste ettevõtete personalipoliitika on selles osas tavaliselt konkreetne ja sääraseid kõikumisi ei lubata. Ettevõtetel on kindel kogum reegleid teenindaja riietuse, meigi, ehete, käitumise ja muu säärase kohta. Samuti on kindlad protseduurireeglid, mida järgitakse ja mille täitmist regulaarselt kontrollitakse. Soovitan sellised reeglikogumikud ka kohalikel ettevõtjatel koostada või mõne konkurendi töötaja käest varastada, sest mina kui tarbija ei taha näha mind teenindamas selgelt oma ego demonstreerivaid inimesi – see ei sobi teenindajale ja paneb mind ennast imelikult tundma ning mõtlema sellele, kuidas ja mida ma ütlen. Ebamugav suhtlus aga on kaotatud klient.

5. Ehituskvaliteet

Kvaliteeditunnetuse juures mängib päris olulist rolli, kui õõtsuv on põrand millel ma kõnnin, kui pragunenud on värv aknaraamil, millest ma välja vaatan ja kui korralikult on ehitatud mööbel, mida taustal kasutatakse. Raske on tunda ennast hästi kohas, mis on ehitatud nii, et ta kvaliteetsena ei tundu. See loob assotsiatsiooni pakutava kauba kvaliteediga ja tekitab toidukohtade puhul sageli kahtlusi hügieeni suhtes, kuigi sellega kõik korras võib olla.

Taaskord saan ma aru Eesti ettevõtja probleemist – raha investeeringuteks on väga piiratud. Ometi ma püstitaksin küsimuse hoopis teisiti ja küsiksin: “Kas teie äriplaan on õigetele eeldustele rajatud?” Äriplaani koostades ei ole ju kuigi tark teha arvutusi selliselt, et kui konkurentide keskmine investeering uue teeninduspunkti rajamiseks on 5 miljonit krooni, siis me teeme kokkuhoidlikult, aga 2 miljoniga ära ja mis siis, et saab kehvem – müüme oma toodet odavamalt. Kuidas see lõpuks siis käibe ja kasumiplaani toetab?

Sellise äriplaaniga tavaliselt teenindusasutuste puhul kaugele ei sõida. Pole mõtet rajada puudulikku küttesüsteemi ja hiljem kütta toitlustuskohta gaasipõletiga või sisustada tualettruum nõukaaegsete materjalidega. See on enesepettus, sest kliendid näevad selle koheselt läbi ja ei taha teie juurde uuesti tagasi tulla.

Päris oluline on seegi, et viletsalt ehitatud hooneid ja rajatisi on palju aeganõudvam puhastada ja lõpuks võib see täiendavalt kvaliteedikogemust alla viia, kui aknaraamide, kehvasti hööveldatud laudade või kooruva värvkatte vahele tolm ja mustus koguneb. See aga viibki meid järgmise aspekti juurde.

6. Puhtus

Kaasaegne inimene on üldiselt tõeline puhtuselemb. Ammu on möödas need ajad, kus nõud rasvased olla võisid ja vajadusel kuuerevääri vastu puhtaks nühiti. Kui toitlustusasutus ühe asja täeisti valesti teha saab, on see nõude puhtus. Kohaliku “Rõngu ristmike” näitena oleksin nõus kümme krooni igale omale lõunasöögile juurde maksma, kui saaksin einestada puhaste tööriistade abil. Paraku ei tunneta ettevõtja mingit probleemi ja kuskile kaugemale sõitmine maksab liiga palju rohkem, kuid olen ka seda praktiseerinud.

Ettevõtjad, palun küsige minult kui keskmiselt tarbijalt alati see 10 krooni oma äriplaanis vaikimisi ja ärge tekitage piinlikkust. Iga noa ja kahvli pesemine tõenäoliselt ei maksa 2,5 krooni, mistõttu soovitan sul äriplaanis ka WC ja teiste rajatiste puhtuse eest hoolitsemine juba pakutava toote või teenuse hinna sisse ära kalkuleerida, sest me maksame meelsasti – õigemini isegi ei vaata hinda nii palju, et seda märgata.

Ka tanklaspetsiifilised asjad ei ole vähem olulised. Kui tankimispüstol mu käed ära määrib, siis ei külasta ma seda tanklat enam. Hämmastaval kombel suudab tuntud Norra kontsern isegi diiselkütuse tankimispüstolid nii puhtana hoida, et käed imelikult lõhnama ei jää. Ma ei tea kuidas nad seda teevad ja võibolla on nende äriplaanis kütusehinna sisse arvestatud tankimispüstolite regulaarne vahetus. Ometi maksan ma püsikliendina sellegi hea meelega kinni.

Kui Eesti teeäärsete ettevõtete külastamisel on sageli juba ette kahtlus, kas seal üldse WC on ja kui on, siis kas seal tegelikult ka naisterahval käia kannatab, siis miskipärast ei pea keskmiselt enamasti rahvusvaheliste kontsernide tualettruumi olemasolus või vähemalt talutaval tasemel puhtuses kahtlema. Tõenäoliselt mängib ka siin rolli osaliselt ehituskvaliteet, aga osaliselt ka protseduurireeglite ja kontrolli olemasolu.

7. Standardiseeritus

Kui asjade paigutus, mööbel, riietus, dokumentatsioon ja teenindajate käitumine ettevõttes on standardiseeritud, jätab see kvaliteetse mulje.

Ma ei taha kliendina näha näiteks kabanossisaiasid jäätise külmletti ladustatuna lihtsalt sel ettekäändel, et sinna need mahuvad ja seal nemad säilivad. Mulle ei meeldi, kui poe erinevates kohtades on prügikastid erineva kujuga või kui üks teenindaja käib suure kirjaga D&G pluusiga ning teise vööpannalt võiks tänaval kaevukaanena kasutada. Kordan sealjuures, et olen keskmine tarbija, mitte mingi noriv pedant. Ärge tõrjuge mind eemale.

Standardiseerimise üks olulisi osasid on asjade paigutus ja seetõttu soovitan ettevõtte juhtidel alati vaadata, et kõigil nende ettevõttes olevatel esemetel oleks selgelt oma koht ja iga ese oleks kindlalt oma kohal. Prügihari võib olla isegi teenindussaali nähtavasse kohta paigutatud nii, et see ei riiva silma, kui seda on tehtud ilusti, aga see võib valesti paigutamisel jätta mulje, et teie ettevõtet koristatakse “nagu jumal juhatab”.

Eriti oluline on standardiseeritus just ketti kuuluvate ettevõtete puhul, sest meie kui tarbijad oleme väga laisad ja kui ühes kohas on mingi lett ühe kuju või paigutusega ning teises teistsugusega, ei leia ma kohe kõike hästi üles ja see ajab mind väga närvi.

Eesti ettevõtjad ütlevad sageli, et igasugu rahvusvaheliste standardite järgimine on kulukas ja see on teatud osades igati tõele vastav väide. Teisalt on nendessamades standardites nõudeid, mille täitmine ei maksa mitte midagi, kuid kujundavad ettevõtte näo. Nõuded dokumentatsioonile, nõuded probleemide käsitlemisele ja veel mõned, mis mul kohe meelde ei tule, on kõige odavamad, kuid kujundavad väga suures osas ettevõtte näo ja kvaliteedimulje.

Seega Eesti ettevõtjad – isegi kui te näiteks enimlevinud ISO 9001 või ISO 14001 standardeid kunagi täies mahus järgida ei kavatse, lugege need läbi (soovitavalt kellegi praktiliste nõuannetega) ja mõelge, millised osad nendest on lihtsasti täidetavad ning mida te saaksite enese heaks ära kasutada. Samuti vaadake, mis on standardiseeritud teie konkurentide juures, kes on turul tõeliselt edukad. Kapitalistlikus ühiskonnas ei täideta ühtegi standardi nõuet, kui see raha sisse ei too.

8. Ettevõtte lahkus

Siinkohal ei mõtle ma teenindajate lahkust, mis on ka muidugi oluline. Mõeldud on ettevõtte poliitikat klientide kohtlemisel. Toon selle siinkohal alles eelviimasena välja, kuid mina kui klient annan alati väga hea meelega oma raha ettevõtjale, kes lubab mul ja minu perel igal ajal (ka siis, kui rahakotti kaasas ei ole) vabalt tualettruumi külastada, rehvidesse õhku juurde pumbata, kasutada salvrätikuid või muid kätepuhastusvahendeid ning tarbida mõistlikul määral tema rajatisi, olgu need siis laste mänguväljak või lauad-toolid.

See on puhtalt juhtkonna otsus ja taaskord – kuna tasuta lõunaid ei ole olemas, peab see kõik sisalduma toote või teenuse hinnas. Siiski, selline näiline lahkus kujundab mainet ja see, kuidas selle väärtust mõõta, on ilmselt taas mõnes raamatus ammuilma lahti kirjutatud. Tarbijana oskan vaid öelda, et kui mul on valida tankla vahel, kus ma päeval sain tasuta WC-s käia ja auto rehvi täis pumbata ning tankla vahel, kus muidu on väga odav tankida, valin 80% tõenäosusega selle esimese.

Heaks näiteks sisseprogrammeeritud lahkusest on minu meelest see, kui 90-tel aastatel Utrecht’i turult autosid ostes friikartuliputkat külastatud sai – küll pandi ilus kuhi kartuleid ja sinna juurde suur ports majoneesi. Lähemal uurimisel muidugi selgus, et tegelikult on ports tänu hästi väikesele papptaldrikule ikkagi tõenäoliselt sama suur nagu konkurentidel. Tol hetkel aga sai teenindaja isegi nii lihtsa asja juures jätta ettevõttest suurepärase mulje. Ja võite uskuda, tänu pikaajalisele kapitalismikogemusele on hollandlased selliste nõksude alal igas asjas üsna meistrid.

9. Kliendi soovidega arvestamine

Või siis vähemalt nende soovide ärakuulamine. Kui vanasti olid poodide seintel kole ametlikud kaebusteraamatud, mis sisaldasid ilmselt lehekülgede kaupa klientide sapist hädakisa, siis tänapäeva edukates ettevõtetes on alati võimalus oma ettepanekuid või niisama tänu positiivses võtmes kirja panna. Iga ettevõtja peaks tegema nii, et see on kliendi jaoks võimalik. See annab mulle tunde, et mind kuulati ära, kuigi miski konkreetsel hetkel võis valesti minna.

Oleksin väga rahul, kui selles ettevõttes, kus ma söömas käin, oleks mingi kirjalik tagasisidevõimalus, sest siis saaksin öelda, et nad võiksid oma igal juhul täiesti taskukohaste toitude hindu tõsta, aga sealjuures nõud puhtaks pesta. See oleks igati konstruktiivne ettepanek ja ettevõtja saaks sellega kas arvestada või mitte. Vähemalt annaks see ettevõtjale valikuvõimaluse.

Vaevalt, et Statoili klienditeenindajad ise selliseid asju teevad, aga olen juhtunud nägema läbi seal laudadel olevate klaaskapikeste tõsiselt tujutõstvaid kiiduavaldusi hea teeninduse või ettevõtte lahkuse (kohviga “tasuta” antava maiustuse) kohta. Isegi kui Teie ettevõtte puhul esialgu on see tagasiside karjuvalt negatiivne, on võimalik õigesti filtreerides terad sõkaldest eraldada ja konstruktiivseid ettepanekuid tõsiselt võtta. See viib pikaajalise pingutuse tulemusel kindlasti ka positiivsete nootideni.

Kindlasti on neid kordusoste otsustavalt mõjutavaid edufaktoreid veel hästi palju ja juba homme kahetsen, et täna rutates oma mõtted kirja panin, kuid tundsin, et pean seda nüüd kohe tegema. Loodan, et mõni ettevõtja leiab sellest midagi positiivset ja võibolla laekub siiasamasse teemasse kommentaaridena veel häid mõtteid. Peamiseks ajendiks, miks ma selle jutu kirja panin, on aga hoopis üks teine tänane postitus ühes hoopis kõrgema tõsidus- ja professionaalsusastmega blogis ja tegelikult ka hoopis teises võtmes (http://blog.advisio.ee/2010/07/27/tootmine-ja-lisandvaartus/

Seegi artikkel räägib sellest, et toode pole peamine ning ma tahan tarbijana maksta rohkem, aga millegi palju enama eest. Täitkem siis need soovid.

Kuna bensiini peale oli meie pere raha maikuus ja juunis juba niigi mõttetult palju ära kulunud (vt eelmist postitust) ja uus auto oli küll silmapiiril, kuid mitte veel käes, veetsime oma puhkuse suhteliselt koduselt, viibides paaril korral mererannas ja logeledes niisama. Puhkuse esimese nädala pühendasin perele ökonoomse auto hankimisele, et siis teisel ehk viimasel nädalal kuhugi kodust ära sõita. Minu jaoks oli see mõistagi kvaliteetaeg, kuid pere kippus nurisema.

Et aeg pressis peale ja esialgselt otsitud variante (Audi või VW 1,9 TDI) endiselt häid ette tulema ei juhtunud, ostsin venna käest ühe päris viisaka väikese diiselmootoriga e39 kerega BMW 520d ja kõpitsesin teda pisut, et puhkus meeldiv tuleks. Kõik vajalikud toimingud tehtud ja auto arvele võetud, saime sedapuhku minema hakata. Kuid kuna puhkuseaega oli järel vaid loetud päevad, ei hakanud me sel aastal üldse kaugemale sõitma, vaid täitsime pojale ammu antud lubaduse ja põrutasime Hiiumaale.

Hiiumaa on väga ilus ja soovitan kõigil seal paar päeva rahulikult ringi liikuda. Soovi korral on piisavalt võimalusi rannamõnusid nautida, looduses matkata ja hulgaliselt tornidesse või majakatesse ronida. Mulle see viimane tegevus väga meeldis.

Ristnas tasub kindlasti kaitserajatiste juurest mere äärde jalutada, sest seal on Eesti mõistes suurepärased lained ja väga ilusad merekivikesed. Seal veetsime päris palju aega. Lihtsalt nii äge on vahelduseks lapsega koos tema kombel kive merre loopida ja lainete eest põgeneda.

Üks toitlustusmajanduslik omapära, mida Hiiumaal märkasin, oli see, et Kärdla kesklinnas peaaegu polegi söögikohti ja need, mis on, pakuvad ikkagi osaliselt poolfabrikaatidest valmistatud roogasid. Võrreldes Kuressaarega Saaremaal on Kärdla mahajäämus nii suur, et hakkasin juba ise söögikoha tegemist ja Hiiumaale kolimist kaaluma, kuid siis mõtlesin ringi – las see jääb ikkagi selle ala spetsidele, sest restoraninduses hästi õnnestumiseks on tarvis rohkemat kui algkapitali. Kuid minu nägemuses, kui Eestis järgmine kinnisvarabuum tekib, on Hiiumaal ruumi veel väga palju.

Teine omapära on võrreldes Tartuga väga odav majutus. Meil õnnestus igati eeskujulikus eurohotellis ööbida perega 750 krooni eest ja see oli põhimõtteliselt sama odav nagu mingis kohalikus hostelis magades, kuigi ka need on toredad. Seega ma soovitan küll alati ka hotelli hinda vaadata, mitte üksnes odava lootuses ühisduširuumi ja WC-ga hosteleid ja teisi öömajasid kaaluda.

Tegime reisi jooksul igasuguseid pilte ka. Näiteks tuulikutest:

Ja kadakatest ka:

Nojah, pean vabandama, läks nagu alati. Haigus, kui mõistate.

Tagasiteel Hiiumaalt soovitan kindlasti ka Haapsalus aega veeta, sest seal on uus rannapromenaad ja väga ilus Kuursaal, kus on ägedamgi einestada kui linnuse lähedal vanalinna kohvikutes. Kuid linnusest tasub ka alati läbi astuda – mine tea, äkki on Valge Daam nähtavale ilmunud.

Tänu sellele, et ootasime kannatlikult ära võimaluse sõita säästlikult, sain Haapsalust kodu poole välja sõites abikaasale raporteerida, et nüüd oleks meil ükskõik millise meie hobiautoga liikudes juba kütus otsas. Meie reisi keskmine kütusekulu tuli lõpuks koju jõudnuna täpselt arvutatuna 5,7 l / 100 km kohta, mistõttu sain peale puhkusesõitu veel ka kodus mitu päeva enne järgmist tankimist liigelda. Vahelduseks on selline vabadus kõige puhkuselisemaid tundeid tekitavam üldse!

Kokku kulus meil reisi peale koos kahe ööbimise ja kõigi väljas söömiste ning ostetud snäkkidega pisut üle 3 500 krooni ja selle aasta reisimiseelarves on seega veel ruumi. Paraku tuleb tunnistada, et vahet pole, kas lähed puhkama kodumaale või välisriiki, maksab see igal juhul mitu tuhat krooni ehk kulutus on mõlema valiku korral märkimisväärne. Seega võibolla planeerime oma järgmise puhkuse pigem siiski piiri taga. Seda enam, et vahepeal on lähisugulaste hulgast häid mõtteid antud.

Kuid neile, kes ammu Hiiumaal käinud pole, soovitan kindlasti. Väga rahustav kogemus!

See ei pruugi küll otseselt finantsteema olla, kuid halvasti ostetud auto on iga pere jaoks ilmselge kulude allikas. Seega püüan jõudumööda avaldada Karlova Autopoe kodulehel (sest sinna sobivad need paremini) artikleid sellest, mida tasub kontrollida kasutatud auto ostmisel. Pärast pikemat pausi leidsin endas lõpuks taaskord jõudu mootorikontrolli kirjeldamiseks. Artiklit selle kohta saab lugeda siit: http://www.karlovaauto.ee/uudised.php?tyyp=artiklid&id=17

Üldiselt peab ütlema, et kasutatud auto ostmine ei ole kuigi keeruline ega ka märkimisväärselt riskantne tegevus, aga kui tahta põhjalikult kõiki mõtteid kirja panna, võiks sellest vabalt terve õhukese käsiraamatu kirjutada. Kui perspektiivikas selline asi oleks, jääb muidugi kahtlaseks, sest maailm on spetsialiste täis ja igaüks teab asju tavaliselt ise kõige paremini. Ühtlasi näib mulle kasutatud autodega tegelemine üldse selline juba hääbumisjärgus teenus. Seega on kõik need kasutatud auto kontrollimise mõtted tegelikult suures osas “mõtted minevikust”, kus inimesed ei visanudki autot kahe aasta pärast peale tehasest väljumist prügimäele.

Siiski, tänasel päeval ja tänases Eesti ühiskonnas ostetakse ja müüakse iga päev kümneid või sadu autosid ja seega ehk on minu kirjutisest kellelegi abi, kui oma spetsialisti kaasas ei ole.

PS! Üks asi veel, mida ma artiklisse isegi kirja ei pannud, aga mis väärib selgitamist, kuna iga nädal satub minu blogisse mitmeid inimesi otsingusõnadega 1,9 TDI. Nimelt VW ja Audi 1,9 TDI pumppihustitega mootorite (nt 85 kW) puhul soovitan ostmisel alati kontrollida, ega õli diisliga segunenud ole (lõhn + viskoossus). Süüdlaseks on pihustite tehasepoolne rumal kinnitus plokikaane külge, mistõttu plokikaane või pihustitihendite kulumisel kütus vabalt õlisse lekkida saab ning lõpuks võib selline mootor koguni lõhkuma minna ja kokku joosta. Viga ei ole iseenesest tõsine, kuid mitteavastamisel võib tähendada kogu mootori vahetamist.