Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Poliitika

Täiesti uskumatu, milline mull on ühe inimese rahaküsimise ümber meedial jälle puhuda õnnestunud.  Eks rauda tuleb taguda, kuni ta kuum on, sestap ka mina, tuntud vandenõuteoreetik, tuleksin lagedale oma nägemusega kujunenud olukorrast.

Mulle isiklikult näib, et käesolev rahaskandaal Sm. Savisaare ümber ei olegi tegelikult rahaskandaal. Tegemist on dekoratsioonidega tõelise probleemi ümber. Ja selleks tõeliseks probleemiks paistab pigem olevat võimuvõitlus Keskerakonnas.

Sm. Savisaar on vanaks jäänud. Seda kinnitavad fotod ja seda kinnitavad ka võrdlemisi raugenud mõtteavaldused ning teod erakonnajuhi poolt. Paistab, et Keskerakonnas on viimastel aegadel värvikamaid tegelasi, kes tegelikult juba pikemat aega avalikkuse ees erakonna näo kujundavad. Sm. Savisaar, vanaisa, vaatab seda kuidagi distantsilt. Kord kiidab heaks, kord laidab maha, aga vaatamata seltsimehe töökusele suuri tegusid sealt enam ei tule. Ja kaua see partei kuvandki iseenesest püsti püsib.

Sm. Rüütli trikki riigi niiöelda tüüri juurde pääsemiseks korrata pole ilmselgelt tänapäeva ühiskonnas enam võimalik. Vanu inimesi, kes vabaduse toojaid mäletaks ja valiks, on liiga vähe. Pealegi pole Sm. Savisaar iial nii kena välja näinud kui hõbedaste lokkidega Arnold. Seega pole Sm. Savisaarest erakonna jaoks väga palju kasu. Isegi noored ja keskealised muulased ei vali ilmselt hea meelega vananevat ja stagneeruvat erakonda, vaid eelistaksid Keskerakonnas näha parteid, mis on täis võitlusvalmidust, kindlakäelisust ja mille eesotsas on karismaatiline, energiline juht. Juht, kes käib aegajalt teksades, lubab monopolistid vangi panna ja mõned panebki, raputab jahilkäigul kiire kõnnakuga väsinud turvamehed maha ja võitleb tiigriga, kui tarvis. Juht nagu kallil Venemaal, eksole.

Vana põlvkond peab seega kahjuks paratamatult taanduma, et erakond ja selle kuvand valijate jaoks atraktiivsena säiliks. Aga et seltsimees juht hetkel seda ise teha ei soovi, tuleb talle viisakalt mõista anda, et aeg on ümber. Kui ise ei lähe, tuleb skandaal. Skandaal on mõnevõrra paremgi kui niisama võimuvahetus, sest lubab uute tulijate nimesid vanadest “tobedatest mängudest” ja “pahadest skeemidest” puutumatutena näidata. Enam ei piisa senisest demagoogiast, nagu erakonna enda seest on öeldud. Aga miks varem selle sõnaga ei öeldud?

Sm. Savisaare panus Keskerakonna kujundamisel on mõistagi olnud hindamatu ja pole tähtis, et siinkirjutaja ei kuulu valijate hulka. Paraku tuleb varem või hiljem aeg muutusteks. Võibolla on erakond märganud, et just nüüd on sobiv hetk?

Minu esimesed päevad Hiinas on juba näidanud selle suurriigi erakordselt ahistavat olemust. Siin on vabamajandustsoon ja Hong Kong on kiviviskekaugusel. Inimesed näivad vabad, majandus kasvab, lapsed sõidavad karusselliga ja kõik justkui toimib. Aga me ei näe sügavamale ja me ei tea, millise õnnega on koos just need mõnituhat last, kes saavad siin piirkonnas karussellil sõita, sest inimeste tegelikku olukorda varjatakse välismaailma eest ikkagi täpselt sama kiivalt nagu Nõukogude Liidus. 

Propagandaveskid jahvatavad suure hooga ja kuigi naiivsema turisti petab ära ja vabalt võib tekkida tunne, et tegemist on vaba riigiga, kus elab vaba rahvas, suudab iga natukenegi mõtlev inimene märgata, kui võimukeskne ja vabadust piirav see ühiskond tegelikult on ja kui lihtsatest või iseenesest mõistetavatest asjadest siin suurt rõõmu tuntakse.

Kuid üldise jutu vahele ka pisut praktilisi näiteid demokraatiast. Kõik, kes on kuulnud legende interneti tsenseeritusest võivad kergendatult hingata – need legendid on täiega tõde. “Nad” suudavad siin kuidagi väga operatiivselt ja dünaamiliselt internetti reguleerida.

Näiteks ei tööta siin Youtube, Twitter ega Facebook. Väga piiratult siiski töötab Google ja Orkut töötab vist siiani. Kõik, mis tsenseeritud ehk blokeeritud lehe asemel brauserile ilmub, on rida: “Internet Explorer cannot display the webpage”. Justnagu mu võrguühendus lõigataks vahepeal läbi. Ühendus on samas kaabliga ja täiesti paralleelselt katsetades kõik teised lehed täpselt samal ajal toimivad.

Aga mis siis ikkagi Google’iga lahti on? Näiteks sisestades Google pildiotsingusse väljendi “rich” (nagu rikas, eksole) ja vaadates pilte, mis õnnestub leida, näeme sellist tulemust:

Tõesti, umbes pooli pilte ei suudeta kuvada. Umbes pooltele nendest lehtedest ei ole üldse võimalik liikuda. Otsisõnad on samuti väga erinevad. Naljaviluks vaatasin, kuidas siinsele võimule erinev sisu meeldida võiks. Sisestades otsingusse Eesti supermodelli “Carmen Kass”, on piltide arv, mida näidatakse sama väike kui rikkuse jahtimisel. Bännitud on moeajakirjad ja muu selline, mis võiks inimesi pahale teele viia.

Paljude lehtede puhul neile navigeerides avaneb leht brauseris juba peaaegu ära ja juba on näha disain, osa sisust ja mõned pildid, kui lõpuks ikkagi samasugune võrguprobleemide kiri ette visatakse. Kusjuures on tähelepanuväärne, et siis saab “Back” nuppu klõpsates uuesti sama lehe laadima panna ja ikkagi visatakse sind mingil hetkel sellele võrguprobleemide teate lehele. Tõeline meistrite töö.

Aga kõige lahedam on see, kui kirjutada lihtsalt Google otsingusõnaks “Freedom“.

Siis lõpetab Google täielikult töötamise ning teatab nagu ikka, et lehte ei õnnestu leida. Katsetasin seda palju kordi ja tulemus ei sõltu isegi sellest, kas aadressireal on google.no või goole.ee või google.com. Google lihtsalt kaob ära ja taastub alles mõne aja pärast.

Loogiline ju. Miks peaks keegi vabal maal ometi vabadust internetist otsima?

Ilus Eestimaa

Ilus Eestimaa

Täna hommikul lapse koolimaja juurest ära sõites meenus mulle, et keskkooli ajal käis meile riigikaitsest rääkimas üks vilistlasest elukutseline sõjaväelane. Kahjuks ei olnud tema jutt kuigi veenev ja pealegi – mis autoriteet on ühele keskkooliõpilasele sõjaväelane? Suhtub ju keskmine koolilõpetaja sõjaväelisse elukutsesse pigem kui millessegi, millega tegeldakse siis, kui muuga leiba teenida ei mõista. Samas, kuidas siis veel kasvatada patriotismi ja kaitsetahet, kui isegi elukutseline sõjaväelane ei suuda seda meie lastesse süstida?

Mõtlesin välja, et seda peaks tegema eeskujuliku turundusega.

Ei ole mõtet lasta riigikaitsest rääkida inimestel, kes võivad küll olla väga kompetentsed riigikaitsjad, kuid mitte nii kompetentsed inimeste veenjad ja psüühika mõjutajad. Kui on tarvis last andunult teleka ette naelutada, ei suuda seda püssiga mundris mees üldse sama edukalt kui “mees kaadri taga”, kes just õiged helid, visuaalid ja emotsioonid otsekui iseenesest esile kutsub. Sealjuures on esimesel juhul see teleka ees istumine vastumeelne, aga teisel juhul lausa hädavajalik.

Väljendusoskus on riigikaitse ja patriotismi müümisel peamine. Mind tsiviilisikuna ei huvita, kui palju hukkub sõdades tsiviilisikuid võrreldes sõduritega ja teised sellised detailid. Või õigemini – need huvitavad mind küll, aga see ei muuda minu suhtumist riigikaitsesse ja ma võibolla suudan neid detaile hoopis argumenteerijate vastu pöörata. Minu suhtumist nendesse teemadesse saab muuta ainult sisemine tunne ja teadmine, et ma tahan oma riiki kaitsta. Veel elus sõjaväelase nägemine seda tunnet tugevamaks ei muuda.

Küll aga muudab seda tunnet tugevamaks isamaa ilu, väiksuse, unikaalsuse, õrnuse jms nägemine, kuulmine ja lõpuks tunnetamine. Üks viieminutiline suurepäraselt ja emotsionaalselt teostatud film sellest, kuidas lehvib sinitaeva taustal meie rahvuslipp üle rohe-roheliste metsade ja kollaste võililledega kaetud imekaunite Eestimaa aasade ja kui hapralt väike on meie riik mõjub mitu korda efektiivsemalt inimeste kaitsetahtele kui tund aega kestev lamin sellest, mida kõike sõjaväes eneseteostuseks teha saab, kas Eesti üldse on võimeline ennast kaitsma ja kui äge on näiteks relva kokku panna.

Miks see nii on? Selle pärast, et inimene ei ole ratsionaalne ja ei tee asju selle pärast, et need on loogilised. Kõige ennastsalgavam käitumine saab tulla ainult inimese emotsioonide tasandilt ja sellel pole midagi kaalutletud reaalsusega pistmist. Seega on ainus tee patriotismi ja kaitsetahte parendamiseks inimeste psüühika mõjutamine nii alateadvuse kui teadvuse tasemel. Odav ja läbi nähtav propaganda mõjub soovitule otse vastupidiselt ja tänapäeva inimene suudab tõepoolest propagandat (sh projektid nagu “Detsembrikuumus” või “Tuulepealne maa”) peaaegu alati läbi näha. Ja kui see propaganda jõuabki inimeseni, kuid ei ole teostatud efektiivselt emotsioone mõjutavalt, jookseb kogu töö liiva.

Turundajad on õppinud müüma kõige uskumatumaid tooteid ja selles vallas on kogemus juba vähemalt sajandipikkune. Suurimad poliitikud kasutavad turundust rahva poolehoiu võitmiseks juba peaaegu sama kaua, suutes veenda väga suuri inimhulki korraldama revolutsioone, teostama genotsiide või pidama ennast teistest paremaks. Miks siis ikka veel kulutatakse vaeva ja aega loengutele, demonstratsioonidele ja teistele vähese mõjususega vahenditele ning ei lasta oma ala tõelistel professionaalidel efektiivselt teostada asja, mis riigi seisukohalt näib olevat oluline?

Kui valitsus seda valdkonda tõesti oluliseks peab, siis loodan inimesena rahva hulgast muutusi näha juba peagi.

On üsna tõenäoline, et millalgi ta tuleb. Aga millal ja kuidas? Millal lõpeb globaalne jõudude konsolideerimine võrdväärseteks vaenupoolteks ja kas kolmas maailmasõda tuleb riikide, uskude või korporatsioonide vahel? Neile küsimustele ei tea vastust loodetavasti veel keegi.

Orwelli raamatus “1984” oli maailmasõda igikestev ja vahetusid ainult liitlased. Sõda oli ideaalne kontrollivahend ja see, kas sõda päriselt oligi või ohjati selle kujundatud situatsiooni abil efektiivselt masse, jäi selgusetuks. Mul on tunne, et see võib pikas perspektiivis tõeks osutuda, kuid praegu on selleks selgelt liiga vara. Huvigrupid on kõik kuidagi liiga jõuetud. Tasakaalu ei eksisteeri.

Võidurelvastumine on väidetavalt pärast NSVL kokkuvarisemist lõppenud, ent eile kuulsin raadiost, et Hiina katsetas edukalt raketikilpi ning sedagi, et Hiina on avaldanud halvakspanu USA otsusele müüa Taiwanile sõjatehnikat. Postimees kirjutab samuti, kuidas Bulava rakett saab kohe-kohe töökorda ning sellega saab massiliselt inimesi tappa tervelt 8 000 km kaugusel. Kiiduavaldused ja kauakestev aplaus, mõned saadikud tõusevad püsti.

Võibolla ei olegi kolmas maailmasõda see, mis jääb kestma? Ehk saab see olema neljas või viies? Ma ei ole pessimist, pigem realist. Inimene on kiskja ja seetõttu lahendab erimeelsusi kiskja moel. Praegugi oleks sobiv hetk üheks toredaks maailmasõjaks, sest maailmamajandus on katki, USA ei ole ilmselt nõus võitluseta loovutama globaalse liidri rolli ning üldse on väidetavalt inimesi planeedile liiga palju kogunenud. Arenenud riikides ei tehta enam tööd, vaid kirjutatakse ja loetakse blogisid. Kahtlane, kas laisk ja pehmeks muutunud eurooplane või jänki enam oskakski füüsilist ülesehitustööd teha, või tuleks esimest tellist ja kellut nähes lagedale mõttega, et las hiinlased teevad ära, arvestamata asjaolu, et USA võlg Hiina ees on juba nii suur, et peatselt peaks Obama kõik oma töötud hoopis tasuta Hiinat üles ehitama saatma. Samal ajal ei tasu unustada ambitsioonikat Indiat ja uhket Venemaad. Huvirühmad on pinges – konfliktide tõenäosus suureneb.

Ma ei näe ühtegi takistust, miks kolmas maailmasõda ei peaks algama just Hiina ja USA omavahelistest pingetest. Põhjuse konkreetseks sõjategevuseks võiks anda näiteks Põhja-Korea, kes on piisavalt sõjakas, kuid samal ajal kommunistlik riik. Oletame näiteks, et Lõuna-Korea ja Põhja-Korea vahel puhkeb konflikt. Kuna tegu on eepilise kommunistid versus kapitalistid võitlusega, võiks sellesse olukorda sekkuda USA. Nähes kommunistidele tehtavat ülekohut saaks sellest tuld Hiina, kes nõuaks kogu USA riigivõla tasumist, Taiwani päriseks endale ja üldse kõike, mida küsida oskab. USA keeldumisel asuks Hiina usinasti Põhja-Koread toetama, mis annaks põhjuse kuulutada välja relvastatud konflikt (samuti tuntud kui sõda) Hiina Kommunistliku Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Venemaa, kes on seni seda kõike pealt vaadanud, saaks ometi põhjuse taaskord käised üles käärida ja pühas ürituses kaasa lüüa. Kuna USA = suures osas NATO ja NATO on kahtlaselt lähedal Venemaa piirialadele, saabuks kauaoodatud võimalus oma huvide kaitseks pisut vanal mandril mürglit teha. Euroopa Liidu riigid, olles NATO liikmed, alustaksid vastutegevust ning juba olekski kujunenud esimesed liitlased – USA + EL versus Hiina + Venemaa ja mõned väiksemad kommunistlikud riigid. Võibolla liituks veel mõned riigid, kes omavad tugevaid sidemeid eelmainitud huvirühmadega või omavad ise mingeid huvisid. Näiteks arvestades, et USA ning EL on pidevalt “rõhunud” nii kultuuriliselt kui majanduslikult lähisida riike, võiks nemadki pigem “teisele positsioonile” asuda.

Võib arvata, et tasakaal ei ole pärast seda enam päris paigas, mistõttu mõned või mõnedkümned aastad hiljem ja miljardi või paari jagu inimest vähem, saaks suitsevalt pinnalt alata uus, motivatsioonist nõretav majanduskasv.

Kuid tuli tuha all ei kustu. Nii nagu Saksamaa ei leppinud iial I maailmasõja tulemustega, ei lepi ka ühegi teise riigi uhkus iial saavutatud olukorraga. Iga sõda on ainult ajutiselt asendatud rahuga, sest kiskja vaen ei rauge. Niipea kui ollakse taas piisavalt tugev, et peremehele kõrri karata, seda ka tehakse. Seetõttu oleks inimkonna seisukohalt väga efektiivne sõja kui sellisega harjuda. Kõige turvalisem on sõda pidada siis, kui vaenujõud on võrdsed ja ise seda teavad, sest sel juhul ei kipu keegi üle pingutama ning on huvitatud optimaalsest ressursikulust, mis võimaldaks konkurentidega sarnaselt arenevat võimsust ja võimekust. Planeet Maa võiks pikemas perspektiivis vabalt jaguneda tänase Hiina mõjusfääriks, Venemaa mõjusfääriks, USA mõjusfääriks ja Euroopa Liidu mõjusfääriks. Aafrika on selgelt ülearu, seega saab keegi selle enda mõjusfääri. Samas kuhu jääb India? Me veel ei tea. Võimalik, et EL ei suuda ühtsena käituda ja laguneb tänu edukale rahvuslikule vägikaikaveole koost, mis teeb sellest territooriumist kiiresti Venemaa ja USA mõjusfääri osa. Võimalik, et India kasvab lihtsalt pärast kolmandat maailmasõda teistele järgi ning moodustab oma mõjusfääri.

Kuid nii kaugele pole mõtet ette vaadata. Katsuks esialgu kolmanda ja võibolla kõige mastaapsemat hävitust tõotava suurüritusega esmalt toime tulla, sest just praegu näib olevat parim hetk sellega pihta hakkata.

PS! Siinkohal ei ole tegemist sooviavaldusega, vaid võimaliku musta stsenaariumiga, mis inimkonda sama jaburalt jätkates juba lähiajal ees oodata võib.

20091207_MinaretOn tore märgata, et erinevalt hambutu Euroopa Liidu superbürokraatiast, on siinsamas meie külje all otsedemokraatiaga riike, kus päriselt ka rahva hääl midagi maksab ja astutakse esimesi arglikke samme väljastpoolt tuleneva kultuurilise rõhumise vastu. Pean siinkohal silmas Šveitsi rahvahääletust, mille tulemusena ei tohi riigis edaspidi püstitada rahvast häirida võivaid minarette. Moslemite värav taeva ja maa vahel jääb edaspidi selles riigis suletuks ning mitu korda päevas ei saa mulla oma kisaga korralikke töö- ja pereinimesi häirida.

Samal ajal, kui Euroopa alandlikud riigijuhid Šveitsile selle otsuse pärast etteheiteid teevad, ei kuule üheski mõistliku meelestatusega EL riigist põliselanike suust muud, kui kiidusõnu Šveitsi julguse suunal, sest tegelikult on sisserändajate rõhumine põliskultuuride esindajatele juba ammu vastukarva. Mingil uskumatul põhjusel aga ei jõua rahva arvamus riigijuhtideni ning tüüri juures peetakse õigeid otsuseid sageli ohtlikeks, mistõttu nende langetamist välditakse, pugedes demokraatia, viisakuse, inimõiguste jms taha. Asjata, sest samal ajal raiub sisserändajate kultuur jõuga pilbasteks meie tammised uksed ja nõuab iga hetkega uusi õigusi.

Kuhu me niimoodi jõuame? Kidlasti mitte üleilmastunud vennalike rahvaste õnnelikku ja harmoonilisse perre. Pigem keeb selles katlas tõrv järjest kuumemini ning ühel hetkel võib rahva arvamuse mittekuulamine osutuda kasulikuks teistsugustele ekstremistidele, kes kasutades olukorda ja üldist meelestatust, kergesti masside poolehoiu võidavad ning teise külje pealt hullusi tegema hakkavad. Sarnaseid situatsioone on ette tulnud kõikjal maailmas, kus rahvusmeeleolusid ära kasutades on tehtud veriseid pöördeid. Suhteliselt hilised näited on pärit siitsamast: Türgi (Atatürk), Saksamaa (Hitler), kuid sama sildi all töötavad ka Aafrika massimõrvarid.

Seetõttu on ehk viimane aeg ja isegi kaval mõistlikult piirata sisserändajate õigusi, arvestades oma rahva ja riigi õigustega, et katel üle ei keeks ja olukord kardinaalselt ärevaid pöördeid ei võtaks. Šveits võib olla eelmainitud sammuga teinud väga targa strateegilise lükke, päästes pisut ebademokraatliku ja diskrimineerivana näiva otsusega pikas perspektiivis rahva süttimispunktini viimisest ning seetõttu suurematest konfliktidest. Võimalik, et sellest oleks Euroopa Liidu struktuuridel midagi õppida, sest jaanalinnu kombel pead liiva alla peites jõuame paratamatult ühel hetkel olukorrani, kus streigid ja meeleavaldused muutuvad poliitilisteks pööreteks, mis ei ole jätkusuutliku demokraatia ehitamise seisukohalt kuidagi kasulik ning võib kujutada ohtu EL-i enda terviklikkusele.

Täna ilmus Äripäevas Sm. Savisaare sulest uskumatu arvamuslugu (siin: http://bit.ly/28RkkY ), milles tuginedes viimasele Euroopa Komisjoni poolt avaldatud Eesti majanduse prognoosile, või õigemini selle vabale tõlgendusele, võib jääda mulje, nagu Euroopa Komisjon tahab Eestit näha odava allhankemaana ning kuidas see kõik on Eesti Vabariigi valitsuse karuteene.

Kuulumata ühtegi parteisse, pean ütlema, et selline jama sunnib juba vastulauseid esitama, sest Sm. Savisaar on rebinud kontekstist pealkirja ja ehitab sellele suvaliste argumentide najal üles terve pika arvamusloo. Aga minule on räägitud, et valetamine ei ole ilus.

Nimetatud prognoos on tõlgendusteta leitav sellelt aadressilt:
http://ec.europa.eu/economy_finance/pdf/2009/autumnforecasts/ee_en.pdf

Nagu näha, tuuakse välja, et Eesti valitsus on teinud jõulist tööd eelarve-tasakaalu säilitamiseks kasutades nii ajutisi kui ka püsivaid meetmeid. Lisaks on mainitud, et avaliku sektori palgakärped on omalt poolt tublisti toetanud majanduse tasakaalu säilitamist ja see on üldjoontes tõsi, sest vaatamata teatud hilinemisele, on valitsus siiski üritanud erasektoril palgakulude vähendamise osas kannul püsida.

Vaatamata sellele püsib risk, et Eesti ei mahu 3%-se eelarvedefitsiidi sisse ning eriti järgmise aasta osas kutsutakse seetõttu valitsust üles täiendavaid meetmeid ette nägema. See on ju iseenesest õige märkus ja seda peab ka iga Eesti riigi kodanik oma valitsuselt tulevasteks perioodideks nõudma. Üldiselt aga on valitsuse senise tegevuse iseloomustus arvestades majanduse olukorda täiesti positiivne ja ma ei suudagi leida seda katalüsaatorit, mis käivitas Sm. Savisaare peas keemilise reaktsiooni antud prognoosile tuginedes poliitiliselt omakasupüüdlik artikkel kokku kirjutada.

Samas lõigus, millest haarab sm. Savisaar oma teksti juhtlauses, kirjutatakse aga selge sõnaga järgmist (vabandage minu tõlget):
“Jätkuvad pingutused tööjõu oskuste parendamiseks aitavad tugevdada inimkapitali efektiivsust ning toetavad muutusi keerulisema ekspordi suunas.”

Kuidas saab sellest välja lugeda, et Euroopa Komisjon “näeb meie tulevikku” odava allhankemaana?!