Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Ajab närvi

Täna on oodatult kümned blogipostitused tulvil sapiseid sõnu tänu teatele, et ansambli Vennaskond laulja, anarhist ja punkar, seltsimees Tõnu Trubetsky otsustas asuda täiendama Keskerakonna ridu (http://www.postimees.ee/?id=296177).

Esialgu vihastas ka siinkirjutaja endal oimukohad valutama, sest on aastakümneid Vennaskonna muusikat austanud. Kuid paari hetke pärast meenus aastatetagune Tähelaeva saade, milles seltsimees Savisaar (ilmselt enne valimisi) mahedahäälselt kõige muu ilusa kõrval rääkis, et kuulab üsna sageli autos Vennaskonna plaate.

Pärast seda olin ikka kahtlustanud, kas sm. Savisaar äkki hoopis maskeerunud anarhist olla ei või.

Milleks leiutada jalgratast? Võibolla on sm. Savisaare näol siis, kui kardinad on ette tõmmatud ja kustutatud tuled, tegu sisimas tõelise revolutsionääri ja anarhistiga, kes lihtsalt oskab oma (näite)mängu väga hästi ja suudab masside populistliku hullutamise abil võimule tõusta ning seejärel oma tõelist palet näitama asudes luua Eestis uue maailmakorra. Miks mitte kasutada vaeseid, rumalaid, vanu ja nõrku, kui nende abil on võimalik kaugele jõuda ja suuri asju teha? Kirik on seda edukalt teinud aastasadu. Lenin ja Hitlergi tulid võimule populistliku masside hullutamise abil. Nagu näha, töötab see kõik võrdlemisi edukalt ka Eestis ja ainult rumal jätaks võimaluse kasutamata.

Seega ei pruugi Trubetsky otsus liituda Keskerakonnaga olla üdini odav, räpane ja väär, nagu meile paratamatult tundub. Äkki teab ta midagi, mida meie ei tea?

Kui see nii ei ole, siis olen küll nördinud. Ilus päev läks vett vedama, kuigi mälestus üheksakümnendatest on ikkagi ilus.

On väga hämmastav, mida minu silmad siit loevad: http://www.e24.ee/?id=269885

Nimelt otsustasin mõni aeg tagasi, et teen ka oma lapsele väärtpaberikonto, millele hakkaksime koos pojaga regulaarselt soetama aktsiaid, mis on on noteeritud Tallinna või mõnel teisel Baltikumi börsil. Raha tal on ja miks seda siis niisama pangakontol või rahakotis hoida. Samuti aitab raha aktsiatesse paigutamine rumalaid tarbimiskiusatusi vältida.

Paraku loen nüüd, et kui ma millestki valesti aru ei saa, tehakse selline mõistlik toimetamine sisuliselt võimatuks. Kui artiklis kirjeldatud kord uues perekonnaseaduses tõele vastab, ei näe ma laisa inimesena võimalust taotleda kohtult luba oma lapsega meeldivalt õhtuti koos rahaasju õppida.

See omakorda tähendab, et sisuliselt jääb mul ära võimalus panna oma last rahast huvituma nii nagu sellest huvituma peaks. Raha ei ole ju mõeldud olema sukasäärde kogutav materjal või pelgalt raske tööga teenitav ja tarbimiseks kasutatav vahend. Raha mõte rahast huvituva inimese jaoks peaks ennekõike olema, et see on vahend raha teenimiseks. Tegemist on kapitalismi alustalaga.

Huvi raha vastu ei teki kellegi teise raha lugedes. Minu lapse jaoks (ja ka minu enda jaoks) poleks kaugeltki nii huvitav ja motiveeriv, kui “mõtteline osa” kellegi teise (nt lapsevanema) portfellist kuulub temale ning tehinguid teostab puhtalt see keegi teine. Minu laps tahab oma raha ise lugeda, nähes oma nime selle kõrval ning teostada ise kõik oma rahaga seotud tehingud, tunda riski ja joovastuda võitudest.

Muidugi ma saan lapsevanemana aidata oma lapsel kasvada, näidates häid infoallikaid ja aidates infot analüüsida, kuid lõpuks on analüüside tulemusel alati tarvis teha otsused ja konkreetsed tehingud. 

Ma tahaks küll näha seadust, mis seda võimaldab ja isegi soodustab. Võibolla saab alaealine uue seaduse valguses ise oma väärtpaberikontol rahulikult “möllata”?! 

Aga vaevalt, sest seda ilmselt ei luba jälle teised seadused. Täna ju laps ise oma väärtpabereid osta-müüa ei saa. Sellise võimaluse harivat mõju ei maksa aga kindlasti alahinnata ja seetõttu ajab mind äramainitud Eesti Vabariigi seadusloome keerdkäik uue perekonnaseaduse näol lihtsalt väga närvi.

Lapsevanema roll lapse väärtpaberikonto haldamise juures võiks pigem olla selles, et õpetada ja suunata last vältimaks rängemaid vigu, kuid osaliselt õpitakse ka läbi vigade. Laste kaitsmisega võib minna liiale ja praegu paistab küll, et seda on tehtud. Paraku muudetakse sellega lapsi järjest võimetumaks ise oma tulevikku kujundada ning suunatakse neid juba ette raskele palga- ja laenuorjusele.

Ja nii jäävad meie lastel sajad või tuhanded kroonid investeerimata, kümned või sajad tuhanded teenimata ja näib, et kõik see on kasulik ainult nendele isikutele või institutsioonidele, kelle jaoks ongi parem, kui inimesed rahast suurt midagi ei tea, sest rumalaid on lihtne juhtida ja ära kasutada.

Kuid olgem mureta, me mõtleme midagi välja. Kui tarvis, teeme emmele või issile eraldi sellise väärtpaberikonto, mis ongi päris lapse oma konto, millel tema ise oma raha jälgib, kogub ja kasvatab ja nimetame kõik tabelid ikkagi lapse nimega. Ainus kurb asi on see, et kui lapse väärtpaberikonto kuulukski temale, siis vanema nimel registreeritud konto tuleb lapsele pärandada. Kui nii, siis nii.

Selle uudise valguses lähen veel täna ja teen lapsele “kellegi teise nimel” uue konto. Lihtsalt jonnist, sest muidu oleks veel viivitanud ja õiget hetke oodanud.

Vaade minu maamajale Maria silla pealt

Vaade Neuschwansteini lossile Marienbrücke sillalt

Täna on minu viimane päev Hiinas ja homme sõidan ära Hong Kongi, et ülehomme Eestisse lendama hakata. Arvasin, et oma siinoleku aja jooksul ei kuule ma kordagi teist eestlast peale oma hea kolleegi, Andrese. Aga võta näpust. Täna sattusime siin Shenzhen’i linna Shekou piirkonna Ming Hua kuivamaamerelaeval juhuslikult WC-sse minema, kui omavahel arutamise vahele kostis sulaselges matsikeeles: “Kas mu kõrvad kuulevad õigesti?”

Jah, need kuulsid õigesti –  ja jah, keegi eestlane oli samuti tööasjus Shenzhen’i sattunud.

Saime ka kiiresti veel teada, et tema naine oli Hong Kong’i jäänud ja et kuna pool kuludest kannab tööandja, oli ta omaenda kuludega enda naise komandeeringusse kaasa võtnud. Väga mõistlik mõtlemine, arvestades, et täna oli näiteks õhtul veel pimedas siin 24 kraadi sooja ja üldse olemine väga mõnus. Kindlasti parem kui Eesti -8 C, sool, Savisaar, auklikud teed, tolm, sopp ning lumesadu. Neetud parasvööde, eksole, kus isegi jaanipäeval on +15C ja sajab seenevihma, nii et sõnajalaõis jäädavalt udusse mähkub ning leidmata jääb.

Kusjuures üks väga hea asi, mis siin subtroopilises kliimas viibides selgeks on saanud, on see, et kuna siin vast on mingi 3,5 inimest ühe sääse kohta, siis erinevalt Eesti suvest mingeid putukaid õhus lendamas ei tähelda, samas sääsed iseenesest eksisteerivad ja on samasugused nagu Eestis. Neid lihtsalt on nii vähe, et kunagi ei satu sinu juurde. Ma ei kujuta üldse ette, et Eestimaal oleks selline olukord 5 aasta jooksul, et päike on loojunud, tuult ei ole, sääski ei ole, sooja on 24 kraadi ja väljas on ideaalne lühikeste riietega olla. MITTE MISKI EI HÄIRI!

Selle olemise peale ostsin oma kallile pojale ühe puldist juhitava, väidetavalt küroskoobiga varustatud Hiina helikopteri, mis varsti katki ära läheb, võtsime paar kolm kuni neli õllemari ja tõotasin endale, et kui elu võimaldab, kolin Eestist ära kuskile, kus on päriselt ka hea elada ning seda mitte elatustaseme või nõmedate materiaalsete olude mõistes, vaid täiesti sulaselgelt just kliima poolest. Mulle väga sobiks Lõuna-Saksamaa või Austria kliima ja olustik. Mäed, Alpi aasad, rohelus segatuna ideaalse asfalti, puhaste autode, võimsa loodusega ja muu sellise elamisväärsega. Selle nimel tasub töötada ja pingutada.

Andku Eesti Vabariik ja kallid patriootidest kaasmaalased mulle andeks, aga ma ei taha oma riigile tulumaksu maksta lihtsalt selle jaoks, et sääskedest surnuks puretud saada, tajuda imelikke skandinaavialikke ahistavaid piiranguid alkoholi, tubakamüügi jms suhtes ning teada, et ma ei saa endale kunagi mitte sittagi lubada.

Parem elan nagu immigrant arbuusiseemneid suunurgast sülitades, aga tõepoolest nii vabalt nagu ma ise tahan ja sellises kliimas, mis mulle meeldib. Kui me juba maailmakodanikud olla tahame, siis miks mitte olla seda seal, kus endale meeldib. Üheksakümnendatel, kui Eesti oli veel nagu metsik lääs, kus elu täpselt nii hea, kui selle ise endale tegid, oli siin huvitav, aga iga aastaga muutub olukord üha sotsiaaldemokraatlikumaks. Ja nii ma enam ei näe ühtegi põhjust peale sõprade ja Eesti keele pikas perspektiivis Eestis elamiseks. 

Miks Teie kõik Eestis elada tahate?

Meie autod, harjugem juba täna.

Te vabandage minu pehmet keelt ja kirjavigasid, aga kui ma seda kohe kirja ei pane, ei pane ma seda alalhoiuinstinkti tõttu kunagi kirja. Mis siis, et mu sees on pea pool liitrist Hiina Smirnoffivodkat, mis maksis 480 yuan’i ehk mingi 800 krooni ja mis siis, et see krdi vodka oli 40 kraadi asemel vast napilt 29 kraadi (kannatas hinge kinni hoides ka ilma pealevõtukata jääga juua), ikkagi tuleb mul öelda seda, mida me kuradid pole juba kümme aastat märganud.

Me oleme kadunud, välja surnud, meid ei ole enam olemas – fossiilid on kõige parem, mis meie kohta öelda saab.

Te saage aru, ma ei taha solvata eestlasi, soomlasi, rootslasi ega sakslasi, aga enamus ei hooli meist. Kui 5% inimestest on kõrge IQ-ga, siis tõesti – 5% hiinlastest on PALJU rohkem kui Holland, Slovakkia, Tšehhi, Taani ja Eesti pluss veel mõned mõttetud riigikesed kokku. Enamus inimestest ja ma mõtlen “valgetest inimestest” on siin, siin kus on filipiinid, vietnamlased, hindud, siin kus on hiinlased, siin kus on kollane rass.

Kui meil on andekas Ivo Linna, siis siin on andekas bänd, mis esineb suvalises baaris, sest see on sama terav konkurents kui terve Eesti südamete võitmine. Ja see bänd esitab ka jumala tundmatut Hiina lugu nii hästi, et sina, fossiil, arvad tegemist olevat Eurovisiooni lauluvõistluse võitjaga. Need inimesed on nagu kameeleonid, kes suudavad ühel hetkel olla Tina Turner, järgmisel Alicia Keys ja kolmandal Brian Adams sõltumata soost. 

Käi perse eurooplane, eestlane või laisk skandinaavlane ja ma ei tsenseeri, sest mul on õigus seda öelda. Võta oma vigel, rakis või “kõrgtehnoloogiline masin”, sest järgmisel hetkel on nendel siin kümme samasugust. Nad ostavad su ära, teevad kümme korda paremini järgi ja kusevad juba täna su hauale.

Euroopa, pööra oma hägustunud vasikapilk ometi maailma poole. Sa oled kadunud, oled surnud. Sinu jaoks ei disaini keegi enam Mercedeseid, BMW-sid, VW-sid ega Volvo-sid, sest su turg on naeruväärne. Globaalne majanduskriis viis sinu tarbimise negatiivseks. Globaalse majanduskriisi mõju INIMESTELE on see, et nende majanduskasv pidurdus, et alata sama suure hooga ning seda nii korralikes riikides, kui ka juba täna sõbraliku India ja Aafrika abil.

Turg ei ole Euroopas. Turg on siin, kus on inimesi. Nissan Qasquai (või kuda kurat seda iganes kirjutatakse – a äkki Kass Kai) ei pea müüma Saksamaal. See peab müüma Hiinas, Jaapanis, Koreas, Indias ja Taiwanis. BMW, Mercedes ja Audi ei pea müüma Saksamaal, see peab müüma põhiturul – kollase rassi maades. Ja kollane rass ei ole varsti enam ainult Aasia.

See jõuab igale poole. Me veel näeme seda oma eluajal. Nad on ilusad, terved, targad ja neile ei kehti Pareto printsiip, sest kui 20% pingutust tagab 80% edu, siis ainus küsimus, mis tuleviku inimesel tekib, on see, et mis see ülejäänud tühine 80% pingutust on, sest nad on silmagi pilgutamata nõus selle võtma. Nende talendikad inimesed pingutavad kordagi kõhklemata 80% rohkem kui meie talendikad inimesed.

Kui meie Kiku ütleb, et määre on sitt, siis nende Kiku ütleb, et muru, millel suuskadega sõideti, oli künklik ja seetõttu ei olnud võimalik meie Kikule ringiga pähe teha. Ausalt – nad pühenduvad 250% samal ajal kui sina, valge eurooplane arvad, et 80% on OK ja viskad kell 5 pastaka käest. Võta kätte oma pastakas nii kaua kui sul see on ja tööta edasi.

APPI! Me sureme välja. Hoidke meie Euroopa Liitu, hoidke meie väikest raha, “Eurot”, hoidke valget inimest, sest varsti võib seda näha ainult muuseumis. Nii perses oleme me kõik. Ja sina, eestlane – keera KOHE, KOHE, JUST NÜÜD oma nägu Euroopasse, sest see on ainus, mis meid veel üldse valge inimesena elus hoida suudab.

Ma tahan koju oma turvalise Mercedese juurde. Ma tahan koju veluurpolstrile nihelema. Ma tahan koju, sest seda ei ole enam kauaks. Aga koju võtan ma kaasa pulgad, et inimese kombel söömist harjutada. 

Me sureme välja lähema 100 aasta jooksul ja iga jõuproov on ette kaotatud, kui meie mõtlemine ei muutu. Valge Šokolaad.

Alkohol on ilus, kvaliteetne, värskendav, kõrge mainega ja aitab mõnusalt aega veeta. Lisaks sellele on ta kallis, tervisele kahjulik, sageli viletsa maitsega ja ebamugav tarbida, sest pärsib vaba liikumist. Arvestades negatiivseid omadusi, oleks loogiline, et alkoholile leidub hea alternatiiv. Selline, mis on samuti kvaliteetne, ilus, värskendav, kõrge mainega ja aitab mõnusalt aega veeta, kuid pole tervisele kahjulik ja ebamugav tarbida.

Paraku näitas minu eilne uuringsukeldumine erinevatesse kaubanduskeskustesse, et tõsiseltvõetavad alternatiivid alkoholile praktiliselt puuduvad.

Kujutage näiteks endale ette olukorda, kus seltskond on grilliõhtul või sünnipäeval ja tahate olla nn kainekas. Mida saaksite siis tarbida alkoholi asemel ja mis pakuks sama emotsionaalset naudingut?
Kui teie sõbrad joovad Breezer’it, Smirnoff on Ice’i või D-Light’i, ei tahaks enda käes samal ajal kuidagi odavas ja ebatervislikus plastikpudelis limonaadi hoida, millel on juures kummivoolikumaitse, mis kubiseb E-ainetest, mis on magus ja sageli mitte kuigi värskendav. See jätab odava ja nadi mulje ning paneb ennast madalamana tundma kui teised ning ei paku midagi hingele ega maitsemeelele.

Sama on lugu miljonite noorte peredega, kes oma koduseid õhtuid alkoholiga sisutama on sunnitud, sest kvaliteetne alternatiiv veinile või paarile pudelile heale õllele puudub. Väga sageli ei soovi ma üldse alkoholi tarbida, vaid tahaksin koju viia natuke sinihallitusjuustu, laenutada DVD ja osta sinna juurde klaaspudelis kvaliteetse karastusjoogi, mis kestaks kauem kui 5 minutit. See on selline moodne laisa kontoritöötaja õhtune ajasisustusvorm, kus ei pea kodustki väljuma, et õhtu surnuks löödud saaks.

Paraku on klaaspudelites karastusjookide valik nii nadi, et kui kaupluses on kõrvuti alkohoolsed joogid ja alkoholita karastusjoogid, näeb alkoholita jookide pool letist välja nagu kirbuturg Stockmanni kõrval.

Paistab, et üks väheseid, kes ilmselt saab lubada kaupluses klaaspudelisse pakendatud jookide müümist, on Coca-Cola Company, sest Fanta, Sprite ja Coca on kõik tavaliselt klaastaaras saadaval. Paraku on pudeli suurus arvestades joogi magusust naeruväärne – 0,25l.
Lisaks sellele tekib nende jookide puhul margisisene konkurents klaas- ja plastikpudeli vahel, sest kui klaaspudelis jook maksab vaid umbes krooni-kahe võrra vähem kui riiul madalamal asuv plastikpudelis jook, mida saab samal ajal 2 korda rohkem, siis eelistab inimene kahjuks ikkagi plastikut klaasile, lepib automaatselt kompromissiga ning lõpuks ei saa ikkagi sellist emotsionaalset naudingut, mida oleks pakkunud ilusa ja kvaliteetse alkohoolse joogi tarbimine. Hakka või alkohoolikuks.

Juba nimetatud Coca-Cola jookide probleem on lisaks taara väiksusele ka see, et tegemist on magusate karastusjookidega. Magus karastusjook ei ole kuigi värskendav ning kulub kiiresti – seda ei saa aja veetmiseks limpsida nagu tavaliselt on võimalik teha alkohoolse joogiga. Maitse on väga oluline ja see ei tohiks alkoholiga konkureerimiseks olla liiga neutraalne või magus, sest siis ei teki joogist paraku sarnast sotsiaalset efekti. Õhtu sisustamiseks on paras 2-liitrine Coca, mitte 0,5 liitrit, mis oleks 2 pudelit klaastaaras kvaliteetkraami. Nii palju vett samas ei tahaks ka tarbida, sest pärast ei saa öösel rahulikult magada. Seega langevad Coca-Cola joogid ära, sest lisaks magususele ja taara väiksusele on tegu praktiliselt klassikaliste limonaadidega, milles sisaldub aineid, mida tegelikult ei soovigi manustada.

Ühe alternatiivina võib kaaluda näiteks toonikvett Schweppe’s. Ma ei ole ise seda kunagi eriti tarbinud, sest sõna toonikvesi tõukab eemale viidates ajusoppides millelegi , mida kasutatakse pärisjoogi lahjendamiseks. Põgusal uurimisel paistab siiski, et tegu on üsna kvaliteetse tootega, kuid temaski on koostisaineid, mida seal ei peaks olema. Ühtlasi meenutab ta kuidagi liigselt alkoholi (ajus tekib mingi imelik seos) ning seetõttu ei sooviks näitkeks sellist asja oma lapsele eriti osta. Võimalik, et grilliõhtul on seda hea limpsida, kuid eelistaksin midagi sama kvaliteetse teostusega, aga koostise poolest naturaalsemat.

Seetõttu olen viimasel ajal vaadanud kahe alternatiivi poole. Esiteks sildi poolest kodumaine toode nimega klassikaline Kali. A. Le Coq ehk Tartu õlletehas on toonud turule iseenesest geniaalse toote – naturaalne klassikaline kali klaaspudelis. Paraku ei ole tegu kodumaise tootega, sest klaastaaras kali on toodetud Valgevenes. Valgevene toodete tarbimine tundub minu jaoks sisuliselt sama, mis toetada Nõukogude Liidu taasühinemist. Samuti on ilmselt A. Le Coq turundusinimesed asja kontseptsioonist minust täiesti erinevalt aru saanud ja positsioneerinud toote selgelt liiga madalale. Selle asemel, et pakkida jook kõige odavamasse klaaspudelisse, kasutades kõige odavamat korki ja viltu kleebitud silti ning kirjutada hinnaks isegi alla 9 krooni, võinuks teha kalli ja sümboolikaga varustatud pudeli, korraliku sildi ja korgi ning küsida hinnaks 12-14 krooni, konkureerides kvaliteetõllede või isegi kihisevate kokteilidega. Seda enam, et odav alternatiiv oleks olnud endiselt plastikpudelis seesama kali, mis samuti müügil on (ja mis on toodetud Leedus). Seega on nimetatud toote puhul tegu justkui hea alternatiiviga alkoholile, kuid selle alternatiivi kvaliteet on liiga madal. Üks lihtne test – kujutage ette A. Le Coq klassikalise Kalja klaaspudelit moodsa pereauto (uus Mondeo või Passat) pudelihoidjas – naeruväärne.

Üks asi, mis sinna pudelihoidjasse hästi sobib, on tegelikult üsna nišitoode ja seda pole mõnedes supermarketites üldse müügil. Kunagi enne seda kui Selver ta müüki võttis, ostsin seda Statoilist ja teen seda harva nüüdki. Asja nimi on Appletiser ja ta on kallis, väikeses klaastaaras, kuid täidab alkoholiasendaja põhilised kriteeriumid, sest jätab kvaliteetse mulje, ei ole magus ning tegu on sisuliselt gaseeritud 100% mahlaga, mis ei sisalda säilitusaineid ja suhkurt. Paraku tuleb see kraam Lõuna-Aafrika Vabariigist. Huvitaval kombel on antud nišš kodumaiste tootjate, nagu Saku või A. Le Coq, poolt täielikult hõivamata, kuigi mulle näib, et siin oleks kõvasti ruumi. Loodan siiralt, et mõni nende tootjate turundusinimestest tuleb peatselt selle peale, et tegelikult on juba pikemat aega rahval hädasti tarvis lihtsat asja – naturaalset 0,33- või 0,5-liitrises klaastaaras kvaliteetset säilitus ja magusaineteta karastusjooki, mille hind tuleks 15-krooni kanti. Müügimaht ei pruugi olla tohutu, kuid mul on tunne, et see oleks nimetatud hinnaklassi tõttu piisavalt kasumlik toode, et sellist enda tooteportfelli kaasata.

Samuti võib turuosa teataval määral suureneda laste arvelt, kellele vanemad tegelikult ei tahaks alati osta plastikpudelis jääteed või limonaadi, vaid eelistaksid midagi kvaliteetsemat. Eriti nendel puhkudel, kui ise mõnel üritusel kallist alkoholi tarbitakse, sest tegelikult tekitab lapses samuti halva tunde olukord, kus issi-emme poeletilt kalli klaastaaras ja väga ilusa joogi ostavad, kuid tema peab leppima kriimulise ja häguse plastpudelis Kellukesega. See soodustab alkoholi ihalust juba maast madalast. Parem oleks vanematel ka lapsele siis midagi samaväärset lubada, et ta ennast võrdväärsena tunda saaks ja ei peaks ootama täiskasvanuks saamist, et oi kuidas siis vabalt seda teist head jooki jooma hakata.

Üldine lähenemine säärase joogi turundamisel peaks olema just mõnusalt antialkohoolne, rõhudes moodsusele, edukusele, kvaliteedile ja sotsiaalsusele. Moodne edukas inimene üldiselt ei taha tarbida alkot, sest alko teeb uniseks, rumalaks, koledaks ja haigeks. Sellisel alternatiivjoogil oleks ühiskonnas üdini positiivne vastuvõtt ja seda oleks lihtne turundada. Kusjuures selle toote hinda ei ole vaja õigustada, sest hind kujundakski antud juhul toote kvaliteeditunnetuse ja on pealegi tarbija jaoks tootega seotud aspektide osas olulisuselt alles neljandal kohal, kui mu mälu mind TÜ majandusteaduskonna turundusloengute osas ei peta. Statoil müüb päevas ilmselt tuhandeid maiustusi, kuigi need on kallimad kui ükskõik millises teises poes – kvaliteet maksab.

Võibolla saaks sellise mittealkohoolsete kvaliteetjookide turule toomise ja propageerimise abil lõpuks ka Eesti rahva alkotarbimise pisut madalamaks. Ootan pikisilmi.

Hammas üleval paremal nurgasEile käivitus minu suus projekt “kroonid suhu”, mille käigus suunatakse rahakotis olevad Eesti kroonid paari kuu jooksul otsejoones minu suhu, ühte hambakrooni. Ilmselt läheb see nali maksma suurusjärgus üle 10 000 krooni, sest kroon ise maksvat juba 7, aga eelnevalt on tarvis juureravi ära teha ja see on ka omajagu tööd, eksole. Üldiselt on mul väga terved ja tugevad hambad ning seetõttu elan ilmselt säärase ühekordse kõvema rahakotiraputuse üle.

Kuid jälle saan pisut paremini aru, kui hirmkallis on tegelikult hambaravi. Selle kujunenud situatsiooni tõttu jäävad mõistagi meediast eriti silma just sellised uudised, nagu täna Tarbija24 portaalist lugeda võib (http://www.tarbija24.ee/?id=212207). Selgub, et väidetavalt täiskasvanute hammaste tervis riiki ei morjenda ning tasuta hambaravi ei kaaluta. Tasuta lõunaid ei ole üldse olemas ning taaskord, veendunud parempoolsena, mõtlesin sellele, et mida saaks erasektoris asja parendamiseks ära teha ja mida on juba tehtud nii, et sellest ka mingit kasu(mit) sünniks. Teatavasti on arenenud riikides olemas täiendava hambaravi kompenseerimiseks kindlustusteenused, mida võib kasutada, aga ei pea kasutama. Ise oleksin sellise kindlustuse pooldaja ning seetõttu guugeldasin pisut habaravikindlustust Eestis.

Tulemus oli nõrk, et mitte öelda olematu ning paistab, et selles vallas pole kindlustusseltsid eriti pead murda viitsinud. Miks ei võiks olla olemas lihtsat ja mitte ühtegi raviasutust eelistavat kindlustusteenust, mis võtaks arvesse järgmisi komponente igakuise makse kujundamisel?
– Kliendi poolt valitud hambakliinik;
– Hambaarsti külastamise regulaarsus (üllatuste ennetamiseks);
– Varasem kliendi hambaravistatistika.

Pakun, et mul poleks täna hambakrooni tarvis, kui ma sellise teenuse tarbija oleksin, sest visiitide regulaarsus välistaks halvad ja kallid üllatused – kindlustusmakse suurus motiveeriks mind iga 6 kuu järel kontrollis käima, mistõttu probleemid avastataks juba eos ning likvideeritaks 10 korda väiksema tasu eest. Lisaks sellele oleks tõenäoliselt sellest huvitatud ka hambaraviteenuste pakkujad, sest nad saaksid endale lojaalsed püsikliendid. Minu nägemuses võiks see olla piisavaks motivaatoriks kindlustusteenuse pakkujale heade hindade tegemiseks ning võibolla isegi klientide tasuta kontrollivisiitideks. Miks siis sellist teenust ei ole?

Iga teenuse kasutamisel ja mittekasutamisel on muidugi olemas teatud hinnapiir, millest alates muutub selle kasutamine kliendi jaoks liiga kalliks. Kui see jääks paarisaja krooni piiresse igas kuus, oleks asjal jumet. No näiteks, kui ma saaksin kindlustada täielikult oma hambaravi 200 kr eest kuus, maksaksin aastas ära vaid 2 400 krooni. See on väga mõistlik summa. Arvestades seda, kui vähe ma elu jooksul olen hambaid remontima pidanud, oleks see samas täiesti piisav, et katta aastate lõikes ära keskmisena kogu minu hambaravi. Eliitraviasutuste kasutamise eest oleks ka 250 või 300 kr krooni kuus ju igati OK.

Minu kui hambaarsti pelgava inimese jaoks on teenuse kvaliteet väga oluline ning seetõttu ei soostuks ma variandiga, kus kindlustusselts surub mulle peale teatud kindlaid raviasutusi. Aga miks ta peakski seda tegema? Igal hambatohtril on oma hinnakiri ja seda on ju väga lihtne kindlustusmakse suuruse arvutamisel arvesse võtta. Ma võin olla oma arvutustes liiga optimistlik, kuid kindlasti eksisteerib arenenud riikides tohutu statistika, mida kasutades saaks ka eestlaste hambad massiliselt ja sealjuures mõistlikult ära kindlustada. Rahva tervis paraneks.

Võibolla on selline teenus ka Eestis olemas ja ma lihtsalt ei tea sellest. Sel juhul peaks seda kindlasti palju enam promoma, sest praegu olen nõutu, kuigi keegi saaks suhteliselt lihtsa vaevaga minu kroonid endale.

Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad paratamatult mõtlema, et kui siirad on soovid, mida inimesed teineteisele viisakusest ja harjumusest soovivad ning kas nendes on ka reaalselt sisu. Eesti inimeste puhul võib öelda, et tavaliselt on soovid tõesti siirad, sest meie kliimas ja rõõmutus ühiskonnas me tegelikult soovime teineteisele head vaatamata kuvandist, mis meie rahvusest on loodud.

Selle aasta jõuluaeg ja aastavahetus on meie peres möödunud suhteliselt tõbistena, seega eriti põhjust mõelda, mida ütleme. Pähe tulevad kaks närvesöövat väljendit, mida on ka teised varem tähele pannud ja mis taaskord päevakorda kerkisid.

Esimene neist kõlab: “Head vana aasta lõppu!”

Milleks selline soov vana-aasta õhtul? Mis vahet seal enam on, kui oluliselt hästi see mõni aastast alles jäänud tund möödub. Terve aasta on ju juba nagunii läinud täpselt nii hästi või halvasti nagu ta läinud on. Inglise keeles pole sellist väljendit üldse minu teada olemas, samuti väidetavalt puudub see vene keelest, seega on eriti naljakas, kui ühtäkki hakkavad eestlaste telefonid piiksuma ja saabuvad aastalõputervitused. Tavaliselt on need jällegi siirad, ent sisu sellisel väljendil reaalselt ei ole.

Teine sama imelik soov on: “Palju õnne sünnipäevaks!”

Seda on kolleeg Kristjan ka varem välja toonud, kuid tahaksin seda veelkord teha, sest vanust ka juba 30 aastat ja seega iga järgnev sünnipäev on kuidagi kurvem. Mis mõte on soovida õnne ainult sünnipäevaks? Inimesel on möödunud terve eluaasta, mis on igati kurb. Järgmine aasta on ees, mis võiks tulla ilus. Ja siis me soovime õnne ainult sünnipäevaks. Naeruväärne koonerdamine.

Head uut aastat on aga igati asjakohane soovida, sest see soov kehtib terve aasta ja seda võiks vabalt soovida ka sünnipäeval!

Esiteks soovin südamest kõigile head uut aastat!

Seoses ühe Tarbija24.ee lehel avaldatud artikliga (http://www.e24.ee/?id=206323) mõtisklesin pisut Karlova Autopoe kodulel selle üle, millised mõjud oleksid teatud huvirühmade poolt pikisilmi oodataval CO2 emissioonil põhineva automaksu kehtestamisel ja kuidas oleks seda kavalam teha. Üldiselt, minu kui parempoolse maailmavaate esindajale paistab tegu olevat järjekordse üritusega luua rasvasemat riiki ning positiivne efekt keskkonnale jääb suhteliselt küsitavaks.

Kui keegi viitsib lugeda, siis artikkel või arvamuslugu ise asub siin:
http://www.karlovaauto.ee/uudised.php?tyyp=artiklid&id=13

Puldist juhitud

Murettekitavaid uudiseid on lisaks rumalatele standardiseerimistele liikvel teisigi. See pole küll kõige uuem uudis, aga näiteks on välja käidud idee, et kõik oma ostud tuleks edaspidi sooritada ID-kaardi abil ning selle kohta saada pabertšeki asemel e-ostutšekk (artikkel: http://www.tarbija24.ee/?id=185604)

Sellesama artikli kommentaarides on juba hulgaliselt välja toodud ka tulevase süsteemi probleemid:
– Ostu on raske kassa juures kontrollida. Võimalik lahendus: Monitor on kassas lihtsalt suurem, näidates sulle koheselt igat produkti. Kindlasti ei jää süsteemi juurutamine selle taha pidama.
– Oluliselt keerulisem on ostu tõendamine. Võimalik lahendus: Mobiililt e-posti kontrollimine pluss ostu tõendamiseks e-maili tagasi saatmine, mis on juba ka reaalsus ning kahjuks ei jää süsteemi juurutamine kindlasti ka selle taha.
– Välismaal peaks endiselt omama pangakaarti. Võimalik lahendus: Pangakaart on sul kodus ikkagi olemas, kuid jooksvalt sa seda ei kasuta ning võtad välja vaid reisil olles. Kui pangad sellest süsteemist huvitatud on, siis nii ka läheb.
– Sularaha kasutamine muutuks keerulisemaks. Võimalik lahendus: Sularaha kaotamine.
– Täielik kontroll minu kulutuste üle ja iga ostu korral minu identifitseerimine. Võimalik lahendus: Rahva veenmine, et see on OK.

Kaks viimast teevad mulle kõige rohkem muret. Nimelt on niikaua kõik OK, kui ise muidu mingi sussermeister ei ole, kuni ühel ilusal päeval sooviksin osta midagi tõeliselt lolli, nagu näiteks ühe hiiglasliku puldiga juhitava auto, kuigi mul lapsi ei ole. Aga piisab isegi kassa juures olevast snikersipakist, sest ka see võib iga kell panga arvates mittevajalik olla. Nimelt on probleem selles, et pank teab, et mul on kodulaen ja pank teab, kui palju ma teenin. Ühtlasi teab pank ka seda, kui palju mul elamisele kulub ning kehvemal kuul ei pruugi pank “lubada” mul enam seda puldiautot osta, sest ta näeb, et sellest võib probleeme tekkida. Kindlasti ei saa siinkohal takistuseks inimese õigused, sest ka pangal on õigused. Näiteks saab alati viidata õigusele kaitsta oma huvi laenu näol või mõnele muule väga huvitavale õigusele, mis minu õigused ära nullib. Vahet pole, et võibolla olin ma sellesama puldiauto juba enne poodi tulekut kallimalt kellelegi maha suutnud müüa või muud säärast loomingulist tegevust arendada üritasin ning tänu panga tegevusele suundun löödud näoga järgmisel päeval tagasihoidlikule palgatööle, kus minu maksudejärgne tulu on väljaarvutatult kujunenud mulle “eluks piisav”, kustutades mälust unistused paremast elust.

Isegi kui pank otseselt ei keela mul selle “mõtlematu” ostu tegemist, saab ta mind mõjutada – näiteks tuua välja, et teises poes on samaväärne kaup müügil palju odavamalt ja sarnaselt teatele: “Kaardiga oleks sul juba makstud!”, öelda mulle, et teises poes on sama asi odavamalt müügil. Õnneks pole sellest muidugi huvitatud kaupmehed ja selles mõttes nad vähemalt ei teeks koostööd. Kuid olen kindel, et näiteks leiva, piima jms ostmisel saaksin hiljem ikkagi oma postkasti pangateate, et “Luba, kallis klient, me aitame sul säästa! Osta edaspidi oma leib, piim jms hoopis teisest kauplusest, sest seal on see odavama hinnaga. Kui sa seda ei tee, oleme sunnitud tõstma sinu laenuintressi 0,2% võrra, sest tunneme oma rahapaigutuse ohustatuna olevat. Päikest! Sinu kliendihaldur.”

Ilmselt sel hetkel lähen ma oma autosse ja kuigi minu e-politseiaparaat fikseerib hulgaliselt rikkumisi, pole hiljem neid trahve minu käest võimalik küsida. Mitte, et ma depressiivne oleks. Lihtsalt elu on selline.

Lugedes ajalehti selgub, et minugi poolt märgatud 100W pirnide puudumiseks poest on väga mõjuvad põhjused.
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=186463

Aga mis veelgi tähtsam, lugedes sama artikli juurest kommentaare ma näen, et enamus inimesi on täiesti rahul sellega, et neid sunnitakse järjest rohkem raamidesse. Mina ei soovita kuhugi joosta ega neid lampe koju kuhjana valmis osta, sest mitte lampide tuhmumine ei ole probleem vaid sära tuhmumine inimeste silmades. Pikas perspektiivis ei aita see 100W pirnivaru mitte midagi ja on tänu ette kulutatud rahale pigem finantsiliselt kahjulik tegevus. Näib, et pikas perspektiivis saame/jääme kõik hoopis orjadeks.

Kuid arendagem seda keskkonnaohu mõtet pisut edasi ja vaadelgem ka teisi eluvaldkondi. Minu nägemuses tegelikult on lisaks heale valgusele ka reisimine väga ohtlik. Reisimisel tekivad EL kodaniku jaoks vähemalt sellised riskid:
1. Terviserisk – välismaal on palju haigusi liikvel.
2. Terrorismirisk – välismaa riigid on väga terroriohtlikud.
3. Röövimis- ja vargusrisk – kurjategijaid on palju tänavatel.
4. Juhusliku kuuli risk – välismaal tulistatakse tänaval ja pommid lõhkevad.
5. Identiteedirisk – välismaal olles väheneb sinu eneseteadlikkus.
6. Kultuuririsk – välismaalased toovad minu kaudu meie riiki palju paha kultuuri.
7. Veel mõned riskid, mida ma välja ei suuda esimese hooga mõelda.

Seetõttu on väga mõistlik turvalisuse kaalutlustel lähiaastatel oluliselt piirata reisimist. Selleks teen ettepaneku EL-st välja reisimissoovi korral uurida põhjalikult inimese tausta (risk nr 2 ja 6, eksole) ja mitte lubada igaüht piiri taha siia terrorit ja madalat kultuuri tooma. Ka korraliku tausta korral võiks piirata reisimist selles mõttes, et hästi vähe piiri taga käidaks, sest muidu tulevad inimesega kaasa pahad haigused, ohtlikud tooted, rumalad mõtted jne.

Seetõttu teen ettepaneku juurutada erinevad passid. Ühega saaks reisida EL sees ja olla nn kodanik. Teisega, kui läbi mingi ime see saada õnnestub, saaks EL-st välja reisida ja neid passe võiks siiski jaotada vaid välisteenistuste ametnikele, pangajuhtidele ja teistele multinatsionaalsete ettevõtete kõige kõrgematele juhtidele ning omanikele. Luurajaid ei maksa ka unustada.

Tõeline vabadus on pikas perspektiivis aga see, kui suudame lõpuks tänu meediale mõtlema ja sügaval sisimas mõistma hakata, et reisimine ongi ebavajalik ja vastik ressursiraiskamine ning iga piiriületaja on juba seetõttu terrorist ja paha inimene, et ta piiri ületab.

Tagasi Liitu!