Ma tean, et see on väga ebaoriginaalne pealkiri, aga paremat ka pähe ei tulnud. Tegelikult võiksin siinkohal pikemalt pajatada hoopis sellest, kuidas olen taaskord kogenud füüsiliste maailma mõõtmete olematuks kahanemist, sest näib, et peaaegu kõik toimingud saab tänapäeval teha ära interneti, telefoni ja faksiaparaadi abil.

Nimelt võin tänaseks avalikustada, et kui normaalsed inimesed tulevad Hiinast tagasi suveniiride, armukeste või haigustega, siis mina tulin Hiinast tagasi Saksamaalt ostetud autoga. Mitte, et ma sellega Hiinast Eestisse sõitnud oleks. Ei, mul lihtsalt õnnestus Hiinas viibides osta Saksamaalt auto, teha selle eest ülekanne ja organiseerida oma venna kaasabil transport Saksamaalt Eestisse. Enam rohkem distantsilt ei oleks ma seda kuidagi teha saanud ja see on lihtsalt hämmastav.

Kuidas selline asi juhtus? Kõik oli väga lihtne. Parandamatu vanatehnikahuvilisena jälgin vabadel hetkedel ikka mobile.de kuulutusi. Nii mõnigi kord hakkavad silmad peas pöörlema, aga tavaliselt kulub mitmeid kuid enne kui mõni auto tõsiselt kripeldama jääb. Juba esimesel pühapäeval oli Hiinas hotellis istudes nii igav, et otsustasin tavapärase otsingutuuri läbi teha. Ja ennäe imet, täiesti juhuslikult märkasin uut kuulutust, mis oli just nädalavahetusel üles pandud ja milles müüdi ilusat nahksalongiga 1992. aasta W201 kerega MB 190E 2,3 autot. Minu esimene Mercedes oli umbes 10 aastat tagasi 1988. 190E ja ma olen sarnast autot endale alati jälle tahtnud. Seega oli tegemist alatu löögiga allapoole vööd ja kuigi masinal on manuaalkäigukast, ei peleta see väikse Mercedese puhul mind niiväga, et ma ei oleks nõus temaga sõitma. 

Kuna pühapäeval türklasele helistada oleks olnud väga imelik, saatsin kannatamatusest värisedes oma vennale e-kirja, milles teatasin, et ostan selle auto ära, kui müüjaga hinnas kokkuleppele saan. Vend muidugi üritas rahustada, et milleks teda tarvis on jne, aga mul olid jälle tabletid võtmata ja see jutt ei mõjunud kuidagi üldse.

Öösel magasin halvasti. Esmaspäeva hommikul mõtlesin esimese asjana välja kellaaja, millal türklasele helistada. Kahjuks on Saksamaa aeg Eesti omast veel tund aega erinev, seega helistasin kogemata Saksamaa aja järgi kell 8 hommikul. Müüja alles magas kodus, ajas unesegast juttu, aga vähemalt vastas avameelselt seisukorra kohta. Sain teada, et kere olevat korras ja värvimist tahab vaid kapott. See oli tõsi ja auto on täna juba värvimises. Tegelikult tahtsid värvimist veel ka stangede mustad osad. Ühtlasi olevat põrandalt puudunud vaip pesus. No minuni see vaip ei jõudnudki, aga see selleks, sest eile ostsin 500 kr-ga selle juba ühe üle katuse käinud auto küljest asemele.

Igatahes tegin tol hetkel müüjale oma pakkumise – 21% madalama kui kuulutuses seisis. Ilmselgelt sai pakkumine kaugelt liiga kõrge, sest selle peale muutus müüja korraga nii virgeks nagu oleks klaasi külma vett vastu vahtimist saanud ja teatas, et tema hind on 100 EUR kallim. Deem! Kuna selleks hetkeks ma juba tundsin piinlikkust, et ta nii vara üles ajanud olin, ütlesin ise Hiinas vormivalmistaja koosolekulaua taga istudes, et see sobib ja ostan auto ära, saatku ta ainult faks auto andmetega, kui millalgi kontorisse jõuab.

Hiina riigis olles ei õnnestunud mul kordagi SMS-e oma telefonist välja saada. Seetõttu olin sunnitud umbes poolteist tundi hiljem automüüjale uuesti helistama, et talle faksinumber öelda. Selleks ajaks oli kodanik toibunud ja aru saanud, et ta oleks tegelikult ka rohkem sellest autost välja pigistanud, sest talle olevat palju kõnesid vahepeal tulnud. Paraku on imelikul moel tavaliselt kõik türklased üsna aumehed ja seegi teatas mulle, et kuna ma olin esimesena helistanud, reserveeris ta auto minule ära ning samal päeval võttis ta selle ka internetist maha.

Saabunud faksi põhjal tegin passikoopiast saadud kerenumbri järgi kerge taustakontrolli ja selgus, et auto varustus ja versioon klapivad pildil nähtuga. Hooldusajalugu ei viitsinudki uurida, sest nii vana auto puhul on juba see ülikõva, et tal üldse mingi hooldusraamat kaasas oli. Kuna andmed klappisid, teostasin pangaülekande (imelikul kombel õnnestus kogu summa igasugu päevalimiitide jms pangajamata seekord ilusti üle kanda)  ja helistasin müüjale üle, lubades, et järgmise nädala teisipäeval võtab treiler auto peale.

Nii siiski ei läinud ja tegelikult sain masina kätte alles eelmisel reedel, sest praegu pole väga lihtne ühtainsat treilerikohta saada – nii massiliselt veetakse autosid Eestisse ja vedajaid on masu tõttu vähemaks jäänud.

No ja nüüd ma siis olengi jälle õnnelik autoomanik. Mul pole õrna aimugi, kus teda hoida, sest garaažikohti mul tema jaoks ei jätku. Muidugi läheb seegi auto kohe ka müügikuulutustesse üles, kuid vaatamata asjaolule, et ilusa auto kohta ei ole ta kallis, on selle konkreetse auto hind ikkagi umbes 10 000 kr kõrgem Eesti turuhinnast. Turul valitsev olukord on muidugi masendav, aga tavakodanik eelistab sageli valida masendava seast, mitte maksta palju rohkem korraliku auto eest. Seega kiiret müüki ma ei looda.

Reedel ja laupäeval tegin ka mõned proovitiirud linnapeal ja Tartu ümbruses. Vigu on, nagu vanal autol ikka, aga üldiselt võib rahule jääda ja paistab, et selle auto läbisõit võib isegi tõele vastata, sest nii korraliku veermikuga Mercedeseid kohtab haruharva. Selle kevade vanatehnikaprojektiks on ta täiesti kindlalt igati sobiv sõiduriist.

Lisan igaks juhuks ka mõned pildid kujunenud olukorra illustreerimiseks: