Hei, rohelised! Te olete ikka väga valel teel rääkides arenenud ühiskondadele, minule ja miljonitele teistele USA või Euroopa Liidu inimestele jääkarude ja teiste loomaliikide väljasuremisest, kui me samal määral tarbimist, õhu saastamist ja ressursside raiskamist jätkame. Teie strateegia ei tööta absoluutselt ja kui te tahate midagi üldse saavutada, siis peate küll kannapöörde oma töös tegema. Ja seda KOHE, kui teie arvates muidu on hilja!
Meid, oma olmehüvede otsas mõnulejaid ei huvita mingi mõttetu niiske koonuga, aga pahasti lõhnav loom kuskil kaugel maal ja iga kell valiksime oma koju võimsama kliimaseadme, kui see tähendakski valgekarvaliste mõmmikute või vaalade planeedilt haihtumist. Eks neid on ju filmitud juba ka ja loomaaias näeb vast ikka. Ja kui ei näegi – no mida ma siis tegelikult kaotanud olen? Tuba on mul ikka valge, meelelahutust, multimeediat ja internetti pritsib igast august ja muresid tegelikult ei mingeid.
Veelgi enam, kui te arvate, et meid see kõik üldse kõigutab, siis te eksite tõesti rängalt ja teil pole aimugi, kui väga ükskõik meil sellest kõigest on. Meil ei jätku isegi kaastunnet miljonist kliimakatastroofides hukkuvast asiaadist või aafriklasest hoolimiseks. Ja kui te arvate, et see on nali, siis arvake uuesti. Me ütleme selle uudise peale võibolla: “Oi jah, pahasti küll,” ja jätkame rohkem sellele üldse kunagi mõtlemata oma majanduskasvuprognoosi graafiku uurimist.
Miks me peaks mingitest elukatest või jumala võõrastest inimestest kusagil kaugel hoolima, kui meil siin lähedal on ka igasugu ilgeid probleeme, et autodele ei jätku kütust, inimsuhted on keerulised, kinost mitte midagi huvitavat ei jookse jne?
Meie rahvusringhäälingu uudiskünnise ületab 20 inimesega kuristikku kukkuv buss kusagil Puerto Ricos, aga tegelt pole meil aimugi, kui mitu tuhat last täna jälle Aafrikas nälga suri. Ja see meid ei huvita ka, sest kuristikku kukkusid ikkagi turistid, kes oleks ju vabalt võinud olla inimesed meie hulgast, eksole. Inimesed suure algustähega. Mõistate?
PÄRISELT KA, kas te ei saa aru, et me teeme täpselt teie moodi kaastundliku näo, aga sisimas absoluutselt ei hooli?
Ja me teame täna, et me ise saame raudselt hakkama. Kui tarvis, võtame enne kodust välja minekut varnast suu ja nina ette respiraatori. Kui tarvis, sööme täissünteetilist toitu või süstime otse veeni. Bakterid ja orgaanika ongi kuidagi vastik tegelikult.
Kui te meile ei ütle, et me sureme kahe aasta jooksul kõik ära, siis meil on jumala kama, mis vahtu te oma keskkonnakaitsesat ja planeedi päästmisest ajate. See ei puuduta meid ja me pealegi ei usu teid nagunii. Ja ma ei valeta siin üheski lauses. See kõik ongi täpselt nii, kui meie, arenenud ühiskonna arenenud inimesed julgeme piisavalt sügavale enda sisse vaadata. See on valus tõde, aga see on tõde ja ma julgen selle välja öelda.
Palun siis öelge meile, et me sureme ära, sest muidu te seda planeeti küll päästa ei suuda.
Veel veini, palun. Prantsuse oma.
Kurb, aga tõsi, tõsi aga kurb…
Hääd veini mekkimist sulle:)
Vaata neid videosid siis sinna kõrvale – http://www.storyofstuff.com/film.php
Sama asi eesti keelsete subtiitritega.
http://www.overstream.net/view.php?oid=txi6uiuktuij
Tõsi tõesti.
Samuti on kurb, aga tõsi see, et Eestis ühe inimese auto alla jäämine on protsentuaalselt samaväärne Indias või Hiinas 1000 inimese mudalaviinis uppumisele. Vot see ületab ka meie uudiskünnise (tavaliselt).
Aga hoopis teine teema on see minumeelest, et miks Aafrikas või Aasias inimesed nälga surevad? Miks nende elatustase on nii halb, et meil keelatud mürgine kütusetootmise jääk seal rõõmuga vastu võetakse ja autodes ära põletatakse?
Paratamatu on see, et raskused sunnivad inimest pingutama ja kui elu on lihtne, muutub inimene laisaks. Nii täpselt on juhtunud ka meie maailmas – soojades maades on inimestel oluliselt lihtsam elada, mistõttu nad ei pea muretsema homse pärast ja elavad praktiliselt samamoodi, kui on elatud aastatuhandeid.
Paraskliimas ja külmemates kohtades peab aga pidevalt homse (ja tuleva aasta või veel pikema tuleviku) pärast muret tundma, mis on tinginud meile soojade majade, kõrgtootliku põllumajanduse ja 8-tunnised tööpäevad, sõltumata meie niipalju halvemast kliimast.
Usun, et kiviajal tõesti nii mõnigi lõunamaalane naeris meie rahvaid kuulsate sõnadega: “Oleks oma kromanjooni-perse võind Havaile viia”.
Vaatasin kunagi filmi Kuubast. Seal inimestel ju nii halb elada, et pidevalt tükivad eluga riskides üle lahe USA poole parvetama. Filmis aga selgus kurb tõsiasi – kord juba USAsse jõudnud kuubalased ei tundnud ennast seal sugugi paremini ja nii mõnigi kahetses tulekut, kuna seal pidi ju tööle hakkama. 8 tundi päevas töötama, et oleks elamine ja võimalused. Kuubal oli ju nii, et kui 3 kala päevas kätte said, võis siestat pidama hakata.
Vot see on see, miks mul on raske neile vahel kaasa tunda.
Ma muidugi ei räägi sellest, kui mingi sõjapealiku käe all tema rahvas nälga sureb, kuna valitsejal on tarvis oma AK-47 üle kullata.
Enamasti oleks aga humanitaarabi asemel vaja hoopis laisklejad tööle peksta (ja õpetada neid seda tööd tegema).
Laas