Mulle meeldib vabadus. Vabadusest rääkis isa tundide viisi ja peaaegu alati jõudis sinna välja, et vabaks saab raske tööga ja ega vabadust kuskilt võtta pole isegi siis kui tundub, et võiks nagu olla. Teema polnud üldse poliitiline – pigem isikliku vabaduse käsitlus. Lapse jaoks vabadus = suures osas raha, sest raha eest sai ju šokolaadi ja mänguasju ja isegi musta turu hämarat kraami. Mis sa hing siis veel tahad kui raha, eksole. Mulle tehti juba väiksena selgeks, et raha = töö ja seetõttu ma miskipärast usun siiani, et edukusel on pigem seos töökuse kui õnneliku juhuse või nahaalsusega, nagu mõned väidavad. Kuidas meie pere minu lapsepõlves raha sai? Peamiselt kasvatas kurke. Tegemist oli Nõukogude Liidus ühe vähese aktsepteeritava ettevõtlusvormiga ning seetõttu said juba lapsena ka minule kapitalismi alused pisut selgemaks. Mis siis, et ega kapitaliga midagi eriti selles mõttes teha ei olnud, et oleks aktsiaturul möllanud või riskikapitalist olla saanud. Pigem nõudis toonane ettevõtlus vanematelt ikka uskumatut töökust. Siiski jõudsime juba paradoksini. Kui vabadus = raha = töö, siis kuidas saab ikkagi olla, et töö = vabadus. Kurat küll!

Uskumatult keeruline lugu, kuid tol hetkel huvitas mind ilmselt rohkem trossi vahendusel “puldist” juhitav mänguauto, millel kõvemini keerates rool katki läks kui sellise paradoksi lahendamine. Kurkidega 05 Žiguli tagaistmel Leningradi sõita oli ka äge – sai vastutulevaid käruga autosid kokku loetud, võileibu süüa ja termosest kaasa võetud teed juua. Mõnikord osteti teeäärsetest putkadest šaslõkki, mis vabalt kurku minema tükkis. Tagasitulles aga võeti peaaegu alati arbuus kaasa ja elu oli nagu lill. Vähemalt lapse jaoks.