Kui suureks saan, siis ehitan endale täitsa oma projekti järgi kõige ilusama maja. Kahekorruselise ja suure, sest ainult väga rumal inimene ehitaks midagi nii tähtsat küttearvetele mõeldes. Ja loomulikult võtan suurena endale kõige kenama heledate juustega naise, kes kannab ainult ilusaid kleite ja kellega hakkame oma majas õnnelikult koos elama.
Kindlasti sünnivad meil lapsed ja neid ma küll kunagi maja värvima või mõnd muud paha tööd tegema ei paneks. Tüdrukule ostaks nukke, poisile võrri ja paluks neil olla lapsed nii kaua kui vähegi võimalik.
Kui suureks saan, ostan endale ägeda auto. Umbes nagu K.I.T.T. või DeLorean. Aga kuna otsustamine on raske, siis võibolla ostan isegi mitu autot, sest kui ma suureks saan võin vabalt hakata kasvõi autosid koguma. Mingil juhul ei kavatse ma selle raha eest igasugust muud jama, näiteks uut voodit või ülikonda osta.
Kui suureks saan, siis hangin endale üldse täpselt sellised riided nagu ise tahan ja teen sellise soengu nagu tahan ja keegi ei saa öelda, et poisid pikki juukseid ei kanna. Vaadake näiteks MacGuyverit või Dima Bilan’i või Jaak Joala’t. Igati moodsad mehed. Kuulsad veel pealegi.
Kui suureks saan, võin oma toa kujundada nagu ise tahan ja olla üleval nii kaua kui tahan. Suured inimesed on ikka rumalad küll, et sunnivad ennast magama kell 11 õhtul ja siis sunnivad ennast iga päev kell 7 hommikul ärkama. Sama hästi võiks olla üleval näiteks isegi kella üheni öösel ja magada hommikul natuke kauem. Ega ööpäev sellest lühemaks muutu ja kindlasti leidub töökohti, kus ei pea nii vara kohale minema, sest töökohti on üldse tuhandeid. Milleks siis suurena sedavõrd olulises asjas nii vale valik teha?
Kelleks ma suurena saada tahan? Rallisõitjaks või lauljaks muidugi, aga veel parem mõlemaks korraga.
Ma tõesti ei jõua enam ära oodata millal suureks saan. Päriselt kah.
Mis saa siis ootad? Hakka aga pihta kuskilt otsast – poisile võrr peaks ju suht lihtne olema realiseerida, ära osta enam ülikondi ega muud jama, juuksuriga jäta ka sõbralikult hüvasti ning hakka soengut ootama:)
Laulmise osas… ei ole hetkel kursis, kusmaal need superstaari eelvoorud on ja kas saad sinna veel kandideerida.
Aga unistama peab:)
Need Ben10 kellad on ka peaaegu nagu K.I.T.T.-i auto juurde kuuluvad. Alusta sellest. Väikeste sammudega suureks saamise poole! 🙂
Eks ma ju tegelikult olen juba algust teinud ka selle kõigega:P
Heledate juustega naine juba on, üks laps ka olemas. Autosid on rohkem kui garaažikohti ja selles mõttes nagu edeneb, eksole. Pikki juukseid ma enam nüüd ei tahakski.
Aga tegelikult, mis ma selle jutuga üldse sügavamalt mõtlesin ja mida väljendada soovin, on asjaolu, et suureks saades lisandub üks asi, millele väiksena unistades ei mõtle – vastutus teiste ees. See keerab kõik pea peale.
Peamiselt on meil vastutus oma lähedaste, aga ka enese (täis kõhu) ees ja seetõttu oleme sunnitud mahtuma ühiskonna raamidesse, mis aga tähendab väiksena ägedana näinud tegevustest, väljanägemisest ja ka asjadest loobumist. See on väga kurb.
Vastutus on tavaliselt pöördvõrdelises seoses vabadusega. Vastutuse vähendamiseks ja vabaduse suurendamiseks on minu viimase aja nägemuses ainus võimalus suurendada oma sissetulekute sõltumatust isiklikust käitumisest ja olemusest. Selles mõttes, et kui “ära pööran”, on teistel vähemalt sama elustandard tagatud.
Tähendab, kui ma tahan, et mu sissetulekud ei väheneks sellest, kui kavatsen täna välja näha nagu hipi ja ebaviisakale kliendile halvasti öelda, ennast lihtsalt täis juua või ilusal suvisel tööpäeval garaažist auto võtta ja Rõngust läbi hoopis Leetu sõita, peavad mu lähedased ja mina ise saama oma sissetuleku sõltumatult minu käitumisest.
Ainult passiivsed tulud võimaldavad sellist vabadust. Ja seetõttu ma väga loodan, et jõuan selleni enne kui olen liiga vana ja enam midagi ei taha.
Elu on ainult üks kord elamiseks.
Mulle meeldis, et algsest postitusest võis igasugu mõttekäike välja lugeda:)
Kusjuures ma leian, et see on täiesti hämmastav kui lihtne on näiteks mängida “Monopoli” või “Cashflow”-d ja täiesti korrektselt aru saada, et passiivne tulu on see “mis loeb” aga peale mängu lõppemist elada oma elu täpselt vanamoodi edasi:D
Kas pingutus ja “kastist välja” tulemine on tõesti nii raske, et me ei taha seda proovidagi? Kas meie vanad programmid, mis ütlevad, et üks õige ja väärt mees “teeb kõvasti tööd” ja selline on elu?
Minu jaoks on igatahes kõik see väga kuidagi üle kivide ja kändude tulemas… usun, et tunneme selles osas ennast täpselt samamoodi:)
Aga ma olen täiesti kindel Tauno, et me jõuame selleni. Tuleb unistada ja siis oma unistused teoks teha. Lihtne! 🙂
Janar, Tauno kommentaaris on vastus sinu küsimustele – vastutus lähedaste ees ja see, et päris elus ei saa “Restart level” teha, tingivad selle, et kastist välja rabelemine peab kohe esimesel korral õnnestuma ja ei tohi juhtuda neid “Krt, see Raeplatsi krundile ehitamine on nii kallis, et ma maksan igal tiirul teistele rendiks rohkem, kui ise teenin”-olukordi, sest siis kannatavad lähedased.
Selle pärast nii paljud kõhklevadki ja valivad turvalise palgatöö ja kes üritabki, teeb seda väga-väga ettevaatlikult, et mitte komistada.