On üsna tõenäoline, et millalgi ta tuleb. Aga millal ja kuidas? Millal lõpeb globaalne jõudude konsolideerimine võrdväärseteks vaenupoolteks ja kas kolmas maailmasõda tuleb riikide, uskude või korporatsioonide vahel? Neile küsimustele ei tea vastust loodetavasti veel keegi.

Orwelli raamatus “1984” oli maailmasõda igikestev ja vahetusid ainult liitlased. Sõda oli ideaalne kontrollivahend ja see, kas sõda päriselt oligi või ohjati selle kujundatud situatsiooni abil efektiivselt masse, jäi selgusetuks. Mul on tunne, et see võib pikas perspektiivis tõeks osutuda, kuid praegu on selleks selgelt liiga vara. Huvigrupid on kõik kuidagi liiga jõuetud. Tasakaalu ei eksisteeri.

Võidurelvastumine on väidetavalt pärast NSVL kokkuvarisemist lõppenud, ent eile kuulsin raadiost, et Hiina katsetas edukalt raketikilpi ning sedagi, et Hiina on avaldanud halvakspanu USA otsusele müüa Taiwanile sõjatehnikat. Postimees kirjutab samuti, kuidas Bulava rakett saab kohe-kohe töökorda ning sellega saab massiliselt inimesi tappa tervelt 8 000 km kaugusel. Kiiduavaldused ja kauakestev aplaus, mõned saadikud tõusevad püsti.

Võibolla ei olegi kolmas maailmasõda see, mis jääb kestma? Ehk saab see olema neljas või viies? Ma ei ole pessimist, pigem realist. Inimene on kiskja ja seetõttu lahendab erimeelsusi kiskja moel. Praegugi oleks sobiv hetk üheks toredaks maailmasõjaks, sest maailmamajandus on katki, USA ei ole ilmselt nõus võitluseta loovutama globaalse liidri rolli ning üldse on väidetavalt inimesi planeedile liiga palju kogunenud. Arenenud riikides ei tehta enam tööd, vaid kirjutatakse ja loetakse blogisid. Kahtlane, kas laisk ja pehmeks muutunud eurooplane või jänki enam oskakski füüsilist ülesehitustööd teha, või tuleks esimest tellist ja kellut nähes lagedale mõttega, et las hiinlased teevad ära, arvestamata asjaolu, et USA võlg Hiina ees on juba nii suur, et peatselt peaks Obama kõik oma töötud hoopis tasuta Hiinat üles ehitama saatma. Samal ajal ei tasu unustada ambitsioonikat Indiat ja uhket Venemaad. Huvirühmad on pinges – konfliktide tõenäosus suureneb.

Ma ei näe ühtegi takistust, miks kolmas maailmasõda ei peaks algama just Hiina ja USA omavahelistest pingetest. Põhjuse konkreetseks sõjategevuseks võiks anda näiteks Põhja-Korea, kes on piisavalt sõjakas, kuid samal ajal kommunistlik riik. Oletame näiteks, et Lõuna-Korea ja Põhja-Korea vahel puhkeb konflikt. Kuna tegu on eepilise kommunistid versus kapitalistid võitlusega, võiks sellesse olukorda sekkuda USA. Nähes kommunistidele tehtavat ülekohut saaks sellest tuld Hiina, kes nõuaks kogu USA riigivõla tasumist, Taiwani päriseks endale ja üldse kõike, mida küsida oskab. USA keeldumisel asuks Hiina usinasti Põhja-Koread toetama, mis annaks põhjuse kuulutada välja relvastatud konflikt (samuti tuntud kui sõda) Hiina Kommunistliku Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Venemaa, kes on seni seda kõike pealt vaadanud, saaks ometi põhjuse taaskord käised üles käärida ja pühas ürituses kaasa lüüa. Kuna USA = suures osas NATO ja NATO on kahtlaselt lähedal Venemaa piirialadele, saabuks kauaoodatud võimalus oma huvide kaitseks pisut vanal mandril mürglit teha. Euroopa Liidu riigid, olles NATO liikmed, alustaksid vastutegevust ning juba olekski kujunenud esimesed liitlased – USA + EL versus Hiina + Venemaa ja mõned väiksemad kommunistlikud riigid. Võibolla liituks veel mõned riigid, kes omavad tugevaid sidemeid eelmainitud huvirühmadega või omavad ise mingeid huvisid. Näiteks arvestades, et USA ning EL on pidevalt “rõhunud” nii kultuuriliselt kui majanduslikult lähisida riike, võiks nemadki pigem “teisele positsioonile” asuda.

Võib arvata, et tasakaal ei ole pärast seda enam päris paigas, mistõttu mõned või mõnedkümned aastad hiljem ja miljardi või paari jagu inimest vähem, saaks suitsevalt pinnalt alata uus, motivatsioonist nõretav majanduskasv.

Kuid tuli tuha all ei kustu. Nii nagu Saksamaa ei leppinud iial I maailmasõja tulemustega, ei lepi ka ühegi teise riigi uhkus iial saavutatud olukorraga. Iga sõda on ainult ajutiselt asendatud rahuga, sest kiskja vaen ei rauge. Niipea kui ollakse taas piisavalt tugev, et peremehele kõrri karata, seda ka tehakse. Seetõttu oleks inimkonna seisukohalt väga efektiivne sõja kui sellisega harjuda. Kõige turvalisem on sõda pidada siis, kui vaenujõud on võrdsed ja ise seda teavad, sest sel juhul ei kipu keegi üle pingutama ning on huvitatud optimaalsest ressursikulust, mis võimaldaks konkurentidega sarnaselt arenevat võimsust ja võimekust. Planeet Maa võiks pikemas perspektiivis vabalt jaguneda tänase Hiina mõjusfääriks, Venemaa mõjusfääriks, USA mõjusfääriks ja Euroopa Liidu mõjusfääriks. Aafrika on selgelt ülearu, seega saab keegi selle enda mõjusfääri. Samas kuhu jääb India? Me veel ei tea. Võimalik, et EL ei suuda ühtsena käituda ja laguneb tänu edukale rahvuslikule vägikaikaveole koost, mis teeb sellest territooriumist kiiresti Venemaa ja USA mõjusfääri osa. Võimalik, et India kasvab lihtsalt pärast kolmandat maailmasõda teistele järgi ning moodustab oma mõjusfääri.

Kuid nii kaugele pole mõtet ette vaadata. Katsuks esialgu kolmanda ja võibolla kõige mastaapsemat hävitust tõotava suurüritusega esmalt toime tulla, sest just praegu näib olevat parim hetk sellega pihta hakkata.

PS! Siinkohal ei ole tegemist sooviavaldusega, vaid võimaliku musta stsenaariumiga, mis inimkonda sama jaburalt jätkates juba lähiajal ees oodata võib.