Tean, et ruttan oma jutuga ajas ette, sest enne seda, kui ma tööle läksin, toimus veel midagi, mis minu finants- ja majandusalaseid vaateid kujundas. Kuid see võib jääda hilisemaks, sest minu enda jaoks on tänaseni hämmastav, kuidas minu elu 2000. aastal totaalse muutumise läbi tegi ja just sellest tahaksin ma täna pajatada.

Ilmselt oli see 2000. aasta varakevad ja ülikoolis ei olnud enam palju teha. Niimoodi aega surnuks lüües ja väga tihti ülikoolisõbra Martiniga autodest heietades jõudsime kuidagi selleni, et meil tuli idee soetada kahe peale Volga, mis esteetiliselt korda teha ja millega siis oleks hea kooli juures, aga ka mujal ringi eputada. Sellest ideest sai üsna kiiresti reaalsus ja kuigi mu isa kahe käega pead kinni hoidis, veeres ühel pärastlõunal Golfi järel nööri otsas mu isa autoaia juurde otse Elva lähedalt Hellenurmest valge Gaz 24, lintspidomeetriga ja üldse meile tundus väga äge. Seadsime eesmärgiks auto jaanipäevaks üle värvida ja sellele uus salong sisse õmmelda ning mootor korralikult tööle saada. Järgnesid pikad õhtud garaažis, kus Martiniga auto teatud osas demonteerisime, keretööd teostasime ja salongimaterjalid välja vahetasime. Sellest tööprotsessist ei hakka ma lähemalt rääkima, aga vaeva nõudis see kõik omajagu.

Samal ajal lõpetasin mina TÜ majandusteaduskonnas III kursuse kursusetööd ning minu juhendaja kutsus mind Tarkonisse, et pakkuda võimalust asuda ausale kvaliteeditööle. Ma ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest ma pean ütlema, et sel ajal olid minu sissetulekud sellised, et Volga projekt, mis läks kahe peale maksma paarkümmend tuhat krooni, oli täiesti võimalik, samuti jätkus mul raha kõige muu eluliselt vajaliku ning ka meelelahutuse jaoks. Raha teenimiseks ostsin ja müüsin juba siis autosid. Lisaks sellele teenisin mitu tuhat krooni kuus sellelt, et vormistasin riiki toodavatele autodele tolli ning hankisin ARK-st tõendarved. Seega elu ei olnud üldse vilets, kuid mingi aukartus päris töökoha teenimisvõimaluste ees sundis mind minema kokkulepitud päeval Tarkonisse, kus mulle minu tulevast tööd tutvustati.

Tegemist oli kvaliteedijuhtimissüsteemi standardite spetsialisti kohaga ning see kujutas endast sellist ala, millest mul igasugune ettekujutus puudus. ISO 9001 standard oli minu jaoks tundmatu teos, samuti ei saanud ma üldse aru, mis asi see kvaliteedijuhtimissüsteem on või olema peaks. Siiski paistis, et tulevane ülemus on meeldiva iseloomuga ning õppimisvõimelise inimesena arvasin, et ma saan selle tööga kindlasti hakkama. Mäletan siiani väga detailselt kogu seda protsessi – ruumi, kus minuga töökohast vesteldi, mööblit, Tarkoni personalijuhti ja oma tulevast ülemust, Peetrit, kes rääkisid mulle ära, mida teha oleks vaja ja ilmselt uurisid ka minu kui töötaja võimeid ja omadusi. Seda viimast ma ei võtnud jällegi arvatavasti väga tõsiselt, sest mul ei olnud töökohta üldse tarvis ja seetõttu ma ei suuda meenutada, mida rääkisin. Ühel hetkel jõudis vestlus sinnamaale, et mulle tehti palgapakkumine. Mis te arvate, kui suur see oli?

Kui mu mälu mind ei peta, siis oli esialgseks brutopalgapakkumiseks 5 000 krooni.

Kuna ma käisin veel ka järgmisel aastal koolis ja kavatsesin tööle asuda poole kohaga, siis tähendanuks see ka poolt nimetatud summast. Ma ei saa ausalt siiani aru, kuidas ma tööle sattusin, sest see summa oli nii naeruväärselt väike (väiksem kui ühe müüdud auto kasum tavaliselt), et oleksin pidanud üldse mitte rohkem sellele mõtlema. Läksin ju kohale kindla arvamusega, et üle kümne tuhande ikka iga normaalne tööline teenib. Kuid ma ei suutnud “EI” öelda. Lihtsalt ei suutnud, sest kuidagi piinlik oli. Teised olid minu peale hulka aega kulutanud. Lisaks pani minule oma ootused kursusetöö juhendaja, kes Tarkonist töölt ära läks. Seega lubasin noore mõjutatava inimesena ennast vastumeelselt tööle. Võimalik, et sain siiski palga näiteks 6 000 krooni peale ehk 3 000 krooni poole koha eest, aga ma tõesti ei mäleta seda, sest see raha oli täiesti uskumatult väike.

See oli esimene kord, kui ma tõdesin, et arvatavasti ongi palgatööga raha teenimine ebanormaalselt raske. Mul puudus varem selline kogemus ja olin sellest ainult vanematelt kuulnud.

Tööle asusin sisuliselt järgmisest nädalast. Hommikul käisin koolis, lõuna ajal kihutasin sageli tolli ja ARK vahet, mille järel läksin tööle ning õhtul siirdusin garaaži, kus Martin juba pool päeva Volgat lihvinud oli. Öösel käisime Mac’ist läbi, võtsime mõned purksid ja hommikul hakkas kõik jälle otsast peale. Tööl kippus muidugi uni peale, aga sellest ei olnud midagi, sest minu töökoormus ei olnud ka väga suur, piirdudes dokumentide vormistama õppimisega, allkirjade hankimisega õigetelt inimestelt ja üldse sellise “ujuma õppimisega”. Palgatööga enamvähem harjumiseks kulus vähemalt aasta ning siiani arvan, et see ei olegi normaalne eksisteerimisvorm, kuid kogemuste omandamiseks oli see periood kindlasti kasulik.

Jaanipäevaks sai Volga valmis ja kuigi me temaga tehniliste probleemide tõttu sel päeval Tallinna ei jõudnudki, leidis see auto veel samal aastal kajastamist ajakirjas Tehnikamaailm ning sellest kõigest kasvas mõne aja pärast välja Eesti Volga Selts (vt www.volga.ee), mis tänaseks on igati elujõuline Volgaliikumine. Sõprusest Martiniga ning samas Volgas ühe tema tuttava tüdruku sõidutamisest arenes minu lähem tutvus selle tütarlapse, Janaga, ning tänaseks oleme päris ausalt õnnelikult abielus ning meil on juba 7-aastane poeg. Kusjuures oma pulmasõidu tegime alles üle-eelmise aasta suvel samuti oma isikliku Volgaga (see on minu arvult kolmas, aga päriselt esimene hea Volga).

Töökohast Tarkonis arenes välja koostööprojekt NPP Eesti kvaliteedijuhtimissüsteemi juurutamiseks, sellest omakorda tutvus, mis viis mind Tartus asunud Tarkonist 2003. aasta jaanuaris kvaliteedijuhiks Rõngusse Polimoon AS-i, mis täna kannab nime Promens AS. See oli üks esimestest ettevõtetest Eestis, mis sertifitseeriti tollase autotööstuse standardi, QS-9000, ning hiljem ISO/TS 16949 standardi järgi. 2003. aasta sügisel juurutas ettevõte tootmisse esimesed autotööstuse tooted ja meil on pidev otsekontakt autotootjatega nagu Volvo, Scania, General Motors ja Daimler-Benz, kelle tehaseid mina või mõni minu kolleeg aegajalt külastame ning selle kõige juures olemine on seni olnud motiveerivamgi, kui jätkunud palgatõus. Samuti sai sellest kõigest alguse sündmuste jada, mille tulemusena arenes sõprus Janariga, kellega koos täna Rahakooli ja mitmeid teisi lahedaid projekte teeme. Otsese kvaliteedijuhtimise juurest on mul õnnestunud liikuda pigem autotööstuse toodetega seotud arenduste ja projektide valdkonda, mis on kohati küll keeruline, kuid väga huvitav tegevus.

Sellest on juba ligi 10 aastat möödas ja ma ei teagi, kas 2000. aastal ütlemata jäänud “EI” on olnud pigem kahjulik või kasulik.

Ilmselt olen varanduslikus mõttes tänu sellele pigem kaotanud. Samas kogemuste, tutvuste, sõprade ja enesekindluse osas olen kindlasti võitnud. Kindlasti muutis see ütlemata jäänud “EI” minu elu täielikult ja täna ei oleks ma täpselt sama inimene, kes ma olen. Olen õppinud palju sagedamini “EI” ütlema, kuid pigem kaldun endiselt alati “JAH” poole. Tahan loota, et vaatamata kõigile “eidele” ja “jahidele”, isegi kui need ei osutu parimateks variantideks, areng tulevikus ei peatu hoolimata asjaolust, et iga mööduv aasta vähendab minu riskilembust ja õppimisvõimet ja suurendab harjumuste jõudu.

Sellest üle saamiseks tuleb edaspidigi ise aktiivselt samme astuda ja ennast aegajalt oma mugavustsoonist välja raputada öeldes uute väljakutsete ees eneselegi ootamatult: “Jah”.