Minu tükk EestimaadMul on selgelt meeles, et oli tavaline tööpäev. Ilmselt mingi rahulikum periood, sest tohutult kiireid lõpetamist vajavaid asju häirimas ei olnud. Jäin moniorist kõrvale vaadates silmi puhkama ja mõtlema – enda elu, raha, töötamise ja muu sellise olulise peale. Võimalik, et samal ajal olin teinud suuremaid kulutusi. Võimalik, et need kulutused olid mõttetud ja samas ikkagi suured. Ma ei mäleta seda, kuid mäletan täpselt, et tabasin end mõttelt, et olen inimesena halbade isikuomaduste vms tõttu võimetu teadlikult raha säästma seda kuskile pangaarvele kogudes. Mulle tundus, et ma suudaksin aastas säästa kümneid tuhandeid kroone, kui ma ainult sellega tegelda tahaksin. Umbes nagu suitsetaja võiks iga päev suitsetamise maha jätta.

Säästmise võimalikkus justnimelt “tundus” mulle üsna arvestatav, sest mingit eelarvestamist ma ei teinud ja kuludel silma liialt peal ei hoidnud. Samas olin märganud, et kui töö juures oli kiirem periood ja eraelus sellest tulenevalt kulutusi vähem, kogunes mõnel kuul pangaarvele täitsa korralik jääk, mis järgmistel kuudel jälle kiirelt sealt kadus. Selle raha säästmise asemel lõin need kümned tuhanded seni vabalt autode või muu sarnase peale laiaks. Üleüldse  oli mulle säästmise mõte kuidagi vastik – vanamoodne, ebapopulaarne, ihnsusele viitav. Sain aru, et kui ma midagi ei muuda, siis avastan ennast sama tegemast ka viie, kümne ja viiekümne aasta pärast, olemata sealjuures püsiva vara mõttes kuskile arenenud ning omamata mingit arenguperspektiivi.

See pidi muutuma. Kuna ma juba ütlesin, et säästmine tundus mulle liiga vanamoodne, otsustasin nimetada oma säästud ringi – investeeringuteks. See on hoopis lahedam väljend. Investeeringuid ei tehta tähtajalisele hoiusele. Pankade poolt pakutavad fondid jms olid minu jaoks selgelt liiga vähetootlikud. Aktsiatega on stabiilsel turul olukord üsna sama – stabiilne kasv ei eruta ja ei paku pinget. Seega välistasin enda jaoks regulaarsed maksed mingisugustesse fondidesse, kindlate summade eest aktsiate ostmise (milleks mul poleks ka distsipliini jätkunud) ning otsustasin proovida investeerida millessegi, millest ma midagi ei tea. Selleks oli kinnisvara. Üldse läks kinnisvara ostmine tol ajal järjest enam moodi ja regulaarsed laenumaksed igal kuul on piisavalt kohustuslikud, et vähemalt see osa oma sissetulekust õnnestub laenu korral selgelt säästa.

Kuna ma ei olnud kunagi lugenud Robert Kyosaki raamatut “Rikas isa, vaene isa” ja korterite hinnad näisid mulle sellel turul üldse täiesti müstiliselt kõrged, siis neid ma ei kaalunud. Samuti ei tulnud kõne alla majad, sest need on ikka palju kõvemas hinnaklassis, kui mina enda sissetulekuga oleksin lubada saanud. Samuti kaasneb nii korterite kui majadega amortisatsioon. Üks kindel asi, millega midagi eriti juhtuda ei saa ja mis pikas perspektiivis odavamaks muutuda ei tohiks, näis olevat maa. Maaga on see lugu, et elu liigub paratamatult linnastumise suunas. Linnad kasvavad pidevalt ning kolmekümne aasta pärast on Tartu või Tallinna piir kilomeetreid eemal sellest, kus ta on täna. Seega hakkasin otsima maatükki linna ääres. Hirmus mõttetult kallid olid. Eriti kalliks olid muutunud Tartu ja Tallinna veer, aga mingil põhjusel oli kallis ka Võru ümbrus. Ida-Virumaa on kahtlane piirkond. Lääne-Virumaalt on pärit Jana, minu abikaasa. Pärasti mitmeid kuid väldanud otsinguid vaatasin Rakvere ümbrust ja üks maatükk jäi silma – hea tee, linna piirist 5 km (mis on tänase Rakvere mõistes tohutult pikk vahemaa), kahel küljel naabermajad, elekter ka ligidal ning suurus pisut üle 3 ha. Paistis suhteliselt normaalne ja otsustasin ta ära osta.

Nüüd olen juba mitu aastat selle maatüki laenumakseid maksnud. Vahepeal on tulnud päris korralik majanduskriis, mis on kinnisvarahindadest kõvasti õhku välja lasknud. Seega minu näide ei ole kindlasti kõige õnnestunum versioon investeerimisest, sest tegelikult peaks sääraseid investeeringuid tegema just praegu, kui on turu madalseis. Kuid kas pikas perspektiivis ongi suurt vahet? Ma ei ole seda investeeringut teinud ju spekuleerimise eesmärgil ning kavatsen 20 aasta jooksul, makstes teatud lõivu pangale, selle maatüki täielikult välja osta ja alles siis realiseerida. Mulle pigem näib, et 20 aasta pärast ei mäleta paljud enam käesolevast majanduskriisist midagi. Käibel on ilmselt euro ja inimesed ostavad jälle ATV-sid, mootorrattaid ja ehitavad papist maju linna äärde. Rakvere on arvatavasti selleks ajaks vähemalt paari kilomeetri võrra kasvanud. Ehk olen ma liialt optimistlik, mis on sageli juhtunud, kuid miskipärast on mul tunne, et selleks ajaks on minu investeeringu väärtus mitmekordistunud. Isegi kui nii ei lähe, siis on mul selleks ajaks vähemalt midagi oma lapsele pärandada.

Muidugi on täiesti reaalne variant, et vahepeal tuleb sõda ja kogu kinnisvara natsionaliseeritakse. Siis on nagunii kõik investeeringud mõttetud, kuid muutuvad ajad, muutuvad riigikorrad. Kunagi äkki saab minu lapse-lapse-lapse-laps sel juhul tagastatud pärandi Rakvere linnas? Miski pole võimatu.

Selle konkreetse maatüki maksed on sisuliselt nii väikesed, et ma ei tunnetanud mingit vahet oma väljaminekutes sellest hetkest, kui esimesi makseid tegema hakkasin. Niimoodi, ilma suurema riskita, on mõnus laenu võtta, sest päris kindlasti ei osutu töökoha kaotamine nii suureks probleemiks, et seda laenu ära teenindada ei suudaks. Vastasel juhul oleksin kogu selle raha igal kuul ära kulutanud sama moodi nagu varem. Arvestades paljude noorte inimeste heitlikku iseloomu, võiks sellisest iseenda poolt tekitatud sunniviisilisest igakuisest investeerimisest olla päris paljudele abi. Minul küll oli.

See oli minu esimene investeering, millega kaasnes kindel raha paigutus igal kuul ja peab ütlema, et seni olen vaatamata ümber toimuvale kaosele ise jätkuvalt rahul. Kahju on sellest, et ma ei saa tõesti iga päev vaadata, kui palju mu raha fondi kogunenud on. Täna vaadates näeks see ilmselt välja nii, et olen kaotanud 50% investeeringust. Kuid pikas perspektiivis see kindlasti nii ei ole. Lisaks on sedasorti investeering kuidagi hingele hea – mulle reaalselt kuulub midagi, mida ma saan ja tohin kasutada nii nagu hing ihkab. Muidugi saab jälle öelda, et pikas perspektiivis oleme kõik surnud, kuid ka pensionifondid jms säästude kogumise võimalused ei ole just lühiajalist laadi. Seega tegelikult vahet pole.

Puht subjektiivselt ja emotsionaalselt on aga hästi hea tunne, kui mõnikord Jana vanematele külla sõites “oma maalt” perega läbi käime. Juba see on minu jaoks palju väärt.