W126 kerega Mercedest esitleti esmakordselt 1979. aasta septembris rahvusvahelisel autonäitusl Frankfurdis. Selleks ajaks oli siinkirjutaja juba 4-kuune ning neljakäpukil käima õppimiseks kulus veel umbes 3 kuud. Kui W126 kerega toonasest mitte küll ametlikult sedasi nimetatavast S-klassi Mercedesest 1985. aastal mudel 560 SEL ilmavalgust nägi, jäi see Rolls-Royce’ile ja teistele eneseteadlikele Briti autodele ilmselt alla vaid hinna poolest (kuigi ma pole seda kunagi täpselt uurinud) ja oli päris kindlasti erinevalt eelmainitud Briti markidest parim seeriatoodangusedaan turul üldse. Seda küll mitte kauaks, sest üsna samal ajal startis ka uus BMW 7-seeria ja tee mis sa tahad, tuleb tunnistada, et 7-seeria auto oli omas ajas palju moodsam ning samuti lausa uskumatuid mugavusi, sealjuures aga ka sõiduomadusi pakkuv suursedaan. Siiski jäi 560 SEL ja w126 kerega Mercedes üldse riigijuhtide, naftašeikide, Yakuzade ja filmistaaride autoks veel pikkadeks aastateks, kuni ta 1991. aasta sügisel järgmise monumentaalse sedaani, W140 kerega S-klassi poolt välja vahetati.

Minu kõige suurem kiusatus (sest ta on pisut üle 5 meetri pikk) on osta just praegu, kui üleilmne majanduskriis on hobiautode hindadest võrdlemisi karmilt üle käimas, endale nurka seisma Mercedes-Benz 560 SEL. Just nurka seisma, sest ega nii jõukas ma ei ole, et temaga sõita jaksaks arvestades kõiki neid remondi-, hooldus- ja muid ülalpidamiskulusid. Ma ei tahaks kallist, aga see auto peaks olema musta värvi, sileda kerega ja mitte väga suure läbisõiduga. Umbes nagu see siin:

Mercedes-Benz 560 SEL

Mercedes-Benz 560 SEL

Õnneks pole mul sellist vaba raha kuskilt võtta. Vastasel juhul broneeriksin juba lennukipileteid, sest neid autosid on Saksamaal veel teisigi ja ma ei usu, et nad peagi alla 10 000 EUR maksavad. Ja parem ongi. Igas mõttes.