130210_RahapakkumineEile jäi mulle juhuslikult silma artikkel, milles Tõnis Oja kirjutab panganduse võimalikust muundumisest tänu pead tõstvale sotsiaalpangandusele (nt isePankur jms). Ja kuigi ma olen nõus, et antud valdkond on pigem kasvufaasis ning tõotab veel suuri tulusid nii investoritele, kes tõepoolest teenivad oma investeeringutelt enam kui 15%, kui kasu nimetatud laenude tarbijatele, kellest üksikud võivad seda raha osata veelgi kasumlikumaks pöörata, ei ole ma üldjoontes nõus levima hakanud väitega nagu pangad peaksid nimetatud tendentsi pärast ülearu mures olema.

Artikkel ise asub siin: http://www.e24.ee/1132406/tonis-oja-vaikelaen-mikropankurilt/

Tegelikult ei ole säärane mikrolaenude pakkumine ja sotsiaalpangandus (vabandust, kui terminiga eksin, kuid praegu ei tule paremat pähe) pankade konkurent, sest nende teenus ja sihtrühm on kardinaalselt erinev.

Mikropanganduse intressimäärad peavad motiveerima inimesi oma raha välja andma ja seda ilmselt ei juhtu iial kuigi madala intressiga. Usutavasti peab tootlus jääma nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis selgelt üle 10%, sest vastasel juhul on mõistlikum investeerida aktsiatesse või teistesse, sh turvalisematesse vahenditesse.

Samuti on täiesti erinev sihtrühm. Mikrolaenude sihtrühm on suurel määral isikud, kes erinevatel põhjustel väga vajavad natuke raha, kuid kes tegelikult valdavalt ei kvalifitseeru tõsiseltvõetavas tagasimaksesuutlikkuse kontrollis. Laenatav summa on samas ka maksimumi puhul sedavõrd väike, et see tõenäoliselt sobib vaid mõne tulekahju ühega asendamiseks ja ainult tõeliselt säravad tähed võivad nimetatud summade abil suuta genereerida lühikese ajaga veelgi suuremat tootlust. Paraku ei ole sellised juhtumid ilmselt mahult isegi Pareto kuulsa 20% lähedal, vaid jäävadki väga üksikuteks näideteks. Seega on sihtrühm, eeh… kuidas seda ilusti öelda… pigem meeleheitel ja seega kindlasti mitte traditsioonilise panganduse jaoks atraktiivne.

Ainus reaalselt tekkida võiv konkurents või kokkupuutepunkt nö sotsiaalpanganduse ja “päris pangaduse” vahel võiks olla see, et mingis perspektiivis võiks muutuda võimalikuks võistlemine krediitkaardiintressidega ning sellega säiliks lühiajalise krediidi intressidele teatud surve. Praeguse intressitaseme juures seda aga ei juhtu, sest kuigi hr. Oja toob välja, et laenaja teenib isePankuri vahendusel korralikku 17%-list tootlust, mis oleks ju sisuliselt sarnane praegu pankade poolt pakutavatele krediitkaardiintressidele, võib laenuvõtja kõiki tasusid arvesse võttes arvestada pigem intressimääraga kaugelt üle 20% (2% kuus, nagu koduleht selgelt ütleb), mis on jätkuvalt päris kallis ja seega, nagu juba öeldud, sobilik pigem tulekahjude vähendamiseks. Pealegi ei sobi ilmselt autorendifirmadele ega hotellidele broneeringu tegemiseks krediitkaardi asemel kindlameelne väide, et eks ma isePankurist ikka kolm tonni välja õngitsen, kui tarvis.

Mõistagi ei tähenda kõik eelpoolkirjutatu, et ma ei kiidaks heaks antud laenuvaldkonna kasvu, sest ühest küljest tahab raha investeerimist ja teisest küljes on seda kellelgi ilmselt hädasti laenata tarvis. Samuti on sellisel mikrolaenamisel kahtlemata positiivne mõju survena erinevatele kiirlaenuintressidele. Traditsioonilise panganduse innovaatiliseks hirmuks on seda aga ikkagi palju nimetada.