Mettlahhplaatidest põrand

Metlahhplaatidest põrand

Mind polnud tõesti varem iial vaevanud küsimus, miks nimetatakse metlahhplaate just nii nagu neid nimetatakse ja olin õigupoolest selle väljendigi põhjalikult unustanud, kuni täiesti suvalisel päeval tutvusin mingi kaubanduskeskuse väljapaneku juures jäätist süües lihtsalt ajaviiteks järjekordselt ühe muljetavaldava ettevõtte ajalooga ning sain jälle aru, et kõike ilusat ja head ei suutnud inimeste keelekasutusest ja teadvusest isegi kommunistid välja juurida.

Piiratud silmaringiga inimesena oli mu jaoks sel hetkel põnevaks avastuseks, et Villeroy & Boch ehk tuntud keraamika- ja lauanõudetootja peakontor asub Saksamaal Mettlachis. Mõistagi viisin nüüd otsad kokku ja nagu ühes hiljem loetud venekeelses artiklis tabavalt öeldi, ongi väljend metlahhplaat nagu Xerox või Jeep, millest esimene tähistab sageli tänaseni dokumendikoopiat ja teine maastikuautot.

Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, mis imeloomad need metlahhplaadid on, kuid sarnaselt minule selle sõna ammu unustanud või seda iial mitteteadnud kodanikele olgu selgitusena öeldud, et tegu on väga kulumiskindlate keraamiliste plaatidega, mis olid ja on tänaseni nii mustriliste kui ühevärvilistena kasutusel peamiselt hoonete põrandatel, aga ka seintel ja muudel osadel.

Erinevalt glasuuritud ehk kahhelplaatidest on nö metlahhplaadid väga kõrge tihedusega keraamilisest või portselanmassist kokkupressitud, põletatud ja glasuurimata plaadid ning nende värvitoon ja ka muster on seega sügaval plaadi sees, mitte ainuüksi selle pinnal, mistõttu plaat ei kaota oma kena välimust isegi kuludes.

Ja kuna 19. sajandi keskpaigast alates tulid parima kvaliteediga sedasorti keraamilised plaadid Mettlachist, saidki nad selle nimega laialdaselt tuntuks. Hea teada.