20091204_NotesÜks seni vastuseta küsimus, mis mind on aastaid vaevanud, tuleneb minu koolipõlvest ja sellel pole finantsiga midagi pistmist. Nimelt ei käinud ma inglisekeele ega matemaatikaklassis. Minu kutsumus pärast lasteaia edukat lõpetamist oli hoopis muusika ning seetõttu tegin katsed ja pääsesin Tartu 16. keskkooli muusikaklassi. Hiljem muutus see klass seoses tõigaga, et meie klassis oli tõsiseid muusikapuravikke vaid paar tükki keskkooli osas suuremalt jaolt majandusklassiks. Tõsi, teistest klassidest tuli palju õpilasi juurde, kuid valdav enamus nn muusikuid muutus korrapealt majandusinimesteks ja võibolla oleks meil sellest tulenevalt olnud head eeldused muusikaäris läbi löömiseks, kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Mind on aastaid vaevanud hoopis probleem, et miks mina tean heliredelit niimoodi: JO-LE-MI-NA-SO-RA-DI-JO, samal ajal kui väga paljud minu ajastukaaslased tavaklassidest ja ka vanemad inimesed räägivad ja laulavad: DO-RE-MI-FA-SOL-LA-SI-DO. No teate küll: “DO on tähtsaim teiste seas, RE on naaberastmeks tal…” jne. Mina õppisin päriselt ka, et “JO on tähtsaim” ning DO tähtis olemisest ei tea ma suurt midagi. Miks nii?

Selgub, et sellele küsimusele on vastus täiesti juhuslikult ühe teise artikli osana internetiavarustes siiski olemas ning JO-LE-MI näol ei ole tegemist mingi Nõukogude Liidu heliredeliga, nagu ma mõnikord külma sõja ajastu lapsena kahtlustasin, vaid Eestis kasutatava ainsa ametliku relatiivse helireaga ning hästituntud DO-RE-MI on lihtsalt rahvasuus levinud mitteametlik “välismaa versioon” samast asjast, mis paraku on isegi levinum kui see, mida päriselt koolis õpetatakse ja õpetama peaks. Link sellele asjale valgust heitnud Merike Toro artiklile, millest selgub JO-LE-MI ajalugu, on siin: http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/022005/lugu9.pdf

Tuleb välja, et selle relatiivse heliredeli ajalugu ulatub 1964. aastasse, kui Eesti muusikaõpetajad, koorijuhid ja heliloojad osalesid Budapestis toimunud kuuendal ISME (The International Society of Music Education) konverentsil, kus muuhulgas tutvustati Ungarist pärit relatiivset noodilugemissüsteemi ja selle eeliseid. Konverentsilt naasnuna otsustasid Eesti juhtivad muusikaajud (eriti käib läbi Heino Kaljuste nimi) süsteemi ka siin koheselt kasutusele võtta. Ühtlasi pean muusikaklassis käia saamise eest sama seltskonda tänama, sest ka muusika süvaklasside rajamise idee ja samal aastal käivitatud reform, millega asi teoks tehti, tulenes otseselt 1964. aasta konverentsi mõjutustest. Aga miks ikkagi just “JO-LE-MI”? Heino Kaljuste pakkus, et Eestis tuleb leiutada päris oma relatiivne heliredel, et ei tekiks segadusi absoluutse helirea (c,d,e,f…) ja samuti osaliselt kasutusel olnud relatiivse (do,re,mi…) vahel. Venno Laul, kes samuti sellel konverentsil Budapestis osales, nõustus kohe uue ja päris oma süsteemi leiutamisega, sest silbid tuli valida ühtlasi nii, et nendest ei saaks rumalaid sõnu kombineerida, mida lapsed osavasti ära kasutaksid.

Nii need kaks meest eestikeelse heliredeli astmete nimetused juba samal aastal välja mõtlesidki ja Merike Toro artiklis on kirjas, et veel 1964. aasta septembris, kui esimene muusika süvaklass oli juba töös, pakuti viimasel hetkel mõnede allikate poolt välja, et heliredel võiks olla hoopis selline: “ja, le, mi, ni, ro, su, wa, ja”. Nii see siiski ei läinud ja ametlikud muusikaõpikud kannavad endas ikkagi käemärke ja relatiivse heliredeli astmeid: “jo, le, mi, na, so, ra, di, jo”. Kõigis Eesti koolides hakati laulma sama süsteemi järgi ja ka tavaklassides on antud heliredel kasutusel. Rohkem küsimusi ei ole.