Finantsblogi

Eelmisel nädalal hääletati järjekordselt maha Keskerakonna poolt Riigikogusse lugemisele saadetud seadusemuudatus, mis taotles füüsilisele isikule astmelise tulumaksu kehtestamist. Tulemus vastas järjekordselt ootustele.

Õnneks on selles mõttes meie väikeses riigis veel hästi, et Skandinaavia eeskuju pole igal tasemel liigselt nakanud ning mõnes valdkonnas on õiglustunne siiski säilinud.

Miks õiglustunne? Miks ei peaks need, kes rohkem teenivad, ka rohkem maksma?

Ma ei hakkaks siinkohal äraleierdatud tõdesid uuesti üle kordama, sest eks igaüks teab, et üks neljandik 10 000-st ei ole sama mis üks neljandik 100 000-st. Pigem vaataks natuke suuremat pilti.

Nimelt, seltsimehed sotsialistid, ärgem unustagem, et füüsilise isiku tulumaksu astmeliseks muutmine sunnib rohkem maksma ennekõike just seda osa töölkäivast elanikkonnast, kes selle kõrge oma reaalse pingutuse ja tubli tööga välja teenivad. Tõeliselt suure sissetulekuga inimesi see teema ei puuduta, sest väga vähesed neist (mõistagi meeldiks mulle kirjutada “meist”)  saavad enamuse oma tulust palgana. Pigem tuleb see dividendide või muu säärasena, millelt on tasutud ettevõtte ehk juriidilise isiku tulumaks ja mida õigluse huvides topelt ei maksustata.

Ettevõtlikud inimesed, kes teenivad väga suurt palka, on samuti üldiselt sedavõrd leidlikud, et piisava maksude erinevuse korral suudavad investeerida oma ajast selle mõne tunni aastas ning teha endale juriidiline isik, mille kaudu dividenditulu saada, aga millele samal ajal näidata ka ettevõtlusega seotud meie igapäevaeluga seonduvaid tegelikke kulutusi kasumi õiglaseks vähendamiseks.

Seega jäävad astmelise tulumaksu raudsesse haardesse pigem edasipüüdlikud tublima keskklassi töötajad, kelle tulu on päriselt ka pale higis oma tervise hinnaga välja teenitud.

Küsiksin oma 9-aastase poja sõnadega, et millises universumis on õiglane küsida tublimatelt töötajatelt hüppeliselt suuremaid makse ja sellega neid tagasi ühisesse katlasse tagasi tirida?

Sisuliselt on seega kogu jutt füüsilise isiku astmelise tulumaksu õiglusest täielik mull, sest viib olukorrani, kus tõeliselt suurte sissetulekute korral “ettevõtlus edeneb”, kuna on tarvis rohkem teist kaudu tulusid saada ning reaalselt hakkavad rohkem maksma just need keskklassi jäävad inimesed, kes tubli palgatöölisena kõige rohkem pingutavad.

Lõpuks loob see ühiskonna, kus pinguta palju tahad, ikka oled keskmine, sest küll riik selle eest hoolitseb, et su oravaratta laagrid tihkemalt kinni keerata kui ratas liiga kiireks läheb. Ja kui sa enam ei viitsi ning hakkad ratast aeglasemalt liigutama, visatakse põhjuseid uurimata osa nende oravate pähklitest ka sulle, kes muidu jõulisemalt jooksevad, sest ilmselt oled sina nõrgem.

Sel juhul sooviksin nõrgemate sekka ja tänan pähklite eest, seltsimehed.

Aga kas niimoodi riik ja ühiskond edeneb?

Halogeenpirn vs tavapirnid

Umbes aasta tagasi tegin oma elutoas julge eksperimendi ning seoses 100W tavaliste hõõgniidiga pirnide poelettidelt kadumisega otsustasin proovida nn luminofoor- ehk säästupirne. Asendamaks 100W võimsust, ostsin väidetavalt 103W tavapirniga võrduva säästulambi, kruvisin selle oma lühtrisse ja võisin tunnistada, et olin haledalt petta saanud, sest võrreldes ülejäänud 4 vana kooli 100W pirniga:

1. Säästupirni suuremad mõõtmed panid ta tobedalt lambikuplist välja paistma.
2. See pirn süttis märksa kauem kui tavalised hõõgniidiga pirnid, mis omakorda juhtis tähelepanu kuplile ka nendel, kes muidu poleks pirni mõõtmeid iseenesest märganudki.
3. Pirni soojenemise ajal oli tema valgustugevus eriti märgatavalt kehv ja see kestis umbes minuti.
4. Lubatud 103W ja 1450 luumenit osutusid palju nõrgemaks ka täisvõimsusel soojana põledes võrreldes vanade 100W pirnidega.

Ühesõnaga olin väga pettunud, aga kuna EL-is ei toodeta enam 100W hõõgniidiga pirne, kannatasin vaikides ära.

Ühel ilusal päeval poes käies märkasin aga, et tänapäeval on võimalik soetada ka tavapirni mõõtmetega halogeenpirne, mis samuti väidetavalt energiat säästavad ja mis sealjuures peaksid pakkuma oluliselt paremat valgustugevust.

Ostsin prooviks 70W halogeenpirni, millel küll lubatud valgustugevus kõigest 1200 luumenit, kuid mis kirjade järgi pidi andma sama valgustugevuse, mis 92W tavaline hõõgniidiga pirn, kruvisin selle säästupirni asemel lühtrisse ja sel korral võisin üllatuse lugeda meeldivaks.

Seesama halogeenpirn:

1. On täiesti tavalise pirni mõõtmetega.
2. Süttib koheselt täisvõimsusel.
3. Põleb sama tooniga nagu tavalised hõõgniidiga pirnid ikka.
4. Lubatud 92W ja 1200 luumenit osutusid palju heledamaks võrreldes vanade 100W pirnidega.

Seega rändas kallilt ostetud luminofoorlahendusega säästupirn kapisügavustesse, sest seda ei saanud ma tänu nadile valgustugevusele ja veidrale kujule kasutada peaaegu üheski oma kodu lampidest.

Lisaks eeltoodud positiivsele üllatusele taipasin aga lisaks veel üht väga olulist aspekti!

Nimelt on tänapäeval paljudes lampides lubatud kasutada maksimaalselt 40W võimsusega pirne ja väikese sokliga hõõgniidiga pirne suurema võimsusega ei ole siinkirjutaja eriti müügis kohanudki. Tuleb tunnistada, et näiteks mu poja toas jääb sellest 5 pirniga lühtris selgelt väheks, sest lisaks kohtvalgustusele on õppimisel ja eriti joonistamis- jms tööde juures päris tähtis ühtlaselt hästivalgustatud tuba.

Kui lambis on lubatud kasutada maksimaalselt 40W pirne, siis saab see olla talupojamõistuse kohaselt nii vaid kahel põhjusel:
1. Suurem koormus oleks juhtmetele kuidagi ohtlik ja see tekitaks tuleohu.
2. Suurema võimsusega pirnid kuumeneksid liiga palju ja see tekitaks samuti kas tuleohu või mõjuks halvasti lambi elueale.

Lambipirnis saab elektrienergia muunduda minu tagasihoidlike teadmiste kohaselt vaid kaheks:
1. soojuseks,
2. valguseks.

Kui panna kõrvuti sama palju energiat tarbivad lambid, mille puhul üks omab suuremat valgustugevust, siis peab ta järelikult muundama väiksema osa elektrienergiast soojuseks.

Seega, kui kasutan lambis, milles on lubatud kasutada max 40W pirne, halogeenpirni, mille võimsus on 40W, siis saan ma väga oluliselt valgema lambi sama võimaliku koormusega lambi juhtmetele ja väiksema kuumuse eraldumisega, mis võiks lambile kuidagi muul moel halvasti mõjuda.

Võin omast kogemusest öelda, et katsetused on esialgu andnud supertulemusi, sest poja toas on halogeenpirnidega varustatud lamp nagu uuesti sündinud ja tuba, mis peab aegajalt valge olema, seda ka palju suuremal määral on.

Võimalik, et mõne aja päras keelatakse ka halogeenpirnide tootmine, nagu seda on tehtud suure võimsusega hõõgniidiga pirnide puhul, kuid selle hetkeni on minu meelest tegu igati rahuldustpakkuva lahendusega, mida julgen soovitada kõigile, kes teatud kohtades hindavad valgust rohkem kui kokkuhoidu.

Täna on kuidagi selline tunne, et tahaks sõpru tänada. Lihtsalt niisama nende asjade ja väärtuste eest, mis teevad mu elu iga päev ilusaks ja heaks.

Näiteks tahan ma tänada Kristjanit kõigi nende ägedate vanade asjade eest, mis ta mulle kinkinud on, aga eriti selle täiskomplekti tutikate Nõukogude Liidu rublade eest, mida ma alati oma poja rahaalbumist rahuloleva muigega vaadata saan. Muidugi pole ka raamatud ja ajakirjad unustatud ega kuhugi kadunud ning ehtsaid ENSV-s kehtinud Teekonnalehti oleme saanud korduvalt Eesti Volga Seltsi üritustel kasutada. Aitäh Kristjanile ka alati lahedate COD-iürituste ja heasüdamliku huumori eest, mida ta iga päev tööl käies pakkuda suudab.

Sama moodi sooviks tänada Marti, kes kinkis mu poja albumisse mõned vanad Vene Tsaari rublad ja sõjaaegsed Darlehnkasse margad. Needki on albumis kenasti tallel ja väga ilusaks täienduseks. Väga lahe on sellele ajale mõnikord õhtuti tagasi mõelda ja uurida nende rahadega seotud ajalugu. Samuti aitäh Mardile ühiskonna elamisväärsena säilitamise eest ilusate autode hindamise ja hoidmise näol. Vähe on nii noori autoomanikke sedavõrd mõistlike vaadetega, mis ei luba masinast välja võtta tehases sinna paigaldatud kassettraadiot. Tubli mees!

Kindlasti sooviks ma tänada Martinit, kes on teada tuntud autohull ja tänu kellele ma ilmselt üldse Volgade, Mercedeste ja kõige sellise vanatehnikaga nii palju möllanud ja antud ringkonnast nii palju uusi tuttavaid, mõttekaaslasi ja häid sõpru leidnud olen. Näiteks poleks ma ilmselt kunagi omaalgatuslikult kohtunud Imre või Robertiga. Aitäh talle ka selle eest, et ma üldse tema tänase abikaasa, Laura, kaudu oma kalli abikaasa, Janaga, tuttavaks sain. Võib kahtlemata öelda, et Martinile tänu on mu pereelu just täpselt nii õnnelik ja suurepärane nagu ta täna on. Väga lahe on seegi, et mu kodu baarikapi riiulitel on väga palju ilusaid asju, mille Martin niisama kinkinud on. Kodu oleks palju igavam ja tühjem, kui riiulis ei ilutseks vanade Mercedeste tutikaid prospekte või Nõukogude autotööstuse parimate palade musta värvi mudeleid.

Lõpetuseks sooviks ma tänada Janarit, kes on andnud oma elust päevade või nädalate viisi aega mulle uusi asju õpetades, tänu kellele tean ma üht teist programmeerimisest, kes on loonud ehk sisuliselt kinkinud mulle www.volga.ee ja www.karlovaauto.ee, kelle initsiatiivil on üldse loodud TJ Süsteemiarendus ja kõik sellega seonduv (sh Rahakool ja PETKA) ning tänu kelle hämmastavale energiale ja motivatsiooni ülalhoidvale toetusele eksisteerib see blogi ning ma üldse seda kõike kirjutan. Isikliku arengu seisukohalt on ilmselt Janar minu elu kõige rohkem mõjutanud inimene üldse. Lisaks, tänu Janarile on mul väga palju uusi häid sõpru, nagu Bret, Laas või Fred, keda ma täna eraldi ei täna, aga kes ka tänamist vääriksid. Siinkohal pole üldse vaja asju ega pilte nendest, et näha seda kõike, mille eest Janarit tänada tahan.

Iga päev on mu ümber midagi, mille sees ja millega ma elan, kas asjade või teadmiste näol, mis teid kõiki pidevalt meeles hoiab.

Ja ma ei hakka siinkohal täna tänama oma suurepärast peret, parimaid vanemaid, väga kallist venda ja teisi häid sugulasi, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks. Samuti ei jõua ma hetkel tänada neid sõpru, keda ma siinkohal veel ei maininud, aga kellega ma sellegi poolest igapäevaselt suhtlen.

Tahtsin praegu lihtsalt öelda aitäh mõnedele oma headele sõpradele selle eest, et nad olemas on.

AITÄH teile!

“Anybody who ever built an empire, or changed the world, sat where you are now. And it’s because they sat there that they were able to do it.”

Ryan Bingham, Up in the Air, 2009

Kui Janar kirjutas oma blogis millalgi, kuidas ta juba aasta alguses keskendus sissetulekute suurendamisele, siis mina olen käesoleval aastal vastupidiselt igasugustele loogikareeglitele pigem keskendunud tulude vähendamisele. Seda seetõttu, et eelmise aasta lõpus sündis kindel otsus hakata palgatööst eemalduma ja keskenduda “oma asja ajamisele”, milleks peaksid saama tegemised TJ Süsteemiarenduse sildi all. Sisuliselt olen asunud ennast ise vallandama, et käia läbi kõik sellega seotud ebamugavused ja loodetavasti saavutada lõpuks täielik sõltumatus palgatööst.

Mõnes mõttes kõlab see kõik nagu üks täiesti uskumatu eksperiment või omalaadne tõsielusari, kus täis elujõus suhteliselt parimais aastais mees, kellel on võrdlemisi hästitasustatud ja meeldiv töö, pere üleval pidada ja paar väikest pangalaenugi maksta, on otsustanud heale elule käega lüüa ning alustada puhtalt lehelt teadmata isegi päris täpselt kuidas see kõik välja tuleb.

Kuid nagu vabatahtlikud asjad ikka, on minugi arengud olnud esialgu kahetsusväärselt vähem valulikud.

Vastavalt varasemalt plaanitule olen esialgu võtnud üsna vabalt – mõnevõrra ajusid puhanud, tervist kontrollinud ning kosutanud ja peamiselt tegelenud enda väljalülitamisega palgatööd tegeva roboti rollist.

Seetõttu võin vist käesoleva aasta seni suuremalt jaolt “loomingulise puhkuse aastaks” tituleerida. Kokkulepe tööandjaga on võimaldanud viimastel kuudel tööl käia nii vähe kui tööandja jaoks vajalik. Eks samal ajal olen mingil määral püüdnud tegelda ettevõtlusega, kuid mingeid tõsiseltvõetavaid jõupingutusi selles suunas veel tegelikult teinud ei ole. Siiski avastan suure rahuloluga juba praegu, et ma ei eksinud, kui prognoosisin, et selline tegevusetus viib nähes oma finantsilist tagasiminekut korralike motivatsioonipuhanguteni, mille pealt loodan täiesti uue energiaga iseseisvale tegevusele keskenduda.

Ja kuigi esialgu ei tunneta ma seda kõike niiväga oma jooksvas elus või rahakotis, siis jooksvad näitajad tekitavad juba mõnusat pinget, et mitte öelda hirmu.

Näiteks vaatasin täna jälle oma palgagraafikut, mis visalt aga järjekindlalt õiges suunas ehk nullile läheneb.

Juba see pilt üksinda tekitab soovi teha korralik ja efektiivne päev omaenese ettevõtte kontoris, kus praegugi seda teksti kirjutan. Selliseid hetki loodan lähiajal veel palju kogeda ja sellest ka veider väljend “vol.1″ antud postituse pealkirjas, mis viitab sellele, et neile hirmuhetkedele võib tulla omajagu järjelugusid.

Oma sääraseid kõhklusi, hirme, vaheetappe, aga ka positiivseid hetki sellel teel püüan edaspidi siinsamas blogis kajastada.

Saab näha, kuhu see kõik välja viib, aga jätkuvalt leian, et parem on kahetseda midagi, mida oleme teinud, kui kahetseda midagi sellist, mida teinud ei ole.

Pärast 10-aastast töökogemust tööstusettevõtetes, kus rutiinid ja protseduurid on igapäevaseks järgimiseks ja pigem tava, ei saa ma ikka veel üle sellest rõhuvast tundest, et kui üks toiming või tegevus tehtud, on 5 asja juba tegemisel ja kõik need tegevused korduvad sageli võibolla pisut erineval kujul päevast päeva. Mingit suurt lõppu ja “ära tegin” tunnet nagu ei tulegi.

Nädalate kaupa samu rutiinseid tegevusi paneb paljud meist end tundma kuidagi rahuldamatuna. Usun, et ma pole ainus, kes mõnikord õhtul poodi minnes tõstab korvi veini või tüki kooki täiesti suvalisel päeval, sest tahaks nagu tähistada, aga ei teagi mida.

Ometi on motivatsiooni säilitamise seisukohalt peaaegu iga inimese jaoks oluline oma saavutusi näha ja nautida.

Kuidas siis aidata endal tähistada?

Ise olen leidnud parima lahenduse mingite väikeste vaheetappide defineerimises ja visualiseerimises.

Ma kujutan detailselt ette midagi väga konkreetset, mille lõpus ma siis kui teised ei näe ja kuule, võin kõva häälega “JESS!” karjuda või saavutatut lihtsalt väga pikalt vaadelda ja nautida. Sellest saadav tunne on parem kui õhtul järjekordselt “midagi head” tahtes endale ostetud koogilõik pakkuda suudaks.

Mis sellised väikesed vaheetapid ja saavutused olla võivad?

Täiesti seinast seina. Näiteks sel nädalal tahan mina töö juures valmis saada ühe enda jaoks jumala ägedaks mõeldud (kuid tegelikult väga lihtsa) lehe selle tööstusettevõtte infosüsteemis, mille kallal me Janariga töötame. Ma kujutan ette, kuidas see leht toimib nii nagu ma tahan ja olen kindel, et klikin kõiki selle võimalusi pikalt pärast töö lõpetamist. Ükskõik, mida muud ma nädala jooksul ka rutiinset teen, see konkreetne asi saab olema minu saavutus sel nädalal.

Soovitan igaühel näiteks nädalaks tööalaselt mõelda välja mingi asi, mille ärategemine sulle võibolla mingit rahalist kasu ei too, aga mis on just sinu ja mitte kellegi teise saavutus.

Isiklikus elus on minu puhul sarnasteks vaheetappideks sageli näiteks teostatud koduremont, oma kätega korda tehtud auto, aga mõnikord ka ammu plaanitud ja lõpuks valmis kirjutatud artikkel või omandatud uued teadmised.

Ja kindlasti on mõistlik tähistada ka seda kui oled saavutanud näiteks regulaarse säästmise või investeerimise tulemusena selle, mille jaoks sa seda kõike teed.

Ise kavatsen jätkata edu korral enda premeerimist mõne uue hobiautoga ja see paneb mind uskumatult tõsiselt oma eesmärkide nimel pingutama (rohkem kui miski muu), aga sama hästi või veel paremini võiks säästmisel ja investeerimisel saavutatud edu tähistamiseks sinu puhul sobida kõik, mis just sind motiveerib, olgu selleks kas reis, mingi suurema ägeda asja ostmine või minu pärast kasvõi kõva pidu.

Tean, et liigne keskendumine tähistamisele võib pärssida uute tegevuste ettevõtmist ja kindlasti ei tohiks tähistamine nõuda enam raha kui oled oma tegevuse tulemusena kokku hoidnud või teeninud, kuid ilma selliste rahuloluhetkedeta kaob minu hinnangul pikapeale tegevustest rõõm ja silmist säde ning seda õnnetust ei tahaks ma küll lasta juhtuda.

Ma ei lähe täna koju minnes poest läbi ja ei osta veini, sest täna ei ole mul midagi tähistada. Aga kui ma enda vaheetapid õigesti defineerinud olen, siis juba homme võib olukord olla teistsugune ja siis pole mul rahuloluks veini tarviski.

Kokkuvõtete tegemine on mõnikord tore, teinekord masendav. Meie pere-eelarve tasakaal sai augustis kõva hoobi kuklasse ja näib nagu üritaksime oma üha kuumeneva ostukirega jahtuvat majandust turgutada.

Kokku langesid paljud negatiivsed asjaolud:

- Tavapärasest väiksemad sissetulekud tänu väiksemale arvule töötundidele,
- Poja kooliminekuks valmistumine (tavapärane, kuid siiski),
- Minu autokooli tasu (otsustasin A-kategooria load teha),
- Tagasihoidlik puhkusereis perega naaberriiki,
- Tavapärasest palju suurema hulga riiete soetamine,
- Ebaharilikult suur kütusekulu seoses reiside, külastuste jms-ga.
- Väga palju väljas söömist.
Kuid kui räägiksin ainult asjaolude kokkulangemisest, mis paraku ilusa kuu plaanid ootamatult ära rikkusid, kõlaksin juba nagu hr Milder Baltika tulemusi kommenteerides.

Püüame lähikuudel rihma pingutada, sest teisiti on pikemas perspektiivis võimatu. Säästuplaanide vastu Itaalia või Hispaania kombel streikima ei hakka, pigem tuleb käised üles käärida ja pere-eelarve taas tasakaalu saada.

Selgelt nähtavad kärpekohad:

1. Väljas söömine (eriti emotsioonostud nagu Statoili Cappucino jms) tuleb olulisel määral madalamale tasemele tuua. Antud kululiik on alates aasta algusest peaaegu pidevalt eelarvet ületanud.

2. Rõivaste soetamine tuleb mõneks ajaks ooterežiimi panna. Õnneks on seda kogunenud varude tõttu lihtne teha. Nii uskumatu kui see ka ei ole, ületas riietele ja jalanõudele kulutatud summa meie peres augustis toidukulutusi.

3. Kindlasti on hädavajalik lähiajal perre taas säästliku diiselauto soetamine, sest on väga suur vahe, kas kulutada kütusele kuus 500 eurot või 300 eurot. Ka kulutused kütusele ja pesulaarvetele ületasid augustis meie pere toidukulusid, mis pole kaugeltki normaalne olukord.

4. Loomulikult tuleb veel detailsemalt eealrvesse kaevuda ja leida võimalusi kokkuhoiuks, sest vaatamata hinnatõusudele on kindlasti hetkel veel võimalik aasta ilusate numbritega lõpetada. Sellega tegelemise alustamiseks on praegu küll juba viimane aeg.

Jõudu kõigile oma pere-eelarve jälgimisel!

Täna ilmus päris huvitava pealkirjaga artikkel Postimehes. Artiklis väideti, et lapsevanemad toetavad õpetajate palgatõusu. Veendunud parempoolsena sain pealkirja järgi asjast kohe aru nii, et lapsevanemad maksavad õpetajatele omalt poolt palka lisaks.

Paraku selgus artiklist tõsiasi, et kogu jutt toetamisest oli vaid soe aur, sest tegu olevat algatusega Facebook’is ja kogu aktsiooni ainus mõte on see, et saab näidata oma poolehoidu õpetajate palgatõusumõttele. Asja eesmärk jääb siinkirjutajale arusaamatuks, sest ettepanekute ja toetusavalduste tegijad peaksid kahtlemata äranäitama ka vahendid palgatõusu võimaldamiseks.

On suur vahe sõnadega toetamisel ja tegudega toetamisel.

Artiklis on mainitud, et algatusega oli avaldamise hetkeks liitunud üle 7700 inimese. Praeguseks on liitunuid üle 8000. Kui igaüks sellest kaheksast tuhandest lapsevanemast oleks nõus 10 eurot kuus maksma, saaks Eestis 800 õpetajat igal kuul 100 eurot rohkem palka.

Saan aru, et 100 eurot pole kuigi suur palgatõus, aga 1000-eurose palga korral teeks see palgatõusuks siiski 10%, mis on kindlasti tänase erasektoriga võrreldes igati konkurentsivõimeline palgakasv.

10 eurot pole kuigi suur summa, aga kardetavasti kukub sellise kulutuse peale ära 90% tänastest Facebook’is “toetajatest”. Teisest küljest ise oleksin pigem nõus just sellise tegeliku toetusega ja usun, et pole kindlasti ainuke. On väga tõenäoline, et Eestis leidub piisavalt tegusaid inimesi, kes on nõus maksma 10 eurot kuus, mille tulemusel kõigi Eesti õpetajate palk 100 euro võrra tõuseks.

Kas teeme ära?

Selline tegelik otsetoetamine aga viis mind loogiliselt juba järgmiste mõteteni, millest ehk ka lähiajal kirjutan. Igal ideel peab olema aega küpseda.

Pikaajaline portfell

Möödunud nädalate sisse mahtus korralikku börsipaanikat.

S&P langetas USA reitingut ja makronäitajad jahtuvad nii siin- kui sealpool lompi. Börsid läksid vabalangusse ja mul sai kõigest kõrini, mistõttu vaatasin üle oma senise investeerimisstrateegia ning müüsin umbes poole oma pikaajalisest aktsiaportfellist maha. Müüki läks kõik, kus ettevõte polnud selgelt kasumlik. Alles jäid suurem osa Olympic Entertainment’i, kogu investeering Tallinna Kaubamaja aktsiatesse ja ebaolulised aktsiad (mõnekümmend eurot portfellis väärt).

Rahakooli FinAbi mooduli vahendusel võin nende müükide kohta tõdeda järgmisi tulemusi:

Arvestades seda, et müüki läks olulisemate summadena paljuski kahjumlik kraam, siis pole kõige hullem.

Müük aga tekitas vaba raha ja olen seda asunud uuesti Tallinna börsil ka kasutama. Kuna blogis regulaarne kokkuvõtete tegemine on mõnevõrra tüütu, siis edaspidi postitan FinAbi keskkonna kommentaare päeviku vormis. See peaks tegema lugemise mõnevõrra operatiivsemaks ja ennekõike on see hea seetõttu, et viimasel ajal olen püüdnud lühiajalisemalt mõelda.

Esimene ports päevikut olgu toodud ajaliselt tagurpidi (ehk alt üles) juba järgnevalt.

Kõigepealt muidugi küsib tavakodanik vastu, et mis vahet seal on, mis vahe on veluuril ja plüüsil. Vahe on minu jaoks suur, sest mõistus keeldub uskumast, et veluursalong, mille eest 90-te alguses maksti Mercedese W124 autol peaaegu sama palju raha kui nahksalongi eest, on seesama asi, mis odavatel Jaapani autodel oli plüüsi nime all paljudel juhtudel suhteliselt tavapärane salongimaterjal.

Veetsin vist peaaegu tund aega internetist vastuseid otsides ja kuigi väga head selgitust kuskil polnud,  sain teada, et peamiselt erineb tänapäeval veluur plüüsist valmistamismeetodi poolest. Plüüs on sisuliselt sama asi, mis velvetiin ehk siis mingist odavamast materjalist kui siid sisuliselt sama moodi tehtud asi nagu velvet. Enamus tänapäevaseid plüüse on tehtud polüesterkiust, mis teeb selle odavaks, kuid varasemalt on plüüsi valmistatud puuvillast.

Knitting

Ka veluuri tehakse tänapäeval väidetavalt sageli polüestrist, kuid algselt on selle materjaliks olnud puuvill. Veluuri peamine erinevus eelmainitud velvetiinist või plüüsist tuleneb seega tänapäeval ennekõike just kudumisprotsessist. Eesti keeles ei tule see vahe väga välja, kuid inglise keeles on sõnadel knitting ja weaving selge vahe sees.

Knitting, mis on kudumisprotsess, mille abil valmib veluur, on lõnga omavahel ühendamine moodustades silmuseid (vt ka Wikipedia) ning nendest saab kangas – väga üldistades umbes nagu kampsuni kudumine. Tänu selle tehnoloogia kasutamisele venib veluur paremini kui velvet, velvetiin või plüüs.

Weaving

Weaving, mille tulemusel valmib velvet, velvetiin ja plüüs on pigem nagu tavapäraselt kangastelgedel toimuv protsess, kus kandev lõng ümbritsetakse (pistetakse läbi) teise lõngaga (vt ka Wikipedia).

Seega minu kartused, et veluur ja plüüs ongi täpselt sama kraam, ei leidnud kinnitust ja saan olla peaaegu kindel, et seltsimehed tõusva päikese maalt suutsid teha lihtsalt odavamat teistmoodi pehmet istmematerjali.