Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Siin ühe minu blogipostituse tagasisidena laekus kommentaar, mille kohaselt säästmine on mõttetu ja selleks, et saada rikkamaks, tuleb rohkem teenida. See on tegelikult matemaatiliselt vale.

Rikkus = VaradKohustused

Kui me midagi ei säästa, pole võimalik saada rikkamaks, sest meie varad ei suurene.

Nagu ma olen korduvalt välja toonud, ei tähenda säästmine üksnes raha kogumist sukasäärde. Säästmine võib tähendada nii füüsiliste varade soetamist kui investeerimist likviidsematesse varadesse nagu näiteks väärtpaberid või fondiosakud ning säästa on mõistlik selliselt, et inflatsioon sinu sääste mõnusasti umbes 5% aastas ära krõbistada ei saaks.

Kuid pealkirja juurde tagasi tulles, on säästmine enamasti rohkem teenimise eeltingimuseks.

Jah, kõvasti pingutades on võimalik enese kvalifikatsiooni tõstmise ja harimise teel hakata rohkem teenima ka mitte midagi kõrvale pannes, kuid ikkagi tuleb kuskil piir ette, sest meil kõigil on vaid 24 h ööpäevas ja eeldusel, et sa ei satu olema keegi kellele makstakse piiramatult vaikimise eest, on teatud tasemest edasi rohkem teenimiseks väljapääsmatu oma säästude teenima panemine. Kui sel hetkel sääste pole, ei ole edasine sissetulekute suurenemine peaaegu võimalik.

Miks siis ikkagi säästmine aitab rohkem teenida?

1. Passiivne tulu investeeringutelt

Säästetud raha on võimalik investeerida ja sel moel enesele passiivset tulu teenima panna. Näiteks aktsiate omamise eest saab neid natukenegi mõistlikult valides dividende ja raha hoiustamisel on võimalik saada intressitulu (kuigi väga väikest). See on sissetulek, mis tekib su tavapärasele pingutusele lisaks lihtsalt selle eest, et sul on sääste.

2. Investeeringute väärtuse kasv

Kes investeerib aktsiatesse, kes kulda, kes kinnisvarasse, veinidesse, kunsti või jumal teab millesse. Säästude eest saab midagi soetada, millel on komme pahatihti ajas kallineda. See midagi on võimalik õigel hetkel maha müüa ja oma varade seis tänu teenitud hinnavahele täiesti uuele tasemele viia. Seda võib erilise õnne korral käsitleda sissetuleku hüppelise kasvuna. Kuid rahulikuma keskkonna ja tagasihoidlikuma investeerimise korral on ikkagi võimalik investeeringute väärtuse vahesid järjekindlalt “ülesnoppides” oma säästud ja sellest tulenevalt ka oma tulud järjest kõrgemale tasemel viia.

3. Võimalus kasutada soodsaid võimalusi

Seda juhtub ikka väga tihti, et me ei saa kasutada häid võimalusi teenida natuke lisa, kuna meil pole praegu piisavalt säästusid, mida kasutada. Minuga juhtus see viimati näiteks eelmisel nädalal ja kuigi me ei saa seda iial teada, arvan ise, et seetõttu jäi mul teenimata vähemalt 100 eurot. Kui sul on säästetud vabasid vahendeid, saad õigel hetkel teha soodsaid tehinguid. Selge on see, et iga tehinguga on seotud riskid, aga neid mõistlikult maandades on tänases maailmas nii palju võimalusi osta odavamalt ja müüa kallimalt, et selleks tuleb lihtsalt silmad lahti ja pea selge hoida.

4. Võimalus vältida kalleid tehinguid

Kui sul ei ole sääste, oled sundseisus kohe kui sinu elu ei lähe täpselt nii nagu planeerisid. Oletame näiteks, et su külmkapp läheb katki. On vaks vahet, kas ostad uue kohe välja või võtad järelmaksu. Ja kui sääste ei ole, ei ole väljaostmine võimalik. Samas külmikuta on võibolla praegu aknast välja vaadates täitsa ok, aga suvel päris raske ära elada. Kaudselt tähendab järelmaks krediidikulude tõttu tulevikus sinu jaoks reaalselt vähem raha, mida kulutada, mis tähendab sisuliselt väiksemat sissetulekut. Mõistlik on seda vältida juba täna säästes.

5. Võimalus öelda “ei” kehvadele pakkumistele

Kui miski pole sinu jaoks soodne, aga sul ei ole ka raha, et järgmisel nädalal süüa osta, haarad sa suure tõenäosusega ka igast õlekõrrest. Näiteks kui sul ei ole ühekorraga ei tööd ega raha, on tõenäoliselt tarvis äraelamiseks ikka midagi teenida ja sundseisu sattudes müüd ennast üsna kindlasti kaugelt alla selle hinna, mille saaksid siis kui sul oleks piisavalt säästusid äraelamiseks ja paremate pakkumiste otsimiseks. Seega sinu säästud aitavad sul otseselt rohkem teenima hakata. Sama moodi tekib sul piisava reservi korral võimalus oma praeguse töö asemel kaaluda teisi variante, sest risk ei tundu ühtäkki enam nii suur kui tead, et saad mingi aja ka sissetulekuta hakkama.

6. Julgus ja enesekindlus

Kui sul on piisavalt tugev tagala, tunned ennast hästi ja ei muretse ega närveeri nii palju. Sa magad paremini, näed parem ja rõõmsam välja, su otsused muutuvad tasuvamaks, sa ei ole pisiasjade suhtes nii kriitiline ja sinuga on palju mõnusam suhelda. See on nagu mingi sära sinu silmis, mida inimesed märkavad ja see aitab sul peaaegu automaatselt viibida heas seltskonnas ja olla hinnatud. Ei ole vale ütlemine, et seal kus on, sinna tuleb ikka juurde – see juhtub märkamatult, aga see juhtub tasapisi juba sellest hetkest kui sul tekivad esimesed arvestatavad säästud.

Ma ei toonud siin teadlikult näiteid, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks, aga kui sa mind ei usu, siis proovi ise ja veendu, et ma ei valetanud üheski asjas.

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Üks suvaline näide kellegi minule tundmatu inimese lõbusast elust.

Probleemi kirjeldus

Ma ei mäleta kuigi palju laupäeva ööst vastu pühapäeva.

Probleemi juurpõhjuste analüüs “5 miksi” tehnika abil:

1. Miks ma laupäeva ööd vastu pühapäeva ei mäleta?
Vastus: Sest olin väga purjus.

2. Miks?
Vastus: Sest ennast täis juua tundus sel hetkel lõbus vaheldus.

3. Miks?
Vastus: Sest mul polnud meeles, millega see tavaliselt lõpeb.

4. Miks?
Vastus: Sest viimasest viinavõtmisest oli möödas liiga palju aega.

5. Miks?
Vastus: Sest ma ei joo piisavalt sageli?

Nagu selgub, läks erakordselt valesti nii laupäeva õhtu kui käesolev 5-miksi juurpõhjuste analüüs.

Kus valele rajale sattusin?

Ma ise pakun, et juba kuskil 4. miksi vastuse juures, sest eesmärgi saavutamise seisukohalt olnuks märksa õigemad vastus selline:

4. Miks?
Sest puudus õigeaegne automaatne pidur ja meeldetuletus tagajärgedest. Tööstuses öeldakse selle kohta, et puudus vajalik veavälistus (poka-yoke).

Sellest vastusest edasi ei olnuks tegelikult tarviski mikse küsida.

Veavälistus on tavaliselt parim lahendus

Veavälistusmeetodid võivad olla väga erinevad. Antud juhtumi korral võib päris kindlalt väita ja empiiriliselt on tõestatud, et üheks parimaks lahenduseks võib lugeda seda kui keegi kaaslastest teab, et sind on vaja õigel ajal peolt minema lohistada.

Aga 5 miksi tehnikat ei kasutata tavaliselt eraeluliste probleemide analüüsimiseks. See on tehnika, mida kaasaegsed tootmisettevõtted kasutavad peaaegu alati, kui neil on tarvis jõuda jälile mõne probleemi (kliendikaebuse, avastatud praagi vms) tõelisele põhjusele ning väga sageli leidub tootmises võimalusi leitud juurpõhjused välistada või nende tekkimise tõenäosust vähendada muudetud töövõtete, töövahendite või mõne muu kavala nõksu abil.

Kuidas see kõik sinule kasulik on?

Viie miksi abil saab juurpõhjuste analüüsi teha praktiliselt iga probleemi korral ja vaatamata sellele kui sügavale probleemidesse süübitakse, on see peaaegu alati protsessina sama lihtne ja lõbus. Kui töötad tootmisettevõttes või veelgi parem, kui juhid või suunad tootmisettevõttes mõnd tähtsat protsessi, siis tasub endale selline mikside küsimine kindlasti sisse harjutada, sest probleeme on su ümber tõenäoliselt iga päev ning tõelise juurpõhjuse väljaselgitamata ja elimineerimata jätmise korral ei lähe neid kunagi vähemaks.

Nii et järgmine kord kui keegi küsib, miks töötaja unustas ühe kruvi keerata, ei ole mõtet pakkuda vastust, et inimene oli hooletu või korralikult koolitamata.

Põhjus on sügavamal!

Aegajalt sirvin ajaviiteks Yahoo Finance eraisikute finantse käsitlevaid teemasid ja täna jäi silma selline 8-st punktist koosnev nimekiri, milles kirjas samad tõed, mida ka ise tean ja järgin. Kuna Eesti kontekstis ei ole originaaljutt päris asjakohane, siis tegin sellest oma versiooni ja olgu ka minu poolt 8 valdkonda, milles oma raha-asju paremini ajada siinkohal ära toodud.

1. Säästmine

Probleem: Sa tahad rohkem säästa ja tead, et oled selleks võimeline, aga kuidagi ei tule välja.

Lahendus: Automatiseeri säästmine. Tee nii, et raha liiguks automaatselt ära su säästukontole enne kui sa seda üldse näed. Püsikorraldus oma teisele kontole kohe peale palgapäeva on selleks väga sobiv lahendus. Niimoodi maksad endale enne kui teistele ja võid olla väga kindel, et leiad lahenduse, kuidas teistele ka ära maksta või mõnest asjast loobuda ilma endale makstud raha puutumata. Ja kunagi kui kontrollid oma säästukontot, võid avastada ennast positiivse üllatuse tõttu olevat sama suure suuga nagu see laps siin kõrvaloleval pildil.

2. Arvete õigeaegne tasumine

Probleem: Arvete maksmata jätmine toob kaasa viiviseid, aga ka arvete kuhjumist ja niimoodi veel suuremana näivaid arveid.

Lahendus: Kõik oma regulaarsed ja vajalikud maksed võiksid käia panga kaudu otsekorraldusega. Tuleb lihtsalt jälgida, et nende tasumiseks oleks pangas piisavalt vahendeid. See on selles mõttes ka hea, et olen tähele pannud, et tavaliselt on siis pangas alati isegi natuke rohkem vabasid vahendeid kui tarvis. Nii igaks juhuks.

Oht: Arved kasvavad sinu tähelepanuta üha suuremaks. Selle vastu aitab väga hästi see tehnika, et iga arve, mis sa igakuiselt saad, tasub alati korrutada 12-ga nägemaks oma aastast väljaminekut ja siis mõelda korraks selle summa säästmise peale. Aga aitab ka järgmine punkt.

3. Eelarve koostamine

Probleem: Sa saad aru eelarvekoostamise vajalikkusest, aga sind kohutab tabelite ja arvutuste rägastik ja sa ei saa või taha seda alati õhtuti kodus teha.

Lahendus: Paberil olevad eelarved ja Excel on tõesti ajast ja arust. Proovisin neid mitmel korral, kuni lõpuks 2008. aastal loobusin. Täna pean mina oma pere eelarvet Rahakoolis ja see on üks lihtsamaid keskkondi, milles seda teha, sest ei sunni mind mingite kontode, jääkide ja muu sellisega jahmerdama, vaid võimaldab keskenduda olulisele – oma kuludest ja tuludest ülevaate omamisele. Internetipõhisena on Rahakool ka igal ajal ja igalt poolt kasutatav.

4. Varade paigutamine

Probleem: Sa tahad investeerida oma pensionipõlveks ja üldse paigutada oma vabasid vahendeid kuskile, kus inflatsioon seda kõike nii võimsalt ära ei sööks, aga ei tea kuhu ja kui palju.

Lahendus: Lahuta oma vanus 100-st. Saadud arv on vähemalt soovituslikult protsent, mis võiks sinu investeeringutest minna aktsiatesse. Muidugi pole see otseselt reegel, aga selge on see, et mida noorem sa oled, seda riskantsemad võivad olla sinu investeeringud. Mina olen täna 32, seega peaks 68% minu investeeringutest minema aktsiatesse ja võin öelda, et see tundub mulle igati ok. Ülejäänud raha tuleks jaotada muude, pisut rahulikumate investeerimisvõimaluste vahel. Näiteks sobivad fondid selleks hästi, aga miks mitte ka kõik muu, mis sulle pähe tuleb. Muidugi peab ütlema, et puhtalt tähtajalise hoiuse intressi inflatsiooniga võrreldes jääksid selgelt kaotajaks.

5. Vähem kulutamine

Probleem: Kulutad palju aega ja kütust selleks, et erinevaid poode mööda sõita endale sobivat kaupa või soodsamat pakkumist otsides.

Lahendus: Internetist on praktiliselt kõik tooted leitavad. Tee pisut eeltööd ja vaata välja, mis sulle üldse sobiks ja meeldiks ning alles siis siirdu konkreetse sihiga kaubandusvõrkudesse. Nii hoiad kokku kahel moel:
– Sa ei raiska erinevaid poode läbi kammides aega ja kütust (või bussipileteid),
– Sa ei triivi sihitult ja ei ole seega ohvriks impulsiivostuvõimalustele või planeerimata pseudovajadustele.

6. Vähem kulutamine, osa 2

Probleem: Sul ei näi kunagi olevat piisavalt raha automaatse säästmise jaoks ja üldse ei tule säästmine välja.

Lahendus: Igasugused kõrgtehnoloogilised vahendid on ka toredad, aga üks korralik purk, kuhu päeva lõpus visata oma mündid, on igas kodus alati au sees. Eriti nüüd, kus juba terve aasta kehtib ka Eestis euro. See on suur raha, mis meil igal õhtul müntidena rahakotis loksub. Kui viskad kasvõi “punase” osa sellest iga päev hoiukassasse või purki, koguneb sinna kuu lõpuks kindlasti täitsa arvestatav summa. Ise olen näinud, et see “midagi” on mõnikord tõsiselt terve varandus.

7. Allahindlused

See on punkt, mille ma täielikult teisiti ehk sisuliselt vastupidiselt kirjutan kui Yahoo originaalartiklis. Seda selle pärast, et allahindlused reeglina ei aita säästa, kui tegemist ei ole just kaljukindla iseloomuga inimesega, kes sööb kaupmehi lõunaks ja kes kasutab allahindlusi ainult oma eesmärkide täitmiseks.

Probleem: Kui näed allahindlust, tahad kohe seda “odavat” kaupa osta.

Lahendus: Kleebi oma postkastile silt, et sa ei soovi reklaami. Väldi seda, et saad teada kui soodne on see või teine asi täna on. Iga euro, mida sa täna ei kuluta, on täna sinul alles. Kui sa plaanid midagi osta, siis uuri ise välja soodsad võimalused ja tingi kaupmeestega. Pole mingi ime kui sama allahindluse, mille maksaksid suvalise kampaania ajal, saad ka niisama poes seda konkreetsele tootele küsides. Ja kui sa ei saa kohe allahindlust, saad küsides müüjalt võibolla teada, millal algab mingi kampaania, mille käigus antud toode alla hinnatakse. Käitu infot enda sisse imava svammi asemel snaiperina, kes valib välja ja tabab täpselt seda, mida soovib. Usu mind, sellest tõuseb rohkem kasu kui allahindluste jälgimisest.

8. Parkimisaja lõpetamine

Probleem: Tänases Eestis on parkimise eest maksmise asemel hoopis suurem probleem see, et unustame alatihti mobiiliga parkides parkimise lõpetada ja selle kohta tuleb info alles järgmisel päeval. See on päris nahaalne viis, kuidas parkimiselt teenida, sest sama hästi võiks parkimisteenuse pakkuja sulle sõnumi saata näiteks iga kahe tunni tagant.

Lahendus: Päris head lahendust ma sellele leidnud ei ole, sest mul on nii palju erinevaid autosid, millega liigelda ja seega ikka läheb mul aastas kord või paar meelest parkimine lõpetada. Kuid kogemuste põhjal võin täitsa kindlalt öelda, et kõige parem viis unustamise vältimiseks on silt. Ühel minu autol oli spidomeetripaneelile eelmise omaniku poolt kleebitud silt “Tuled põlema!”. Silt ei pea olema nii statsionaarne ja kogu aeg häirima. Piisab kui auto uksetaskus või kindalaekas on üks viisakas hästi kergesti kättesaadav silt, mille autost ära minnes saab kas spidomeetripaneeli ette või isegi juhiistmele panna. See tundub mulle üldiselt nii mõistlik mõte, et praegu just lasin printerist endale paar sellist silti välja. Aitab parkimisteenuse pakkujale saamatajäänud teenuse eest maksmisest. Kui sulle sildimõte väga ei meeldi, siis tegelikult saab ju ka telefonile panna pärast parkimise alustamist äratuse või meeldetuletuse, et parkimine lõpetada. Siis on ainult keerulisem ära arvata täpset aega, millal tagasi jõuad.

Kordamine ei tee paha ja mul endalgi on kasulik need põhimõtted aegajalt üle käia, aga kui kellelegi veel sellest kasu tõuseb, on veelgi ägedam.

Ilusat õhtut ja head rahaasjade korraldamist kõigile.

Päris täpselt ei oska ma seda välja arvutada, sest see sõltub paljuski omandist (nt maamaks), tarbimisharjumustest (aktsiisid) ja muudest personaalsetest teguritest, kuid laias laastus saab arvutada järgmiselt.

Kui teenime 1000 eurot, tuleb riigile maksta:

  • 425.51 eurot sotsiaalmaksu,
  • 227.54 eurot tulumaksu,
  • 54.15 eurot töötuskindlustusmaksena ja
  • 25.79 eurot teise pensionisamba maksena.

Jättes kõrvale moodsa aja protsendiarvutuse mambo-jambo, tähendab see vanasse talupojaaega tagasi minnes seda, et 1000 euro taskusse jäämiseks tuleb teenida 1733 eurot ja sellest umbes 42,3% ära anda.

Kuid see pole veel kõik. Oletades, et me ei tarbi salakaupa, tuleb iga ostetud asja pealt veel riigile ära anda 20% käibemaksuna. Kui oleme tublid ja säästame oma eelnevalt väljaarvutatud allesjäänud 1000-st eurost 10% ehk 100 eurot ja ülejäänud 900 eurot kulutame tarbimisele, teeb see täiendavalt maksudena äraantavaks summaks 150 eurot (900-900/1,2).

See tähendab, et me saame tegelikult “päriseks endale” 1000-150=850 eurot ja riik on saanud 733+150 = 883 eurot.

See teeb maksumääraks umbes 51% ehk üle poole sellest, mis meil on vaja oma tööga välja teenida.

Kuid ka see pole veel kõik. Lisaks maksame riigile maamaksu, riigilõivusid, aktsiise ja muid vähem või rohkem varjatud makse, mistõttu võib maksudeks reaalsuses kuluda kaugelt üle poole meie poolt väljateenitavast rahast. Ma ei ole kindel, et feodaalid sada või rohkem aastat tagasi meilt enam koormisi nõudsid. Erinev on see, et täna me lihtsalt ei näe neid makse nii selgelt ja meie elustandard on muutunud ehk et vaatamata vähemalt sama suurtele koormistele elame ikkagi ära.

Ja me nimetame end sealjuures vabadeks inimesteks.

Mõneti inspireerituna praegu veel napilt kinodes jooksvast filmist “In Time” ehk “Laenatud Aeg”, lõin naljaviluks kokku peamiste kuluallikate maksumuse minu eluminutitena.

Sisuliselt anname ju iga päev tööandjale teatud raha eest ära oma eluaega, et saaksime teha mingeid kulutusi. Eks erinevate elude väärtus on ka ilmselt erineva maksumusega, kuid see on juba liialt filosoofiline küsimus ja sellest me täna ei räägi.

Pigem selgitan, kuidas vaid kolme sammuga näha pere-eelarvet töötundidena.

Selleks:

1. Võta oma pere-eelarve ja/või tegelikud kulutused tabelina ette.

Mina võtsin praegu ette näiteks Rahakoolist enda pere Eelarve täituvuse lehe Novembrikuu kohta, kus on näha kõik kululiigid, nendele eelarvestatud summa ning tegelikult kulunud summa. Ilmselt jaguneb ka sinu eelarve mingiteks kululiikideks ja iga liigi taga on planeeritud ning tegelikult kulunud rahasumma.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

2. Arvuta välja oma tegelik netopalk ühe tunni kohta.

Mina, kes ma oma netopalka peast ei tea, tegin täna nii, et võtsin lihtsalt novembrikuu palgalehel leiduva info, mille abil jagasin tegelikult minu pangaarvele laekunud töötasu selles kuus töötatud tundide arvuga. Aga kui sa seda niigi tead, siis on eriti hästi ja midagi arvutada polegi tarvis.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

3. Jaga iga kululiigi taga olevad summad oma tunnipalgaga läbi.

Tegin selleks paar veergu oma tabelisse lihtsalt juurde ja tulemuste kommenteerimiseks.

Sain teada, et kui ma üksinda oma pere toidu väljateenimiseks töötaksin, kulunuks 2011. aasta novembris reaalselt 72 tundi ehk täpselt 3 ööpäeva minu elust puhtalt toidu nimel töötamisele!

Ja veelgi tegelikest numbritest rääkides, kulus minu elust novembris pangalaenude katteks 38 tundi ehk 1,58 ööpäevaKütusekulude katteks töötasin novembris 25 tundi.

Seda kõike on päris palju.

Näide (hüpoteetiliste summadega):
 

4. Kui suure osa kogu oma tööajast ma mingile valdkonnale kulutan?

Lisasin selle teadasaamiseks tabelile veel ühe veeru, mis näitab minu tegelikult erinevate kululiikide väljateenimiseks kuluva aja osakaalu novembrikuus kasutada olnud tööaja kohta.

Sain näiteks teada, et kui mu abikaasa palka ei saaks, pidanuksin 40% oma tööajast novembrikuus kulutama pere toidu välja teenimiseks. Pangalaenude katteks kulus novembris umbes 22% minu tööajast.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

5. Kas mu tööajast üldse piisab kõigi kulude katmiseks?

Kui sinu eelarve on tasakaalus, siis ilmselt peaks kõigi kululiikide viimatud lisatud veeru summeerimisel protsent kogu tööajast kokku tulema väiksem või halvemal juhul võrdne 100-ga.

Vaata näiteks eelmises punktis antud tabeli protsenti kokku. Kui 89,83% sinu tööajast kuluks näites toodud kululiikide katteks, siis jääks kogu ülejäänud kulude katmiseks järgi vaid 10,17% sinu tööaega. Vaevalt see kõik ülejäänud reaalsed kulutused kataks ja loodan, et näites kasutatud arvud ei kajasta selle postituse lugeja tegelikku olukorda.

Kui ma enda reaalselt kuluma pidanud tunnid kokku lõin, siis sain esialgu tulemuseks ka kaugelt üle 100% kasutada olnud tööajast ja esimese hooga nördisin ära, sest ilmselt oleksin pidanud siis tegema kõvasti ületunde, et ots otsaga kokku tulla. Kuid ei maksa unustada, et meie puhul on tegemist kogu pere eelarvega ja seetõttu peaksin kasutada olevate töötundide alla liitma ka oma abikaasa töötunnid ning tunnipalgaks võtma meie kahe keskmise netopalga. Selliselt arvutades olime novembris kenasti plussis.

Kahtlemata on huvitav teada, kas tulen teoreetiliselt oma töötundidega enda kulude katmiseks toime, sest kui ei tule, on suure tõenäosusega eelarve koostatud defitsiidiga – ületades oma reaalseid võimalusi.

Isegi kui kogu käesolevas postituses kirjeldatavat mõtteharjutust mitte läbi teha, on väga oluline teada poes mõne asja hinnale otsa vaadates, kui palju oma elust pean ära kinkima selle asja hankimiseks. Mind huvitab küll väga, kui palju minu elust maksab puhkusereis perega soojale maale, uus arvuti või isegi lihtlabane mobiiltelefon. Sageli mõistan neid numbreid teades, et nii palju ma küll ära anda ei taha. Puhtalt rahasummale otsa vaadates seda tunnetust aga ei teki.

Aga filmi julgen ka soovitada – paneb päris kindlasti aja väärtusele mõtlema.

Analüüsisin täna natuke eeltööna oma pere käesoleva aasta eelarvet ja tegelikke tulemusi, et saaks peatselt lõplikult paika 2012. aasta eelarve. Järeldusi võib teha mitmeid, kuid saan juba praegu välja tuua peamised kululiigid, mille puhul oleme 2011. aastaks endiselt teinud oluliselt madalamad prognoosid kui tegelikkus seda nõudnuks.

 

Kütus

Autode kütus (nii bensiin kui diisel) on kululiik, mida oleme seni igal aastal selgelt liiga väikeseks hinnanud. Tegelikkus näitab, et kütusehinnad ei püsi samal tasemel ja kütusekulu sõltub suurel määral kasutatavatest autodest, mis omakorda sõltub meie puhul paljuski suvest ja juhustest. Mis sedapuhku täiesti valesti läks, on see, et käesoleva aasta eelarvet planeerides ei arvestanud me, et kevadel soetame Janale omaette auto ja see lisab igakuiselt kindla summa kütusekuludeks.

Septembri alguses tehtud kokkuvõte näitas, et kütusekulu on kontrolli alt väljunud, mispeale hakkasime teadlikult tegema rohkem sõite pere diiselautoga. Sellest hoolimata on selgelt näha, et kütusekulu prognoos järgnevaks aastaks peaks olema märkimisväärselt suurem. Kui uskuda ilma lähema analüüsita puhtalt numbreid, siis koguni 100% võrra.

 

Väljas söömine ja lõunasöögid

Toit on ilmselgelt 2011. aastal kallinenud ja võrdlemisi hästi ilmneb see minu meelest lõunasöögikulude graafikult. Kas selle taga on meie majanduse äkilise taastumisega kaasnenud inflatsioon või osaliselt üleminek eurode kasutamisele, ei ole oluline. Tähtis on hoopis taibata, et sama eelarvega ei ole võimalik 2012. aastale vastu minna. Ühtekokku peaks meie järgmise aasta toidukulude eelarve võrreldes 2011. aastaga kasvama peaaegu 20% ja see on arvestades toidukulude suurt osakaalu pere-eelarves päris korralik väljakutse.

 

Riided ja jalanõud

Septembri alguses lubasin, et võtame end selle kululiigi osas kokku ja natuke kajastub see ka allolevalt graafikult. Kõigele vaatamata on selge, et järgmise aasta eelarves ei saa riietele tehtavaid kulutusi jätta samale tasemele, kus need olid sel aastal. Miks see nii on? Tõenäoliselt ei ole peamine põhjus selles, et rõivad oluliselt kallimaks läinud oleks. Pigem peab nentima, et meie poeg kasvab jõudsalt ja tema riided muutuvad üha kallimaks. Palju kurdetakse, et väikelaste riided on kallid, kuid tegelikult on korralikud suuremate inimeste rõivad jätkuvalt oluliselt kallimad ja lapse teatud vanuses kulub neid seoses lapse kasvamisega endiselt pea sama palju kui väikelapse puhul.

Meie pere riiete eelarve peaks järgmiseks aastaks olema taas jooksvast aastast umbes 20% võrra suurem.

 

Kulusid, mis järgmisel aastal kasvama peaks, on selgelt veelgi, kuid eeltoodud on sellised, mida ei ole võimalik väga oluliselt vähendada ilma elustandardis suuremaid järeleandmisi tegemata. See tähendab omakorda loogiliselt, et kokku saab tõmmata kas muude kulude arvelt või tuleb meil oluliselt kasvatada oma sissetulekuid.

 

Positiivsed näited

Tasakaalustamaks eeltoodud probleeme, on elu näidanud, et teatud kõikuvama iseloomuga kulusid prognoosime hoolimata juba mitmeaastasest eelarvestamiskogemusest endiselt liiga konservatiivselt.

Näiteks on üheks selliseks liigiks kujunenud jooksvad kulutused autode ülalpidamiseks. Tasub ära märkida, et ka selle kululiigi eelarvestamisel ei võtnud me ju arvesse Jana autot ning seega oli eelarve eriti pessimistlik. Tõenäoliselt saame igapäevaautode jooksvate kulutuste prognoosi järgmiseks aastaks vähendada 10% kuni 15%.

Selliseid kululiike leidub meie eelarves veelgi, kuid ei ole nii püsiva iseloomuga ja seetõttu saab neid ka teadlikult vähendada.

 

Hobid ja reisimine

Paljud kululiigid on aga sellised, mille puhul tuleb järgmise aasta eelarve tegemiseks perega koos maha istuda ja mõelda, kas tahame neid suurendada või vähendada.

Näiteks reisimine ja puhkused on üks sellistest liikidest.

Võiksin ju otsustada, et järgmisel aastal ajame sama kasinalt läbi nagu 2011 seda tegime (meie eelarve oli väike ja me kulutasime sellest veel umbes 15% vähem), kuid pere teised liikmed, kelle jaoks reisimine on olulisem, võivad selle peale kurvaks muutuda ja kaotada olulsel määral motivatsiooni.

Samas olen mina igal aastal kulutanud ohtrasti pere ressursse hobiautodega tegelemisele ja seetõttu võin julgelt öelda, et neid kulutusi on võimalik omajagu piirata ilma mulle emotsionaalseid probleeme tekitamata.

Hobiautode ülalpidamine on 2011. aastal meie pere eelarvesse kirjutatud peaaegu kolme inimese tagasihoidlikuma soojamaareisi maksumusena ja ikkagi on reaalselt kulunud umbes 15% eelarvest rohkem.

Siin on selgelt otsustamiskoht, kus kaasa peavad rääkima kõik pereliikmed. Võibolla on meie pojal hoopis omad eelistused?

Sääraste otsuste langetamiseks võiks igal perel päris kindlasti olla ees eelarve, sest vastasel juhul kulub raha nagunii kõige peale ära, või võidab prioriteetide seadmisel peres see inimene, kes endale soodsad kulutused esimesena ära teha oskab. See aga ei oleks kõigi suhtes õiglane ja üldse ühe korraliku pere moodi.

Miks mitte just praegu hakata 2012. aasta eelarvet koostama?

Aasta lõpuni ei olegi enam palju aega ja on palju parem uuele aastale vastu minna teadmisega, mis see finantsiliselt endaga kaasa toob.

Kirjutasin üle pikema pausi www.karlovaauto.ee lehel natuke sellest, kuidas mina ja minu vend oma tagasihoidliku kasutatud autodega tegelemise kogemuse põhjal loeme mobile.de kuulutusi. Tegemist on omaette veidra, et mitte öelda humoorika protsessiga, mille tulemusena välistame tavaliselt automaatselt ligi pooled müügikuulutused, mis otsingunimekirjana ekraanile kuvatakse.

Ei hakka seda kõike siia ümber kopeerima, kuid põhimõtteid sai kokku kümme ja need on leitavad siit: http://www.karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=25

Kindlasti pole need loetletud mõtted mingid kindlad reeglid, mis alati kehtivad ja mida kogu inimkond peaks 100% järgima, kuid võivad kuulutuste lugemist ja kahtlaste asjade läbinägemist siiski mõnevõrra lihtsamaks teha. Tegu ei ole küll otseselt finantsteemaga, kuid võib mõnel juhul õieti tehtud valiku tõttu sadu või isegi tuhandeid eurosid pere raha kokku hoida.

Eelmisel nädalal hääletati järjekordselt maha Keskerakonna poolt Riigikogusse lugemisele saadetud seadusemuudatus, mis taotles füüsilisele isikule astmelise tulumaksu kehtestamist. Tulemus vastas järjekordselt ootustele.

Õnneks on selles mõttes meie väikeses riigis veel hästi, et Skandinaavia eeskuju pole igal tasemel liigselt nakanud ning mõnes valdkonnas on õiglustunne siiski säilinud.

Miks õiglustunne? Miks ei peaks need, kes rohkem teenivad, ka rohkem maksma?

Ma ei hakkaks siinkohal äraleierdatud tõdesid uuesti üle kordama, sest eks igaüks teab, et üks neljandik 10 000-st ei ole sama mis üks neljandik 100 000-st. Pigem vaataks natuke suuremat pilti.

Nimelt, seltsimehed sotsialistid, ärgem unustagem, et füüsilise isiku tulumaksu astmeliseks muutmine sunnib rohkem maksma ennekõike just seda osa töölkäivast elanikkonnast, kes selle kõrge oma reaalse pingutuse ja tubli tööga välja teenivad. Tõeliselt suure sissetulekuga inimesi see teema ei puuduta, sest väga vähesed neist (mõistagi meeldiks mulle kirjutada “meist”)  saavad enamuse oma tulust palgana. Pigem tuleb see dividendide või muu säärasena, millelt on tasutud ettevõtte ehk juriidilise isiku tulumaks ja mida õigluse huvides topelt ei maksustata.

Ettevõtlikud inimesed, kes teenivad väga suurt palka, on samuti üldiselt sedavõrd leidlikud, et piisava maksude erinevuse korral suudavad investeerida oma ajast selle mõne tunni aastas ning teha endale juriidiline isik, mille kaudu dividenditulu saada, aga millele samal ajal näidata ka ettevõtlusega seotud meie igapäevaeluga seonduvaid tegelikke kulutusi kasumi õiglaseks vähendamiseks.

Seega jäävad astmelise tulumaksu raudsesse haardesse pigem edasipüüdlikud tublima keskklassi töötajad, kelle tulu on päriselt ka pale higis oma tervise hinnaga välja teenitud.

Küsiksin oma 9-aastase poja sõnadega, et millises universumis on õiglane küsida tublimatelt töötajatelt hüppeliselt suuremaid makse ja sellega neid tagasi ühisesse katlasse tagasi tirida?

Sisuliselt on seega kogu jutt füüsilise isiku astmelise tulumaksu õiglusest täielik mull, sest viib olukorrani, kus tõeliselt suurte sissetulekute korral “ettevõtlus edeneb”, kuna on tarvis rohkem teist kaudu tulusid saada ning reaalselt hakkavad rohkem maksma just need keskklassi jäävad inimesed, kes tubli palgatöölisena kõige rohkem pingutavad.

Lõpuks loob see ühiskonna, kus pinguta palju tahad, ikka oled keskmine, sest küll riik selle eest hoolitseb, et su oravaratta laagrid tihkemalt kinni keerata kui ratas liiga kiireks läheb. Ja kui sa enam ei viitsi ning hakkad ratast aeglasemalt liigutama, visatakse põhjuseid uurimata osa nende oravate pähklitest ka sulle, kes muidu jõulisemalt jooksevad, sest ilmselt oled sina nõrgem.

Sel juhul sooviksin nõrgemate sekka ja tänan pähklite eest, seltsimehed.

Aga kas niimoodi riik ja ühiskond edeneb?

Halogeenpirn vs tavapirnid

Halogeenpirn vs tavapirnid

Umbes aasta tagasi tegin oma elutoas julge eksperimendi ning seoses 100W tavaliste hõõgniidiga pirnide poelettidelt kadumisega otsustasin proovida nn luminofoor- ehk säästupirne. Asendamaks 100W võimsust, ostsin väidetavalt 103W tavapirniga võrduva säästulambi, kruvisin selle oma lühtrisse ja võisin tunnistada, et olin haledalt petta saanud, sest võrreldes ülejäänud 4 vana kooli 100W pirniga:

1. Säästupirni suuremad mõõtmed panid ta tobedalt lambikuplist välja paistma.
2. See pirn süttis märksa kauem kui tavalised hõõgniidiga pirnid, mis omakorda juhtis tähelepanu kuplile ka nendel, kes muidu poleks pirni mõõtmeid iseenesest märganudki.
3. Pirni soojenemise ajal oli tema valgustugevus eriti märgatavalt kehv ja see kestis umbes minuti.
4. Lubatud 103W ja 1450 luumenit osutusid palju nõrgemaks ka täisvõimsusel soojana põledes võrreldes vanade 100W pirnidega.

Ühesõnaga olin väga pettunud, aga kuna EL-is ei toodeta enam 100W hõõgniidiga pirne, kannatasin vaikides ära.

Ühel ilusal päeval poes käies märkasin aga, et tänapäeval on võimalik soetada ka tavapirni mõõtmetega halogeenpirne, mis samuti väidetavalt energiat säästavad ja mis sealjuures peaksid pakkuma oluliselt paremat valgustugevust.

Ostsin prooviks 70W halogeenpirni, millel küll lubatud valgustugevus kõigest 1200 luumenit, kuid mis kirjade järgi pidi andma sama valgustugevuse, mis 92W tavaline hõõgniidiga pirn, kruvisin selle säästupirni asemel lühtrisse ja sel korral võisin üllatuse lugeda meeldivaks.

Seesama halogeenpirn:

1. On täiesti tavalise pirni mõõtmetega.
2. Süttib koheselt täisvõimsusel.
3. Põleb sama tooniga nagu tavalised hõõgniidiga pirnid ikka.
4. Lubatud 92W ja 1200 luumenit osutusid palju heledamaks võrreldes vanade 100W pirnidega.

Seega rändas kallilt ostetud luminofoorlahendusega säästupirn kapisügavustesse, sest seda ei saanud ma tänu nadile valgustugevusele ja veidrale kujule kasutada peaaegu üheski oma kodu lampidest.

Lisaks eeltoodud positiivsele üllatusele taipasin aga lisaks veel üht väga olulist aspekti!

Nimelt on tänapäeval paljudes lampides lubatud kasutada maksimaalselt 40W võimsusega pirne ja väikese sokliga hõõgniidiga pirne suurema võimsusega ei ole siinkirjutaja eriti müügis kohanudki. Tuleb tunnistada, et näiteks mu poja toas jääb sellest 5 pirniga lühtris selgelt väheks, sest lisaks kohtvalgustusele on õppimisel ja eriti joonistamis- jms tööde juures päris tähtis ühtlaselt hästivalgustatud tuba.

Kui lambis on lubatud kasutada maksimaalselt 40W pirne, siis saab see olla talupojamõistuse kohaselt nii vaid kahel põhjusel:
1. Suurem koormus oleks juhtmetele kuidagi ohtlik ja see tekitaks tuleohu.
2. Suurema võimsusega pirnid kuumeneksid liiga palju ja see tekitaks samuti kas tuleohu või mõjuks halvasti lambi elueale.

Lambipirnis saab elektrienergia muunduda minu tagasihoidlike teadmiste kohaselt vaid kaheks:
1. soojuseks,
2. valguseks.

Kui panna kõrvuti sama palju energiat tarbivad lambid, mille puhul üks omab suuremat valgustugevust, siis peab ta järelikult muundama väiksema osa elektrienergiast soojuseks.

Seega, kui kasutan lambis, milles on lubatud kasutada max 40W pirne, halogeenpirni, mille võimsus on 40W, siis saan ma väga oluliselt valgema lambi sama võimaliku koormusega lambi juhtmetele ja väiksema kuumuse eraldumisega, mis võiks lambile kuidagi muul moel halvasti mõjuda.

Võin omast kogemusest öelda, et katsetused on esialgu andnud supertulemusi, sest poja toas on halogeenpirnidega varustatud lamp nagu uuesti sündinud ja tuba, mis peab aegajalt valge olema, seda ka palju suuremal määral on.

Võimalik, et mõne aja päras keelatakse ka halogeenpirnide tootmine, nagu seda on tehtud suure võimsusega hõõgniidiga pirnide puhul, kuid selle hetkeni on minu meelest tegu igati rahuldustpakkuva lahendusega, mida julgen soovitada kõigile, kes teatud kohtades hindavad valgust rohkem kui kokkuhoidu.