Kui kurkide ja Leningradi aeg otsa hakkas saama, oli siililegi selge, et raha kaotab väärtust iga hetkega, mis ta sul olemas on. Rublad mitte ei sulanud, vaid aurustusid rahva käes. Seetõttu ostis isa koju ehitusmaterjale, seadmeid jms, mis roostetasid aeglasemalt kui rublad. Töötajate palgad muutusid NL kokkuvarisemise ajal ja järel reaalselt nii väikeseks, et neid oleks pidanud politseiga taga otsima. Mitte keegi ei elanud palgatööst. Ja ma olen õnnelik, et olen elanud sellel perioodil, sest ilmselt kõik need isa poolt tehtud taksosõitmised (sel hetkel juba Lada 08 ehk Sputnikuga), Venemaalt telekate müügiks toomised jms asjalikud või vähem asjalikud äriotsad juurutasid kindlad teadmised kasumist, riskist ja muust tänapäeva ühiskonnas väga hädavajalikust. Rikkust see kõik meie majja ei toonud, kuid ääretult raske ja Eesti rahva jaoks vaese perioodi aitas edukalt laostumata üle elada.

Ma arvan, et kusagilt sellest ajast hakkasid ka minu ja mu venna ajukäärudes juurduma vahvad “ärimõtted” ja idanes plaan omandada eeskujulikult selle mängu reeglid, et elus edukalt hakkama saada. Oli ju näha, et palgatööga ära ei ela, mistõttu vähegi elatava elustandardi saavutamiseks peab teenima lisa. Peab ütlema, et oma mõtete realiseerimisega me väga kaugele ei jõudnud. Ilmselt olime ikka alles lapsed ja seetõttu päriselt ka üks põlvkond “tegijatest” maas. Tegijate all pean silmas tänaseks 40-seid inimesi, kes oskasid Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud võimalusi juba täiskasvanu pilguga vaadelda ja enda huvides tööle panna, sest Eesti riik hakkas arenema sellise kiirusega, et ole ainult mees ja kasuta juhuseid. Aga huvitavad ajad ootasid ees igaüht sellegi poolest…