“Põrgupõhja uus vanapagan” on Suveteatri üks kõvemaid lavastusi

Ja sellegipoolest kardan ma, et kui inimesed kuidagi imeväel teada ei saa, kui hämmastavalt hea see lavastus on, siis sel aastal ei pruugi Emajõe Suveteatril publikut jätkuda ning head lõikust tulla.

Miks nii? Viga on selles, et kui James Cameron’i “Avatar”‘i reklaamiti kui enneolematut linateost ja tänu sellele suutis üsna keskpärase looga film koguda enneolematu piletitulu, siis “Põrgupõhja uue vanapagana” puhul kasutatakse reklaamis vist päris samasid repliike, mis on kõigi tänaseks täiskasvanud maksujõuliste kodanike ehk potentsiaalse publiku mälusse sööbinud masendavast ja tumedast vanast Eesti filmist.

Ja see on suur suur viga! Olgem ausad, ka mina ei oleks seda tükki vaatama läinud pelgalt reklaamide põhjal, sest eelarvamuse jõud on väga suur. Õnneks said mu vanemad Emajõe Suveteatri eestvedaja, Andres Dvinjaninov’i käest kutsed esietendusele ja kuna mu ema ja isa ise minna ei saanud, siis läksime abikaasaga nende asemel.

Vedas, et läksime, sest lavastus ületas kõik minu ootused. See oli täiesti hämmastavalt ajakohane, sisaldades endas uskumatult täpselt tänapäeva SMS-laenudest ja tarbimist õhutavatest mesijuttudest läbi imbunud ühiskonna kirjeldust, mille lõksu ja millest tulenevasse teoorjusesse langevad ka muidu maailma asjades mitte kõige lihtsameelsemad kodanikud. Ühtlasi suudab isegi minusugune karm kapitalismi pooldaja selle lavastuse abil selgelt näha tänase ühiskonnakorralduse vastuolulisust ning rumalat halastamatust või halastamatut rumalust, mis lõpuks iga inimese pelgalt eluga hakkama saamiseks tõe asemel “olukorraga sobivat juttu” rääkima sunnib.

Mina, kui harimatu inimene, ei teadnud kuni vaheajani, et asja on kirjutanud A. H. Tammsaare. Pean ütlema, et üllatusin Tammsaares esimest korda tõeliselt positiivselt, sest raamat “Tõde ja õigus” on oma lohisevate suhtedraamadega minu maitsele nii imal, et pole ma päris lõpuni ühtki osa sellest lugeda jaksanud. Loodan, et mu kirjandusõpetaja seda nüüd ei loe, või siis mulle andeks annab.

“Põrgupõhja uus vanapagan” on vähemalt lavastusena aga kaasakiskuv ja liigutav. Terve esimese vaatuse istub publik sisuliselt Toomkiriku varemete vahel naeratusega ning kogu lugu meenutab pigem komöödiat. Samal ajal pole kordagi tegu komöödia odava ja kommertsliku erivormi, jandiga, milliseks kiskus eelmisel aastal Suveteatris lavastunud põrsakeste lugu. Pigem on tegemist intelligentse, “ridade vahele” ja dialoogidesse kirjutatud Eesti huumoriga, mida tänapäeval kohtab harva.

Samuti ei eksisteeri mingit mustvalget masendust ja igavust. Lavastus on hoogne, rollidesse on valitud uskumatult sobivad näitlejad (minu arvates tegi Raivo E. Tamm Antsuna sisuliselt elu rolli ja ei meenutanud ühegi külje pealt Õnne tänava Allanit), kujundus ja heli sobib nagu rusikas silmaauku. Ja keskkond, milles kõik toimub, on suvisele Eestimaale omaselt imeilus, sest Toomkiriku punaste tellisvaremete vahelt paistab kuldne õhtupäike, rohelised põlispuud ja sinine taevas.

Teise vaatuse lõpupoole läheb lugu muidugi kurvemaks. Ei, pigem võiks öelda liigutavamaks, pannes ka jämedama kaelaga meeste silmad imelikult läikima. Minule, kui veendunud ateistile käis teises vaatuses natuke närvidele paari dialoogi liigne jumalakesksus. Selle võib muidugi andeks anda, sest lavastuse teema on selline ja oleks päris kummaline, kui suudetaks Taevast ja Põrgust ning Vanapaganast teha lavastus, kus Jumala teemat ei puudutata. Seega võib kõigi nende sürrealistlike asjade kujutamise loogilisusega üldjoontes isegi väga rahule jääda.

Etenduse lõpuks ei jää tooni andma siiski kurbus või paratamatus. Pigem sunnib kogu lugu publikut iseennast analüüsima ja tänapäevaühiskonna toimimise üle järele mõtlema. Ja Toomkiriku varemete vahelt lahkudes on Eestis jälle saalitäis natuke paremaid inimesi, mida on meile hädasti tarvis. Küllap vist.

Väga harva kohtab nõnda suurepäraselt teostatud vabaõhulavastusi. Aitäh, Emajõe Suveteater!