Finantsblogi

BMW e39 Edition Sport valuveljed

Sel sügisel saadud praktiline kogemus näitab, et rehvide mõju auto kütusekulule on olemas ning väga tuntav.

Umbes kuu aega tagasi kirus mu isa, et oli enda auto (Audi A4 2,0 TDI) rattad ära vahetanud ning auto hakkas seepeale pool liitrit sajale kütust lisaks nõudma. Tol hetkel mõtlesin, et ehk on tegu õnnetu juhusega, kuid praeguseks saan väita, et nii see siiski ei olnud.

Alustagem algusest. Juuli lõpus soetasin endale väikese turbodiiselmootoriga BMW 520 d, mille all olid Edition Sport originaalvaluvelgedel suverehvid mõõtudega ees 235/45 R17 ja taga 255/40 R17. Kuna nende rataste laius oli hiiglaslik, oletasin, et auto võtab ilmselt rehvide tõttu ka pisut rohkem kütust kui peaks. Keskmine kütusekulu mõõdetuna nende rehvidega liigeldes oli mu autol 5,7 liitrit 100 km kohta ja seetõttu olin olukorraga rahul nagu siga poris.

Augusti keskpaigas osutus siiski vajalikuks vahetada minu auto all olnud rattad ümber M+S rehvidega varustatud originaalplekkvelgede vastu. Uueks rehvimõõduks sai 205/65 R15. Mõistagi eeldasin, et oluliselt vähenenud rehvilaius päädib kahaneva kütusekuluga. Paraku ei osutunud see siiski tõeks ning auto keskmine kütusekulu alates sellest hetkest oli konstantselt 5,8 liitrit 100 km kohta. Sellele ei osanud ma leida muud seletust, kui et ilmselt on probleem M+S rehvide mustris ja seetõttu ei liigu auto vaatamata kitsamale rehvimõõdule kergemalt ning omakorda sellest tulenevalt ei tekkinud mingit kütusesäästu.

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

Plekkvelgede tõttu oluliselt kahanenud juhitavus ja auto tagasihoidlikum välimus kombineerituna muutumatu kütusekuluga ei lubanud mul tehtud rataste vahetusest rõõmu tunda. Seetõttu alustasin läbirääkimisi oma vennaga, kelle abil õnnestus septembris plekkveljed ja eelkirjeldatud Edition Sport valuveljed vahetada ümber väga kenade Edition Exclusive originaalvaluvelgede vastu, millel peal auto kohta täiesti mõistlikus mõõdus 225/55 R16 M+S rehvid. Vahetus oli mõistlik, sest saan nende ratastega vajadusel kogu talve sõita ning auto näeb sealjuures piisavalt viisakas välja, mis lubab seda vajadusel ka mõnele ostuhuvilisele näidata.

Kuna eelmise rehvivahetuse juures mingit tuntavat kütusekuluerinevust ei tekkinud, ei eeldanud ma ka nüüd mingit muutust. Paraku ei jäänud see tulemata. Lisanenud rehvilaius kombineerituna M+S mustriga tähendab, et auto veereb nüüd oluliselt raskemini. Seda on maanteel selgelt tunda ja see tähendab, et auto kütusekulu pole kasvanud mingid tühised 0,1 liitrit, vaid on täna reaalselt keskmiselt 6,4 liitrit 100 km kohta.

See on 0,6 liitrit rohkem kütust, mis tähendab sisuliselt 6 liitri juures kütusekulu kasvamist 10% võrra. Kas seda on vähe või palju? Minu läbisõidu juures teeb see aastas lisaks 216 liitrit kütust ning see tähendab aastaeelarves tänast diiselkütusehinda (~17,5 kr/l) arvestades umbes 3 780 kr lisakulu. Seda ei ole väga vähe, aga selle vahe kannatab mu eelarve siiski välja.

Samas oli palju meeldivam sõita autoga, mis võttis alla 6 l kütust sajale ja seda rõõmu enam kahjuks ei ole.

Käesolevaga loen empiiriliselt tõestatuks kaks tõsiasja:
1. M+S mustriga rehvid suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.
2. Laiemad rattad suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.

Õhku jääb veel küsimus, kui palju võib kütusekulu mõjutada erinevus erinevate rehvitootjate toodete vahel, kuid pean seda seni siiski teisejärguliseks probleemiks. Endale uusi rehve valima minnes jääksin siiski kindlasti ökonoomsemate variantide juurde.

See ei pruugi küll otseselt finantsteema olla, kuid halvasti ostetud auto on iga pere jaoks ilmselge kulude allikas. Seega püüan jõudumööda avaldada Karlova Autopoe kodulehel (sest sinna sobivad need paremini) artikleid sellest, mida tasub kontrollida kasutatud auto ostmisel. Pärast pikemat pausi leidsin endas lõpuks taaskord jõudu mootorikontrolli kirjeldamiseks. Artiklit selle kohta saab lugeda siit: http://www.karlovaauto.ee/uudised.php?tyyp=artiklid&id=17

Üldiselt peab ütlema, et kasutatud auto ostmine ei ole kuigi keeruline ega ka märkimisväärselt riskantne tegevus, aga kui tahta põhjalikult kõiki mõtteid kirja panna, võiks sellest vabalt terve õhukese käsiraamatu kirjutada. Kui perspektiivikas selline asi oleks, jääb muidugi kahtlaseks, sest maailm on spetsialiste täis ja igaüks teab asju tavaliselt ise kõige paremini. Ühtlasi näib mulle kasutatud autodega tegelemine üldse selline juba hääbumisjärgus teenus. Seega on kõik need kasutatud auto kontrollimise mõtted tegelikult suures osas “mõtted minevikust”, kus inimesed ei visanudki autot kahe aasta pärast peale tehasest väljumist prügimäele.

Siiski, tänasel päeval ja tänases Eesti ühiskonnas ostetakse ja müüakse iga päev kümneid või sadu autosid ja seega ehk on minu kirjutisest kellelegi abi, kui oma spetsialisti kaasas ei ole.

PS! Üks asi veel, mida ma artiklisse isegi kirja ei pannud, aga mis väärib selgitamist, kuna iga nädal satub minu blogisse mitmeid inimesi otsingusõnadega 1,9 TDI. Nimelt VW ja Audi 1,9 TDI pumppihustitega mootorite (nt 85 kW) puhul soovitan ostmisel alati kontrollida, ega õli diisliga segunenud ole (lõhn + viskoossus). Süüdlaseks on pihustite tehasepoolne rumal kinnitus plokikaane külge, mistõttu plokikaane või pihustitihendite kulumisel kütus vabalt õlisse lekkida saab ning lõpuks võib selline mootor koguni lõhkuma minna ja kokku joosta. Viga ei ole iseenesest tõsine, kuid mitteavastamisel võib tähendada kogu mootori vahetamist.

Kellegi korralik Audi A4 1,9TDI

Eile oli selline imelik päev, kus jäin töö juures toimuvale insenerigraafika koolitusele koguni paar-kolm tundi hiljaks, sest hommikupoole müüsin oma pereauto maha. Ikka Ida-Virumaale, kuhu praegusel ajal mingil põhjusel väga suur osa kasutatud autosid rändab.

Müügis oli ta võrdlemisi odavalt juba paar nädalat, sest oli näha, et see hind, millega ta eelmisel aastal ostetud sai, on tänaseks jälle pisut liiga kallis. Kiire hinnalanguse vältimiseks tuli seetõttu autost lahti saada vaatamata tõigale, et tegemist oli müümiseks liiga korraliku eksemplariga.

Hinnalanguseks tuli autol selle ajaga umbestäpselt 5 000 krooni ja kuigi ma sellega rahul ei ole, tuleb endale tuha pähe raputamiseks siiski öelda, et auto oli selgelt liiga korralik ja turuhinnaga võrreldes liiga kallilt ostetud. Hinnalangus siis selle auto puhul koos kapsaste ja kaalikatega tuli 6,1%. Parem küll kui eelmise auto puhul, aga päriselt ikka halvasti. Püüan järgmisega paremini õnnestuda, sest tegelikult pean olema võimeline pidama autot ilma hinnalanguseta. See on keeruline, aga see peab praktikas olema võimalik, kui maailm veel päris hukas ei ole.

Moment selle eesmärgi saavutamiseks on soodne, sest terve suve on võimalik ka hobiautodega liigelda, kuigi süda tilgub verd, otsides head võimalust ehk sõidukit, mida pidada üle talve ilma hinnas oluliselt kaotamata.

Mida ma otsin?

Ikka sama, mida alati. Otsin midagi, mis on piisavalt suur, aga mõistlik, hästi ehitatud, võimalikult väikeste ülalpidamiskuludega ja hoiab hästi hinda. Kvalifitseeruvad VW Passat, Audi A4 või A6 (muhhahaa, kes seda müüks) 1,9 TDI, must, hall, ilus või müüdav, hinnaklassis 55 000 kuni 90 000 krooni. Aga kogu Euroopa üldiselt otsib sedasama ja seega ma mingile imele, et paari nädalaga sobiv variant ette tuleb, ei loodaks.

Kuid suvi veel kestab ja igasugu mõtteid võib vahepeal tulla.

Tänane pilt Eesti igapäevamajandusest on päris sarnane buumiaegsele. Automaalritel ja remondimeestel ei ole aega enne järgmist nädalat, autopesulates on järjekorrad, inimesed otsivad mootorrattaid ja 3-liitriseid suurte velgedega Audisid. Tarbijakindlus teeb uusi rekordeid ja rahvas räägib euro-ootuses kinnisvara soetamisest ja headest investeerimisvõimalustest. Sisuliselt on tärganud lootus, et kõik ongi selleks korraks jälle möödas ja kihutame tõusujoones hea elu poole edasi.

Kuid mida me tegelikult mõned kuud ette vaadates näeme ja kuidas üldse tulevikku vaadata?

Kõige lihtsam on visata pilk börsiliikumistele, sest see toimub peaaegu alati umbes pool aastat enne mõjusid reaalmajandusele. Julgemad kinnitavad rihmad ja mida nad näevad?
Vahepeal jõudsaks kiskunud majanduskasv on viimastel nädalatel väga tõsiseid hoope saanud ja börsiindeks OMX Tallinn on langenud 01. maist alates ligi 11% ning pole näha, et õnn pöörduks, sest tänane börsipäev on üle väga pika aja ikka eriti kole.

See kõik on mõistetav. Finantskraanid keeratakse konservatiivsete rahapoliitikate ja uute maksude abil kinni, investorid on juba paanikas, riigid on veel majanduskriisist kõrvuni võlgades ja majandus nõrk nagu 90-aastane vanamemm. Usk igasugustesse abipakettidesse on samuti raugemas, sest kui riigid ennast päästa ei suuda, ei suuda nad aidata ka teisi. Nõiaring. Ja vahepeal saabunud usk helgesse tulevikku on lõplikult kadumas. Majandus on väga haige.

Tänast börsipäeva vaadates paistab, et talv 2010-2011 ei tule reaalmajanduses kergem kui eelmine ja seega tuleb nautida kätte jõudnud kevadet ja buumiaega veel nii kaua kui on võimalik, sest praegu on meie igapäevaelus kohe-kohe käes hetk Tallinna börsilt 2010 jaanuarist ja veebruarist ning enam paremaks ei lähe päris pikal ajal.

Õnneks on kogu krempli kokkuvarisemise ajastus selles mõttes hea, et ilmselt õnnestub selles valguses Eestil ka 2010. aastal inflatsioonikriteerium eurotsooniga ühinemiseks täita, sest paistab, et vahepealne elu paremaks muutumine oli väga näiline ja peagi võime hakata jälle oma joovastuse ja õnnehetkel ära müüdud 1,9 TDI mootoriga Volkswageneid tagasi tahtma.

Lõuna- ja Põhja-Korea vahel on jätkuvalt pingeid. EL riigid purelevad Kreeka ja teiste PIGS riikide tõttu ja USA-st tuli üllatavalt negatiivseid töötuse numbreid. Ma oleksin väga imestunud, kui see ei kõik lõpuks ikkagi relvastatud konfliktideni ja kolmanda maailmasõjani ei viiks, sest sõdade taga on ju alati ainult majandus, huvigrupid ja võimalused.

Õnneks olen ka varem enamasti eksinud. Loodan siiralt, et eksin ka seekord ja käesolevad tagasilöögid on ainult ajutised ning tegelikult jätkub ikkagi vaikne majanduse taastumine.

Eile jõudis lõpule viimaste aegade suuremaid finants- ja kotispõrsaostušedöövreid, kui minu paari nädala eest müüdud 1999. aasta VW Passat Variant 1,9TDI asemele sigines sama aasta Audi A4 1,9TDI. Kõigepealt siis Passati müügist. Võib öelda, et eelmine kord, kui ma mõne autoga niisama kõvasti hävisin, jäi sellesse aega, kus Eesti kaotas mootorsõidukite impordi tohutud aktsiisimaksud. See oli ehk millalgi 2003? Ei mäleta enam. Toona ostsin enne autodhindade kukkumist 80 000 krooniga W124 kerega Mercedese, mis kaotas väärtust 2 omamisaasta vältel 80 000 kroonilt 45 000 kroonile, mis teeb pisut üle 40% langust ja aastaseks rahaliseks hävinguks tuleb 35 000 / 2 = 17 500 krooni. Seda on väga palju. Tervelt ~1460 krooni kuus. Tavaliselt on mul õnnestunud autot omada nii, et hinnalangus mind ei puuduta. Seega on kõik miinused üle 10 000 kr aastas täiesti vastuvõetamatud ja ma ei ole oma pere-eelarvet selliseid kahjumeid kandma planeerinud.

Passatiga õnnestus nüüd isegi senine rekord purustada, kuna auto sai soetatud vahetult maailma ja Eestit tabanud autohindu hävitava majanduslanguse künnisel, 2008. aasta sügisel. Tema ostuhinnaks tol hetkel kõik kapsad ja kaalikad sisselööduna kujunes 81 500 krooni, mis ei olnud Saksast tulnud auto kohta palju, kuid siiski piisavalt. Auto müügist täpselt 1 aasta hiljem, 2009. aasta sügisel sain pärast müügikulude mahaarvamist 62 000 krooni. See tegi aastaseks hävinguks 19 500 krooni, mis on ligi veerand selle auto algsest hinnast. Kohutav! Igakuiseks negatiivseks rahavooks tuleb seega 1 625 krooni. Kusjuures, on väga suur tõenäosus, et sama autot järgmisel kevadel müües oleksin ma sama hinna saanud, sest nende autode kiire hinnalangus on lõppenud. Siis oleks aastaseks hävinguks olnud “vaid” 13 000 krooni. Kuid kaua sa ikka ühe autoga sõidad, eksole, sest ta esiteks tüütab ära, kuid teiseks hakkab ju millalgi remonti ka nõudma.

Üleüldse võib positiivse külje pealt öelda, et eelmainitud Passat on minu autodest üks kõige odavamate ülalpidamiskuludega auto olnud ja selles osas kindlasti trumpab eelmainitud Mercedese aastaste kogukulude osas vabalt üle. Selles mõttes, et kütust ta praktiliselt ei võtnud, õlivahetusi jõudsin selle aja jooksul teha kaks korda ja kõik, mida ta korraspüsimiseks vajas, oli veel vaid ühe poolteljeotsa vahetus kohe alguses ning ühe poolteljekummi vahetus (mõnisada krooni) nüüd enne müümist. Kevadel müües aga oleks pidanud tegema täieliku poleerimise ja puhastamise (~1500 krooni) ja pisut värviparandusi (~1500 kr). Ja kuna tal puudus kliimaseade, siis kevadel müües märkavad seda kõik kuidagi paremini. Istmenurk ei olnud enam samuti päris uus ja võibolla oleks kevadel pärast intensiivset talvemantliperioodi seda parandama pidanud. Seega hea, et odavalt praegu ära anda sain.

See häving tuli varem või hiljem võtta. Seega ma väga ei põdenud ja hakkasin kohe uut autot otsima. Mõistagi pidi seegi olema 1.9TDI VW grupilt. Audi on teatavasti samuti VW. Kuna sedaankerega 1.9TDI Audi A6 on võimalik mõistliku hinnaga osta vaid siis, kui omanik ära sureb ja tal pärijaid ei ole (otsige ise, kui soovite), siis sobiva alternatiivina jäid sõelale vaid Audi A4 ja VW Passat. VW Passateid pole sedaankerega võimalik ka osta, sest Passati omanikud on kõik kõvad praktilisuse hindajad. Olen kuulnud statistikat, et 85% uutest Passatitest on universaalid ning sedaankerega diisel pole arvestades nõelte vähesust ja heinakuhja suurust mingi päriselt ülesleitav võimalus. Seega kaldub kaalukeel pigem A4 poole, sest nende ostmine on mõnevõrra lihtsam. Odavalt neid muidugi ei saa, aga see polegi niiväga eesmärk, kui ei soovi puhtalt vahenduseks autot osta. Pärast mõnenädalast surfamist jäi lõpuks sobilik eksemplar silma. 1999. aasta face-liftiga must sedaan A4 1.9 TDI, 81 kW manuaal. Peamine miinus – salongis pole puitu. Kuid muud kohustuslikud asjad nagu must värv, kliima, taga peatoed ja valguspakett on olemas ning autoga tulid lisaks allolevatele talverehvidele kaasa originaalvaluvelgedel praktiliselt kulumata suverehvid.

Selle auto ostmine oli selles mõttes täielik “põrsas kotis” variant, et raha tuli üle kanda kellegi Aysel Yomralioglu nimele, kes elas Saksamaal ja masinaga ringi sõitis ning mõistagi ei olnud ei mina ega keegi teine eestlane autot oma silmaga näinud. Küll aga kuulnud juttu, kuidas ta pidi nii korras olema nigu oleks ainult 80 000 km sõitnud. No kindlasti, seda türklaste juttu tasub alati hästi tõsiselt võtta. Komisjonikauplus lubas pühalikult masina teele panna, kui raha laekunud on. Kandsin kogu raha üle ja ennäe imet, panidki kurjamid auto õigel ajal õige treileri peale.

Peab ütlema, et antud internetiost õnnestus ikka väga hästi ja auto on kindlalt loodetud seisukorras, kui mitte paremas. Selles mõttes, et niimoodi internetist auto ostmisel tuleb ikka arvestada kerge värvimiskuluga, salongi remondi ja veermikuremondiga (seda nagunii). Antud masina puhul oli vaid üks 250-kroonine mõlk kõrvalistuja uksel, salong on suht korras ja ainus, mis kõpitsemist (ehk raha) vajab, on veermik. Aga see vajab igal juhul tegemist ka siis, kui auto Saksamaal ise üle vaatad. Seega olen väga rahul ja ainus murettekitav asjaolu on see, et masin on jälle selles neetud või maagilises 80 000 hinnaklassis, kus tavaliselt toimub kiire kukkumine. Selle vältimiseks tuleb valvel olla ja võibolla juba kevadel auto maha müüa, et mitte suuremast hinnasulast osa saada, sest suvel saab hobiautodega ka liigelda.

Tuld!