Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: ajalugu
Mettlahhplaatidest põrand

Metlahhplaatidest põrand

Mind polnud tõesti varem iial vaevanud küsimus, miks nimetatakse metlahhplaate just nii nagu neid nimetatakse ja olin õigupoolest selle väljendigi põhjalikult unustanud, kuni täiesti suvalisel päeval tutvusin mingi kaubanduskeskuse väljapaneku juures jäätist süües lihtsalt ajaviiteks järjekordselt ühe muljetavaldava ettevõtte ajalooga ning sain jälle aru, et kõike ilusat ja head ei suutnud inimeste keelekasutusest ja teadvusest isegi kommunistid välja juurida.

Piiratud silmaringiga inimesena oli mu jaoks sel hetkel põnevaks avastuseks, et Villeroy & Boch ehk tuntud keraamika- ja lauanõudetootja peakontor asub Saksamaal Mettlachis. Mõistagi viisin nüüd otsad kokku ja nagu ühes hiljem loetud venekeelses artiklis tabavalt öeldi, ongi väljend metlahhplaat nagu Xerox või Jeep, millest esimene tähistab sageli tänaseni dokumendikoopiat ja teine maastikuautot.

Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, mis imeloomad need metlahhplaadid on, kuid sarnaselt minule selle sõna ammu unustanud või seda iial mitteteadnud kodanikele olgu selgitusena öeldud, et tegu on väga kulumiskindlate keraamiliste plaatidega, mis olid ja on tänaseni nii mustriliste kui ühevärvilistena kasutusel peamiselt hoonete põrandatel, aga ka seintel ja muudel osadel.

Erinevalt glasuuritud ehk kahhelplaatidest on nö metlahhplaadid väga kõrge tihedusega keraamilisest või portselanmassist kokkupressitud, põletatud ja glasuurimata plaadid ning nende värvitoon ja ka muster on seega sügaval plaadi sees, mitte ainuüksi selle pinnal, mistõttu plaat ei kaota oma kena välimust isegi kuludes.

Ja kuna 19. sajandi keskpaigast alates tulid parima kvaliteediga sedasorti keraamilised plaadid Mettlachist, saidki nad selle nimega laialdaselt tuntuks. Hea teada.

Täna juhtus mulle tänu mu kallile abikaasale kätte 1889. aastast pärit kaheksas trükk C.R. Jakobsoni teosest “Kooli Lugemise Raamat” ja see, mis jutte sellest lisaks algpõhjusele, miks see raamat täna välja otsiti, leida võis, köitis mind päris tükiks ajaks.

Üheks tähelepanuväärseks peatükiks on selles raamatus 218. lugu pealkirjaga Eüropa ehk Euroopa ja sooviksin seda siinkohal lausa tsiteerida, sest antud peatükk annab ettekujutuse Euroopast ja Eesti inimese nägemusest selle kohta enne mõlemat maailmasõda ja enne igasugust meie mõistes integratsiooni algust.

Ka on siin huvitavaid sõnu. Pole leiutatud sõna “manner” ega “ookean”. Samuti puudub sõna “lääs” ja “vulkaan”. Ka on kogu selles tekstis kirjaviga ühe riigi, Helwetsia nimes. Helwetsia tähendab muide Šveitsi, aga ei Šveitsi ega ka Š tähte selles peatükis ei leidu ning “Šotimaa” on kirjutatud seetõttu väga tänapäevaselt “Shotimaa”. Niisiis…

Eüropa

218. Eüropa maast üleüldse.

Küll on Eüropa maa suur, küll lautab ta ennast igapidi kaugele laiale, siiski on ta meie wiiest maailma jaust see kõige weiksem. Põhjas on ta piirid Põhjajää meri, õhtupool Atlandi meri, ja lõunas Wahe- ja Mustmeri. Igal pool elawad inimesed, kes tarkuse ja waimuhariduse poolest kõigist teistest maailma rahwastest ees. Külmad Põhjamaad üksi on inimestest tühjad, kuhu aga harwa mõned kütid ehk põdra karjatsed ja kalapüüdjad mõneks ajaks elama tulewad. Puud on seal wõsu suurused, rohu asemel kaswab sammal, ning suurem jagu aastat läbi katab lumi ja jää maad ja wett.

Aga mida rohkem lõuna poole meie tuleme, seda suuremat ilu ja rikkust leiame. Siin kaswawad ju sitroni puud, wiigi- ja wiinamarjad ja mitmesugu muud wiljapuud. Wäljad annawad kõiksugu põlluwilja, metsad ja heinamaad on täis rikkust, ning kõrged mäed ulatawad oma igawese lumega kaetud tippudega pilwedesse. Tuhanded laewad sõidawad risti ja rästi mööda jõgesi ja merd, toowad meile kaugelt maalt puuwillu, kohwi, suhkrut ja palju teisi asju ning wiiwad Eüropast jälle muud kaupa kaugele maale.

Suurem jagu Eüroplasi on risti usku; üksi Türgimaal elawad Muhamedi usulised, Juudid elawad lahus kõiges Eüropas. Kunstid ja tarkused on Eüroplase üle kõige teiste rahwaste tõstnud ning teda nõnda waimu poolest teiste walitsejaks teinud.

Tahaksime meie kõik Eüropa maad ühest merest teiseni iga pidi läbi käia, siis leiaksime mitmet seltsi rahwaid, kellel igaühel oma eluwiis ja oma emakeel on. Meie räägime Eesti keelt, mis Soome keelega piatselt ühte läheb; aga teistsugu keelt räägiwad Wenelased, Lätlased, Sakslased, Hollandi rahwas, Prantslased, Hispania, Portogali ja Italia rahwas, Daanlased, Rootslased ja Inglased, Kreeka rahwas, Türklased, Ungrid ja Poolakad. Kõik Eüropa riigid ei ole ühe suurused. Wenemaa on nende seas kõige suurem. Kõige wägewam riik mere peal on Inglismaa, kelle sõja- ja kaubalaewad kõik mered läbi käiwad. Tarkuse poolest on Prantsuse-, Inglis-, Hollandi-, Saksa- ja Wenemaa teistest ees, ning maalimise ja laulmise kunsti poolest Italia.

Kõige kõrgemad mäed on Helwetsia- ja Lõuna-Saksamaal; mägesi on aga Türgi-, Kreeka- ja Italiamaal ja tema saartel Sitsiilias, Sardiinias ja Korsikas; nõndasama ka Portogali-, Hispania-, Lõuna-Prantsuse-, Rootsi-, Norra- ja Shotimaal ning lõpeks tulepurskaja mägedest rikka Islandi saare peal ja Kesk-Eüropas Galiitsia maal. Lagedad maad on: Põhja-Saksa-, Prantsuse-, Hollandi-, Daani- ja Poolamaa ning suurem jagu Wene- ja Ungarimaad. Hetwetsia Alpid on kõige kõrgemad mäed; Doonau ja Wolga on kõige suuremad jõed. Kõige suuremad linnad on Londoni, Pariisi, Berlini ja Peterburi linn.

Üheksakümnendate algus oli kogu Euroopa jaoks piiride langemise aeg.
 
1990. aasta oktoobris kadus piir Lääne- ja Ida-Saksamaa vahelt. Sellele järgnes üsna lühikese aja jooksul Nõukogude Liidu lagunemine. Globaliseerumisest sai mõiste, mis oli iga suurkorporatsiooni uus ja ainuvõimalik suund, sest ühest küljest tähendasid muutused uute tohutute turgude avanemist endistes liiduvabariikides ja Nõukogude Liidu mõjusfääris, kuid ühtlasi tõi see kaasa uusi konkurente ja lõi olemasolevatele ettevõtetele uusi atraktiivseid allhankevõimalusi.

Tagantjärele on selge, et vabaduse tuulte ja idakonkurentsi mõju hinnasurvele muutis vana Euroopat ja senist vaba valget maailma jäädavalt. Uuteks tootmise märksõnadeks said:
1. allhange,
2. globaalne tarneahel,
3. statistilised meetodid ja
4. masstootmine senisest suuremas mahus.
 
Kõik need võimaldavad tootmise hinda alla viia, kuid kõik need on väga suureks ohuks kvaliteedile.
 
1. Allhange on soodne kulude kokkuhoiule, kuid kvaliteedi seisukohalt tähendab seda, et kontroll komponentide üle nõrgeneb, kuna brändi omanik näeb vaid lõpptulemust, mis kas töötab või mitte. Seda, mis allhanke korras saadud mooduli sees on ja millist kvaliteeti see omab, on juba väga raske kontrollida. Tänase päevani on üks levinumaid marginaalide parandamise võtteid kasutada algselt autotootja poolt heaks kiidetud komponentide asemel odavamaid, aga väliselt samasuguseid. Kvaliteet võib paremal juhul sarnaseks jääda, aga enamasti pigem langeb.
 
2. Mis võiks olla mugavam kui globaalne tarneahel? Igaüks suhtleb oma kontaktisikuga, kes omakorda suhtleb oma tarnijaga, kes omakorda suhtleb oma tarnijaga, kes tavaliselt toodab oma toodet mitmeid(kümneid) kordi odavamalt, kui selle ahela viimane lüli ikka veel soodsalt osta saab. Igas nendest lülidest läheb osa informatsiooni kaduma. Iga lüli näitab teatud informatsiooni paremas valguses ja viimane lüli ehk autotootja ei suuda ka parima tahtmise juures kontrollida kõige esimeste lülide tegevust ning on sunnitud usaldama vahepealsete lülide poolt esitatavaid tõendusmaterjale vahendatava ja töödeldava toote kvaliteedi kohta. Need aga sisaldavad suures osas valet.

3. Nagu peaaegu iga inimene kuulnud on, eksisteerivad väikesed valed, suured valed ja statistika. Selleks, et vältida tohutut kontrollimahtu, mida endaga iga toote kontrollimine kaasa toob, hakkasid 1980-tel ja 1990-tel plahvatuslikult levima statistilised meetodid nagu Statistiline Protsessikontroll, aga ka 6-sigma jms. Sisuliselt tähendab see toodetest esindava valimi võtmist ja teatud kriteeriumite kontrollimise alusel ennustamist, kui vähe võiks esineda praaktooteid kõigi valmistatud toodete hulgas. Iga moonutus nendes valimites ja karakteristikutes aga võimendub lõpptulemuses. Eriti soodsaks muutub moonutus siis, kui komponenti toodab allhankija, sest ta on alati huvitatud võimalikult lihtsast (loe odavast) tootmisest. Kui autotootja tõstab statistiliste meetodite nõudeid, ei parane tavaliselt toodete kvaliteet, vaid suureneb moonutus. Tulemuseks aga on suurem rikete, loginate, naginate, funktsionaalsete häirete jms hulk lõpptoodetes.
 
4. Masstootmine tähendab üldiselt seda, et on teatud piir, mida ületades pole inimesed võimelised igat toodet isegi vaatama, rääkimata kontrollimisest. Tootmismahtude kasv tähendab iga tootja jaoks peaaegu alati kvaliteediprobleeme. Selle vähendamiseks on hakatud kasutama veavälistus- ja ennetusmeetodeid, kuid kõike ei ole võimalik ette näha ja kõiki vigu ei ole odav välistada. See, et vigu ei ole odav välistada, tähendab omakorda, et allhankija ei ole nende välistamisest ilma kliendi jõulise surveta huvitatud. Juhtub aga sedagi, et klient on väiksem kui allhankija ja siis ei ole võimalik allhankijale oluliselt survet avaldada, sest see tähendaks koheselt hinnatõusu.

Kõik see kokku tähendas vaid ühte – uued tooted, mis töötati välja 90-te alguses, ei saanud enam kunagi olema sama kõrge kvaliteediga kui seni. Seda nii tehnilistelt lahendustelt (osalt tänu uuele mõistele – mooduli kontseptsioonitarnija), materjalide, kui ka vastupidavuse osas.
 
90-te alguseks oli Mercedes-Benz tootevalik konkurentidega võrreldes selgelt vananenud. W126 kerega tänases mõistes S-klass tuli käibele 1979. aastal, W201 kerega väikeauto ehk tänane C-klass 1982 ning W124 kerega E-klassi tootmist alustati juba samuti aastal 1984. Mudeliuuendusi oli hädasti tarvis ning esimesena vahetatigi välja vanimana valikus olnud S-klass (1991), talle järgnes taas C-klass (1993) ja sellele omakorda uus E-klassi auto (1995).

Seoses muutunud maailmaga muutus ka Mercedese tootmisprintsiip ja iga hinna eest suurepäraste autode konstrueerimist ei saanud idapäikese valguses enam kuidagi ratsionaalseks pidada. Surve toote hinnale pidi alla viima tootmiskulud ja kuigi seda ei jõutud suuremal määral teha uue S-klassi ja C-klassi juures, ilmusid 1995. aastal uhked artiklid sellest, kuidas uue E-klassi tootmiskulud on vähenenud 20%. Tänaseks me teame, et ilmselt vähenes sama palju ka E-klassi kvaliteet, sest 1995. aastal ilmavalgust näinud w210 kere ja kurbade silmadega E-klassi peetakse üheks kehvemaks Mercedeseks läbi aegade. Samuti on teada, et alates 1993. tehtud mudeliuuendusest muutus ka vana hea w124 kvaliteet ja nüüd võis kereplekkidel roostet näha juba hoopis tihemini ja täiesti uutest kohtadest.
 
Aga juba esimesena välja tulnud w140 S-klassi Mercedese prospektist võime märgata oluliselt muutunud maailmavaateid. Senised tekstid, milles räägitakse, kui odav on selle kalli soetusmaksumusega auto ülalpidamine ja kui lihtne ja soodne on seda avarii korral remontida, asendusid hingematvate lõikudega mugavusest ja küllusest. Sõna kvaliteet või vastupidavus võis kõigi Mercedese mudelite uutest prospektidest leida juba palju harvem. Pigem leiame pilte nuppude virrvarrist ja keerukatest elektroonika ja mehaanika kombineeritud lahendustest, mis seni, kuni nad töötavad, omanikule palju naudingut pakkuda saavad. Ilmselt paljuski just selle viimase tõttu ongi vahest kõige töökindlamaks osutunud kõige lihtsam 90-tel välja tulnud Mercedese mudel ehk w202 kerega C-klass. S oli lihtsalt liiga keeruline ja E liiga ekstreemselt kuluoptimeeritud.
 
Kahtlemata ei väida ma, et kõik see Mercedese ja teised Saksa margid troonilt kukutanud oleks. Jätkuvalt oli tegemist ju kalleimate, aga ka parimate saadaolevate suurseeriatootmises valmistatud autodega. Samuti teeb paratamatult oma töö tehnoloogia areng, mis tähendab väiksemaid tolerantse ja seni võimatuna näinud lahendusi ning see on peamine tegur, mille tõttu tänane Volkswagen Golf sõidab paremini kui toonane Mercedese C-klass.

Kuid muutus uute autode kvaliteedi juures oli märgatav ja just seetõttu võib lugeda 1990-1992 toodetud ja pärast seda tootmisest maha läinud Mercedese mudelid autotööstuse täiuslikkuse viimaste aastate viljadeks. Ühe tootmisfilosoofia ajastu lõpuks.

PS! Pean vabandama, sest olen üsna suurel määral kallutatud, mistõttu ei pruugi mu jutt alati loogiline olla.

Selline hüpotees on mind kummitanud koolipõlve ajalootundidest saati. Mingi sakslase kirja pandud jama, et eestlased karjuvad Tharapitha või midagi sarnast, ei ole mulle iial tundunud mõistliku sisendina tõsise näoga arvamaks ja ajalootunnis lastele rääkimaks, et selline mõiste võiks tähendada “Taara, Avita!”. Üleüldse ei usu ja pole iial uskunud ma seda, et eestlased on olnud muiste just “Taara” usku, sest kuigi sarnasus Thor’iga on tõesti hämmastav, on minu ebapädeval hinnangul heal juhul tegu kerge eksitusega. Tõepoolest – pseudoreligioon oleks õige sõna sellise käsitluse kohta, sest mitte üheski originaalallikas ei ole ju mainitud sellist looma nagu “Taara”.

Mida tähendab Tharapita, Tarapitha, Therrapita, Tharapitham, Tarrapitta, Tarapitha, Tharapitha, Tharaphita või hoopis Tharrapitta?

Kindlalt ei saa me seda kahjuks ilmselt iialgi teada, sest muistsed eestlased metslastena ei olnud just kõige kõvemad kirjamehed. Ainus, kes teemat üldse lähemalt kajastanud on, ongi seesama kahtlase pädevusega ristisõdijate sabarakk Läti Henrik oma “Liivimaa kroonikas” ja seetõttu võib öelda, et tegu võis olla ka kodaniku(e) väga puise keeletunnetusega, mistõttu ei pruukinud eestlased üldse täpselt sellist väljendit kasutada. Siiski, nagu täna selgub, ei ole ma ainus, kes selle pärast südant valutanud on.

Lugedes samale häirivale küsimusele vastata püüdvat käsitlust eestikeelses Wikipedias (http://et.wikipedia.org/wiki/Taarapita), jääb ometi kõigile kõhklustele vaatamata rõhuma tunne, et eestlastel oli ilmselt tõpoolest vähemalt lähedaselt sellise nimetusega jumalus, Taarapita. Seetõttu ei saa ma näiteks öelda, et eestlased, ropud ja lihtsad nagu nad suure tõenäosusega olid, võinuks vabalt lahingus karjuda “T**a pihta!” või muud sarnast, millele Henriku paljukuulnud kõrvad tähendust anda ei osanuks või tahtnuks.

Kogu müsteeriumi kokkuvõtteks aga on kindel üks – originaalusk, mis eestlaste seas enne ristisõdu toimis, oli kindlasti väga põnev ning erinev sellest, milliseks me seda täna peame. On täiesti kohutavalt kahju ja suisa andestamatu, et seda isegi ei püütud enne hävitamist uurida või dokumenteerida. Aga võibolla ei ole neid dokumente veel lihtsalt leitud ja see võiks olla korralikuks väljakutseks mõnele tõsisele ajaloohuvilisele?!