Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: auto kulud

Analüüsisin täna natuke eeltööna oma pere käesoleva aasta eelarvet ja tegelikke tulemusi, et saaks peatselt lõplikult paika 2012. aasta eelarve. Järeldusi võib teha mitmeid, kuid saan juba praegu välja tuua peamised kululiigid, mille puhul oleme 2011. aastaks endiselt teinud oluliselt madalamad prognoosid kui tegelikkus seda nõudnuks.

 

Kütus

Autode kütus (nii bensiin kui diisel) on kululiik, mida oleme seni igal aastal selgelt liiga väikeseks hinnanud. Tegelikkus näitab, et kütusehinnad ei püsi samal tasemel ja kütusekulu sõltub suurel määral kasutatavatest autodest, mis omakorda sõltub meie puhul paljuski suvest ja juhustest. Mis sedapuhku täiesti valesti läks, on see, et käesoleva aasta eelarvet planeerides ei arvestanud me, et kevadel soetame Janale omaette auto ja see lisab igakuiselt kindla summa kütusekuludeks.

Septembri alguses tehtud kokkuvõte näitas, et kütusekulu on kontrolli alt väljunud, mispeale hakkasime teadlikult tegema rohkem sõite pere diiselautoga. Sellest hoolimata on selgelt näha, et kütusekulu prognoos järgnevaks aastaks peaks olema märkimisväärselt suurem. Kui uskuda ilma lähema analüüsita puhtalt numbreid, siis koguni 100% võrra.

 

Väljas söömine ja lõunasöögid

Toit on ilmselgelt 2011. aastal kallinenud ja võrdlemisi hästi ilmneb see minu meelest lõunasöögikulude graafikult. Kas selle taga on meie majanduse äkilise taastumisega kaasnenud inflatsioon või osaliselt üleminek eurode kasutamisele, ei ole oluline. Tähtis on hoopis taibata, et sama eelarvega ei ole võimalik 2012. aastale vastu minna. Ühtekokku peaks meie järgmise aasta toidukulude eelarve võrreldes 2011. aastaga kasvama peaaegu 20% ja see on arvestades toidukulude suurt osakaalu pere-eelarves päris korralik väljakutse.

 

Riided ja jalanõud

Septembri alguses lubasin, et võtame end selle kululiigi osas kokku ja natuke kajastub see ka allolevalt graafikult. Kõigele vaatamata on selge, et järgmise aasta eelarves ei saa riietele tehtavaid kulutusi jätta samale tasemele, kus need olid sel aastal. Miks see nii on? Tõenäoliselt ei ole peamine põhjus selles, et rõivad oluliselt kallimaks läinud oleks. Pigem peab nentima, et meie poeg kasvab jõudsalt ja tema riided muutuvad üha kallimaks. Palju kurdetakse, et väikelaste riided on kallid, kuid tegelikult on korralikud suuremate inimeste rõivad jätkuvalt oluliselt kallimad ja lapse teatud vanuses kulub neid seoses lapse kasvamisega endiselt pea sama palju kui väikelapse puhul.

Meie pere riiete eelarve peaks järgmiseks aastaks olema taas jooksvast aastast umbes 20% võrra suurem.

 

Kulusid, mis järgmisel aastal kasvama peaks, on selgelt veelgi, kuid eeltoodud on sellised, mida ei ole võimalik väga oluliselt vähendada ilma elustandardis suuremaid järeleandmisi tegemata. See tähendab omakorda loogiliselt, et kokku saab tõmmata kas muude kulude arvelt või tuleb meil oluliselt kasvatada oma sissetulekuid.

 

Positiivsed näited

Tasakaalustamaks eeltoodud probleeme, on elu näidanud, et teatud kõikuvama iseloomuga kulusid prognoosime hoolimata juba mitmeaastasest eelarvestamiskogemusest endiselt liiga konservatiivselt.

Näiteks on üheks selliseks liigiks kujunenud jooksvad kulutused autode ülalpidamiseks. Tasub ära märkida, et ka selle kululiigi eelarvestamisel ei võtnud me ju arvesse Jana autot ning seega oli eelarve eriti pessimistlik. Tõenäoliselt saame igapäevaautode jooksvate kulutuste prognoosi järgmiseks aastaks vähendada 10% kuni 15%.

Selliseid kululiike leidub meie eelarves veelgi, kuid ei ole nii püsiva iseloomuga ja seetõttu saab neid ka teadlikult vähendada.

 

Hobid ja reisimine

Paljud kululiigid on aga sellised, mille puhul tuleb järgmise aasta eelarve tegemiseks perega koos maha istuda ja mõelda, kas tahame neid suurendada või vähendada.

Näiteks reisimine ja puhkused on üks sellistest liikidest.

Võiksin ju otsustada, et järgmisel aastal ajame sama kasinalt läbi nagu 2011 seda tegime (meie eelarve oli väike ja me kulutasime sellest veel umbes 15% vähem), kuid pere teised liikmed, kelle jaoks reisimine on olulisem, võivad selle peale kurvaks muutuda ja kaotada olulsel määral motivatsiooni.

Samas olen mina igal aastal kulutanud ohtrasti pere ressursse hobiautodega tegelemisele ja seetõttu võin julgelt öelda, et neid kulutusi on võimalik omajagu piirata ilma mulle emotsionaalseid probleeme tekitamata.

Hobiautode ülalpidamine on 2011. aastal meie pere eelarvesse kirjutatud peaaegu kolme inimese tagasihoidlikuma soojamaareisi maksumusena ja ikkagi on reaalselt kulunud umbes 15% eelarvest rohkem.

Siin on selgelt otsustamiskoht, kus kaasa peavad rääkima kõik pereliikmed. Võibolla on meie pojal hoopis omad eelistused?

Sääraste otsuste langetamiseks võiks igal perel päris kindlasti olla ees eelarve, sest vastasel juhul kulub raha nagunii kõige peale ära, või võidab prioriteetide seadmisel peres see inimene, kes endale soodsad kulutused esimesena ära teha oskab. See aga ei oleks kõigi suhtes õiglane ja üldse ühe korraliku pere moodi.

Miks mitte just praegu hakata 2012. aasta eelarvet koostama?

Aasta lõpuni ei olegi enam palju aega ja on palju parem uuele aastale vastu minna teadmisega, mis see finantsiliselt endaga kaasa toob.

MB 190E

MB 190E

Vastik kevad möllab jälle südames ja kus kiusatus lõpeb, seal teine algab. Juba nädal aega olen iga päev mitu korda jooksutanud mobile.de portaalis otsingut sellisele autole nagu Mercedes-Benz 190E, mis kandis keremudelinumbrit W201 ja milline mul eelmisel aastal isegi korraks olemas oli. Sisemine vajadus selle auto järele on läinud nii tugevaks, et hakkab kainet mõtlemist segama ja seega olen iseenda huvides sunnitud sellegi kiusatuse siin blogis ära tooma.

W201 kerega MB 190E toodi turule 1982. aastal ning esmakordselt Daimler-Benz’i ajaloos oli uue Mercedese näol tegemist kompakt-klassi autoga. Varem ei olnud Mercedes nii väikeste mõõtmetega autosid tootnud ja sellest tulenes tohutu tähelepanu uue mudeliklassi väljatöötamisele, mis omakorda tähendas üüratuid arenduskulusid. Mitmed uudsed tehnilised lahendused, mis selle mudeli puhul kasutusele võeti, kanti hiljem üle ka tulevastele suurematele mudelitele ja võib olla päris kindel, et tegemist oli taaskord autotööstuse hilisemas mõistes tähelepanuväärselt ülearendatud sõidukiga.

Kiusatusele lisab veelgi emotsionaalset kaalu tõik, et tegemist on mudeliga, mis oli tänaseks üle kümne aasta tagasi siinkirjutaja esimeseks Mercedeseks.

Ja kuigi ma saan täielikult aru, et mul ei ole ruumi ega vajadust veel ühe auto jaoks, närib see asi ometi hinge ning kuklas kummitab kahtlus, et varsti võib nende valik odava hinnaga olla juba päris kesine. Praegu on nende autode hinnad nii madalad, et tõenäoliselt saaks selle ka oluliselt kahjusid kannatamata kohe maha müüa ning just seetõttu võiks olla käesolev hetk viimane aeg selle mudeli osas rongile hüpata. Kuid mõistan ka ise siinkohal seda kirja pannes, et see ei saa olla argumet auto ostmisel.

Et saada selgelt aru oma soovide jaburusest, on mõistlik reastada kulud, mis sellise asja ostuga koheselt kaasneksid:

– Auto soetusmaksumus (ostuhind + transport + esmane korda tegemine),
– Kindlustus vastavalt sõidetavatele perioodidele,
– Regulaarsed pesemis- ja puhastamiskulud,
– Teatud hoolduskulud (ka väikese tarbimise juures tuleb aegajalt midagi hooldada),
– Hoidmiskulud (eriti talvel on see oluline summa igas kuus).

Päris palju asju, millele mu pere-eelarve kuidagi positiivselt reageerida ei oskaks. Graafik muutuks negatiivsemaks ja elu läheks raskemaks. Seda ei oleks kohe üldse tarvis arvestades, et hinnatõusud Eestis ei ole kaugeltki lõppenud ja seetõttu muutub pere-eelarve pidevalt nagunii. Lisaks on meie pere naispoolele ka juba pikemat aega autot tarvis, mida oleks võimalik aastaringselt tarbida ja see tähendaks samal aastal mitme auto ostmist korraga, mis lööks mõneks ajaks eelarve ikka erakordselt kummuli.

Pealegi, auto ei ole raamat, mille saaks talve saabudes riiulisse ära panna ja kevadel jälle välja võtta. Eriti just sel põhjusel, et mul puudub reaalselt võimalus ilma rendikulusid suurendamata veel ühte autot ladustada, jääb sel aastal see mudel siiski soetamata. Täiesti kindel on siiski see, et varem või hiljem tuleb mul sellele kiusatusele järele anda, kuid parem oleks seda teha praeguses seisus palju hiljem – võibolla mõne aasta pärast. Eks elu näitab ja milleski ei saa kunagi lõpuni kindel olla.

Mercedes-Benz 190E

Mercedes-Benz 190E

BMW e39 Edition Sport valuveljed

BMW e39 Edition Sport valuveljed

Sel sügisel saadud praktiline kogemus näitab, et rehvide mõju auto kütusekulule on olemas ning väga tuntav.

Umbes kuu aega tagasi kirus mu isa, et oli enda auto (Audi A4 2,0 TDI) rattad ära vahetanud ning auto hakkas seepeale pool liitrit sajale kütust lisaks nõudma. Tol hetkel mõtlesin, et ehk on tegu õnnetu juhusega, kuid praeguseks saan väita, et nii see siiski ei olnud.

Alustagem algusest. Juuli lõpus soetasin endale väikese turbodiiselmootoriga BMW 520 d, mille all olid Edition Sport originaalvaluvelgedel suverehvid mõõtudega ees 235/45 R17 ja taga 255/40 R17. Kuna nende rataste laius oli hiiglaslik, oletasin, et auto võtab ilmselt rehvide tõttu ka pisut rohkem kütust kui peaks. Keskmine kütusekulu mõõdetuna nende rehvidega liigeldes oli mu autol 5,7 liitrit 100 km kohta ja seetõttu olin olukorraga rahul nagu siga poris.

Augusti keskpaigas osutus siiski vajalikuks vahetada minu auto all olnud rattad ümber M+S rehvidega varustatud originaalplekkvelgede vastu. Uueks rehvimõõduks sai 205/65 R15. Mõistagi eeldasin, et oluliselt vähenenud rehvilaius päädib kahaneva kütusekuluga. Paraku ei osutunud see siiski tõeks ning auto keskmine kütusekulu alates sellest hetkest oli konstantselt 5,8 liitrit 100 km kohta. Sellele ei osanud ma leida muud seletust, kui et ilmselt on probleem M+S rehvide mustris ja seetõttu ei liigu auto vaatamata kitsamale rehvimõõdule kergemalt ning omakorda sellest tulenevalt ei tekkinud mingit kütusesäästu.

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

Plekkvelgede tõttu oluliselt kahanenud juhitavus ja auto tagasihoidlikum välimus kombineerituna muutumatu kütusekuluga ei lubanud mul tehtud rataste vahetusest rõõmu tunda. Seetõttu alustasin läbirääkimisi oma vennaga, kelle abil õnnestus septembris plekkveljed ja eelkirjeldatud Edition Sport valuveljed vahetada ümber väga kenade Edition Exclusive originaalvaluvelgede vastu, millel peal auto kohta täiesti mõistlikus mõõdus 225/55 R16 M+S rehvid. Vahetus oli mõistlik, sest saan nende ratastega vajadusel kogu talve sõita ning auto näeb sealjuures piisavalt viisakas välja, mis lubab seda vajadusel ka mõnele ostuhuvilisele näidata.

Kuna eelmise rehvivahetuse juures mingit tuntavat kütusekuluerinevust ei tekkinud, ei eeldanud ma ka nüüd mingit muutust. Paraku ei jäänud see tulemata. Lisanenud rehvilaius kombineerituna M+S mustriga tähendab, et auto veereb nüüd oluliselt raskemini. Seda on maanteel selgelt tunda ja see tähendab, et auto kütusekulu pole kasvanud mingid tühised 0,1 liitrit, vaid on täna reaalselt keskmiselt 6,4 liitrit 100 km kohta.

See on 0,6 liitrit rohkem kütust, mis tähendab sisuliselt 6 liitri juures kütusekulu kasvamist 10% võrra. Kas seda on vähe või palju? Minu läbisõidu juures teeb see aastas lisaks 216 liitrit kütust ning see tähendab aastaeelarves tänast diiselkütusehinda (~17,5 kr/l) arvestades umbes 3 780 kr lisakulu. Seda ei ole väga vähe, aga selle vahe kannatab mu eelarve siiski välja.

Samas oli palju meeldivam sõita autoga, mis võttis alla 6 l kütust sajale ja seda rõõmu enam kahjuks ei ole.

Käesolevaga loen empiiriliselt tõestatuks kaks tõsiasja:
1. M+S mustriga rehvid suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.
2. Laiemad rattad suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.

Õhku jääb veel küsimus, kui palju võib kütusekulu mõjutada erinevus erinevate rehvitootjate toodete vahel, kuid pean seda seni siiski teisejärguliseks probleemiks. Endale uusi rehve valima minnes jääksin siiski kindlasti ökonoomsemate variantide juurde.

Kuna bensiini peale oli meie pere raha maikuus ja juunis juba niigi mõttetult palju ära kulunud (vt eelmist postitust) ja uus auto oli küll silmapiiril, kuid mitte veel käes, veetsime oma puhkuse suhteliselt koduselt, viibides paaril korral mererannas ja logeledes niisama. Puhkuse esimese nädala pühendasin perele ökonoomse auto hankimisele, et siis teisel ehk viimasel nädalal kuhugi kodust ära sõita. Minu jaoks oli see mõistagi kvaliteetaeg, kuid pere kippus nurisema.

Et aeg pressis peale ja esialgselt otsitud variante (Audi või VW 1,9 TDI) endiselt häid ette tulema ei juhtunud, ostsin venna käest ühe päris viisaka väikese diiselmootoriga e39 kerega BMW 520d ja kõpitsesin teda pisut, et puhkus meeldiv tuleks. Kõik vajalikud toimingud tehtud ja auto arvele võetud, saime sedapuhku minema hakata. Kuid kuna puhkuseaega oli järel vaid loetud päevad, ei hakanud me sel aastal üldse kaugemale sõitma, vaid täitsime pojale ammu antud lubaduse ja põrutasime Hiiumaale.

Hiiumaa on väga ilus ja soovitan kõigil seal paar päeva rahulikult ringi liikuda. Soovi korral on piisavalt võimalusi rannamõnusid nautida, looduses matkata ja hulgaliselt tornidesse või majakatesse ronida. Mulle see viimane tegevus väga meeldis.

Ristnas tasub kindlasti kaitserajatiste juurest mere äärde jalutada, sest seal on Eesti mõistes suurepärased lained ja väga ilusad merekivikesed. Seal veetsime päris palju aega. Lihtsalt nii äge on vahelduseks lapsega koos tema kombel kive merre loopida ja lainete eest põgeneda.

Üks toitlustusmajanduslik omapära, mida Hiiumaal märkasin, oli see, et Kärdla kesklinnas peaaegu polegi söögikohti ja need, mis on, pakuvad ikkagi osaliselt poolfabrikaatidest valmistatud roogasid. Võrreldes Kuressaarega Saaremaal on Kärdla mahajäämus nii suur, et hakkasin juba ise söögikoha tegemist ja Hiiumaale kolimist kaaluma, kuid siis mõtlesin ringi – las see jääb ikkagi selle ala spetsidele, sest restoraninduses hästi õnnestumiseks on tarvis rohkemat kui algkapitali. Kuid minu nägemuses, kui Eestis järgmine kinnisvarabuum tekib, on Hiiumaal ruumi veel väga palju.

Teine omapära on võrreldes Tartuga väga odav majutus. Meil õnnestus igati eeskujulikus eurohotellis ööbida perega 750 krooni eest ja see oli põhimõtteliselt sama odav nagu mingis kohalikus hostelis magades, kuigi ka need on toredad. Seega ma soovitan küll alati ka hotelli hinda vaadata, mitte üksnes odava lootuses ühisduširuumi ja WC-ga hosteleid ja teisi öömajasid kaaluda.

Tegime reisi jooksul igasuguseid pilte ka. Näiteks tuulikutest:

Ja kadakatest ka:

Nojah, pean vabandama, läks nagu alati. Haigus, kui mõistate.

Tagasiteel Hiiumaalt soovitan kindlasti ka Haapsalus aega veeta, sest seal on uus rannapromenaad ja väga ilus Kuursaal, kus on ägedamgi einestada kui linnuse lähedal vanalinna kohvikutes. Kuid linnusest tasub ka alati läbi astuda – mine tea, äkki on Valge Daam nähtavale ilmunud.

Tänu sellele, et ootasime kannatlikult ära võimaluse sõita säästlikult, sain Haapsalust kodu poole välja sõites abikaasale raporteerida, et nüüd oleks meil ükskõik millise meie hobiautoga liikudes juba kütus otsas. Meie reisi keskmine kütusekulu tuli lõpuks koju jõudnuna täpselt arvutatuna 5,7 l / 100 km kohta, mistõttu sain peale puhkusesõitu veel ka kodus mitu päeva enne järgmist tankimist liigelda. Vahelduseks on selline vabadus kõige puhkuselisemaid tundeid tekitavam üldse!

Kokku kulus meil reisi peale koos kahe ööbimise ja kõigi väljas söömiste ning ostetud snäkkidega pisut üle 3 500 krooni ja selle aasta reisimiseelarves on seega veel ruumi. Paraku tuleb tunnistada, et vahet pole, kas lähed puhkama kodumaale või välisriiki, maksab see igal juhul mitu tuhat krooni ehk kulutus on mõlema valiku korral märkimisväärne. Seega võibolla planeerime oma järgmise puhkuse pigem siiski piiri taga. Seda enam, et vahepeal on lähisugulaste hulgast häid mõtteid antud.

Kuid neile, kes ammu Hiiumaal käinud pole, soovitan kindlasti. Väga rahustav kogemus!

Umbes kuu aega tagasi sain lõplikult selgeks meetodi, kuidas kõige efektiivsemalt raha põletada nii, et isegi lõket teha tarvis ei ole. Selles pole midagi keerulist. Tuleb ainult osta suure bensiinimootoriga vana auto ja sellega iga päev tööl käia ning ringi liikuda.

Katsetasin sel aastal sellist veidrat nõksu, et kuna suvel saab sõita ka hobiautodega, siis ei muretsenud endale pärast oma pereauto müümist kiiresti uut säästlikku sõiduriista, vaid tarbisin kahe kuu jooksul sajaprotsendiliselt hobisõidukeid, millest esimesel 2,3-liitrine  ja teisel 3-liitrine bensiinimootor. Sellele lisandusid maikuus sõidud Volgaga, mis teatavasti samuti langeva kütuse jõul sõidab.

Üldkokkuvõttes saan öelda, et minu kütusekulu nende kahe kuu jooksul oli keskeltläbi 11 l / 100 km kohta.

Kuna pildid räägivad rohkem kui sõnad, lisan siia oma kütusekulude graafiku ajas alates 2009. aasta 1. jaanuarist:

Pilt on õudne. Nagu graafikult näha, on minu kütusekulu neil kahel eksperimentaalkuul olnud tavapärastega võrreldes topelt suurem ja on siililegi selge, et mingi sõidumugavus ei kompenseeri igakuiselt mitut tuhandet ülearu kulutatud krooni. Kahjuks ei usu paljud seda endiselt ning põletavad pidevalt raha, mida saaks palju muu ja oluliselt rohkem elukvaliteeti tõstva jaoks kasutada.

Kommenteeriksin selgituseks eeltoodud graafiku juurde veel, et 2009. aasta maikuust alates sõitsin samuti kõik oma hobisõidud nendesamade bensiiniautodega, kuid kuna igapäevasõidukiks pruukisin endiselt diislit, kasvasid kulutused suvekuudel võrreldes selle aasta kahe proovikuuga minimaalselt. 2009. aasta septembris ja oktoobris tuli hobiautod talve ootuses garaaži pikaks ajaks seisma panna ja see tähendas nende paakide täitmist, mistõttu kulud taas suurenesid, kuigi hobisõidud olid põhimõtteliselt selleks aastaks lõppenud. Sama tuleb teha veel selgi aastal ja minu kütuse eelarve ilmselt lõpetab aasta selges miinuses.

Aegajalt kuuleb meedia vahendusel ikka kahtlusi, kas Eesti tingimustes üldse tasub säästlik diiselauto ära. Enda näitel olen selle siinkohal valusa õppetunnina ära tõestanud, sest aastate jooksul olen piisavalt suurte diiselautodega, kuid siiski säästlikult liigeldes jätnud pere rahakotti alles ilmselt kümneid tuhandeid kroone.

Milleks maksta rohkem?

Väga paljud noored on elutee alguses tõsise probleemi ees. Hädasti oleks tarvis autot, aga kahjuks on sissetulekud ja võimalused väga piiratud. Olen ise selles olukorras olnud ja näinud väga paljusid oma sõpru ja sugulasi samas situatsioonis.  

Olen odava auto ostmisel nooremana korduvalt väga valesti käitunud ja seni ei suuda seda endale andeks anda, sest ilmselt hävitasin tuhandetes kroonides pere raha samal ajal kui sellega oleks palju mõistlikumaid asju teha saanud. Samas olen näinud kõrvalt ja hiljem ka ise teinud õigeid valikuid ning tean omast kogemusest, et saavutatav kulude vahe on nii märkimisväärne, et me ei räägi tegelikult tuhandetest, vaid kümnetest tuhandetest kroonidest.  

Puutudes tänaseni aegajalt kokku kasutatud autode müügiga, näen ikka ja jälle, eriti kevaditi noori, kes soovivad osta esimest autot. Mõistagi on inimeste finantsolukord väga erinev, kuid räägime siinkohal siis autodest, mis on tõeliselt odavad, jäädes hinnavahemikku 15 000 – 40 000 krooni.  

Autode tinglik elukõver

Vaadates autode tinglikku elukõverat, näeme, et sellises hinnaklassis auto soetamine on hinnalanguse mõistes parim otsus. Auto peamiseks püsikuluallikaks ei ole tavaliselt liikluskindlustus või liisinguintress. Tõeline igakuine ja -aastane kulu on hoopis auto väärtuse langus. Nii odavate autode puhul on aga elukõver saavutanud absoluutse põhja ning odavamaks ei lähe need autod õigesti valides enam kunagi.  

Hinnavahemikus 15 000 kuni 40 000 krooni leiame aga valiku alates VW Golf III mudelist lõpetades Audi V8-ga. Leidub inimesi, kelle jaoks on täiesti ükskõik, mis autoga ta punktist A punkti B liigub. Sel juhul on väga lihtne ratsionaalselt toimetada, sest emotsioonid ei takista igava ja väga säästliku sõiduki soetamist. Paraku ei ole vähemalt 80% juhtudest elu nii mustvalge ning valikute tegemine on seetõttu keerulisem. 

On igati mõistetav, et noor inimene soovib, et tema esimene auto oleks ka millegi poolest eriline või vähemasti hingele midagi pakkuv. Seda ei tasu kaugeltki alahinnata, sest minu tutvusringkonnas on vähemalt 3 inimest lisaks minule endale, kes on lisaks muule olulisele oma tulevase abikaasaga kokku saanud just seetõttu, et esmamulje kujundamisel on olulist rolli mänginud ka noormehe auto.  

Kuidas siis ikkagi valida auto selliselt, et see oleks piisavalt esinduslik ning väga odav ülal pidada? Milline on hea ja odav noore inimese auto?  

Lihtne sellele küsimusele vastuse leidmine ei ole, sest paraku on autotootjad eanamsti seda meelt, et kõik, mis on hea, peaks olema ka kallis.  

Odav auto peaks vastama võimalikult hästi järgmistele kriteeriumitele:

1. Mudel peab olema masskasutuses

Täiesti kindel on, et sõltumata margist või mudelist kõik autod lagunevad ning peamine vahe tuleb sisse vaid varuosade hinnast. Selleks, et odavat autot väga odavalt pidada, peavad tema varuosade hinnad olema samuti väga odavad. Iga auto laguneb paratamatult ja jutud Mercedese vastupidavusest või Jaapani kvaliteedist on suurel määral illusioon.  

Seega on auto odava ülalpidamise seisukohalt äärmiselt oluline, kas ostate autole esitule 150 krooni eest (VW Golf) või 1 500 krooni eest (mõni eksootiline mudel) ja kas auto rattalaagri hind on 250 või 1 000 krooni. Sama on lugu silladetailide ja elektriseadmetega. Vähelevinud autode detailid on alati kordades masskasutuses olevate mudelite omadest kallimad.  

Odava auto ülalpidamise juures ei maksa unustada võimalust leida vajalik varuosa autolammutustest. Ka siin on selgelt näha, et levinud mudelite detaile on lihtne saada ja need on odavad. Vähelevinud või eksootiliste autode jupid on aga raskesti leitavad ja sageli maksavad ebamõistlikult palju. Kui otsite esituld VW Golfile või Audi 80-le, tasub odavate varuosahindade tõttu alati kaaluda, kas lammutuskodade läbi helistamine üldse on mõistlik, sest suure tõenäosusega leidub neid detaile lammutuskodades hulgaliselt, kuid isegi uus osa on sama odav. Samas ma ei ole kindel, et keegi soovib näiteks Mazda Xedos-6 tagatuld päris uut soetada ning isegi autolammutustes maksavad selle auto varuosad palju, kui neid üldse leida õnnestub.  

Eraldi teema siinkohal on Jaapani autod, mille detaile toodetakse B-grupi varuosana suhteliselt vähe või need on kallid, sest nende autode modifikatsioone on sageli olnud väga palju ja tootmismahud osutuksid odava hinna korral tarnijatele ebamõistlikeks. Näiteks on Nissan Sunny puhul auto esituledki (ja esimesed poritiivad ka) erinevad sõltuvalt sellest, kas auto on sedaan või universaalkerega. Parem pole olukord Toyota Corolla või Mazda 323 puhul, kus sõltuvalt keretüübist on kogu auto täiesti teistsugune. Euroopa automarkide ja mudelite detailid on aga laias laastus nii veermiku, mootori kui ka kere osas samad sõltumata modifikatsioonist. See tähendab, et näiteks Saksamaal valmistatud auto detaile leiab igast levinud varuosapoest, kuid Jaapani masinale tuleb sageli varuosasid tikutulega taga otsida või üsna kallilt tellida.  

Kindlasti ei maksa pelgalt geograafilise läheduse tõttu luua illusioone ka Rootsi autode odava ülalpidamise osas. Nendegi detailid on väikeste tootmismahtude tõttu B-grupi varuosana raskemini leitavad ning uute detailide hinnad on Volvo või Saabi puhul keskmiselt sama ajastu Audi või BMW omadest paar korda kallimad.  

Kuidas valida auto, mis on ühest küljest äge, aga samal ajal masskasutuses?

Võimalus number 1:
Valige väga odava ülalpidamiskuluga automudeli modifikatsioon, mis on entusiastide seas levinud arusaamade kohaselt kõrgelt hinnatud ja makske sellest südame rahuga rohkem kui üldlevinud variandist. Kallim eriversioon maksab ka hiljem müües rohkem, seega ei kaota te tegelikult hinnavahe tõttu midagi, samas on suhteliselt odavalt võimalik saavutada oluliselt parem enesetunne. Näiteks ei viitsiks ma ise igapäevaselt liigelda halli Golf II C-ga, millel polnud varustuses isegi kõrvalistuja meigipeeglit ja väljas iluliiste. Küll aga veaks näo naerule ilusat värvi, suurte põrkeraudadega ja originaalkorras VW Golf II GTI. Sellisega sõidaks ja oleks endaga väga rahul. Iseasi on alati, kui kiiresti autot tarvis läheb, sest soovitava versiooni leidmine võtab aega. 

Mõistagi on mootorite ja silladetailide puhul nende autode vahel valides olemas teatav hinnavahe, aga see on nii odavate kuludega autode puhul minimaalne. Selliseid valikuid saab lisaks Golfile teha teisigi. Näiteks Opel Astra GSI või hoopis luksuslikkuse näitena lihtsa Audi 100 asemel puitliistude, pika kellaploki, tagapeatugede ja ilusa salongimaterjaliga ilusat värvi originaalvaluvelgedega Audi 100 (kuid tähtis on, et see oleks ikkagi väikese mootoriga ja esiveoline). Golf on lihtsalt auto, mille puhul on täiesti kindel, et see on parim, mis noore inimesega juhtuda saab.
   

Võimalus number 2:
Kui variant üks ei sobi, valige mudeli poolest sündinult “äge” auto võimalikult väikese ja vana tüübi mootoriga ning võimalusel manuaalkäigukastiga, sest see tähendab olukorda arvestades võimalikult väikseid ülalpidamiskulusid. Kui sõbrad räägivad teile, et BMW 525i ja BMW 520i kulud on samad, siis ei maksa seda kindlasti uskuda, sest kuigi tehaseandmetel on nende autode kütusekulu peaaegu sama suur, on tegelikkus tehaseandmetest paari liitri jagu sajale kilomeetrile erinev. Lisaks on erinev kindlustusmakse ja mitmete varosade hinnad. 

Eriti suur vahe aga tuleb sisse võrreldes erineva silindriarvuga sama mudeli autosid. Näiteks on erinevus BMW 316i ja BMW 325i ülalpidamiskuludes suure tõenäosusega umbes 30% ning seda ei ole odava auto puhul üldse vähe. Vahe on sees nii kütusekulus, kui varuosade hindandes ja väliselt ei tee keegi suurt vahet, mis mootoriga autoga te sõidate. Peaasi, et auto oleks võimalikult ilus, hea varustusega ning korralik. Auto korrasolekut on ka palju lihtsam tagada, mida lihtsamini see on ehitatud.

Kupeehuvilistele noortele soovitan siiralt näiteks Mercedes 300 CE asemel valida 230 CE, mis käivitub suure tõenäosusega paremini, sõidab vaiksemalt ja on palju odavam pidada. Samuti on E36 kupeekerega BMW-sid tehtud väikese mootoriga ja seegi on igati hea valik.  

Lihtsalt paar näidet.
   


2. Mudel ei tohi väga kiiresti roostetada

Miks nii? Põhjus väga lihtne. Kui teostada igal aastal autole 3 000 kr eest värviparandusi, on igakuiseks kuluks värvimisele 250 krooni. See on rohkem kui kulub tavaliselt liikluskindlustusele. Odavamalt värviparandusi tehes võib aga olla kindel, et auto ei täida peagi ühtki esindusfunktsiooni ning pikemas perspektiivis on mõttetu sellega ülevaatuspunkte külastada. Seega on mõistlik omada autot, mida ei pea igal aastal värvima.  

Minu soovitused rooste vältimiseks tänase seisuga on hoiduda järgmistest mudelitest (kindlasti ei ole siin kirjas kõik halvad näited, lihtsalt mõned nendest): Ford Escort, Ford Scorpio, Nissan Sunny, Opel Astra. Positiivsetest näidetest võib välja tuua Audi 80 või Audi 100, aga ka VW Passat’i. VW Golfi, 3-seeria BMW või ükskõik millise Mercedese valimisel peaks kere seisukorda hoolikalt uurima, kuid üldiselt korraliku isendi leidmisel rooste nende autode puhul kiiresti ei progresseeru. Kaarega tasub rooste mõistes mööda käia kõigist selle hinnaklassi autodest, mis on imporditud Taanist või Rootsist. See kehtib tegelikult ka Eestis sõitnud autode kohta, kuid Eestis sõitnud autosid peab üldse väga kriitiliselt valima.  


3. Auto olgu nii väike kui võimalik, aga nii suur kui vajalik
 

On täiesti selge, et iga lisasentimeeter autos tähendab lisakulusid. Mida suurem auto, seda suuremad on tema hoolduskulud, seda rohkem võtab ta kütust ning seda kallimad on tema varuosad. On targem valida väike, aga korralik auto, selle asemel, et valida suurem, aga vigadega auto. Sõidunauding vigasest masinast jääb alati alla väikesest kvaliteetautost saadavale. Korralikku autot on lihtsam hallata ja selle väärtus säilib hästi. Pealegi on suurte autode läbisõidud ka enamasti suuremad ja odavaid autosid valides ei ole see tehnilise seisukorra mõjutajana väheoluline aspekt.

Ei maksa unustada näiteks sedagi, et kui teil otseselt pole tarvis mahtuniversaali või maasturit, siis on väga mõttetu kulutada palju rohkem enda aega selle pesemisele ja puhastamisele või lasta seda iga kord väikesest autost kallimalt pesta ja puhastada. Kas leitud lisasentimeetrid tasuvad veel sel juhul ära, või tuleks odavam aegajalt järelkäru rentida? 

Kindel on see, et auto headust ei mõõdeta joonlauaga. 


4. Kaubanduslik välimus on sama oluline kui tehniline seisukord
 

Odavat autot otsides ei tohi mingil juhul teha seda viga, et hinna paika saamiseks valite ilusa värvi asemel valge või originaalkorras auto asemel valet värvi või isearetatud detailidega auto. Autot ostes tuleb alati mõelda selle müügile ja see ei ole nali või sõnakõlks. On kindel põhjus, miks valgeid autosid 10 000 krooni odavamalt müüakse ja miks tuunitud autod samuti kümneid tuhandeid kroone originaalseisukorras autodest odavamalt müügis seisavad. Neid ei taha keegi osta. Seega, kui teil ei ole plaani viia auto pärast kasutamist vanametalli, kulutate hiljem sellise auto müümiseks samuti palju aega ja raha kuulutusteportaali arvete, komisjonimüügiplatsi seisutasude, autopesude jms näol, et õnnetust versioonist jälle lahti saada. Targem on seda algusest peale vältida. 

Erinev libedusaste.

Samuti ei tohiks mingil juhul osta laineliste ja kokkusobimatute keredetailidega autot. Paljud inimesed ei oska auto puhul näha konkreetseid kereprobleeme, kuid auto peale vaadates on enamasti esimese pilguga võimalik aru saada, kas tegemist on sirge ja sileda sõiduki või odavalt ja ebakvaliteetselt remonditud, kuigi kiiskava värvkattega masinaga. Automüüjad kasutavad sageli korralike masinate puhul väljendit “libe auto”, mis ei tähenda pelgalt seda, et tegemist on äsja poleeritud autoga, vaid viitab kere ja värvkatte korrasolekule. Hästi kokku istuv auto tundub silmale “libedam” kui irvitavate detailidega ja laines sõiduriist. 

Korraliku ja monoliitsena mõjuva kere müüvat jõudu ei tohi alahinnata, sest isegi väga ebakompetentsed ostjad valivad sageli just selle libedama variandi, kuigi te võite neile rääkida, et olete just oma 20 000 krooni maksnud auto tehnika korrashoiu tagamiseks kulutanud 5 000 krooni (veerand auto hinnast). Lõpuks tähendab see teile ikkagi odavamat müügihinda. 

 

5. Hoidu tuuningust ja ümberehitustest

Tuunitud ja modifitseeritud auto pidamine on alati kallim, sest: 
– Standardvaruosad võivad autole mitte sobida ja sarnaste keredetailide leidmine võib olla võimatu.
– Tuunitud keredetailidega auto tehnika võib samuti olla modifitseeritud ja isetehtud asjad on tavaliselt kordades vähem vastupidavad kui autotootja poolt valmistatud originaallahendused. Seega, kui te ei taha tänu muudetud mootorielektroonikale või mehaanikale lõpetada põlenud kolbidega või kulunud mootoriga autot omades, kõndige kaarega mööda isegi autodest, millel on lakitud tagatuled või lisatud isetehtud spoilereid. Sellise auto omanik võib olla modifitseerinud ka asju, mida silmaga ei näe.
– Kulub palju aega ja raha, enne kui tuunitud ja modifitseeritud autost hiljem lahti saada õnnestub ja autode komisjonimüügikauplused ei taha seda isegi vahetusautona.

Levinud võte autoomanike seas on lisaks tuuningule ka auto ümberehitamine selliselt, et see tunduks mudeliuuenduse järgse mudelina. Ka selliseid autosid üldiselt ei taheta hiljem osta ning selle asemel, et ümberehitus tänu uuemale ilmele auto hinda kergitaks, langetab ta säärase odava hinnaklassi sõiduki väärtust tavaliselt kuni poole võrra. Seega, kui soovite kindlasti autoga odavalt läbi ajada, hoiduge oma autot ümber ehitamast ja ärge soetage ka modifitseeritud autot.

 

6. Väldi remondivajaduse korral kalleid spetsialiste

See tundub paljude jaoks väga rumal soovitus, sest spetsialist peaks olema keegi, kes oskab väga professionaalselt ja efektiivselt auto probleemidest jagu saada, mis üldkokkuvõttes peaks olema odav ja usaldusväärne. Paraku see kaugeltki nii ei ole. Kindlasti töötab autoteenindustes väga head ja tasemel personali, kuid sellise väga hea personali tunnitasu on suur ja sellele lisandub korraliku ettevõtte üldkulu ning kasumimarginaal. Paljud tõeliselt head spetsialistid eelistavad seega töötada hoopis omal käel – enda garaažis või töökojas ning neile piisab reklaamiks taskutelefoni omamisest. Vahendid, mida kasutatakse on aga üldjoontes samad, sest ka garaažis töötavatel spetsialistidel on olemas arvutiprogrammid, seadmed ja liidesed kaasaegsete autodega suhtlemiseks.

Kui teeninduste spetsialistid on töö teostuse garantii ja varuosade müügi huvides sunnitud alati soovitama iga defektse detaili uuega asendamist, siis head spetsialistid suudavad defektse detaili ära remontida ka siis, kui tootja selle remontimist ette ei näe. Sellest tulenevalt võite autoteenindustesse viia terve varanduse ja saavutada sama tulemuse, mille teine spetsialist suudab oma oskusi targasti kasutades tagada 500 krooni eest.

Kindlasti ei maksa langeda petturite ja soss-seppade ohvriks, kes asju korda ei tee ja ikkagi raha küsivad. Selle vältimiseks tasub leida võimalikult usaldusväärsed remondimehed, kelle juures te korduvalt käia saate ja kes oma töö eest ka mingil määral vastutust on nõus võtma. Muidugi eksib aegajalt ka parim spetsialist, kuid enamasti saavad asjad ikkagi lõpuks korda. Näitena võin välja tuua, et suudan täna kindlasti säästa oma autode remondilt vähemalt 10 000 krooni aastas just tänu headele kontaktidele ja see ei ole ju üldse väike summa.

Odava auto odavalt ülalpidamiseks on kasulik, kui näiteks pere meespool ka ise autot mingil määral remontida suudab. Kui sellist võimalust ei ole ja ühtki head spetsialisti ise ei tunne, soovitan siiralt autole tekkinud suurema tehnilise mure või probleemi korral pöörduda mõne usaldusväärsena näiva kasutatud autode müüja poole. Automüüjad teavad üldjuhul täpselt, kus ja kuidas rike kõige odavamalt ja piisavalt hästi kõrvaldatud saaks, sest sellest sõltub suurel määral kasutatud autode müügiga tegelevate inimeste leib.

Samuti teavad kasutatud autode müüjad hästi autode tüüpvigasid, suudavad mõnikord kirjelduse põhjal pikemalt mõtlemata auto vigu diagnoosida ka siis, kui margiesindus seda ei suuda ning omavad palju kogemusi omal käel muidu vaid tervikuna vahetatavate tehniliste sõlmede remontimisel. Kui müüja sel juhul teie auto korda saamise eest oma teenustasu võtab, võite ikkagi olla kindel, et odavamalt te ilma õigeid inimesi tundmata asja lahendatud saanud ei oleks. Ühtlasi on automüüjad selliste probleemidega tegeldes tavaliselt vastutulelikud, sest tegemist ei ole nende enda autoga ja samas võib hästi lahendatud probleem tähendada tulevast kliendisuhet.

 

7. Ära osta uusi kalleid asju

Vaatamata sellele, mida räägivad teenindused ja varuosamüüjad, tasub vähegi kallimate detailide ja tarvikute puhul väga odava auto haldamisel alati otsida võrdluseks ka kasutatud, aga korralike asjade hind. Selle alla kuuluvad nii rehvid, klaasid, tuled, kui ka mehaanilised detailid. Eriti suured on hinnavahed terviksõlmede ja moodulite puhul. Näiteks võite rikki läinud starteri uuega asendamiseks maksta 3 000 krooni, aga võite selle kasutatuna osta ka 500 krooni eest. Väga odava auto mootori- või käigukastiremondi korral mõelge alati sellele, kui palju maksab lammutuskojas terve sellise auto mootor, sest väga tihti osutub remont kallimaks kui terve mootori või käigukasti ostmine.

Muidugi ei saa te kasutatud detaili näol ilmselt alati sama head asja, kui oleks kapitaalremondi läbinud või uus, kuid kas selle vahe tunnetuslik väärtus on tõesti mitmeid tuhandeid krooni? Enamasti mitte.

Rehvide puhul tasub veel eraldi välja tuua, et protekteeritud rehvid üldjuhul on juba uuena viletsamad ning peavad vähem vastu kui kasutatud margirehvid. Seega võit turvalisuses ja mugavuses muutub väga küsitavaks. Taaskord näiteid tuues, pole siinkirjutaja oma 13-aastase autoomanikustaaži jooksul veel ühtki uut rehvi ostnud. Plaanisin seda sel aastal teha, aga nüüdki veendusin, et nii rikas ma veel kahjuks ei ole.

Ühtlasi võiks teie enesetunnet teise ringi asjade ostmisel parandada teadmine, et kui ostate oma autole kasutatud detaili, ei hävitata uue detaili tootmiseks ja vana utiliseerimiseks tänu teile lausa uskumatul määral loodusressursse.

Kogu pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et kindlasti on odavate autode ülalpidamine väga loominguline tegevus ja olen veendunud, et paljudel on häid mõtteid ja nippe, kuidas auto peale mitte raha kulutada. Kommentaarides võime sel teemal vestlusi vabalt jätkata, sest autodest rääkimise vastu ei ole mul kunagi vähimatki.

Kellegi korralik Audi A4 1,9TDI

Eile oli selline imelik päev, kus jäin töö juures toimuvale insenerigraafika koolitusele koguni paar-kolm tundi hiljaks, sest hommikupoole müüsin oma pereauto maha. Ikka Ida-Virumaale, kuhu praegusel ajal mingil põhjusel väga suur osa kasutatud autosid rändab.

Müügis oli ta võrdlemisi odavalt juba paar nädalat, sest oli näha, et see hind, millega ta eelmisel aastal ostetud sai, on tänaseks jälle pisut liiga kallis. Kiire hinnalanguse vältimiseks tuli seetõttu autost lahti saada vaatamata tõigale, et tegemist oli müümiseks liiga korraliku eksemplariga.

Hinnalanguseks tuli autol selle ajaga umbestäpselt 5 000 krooni ja kuigi ma sellega rahul ei ole, tuleb endale tuha pähe raputamiseks siiski öelda, et auto oli selgelt liiga korralik ja turuhinnaga võrreldes liiga kallilt ostetud. Hinnalangus siis selle auto puhul koos kapsaste ja kaalikatega tuli 6,1%. Parem küll kui eelmise auto puhul, aga päriselt ikka halvasti. Püüan järgmisega paremini õnnestuda, sest tegelikult pean olema võimeline pidama autot ilma hinnalanguseta. See on keeruline, aga see peab praktikas olema võimalik, kui maailm veel päris hukas ei ole.

Moment selle eesmärgi saavutamiseks on soodne, sest terve suve on võimalik ka hobiautodega liigelda, kuigi süda tilgub verd, otsides head võimalust ehk sõidukit, mida pidada üle talve ilma hinnas oluliselt kaotamata.

Mida ma otsin?

Ikka sama, mida alati. Otsin midagi, mis on piisavalt suur, aga mõistlik, hästi ehitatud, võimalikult väikeste ülalpidamiskuludega ja hoiab hästi hinda. Kvalifitseeruvad VW Passat, Audi A4 või A6 (muhhahaa, kes seda müüks) 1,9 TDI, must, hall, ilus või müüdav, hinnaklassis 55 000 kuni 90 000 krooni. Aga kogu Euroopa üldiselt otsib sedasama ja seega ma mingile imele, et paari nädalaga sobiv variant ette tuleb, ei loodaks.

Kuid suvi veel kestab ja igasugu mõtteid võib vahepeal tulla.

P7230417_400x300Eile jõudis lõpule viimaste aegade suuremaid finants- ja kotispõrsaostušedöövreid, kui minu paari nädala eest müüdud 1999. aasta VW Passat Variant 1,9TDI asemele sigines sama aasta Audi A4 1,9TDI. Kõigepealt siis Passati müügist. Võib öelda, et eelmine kord, kui ma mõne autoga niisama kõvasti hävisin, jäi sellesse aega, kus Eesti kaotas mootorsõidukite impordi tohutud aktsiisimaksud. See oli ehk millalgi 2003? Ei mäleta enam. Toona ostsin enne autodhindade kukkumist 80 000 krooniga W124 kerega Mercedese, mis kaotas väärtust 2 omamisaasta vältel 80 000 kroonilt 45 000 kroonile, mis teeb pisut üle 40% langust ja aastaseks rahaliseks hävinguks tuleb 35 000 / 2 = 17 500 krooni. Seda on väga palju. Tervelt ~1460 krooni kuus. Tavaliselt on mul õnnestunud autot omada nii, et hinnalangus mind ei puuduta. Seega on kõik miinused üle 10 000 kr aastas täiesti vastuvõetamatud ja ma ei ole oma pere-eelarvet selliseid kahjumeid kandma planeerinud.

Passatiga õnnestus nüüd isegi senine rekord purustada, kuna auto sai soetatud vahetult maailma ja Eestit tabanud autohindu hävitava majanduslanguse künnisel, 2008. aasta sügisel. Tema ostuhinnaks tol hetkel kõik kapsad ja kaalikad sisselööduna kujunes 81 500 krooni, mis ei olnud Saksast tulnud auto kohta palju, kuid siiski piisavalt. Auto müügist täpselt 1 aasta hiljem, 2009. aasta sügisel sain pärast müügikulude mahaarvamist 62 000 krooni. See tegi aastaseks hävinguks 19 500 krooni, mis on ligi veerand selle auto algsest hinnast. Kohutav! Igakuiseks negatiivseks rahavooks tuleb seega 1 625 krooni. Kusjuures, on väga suur tõenäosus, et sama autot järgmisel kevadel müües oleksin ma sama hinna saanud, sest nende autode kiire hinnalangus on lõppenud. Siis oleks aastaseks hävinguks olnud “vaid” 13 000 krooni. Kuid kaua sa ikka ühe autoga sõidad, eksole, sest ta esiteks tüütab ära, kuid teiseks hakkab ju millalgi remonti ka nõudma.

Üleüldse võib positiivse külje pealt öelda, et eelmainitud Passat on minu autodest üks kõige odavamate ülalpidamiskuludega auto olnud ja selles osas kindlasti trumpab eelmainitud Mercedese aastaste kogukulude osas vabalt üle. Selles mõttes, et kütust ta praktiliselt ei võtnud, õlivahetusi jõudsin selle aja jooksul teha kaks korda ja kõik, mida ta korraspüsimiseks vajas, oli veel vaid ühe poolteljeotsa vahetus kohe alguses ning ühe poolteljekummi vahetus (mõnisada krooni) nüüd enne müümist. Kevadel müües aga oleks pidanud tegema täieliku poleerimise ja puhastamise (~1500 krooni) ja pisut värviparandusi (~1500 kr). Ja kuna tal puudus kliimaseade, siis kevadel müües märkavad seda kõik kuidagi paremini. Istmenurk ei olnud enam samuti päris uus ja võibolla oleks kevadel pärast intensiivset talvemantliperioodi seda parandama pidanud. Seega hea, et odavalt praegu ära anda sain.

See häving tuli varem või hiljem võtta. Seega ma väga ei põdenud ja hakkasin kohe uut autot otsima. Mõistagi pidi seegi olema 1.9TDI VW grupilt. Audi on teatavasti samuti VW. Kuna sedaankerega 1.9TDI Audi A6 on võimalik mõistliku hinnaga osta vaid siis, kui omanik ära sureb ja tal pärijaid ei ole (otsige ise, kui soovite), siis sobiva alternatiivina jäid sõelale vaid Audi A4 ja VW Passat. VW Passateid pole sedaankerega võimalik ka osta, sest Passati omanikud on kõik kõvad praktilisuse hindajad. Olen kuulnud statistikat, et 85% uutest Passatitest on universaalid ning sedaankerega diisel pole arvestades nõelte vähesust ja heinakuhja suurust mingi päriselt ülesleitav võimalus. Seega kaldub kaalukeel pigem A4 poole, sest nende ostmine on mõnevõrra lihtsam. Odavalt neid muidugi ei saa, aga see polegi niiväga eesmärk, kui ei soovi puhtalt vahenduseks autot osta. Pärast mõnenädalast surfamist jäi lõpuks sobilik eksemplar silma. 1999. aasta face-liftiga must sedaan A4 1.9 TDI, 81 kW manuaal. Peamine miinus – salongis pole puitu. Kuid muud kohustuslikud asjad nagu must värv, kliima, taga peatoed ja valguspakett on olemas ning autoga tulid lisaks allolevatele talverehvidele kaasa originaalvaluvelgedel praktiliselt kulumata suverehvid.

Audi A4 1999 1,9TDISelle auto ostmine oli selles mõttes täielik “põrsas kotis” variant, et raha tuli üle kanda kellegi Aysel Yomralioglu nimele, kes elas Saksamaal ja masinaga ringi sõitis ning mõistagi ei olnud ei mina ega keegi teine eestlane autot oma silmaga näinud. Küll aga kuulnud juttu, kuidas ta pidi nii korras olema nigu oleks ainult 80 000 km sõitnud. No kindlasti, seda türklaste juttu tasub alati hästi tõsiselt võtta. Komisjonikauplus lubas pühalikult masina teele panna, kui raha laekunud on. Kandsin kogu raha üle ja ennäe imet, panidki kurjamid auto õigel ajal õige treileri peale.

Peab ütlema, et antud internetiost õnnestus ikka väga hästi ja auto on kindlalt loodetud seisukorras, kui mitte paremas. Selles mõttes, et niimoodi internetist auto ostmisel tuleb ikka arvestada kerge värvimiskuluga, salongi remondi ja veermikuremondiga (seda nagunii). Antud masina puhul oli vaid üks 250-kroonine mõlk kõrvalistuja uksel, salong on suht korras ja ainus, mis kõpitsemist (ehk raha) vajab, on veermik. Aga see vajab igal juhul tegemist ka siis, kui auto Saksamaal ise üle vaatad. Seega olen väga rahul ja ainus murettekitav asjaolu on see, et masin on jälle selles neetud või maagilises 80 000 hinnaklassis, kus tavaliselt toimub kiire kukkumine. Selle vältimiseks tuleb valvel olla ja võibolla juba kevadel auto maha müüa, et mitte suuremast hinnasulast osa saada, sest suvel saab hobiautodega ka liigelda.

Tuld!