Finantsblogi

Kuna bensiini peale oli meie pere raha maikuus ja juunis juba niigi mõttetult palju ära kulunud (vt eelmist postitust) ja uus auto oli küll silmapiiril, kuid mitte veel käes, veetsime oma puhkuse suhteliselt koduselt, viibides paaril korral mererannas ja logeledes niisama. Puhkuse esimese nädala pühendasin perele ökonoomse auto hankimisele, et siis teisel ehk viimasel nädalal kuhugi kodust ära sõita. Minu jaoks oli see mõistagi kvaliteetaeg, kuid pere kippus nurisema.

Et aeg pressis peale ja esialgselt otsitud variante (Audi või VW 1,9 TDI) endiselt häid ette tulema ei juhtunud, ostsin venna käest ühe päris viisaka väikese diiselmootoriga e39 kerega BMW 520d ja kõpitsesin teda pisut, et puhkus meeldiv tuleks. Kõik vajalikud toimingud tehtud ja auto arvele võetud, saime sedapuhku minema hakata. Kuid kuna puhkuseaega oli järel vaid loetud päevad, ei hakanud me sel aastal üldse kaugemale sõitma, vaid täitsime pojale ammu antud lubaduse ja põrutasime Hiiumaale.

Hiiumaa on väga ilus ja soovitan kõigil seal paar päeva rahulikult ringi liikuda. Soovi korral on piisavalt võimalusi rannamõnusid nautida, looduses matkata ja hulgaliselt tornidesse või majakatesse ronida. Mulle see viimane tegevus väga meeldis.

Ristnas tasub kindlasti kaitserajatiste juurest mere äärde jalutada, sest seal on Eesti mõistes suurepärased lained ja väga ilusad merekivikesed. Seal veetsime päris palju aega. Lihtsalt nii äge on vahelduseks lapsega koos tema kombel kive merre loopida ja lainete eest põgeneda.

Üks toitlustusmajanduslik omapära, mida Hiiumaal märkasin, oli see, et Kärdla kesklinnas peaaegu polegi söögikohti ja need, mis on, pakuvad ikkagi osaliselt poolfabrikaatidest valmistatud roogasid. Võrreldes Kuressaarega Saaremaal on Kärdla mahajäämus nii suur, et hakkasin juba ise söögikoha tegemist ja Hiiumaale kolimist kaaluma, kuid siis mõtlesin ringi – las see jääb ikkagi selle ala spetsidele, sest restoraninduses hästi õnnestumiseks on tarvis rohkemat kui algkapitali. Kuid minu nägemuses, kui Eestis järgmine kinnisvarabuum tekib, on Hiiumaal ruumi veel väga palju.

Teine omapära on võrreldes Tartuga väga odav majutus. Meil õnnestus igati eeskujulikus eurohotellis ööbida perega 750 krooni eest ja see oli põhimõtteliselt sama odav nagu mingis kohalikus hostelis magades, kuigi ka need on toredad. Seega ma soovitan küll alati ka hotelli hinda vaadata, mitte üksnes odava lootuses ühisduširuumi ja WC-ga hosteleid ja teisi öömajasid kaaluda.

Tegime reisi jooksul igasuguseid pilte ka. Näiteks tuulikutest:

Ja kadakatest ka:

Nojah, pean vabandama, läks nagu alati. Haigus, kui mõistate.

Tagasiteel Hiiumaalt soovitan kindlasti ka Haapsalus aega veeta, sest seal on uus rannapromenaad ja väga ilus Kuursaal, kus on ägedamgi einestada kui linnuse lähedal vanalinna kohvikutes. Kuid linnusest tasub ka alati läbi astuda – mine tea, äkki on Valge Daam nähtavale ilmunud.

Tänu sellele, et ootasime kannatlikult ära võimaluse sõita säästlikult, sain Haapsalust kodu poole välja sõites abikaasale raporteerida, et nüüd oleks meil ükskõik millise meie hobiautoga liikudes juba kütus otsas. Meie reisi keskmine kütusekulu tuli lõpuks koju jõudnuna täpselt arvutatuna 5,7 l / 100 km kohta, mistõttu sain peale puhkusesõitu veel ka kodus mitu päeva enne järgmist tankimist liigelda. Vahelduseks on selline vabadus kõige puhkuselisemaid tundeid tekitavam üldse!

Kokku kulus meil reisi peale koos kahe ööbimise ja kõigi väljas söömiste ning ostetud snäkkidega pisut üle 3 500 krooni ja selle aasta reisimiseelarves on seega veel ruumi. Paraku tuleb tunnistada, et vahet pole, kas lähed puhkama kodumaale või välisriiki, maksab see igal juhul mitu tuhat krooni ehk kulutus on mõlema valiku korral märkimisväärne. Seega võibolla planeerime oma järgmise puhkuse pigem siiski piiri taga. Seda enam, et vahepeal on lähisugulaste hulgast häid mõtteid antud.

Kuid neile, kes ammu Hiiumaal käinud pole, soovitan kindlasti. Väga rahustav kogemus!

Kellegi korralik Audi A4 1,9TDI

Eile oli selline imelik päev, kus jäin töö juures toimuvale insenerigraafika koolitusele koguni paar-kolm tundi hiljaks, sest hommikupoole müüsin oma pereauto maha. Ikka Ida-Virumaale, kuhu praegusel ajal mingil põhjusel väga suur osa kasutatud autosid rändab.

Müügis oli ta võrdlemisi odavalt juba paar nädalat, sest oli näha, et see hind, millega ta eelmisel aastal ostetud sai, on tänaseks jälle pisut liiga kallis. Kiire hinnalanguse vältimiseks tuli seetõttu autost lahti saada vaatamata tõigale, et tegemist oli müümiseks liiga korraliku eksemplariga.

Hinnalanguseks tuli autol selle ajaga umbestäpselt 5 000 krooni ja kuigi ma sellega rahul ei ole, tuleb endale tuha pähe raputamiseks siiski öelda, et auto oli selgelt liiga korralik ja turuhinnaga võrreldes liiga kallilt ostetud. Hinnalangus siis selle auto puhul koos kapsaste ja kaalikatega tuli 6,1%. Parem küll kui eelmise auto puhul, aga päriselt ikka halvasti. Püüan järgmisega paremini õnnestuda, sest tegelikult pean olema võimeline pidama autot ilma hinnalanguseta. See on keeruline, aga see peab praktikas olema võimalik, kui maailm veel päris hukas ei ole.

Moment selle eesmärgi saavutamiseks on soodne, sest terve suve on võimalik ka hobiautodega liigelda, kuigi süda tilgub verd, otsides head võimalust ehk sõidukit, mida pidada üle talve ilma hinnas oluliselt kaotamata.

Mida ma otsin?

Ikka sama, mida alati. Otsin midagi, mis on piisavalt suur, aga mõistlik, hästi ehitatud, võimalikult väikeste ülalpidamiskuludega ja hoiab hästi hinda. Kvalifitseeruvad VW Passat, Audi A4 või A6 (muhhahaa, kes seda müüks) 1,9 TDI, must, hall, ilus või müüdav, hinnaklassis 55 000 kuni 90 000 krooni. Aga kogu Euroopa üldiselt otsib sedasama ja seega ma mingile imele, et paari nädalaga sobiv variant ette tuleb, ei loodaks.

Kuid suvi veel kestab ja igasugu mõtteid võib vahepeal tulla.

Eile jõudis lõpule viimaste aegade suuremaid finants- ja kotispõrsaostušedöövreid, kui minu paari nädala eest müüdud 1999. aasta VW Passat Variant 1,9TDI asemele sigines sama aasta Audi A4 1,9TDI. Kõigepealt siis Passati müügist. Võib öelda, et eelmine kord, kui ma mõne autoga niisama kõvasti hävisin, jäi sellesse aega, kus Eesti kaotas mootorsõidukite impordi tohutud aktsiisimaksud. See oli ehk millalgi 2003? Ei mäleta enam. Toona ostsin enne autodhindade kukkumist 80 000 krooniga W124 kerega Mercedese, mis kaotas väärtust 2 omamisaasta vältel 80 000 kroonilt 45 000 kroonile, mis teeb pisut üle 40% langust ja aastaseks rahaliseks hävinguks tuleb 35 000 / 2 = 17 500 krooni. Seda on väga palju. Tervelt ~1460 krooni kuus. Tavaliselt on mul õnnestunud autot omada nii, et hinnalangus mind ei puuduta. Seega on kõik miinused üle 10 000 kr aastas täiesti vastuvõetamatud ja ma ei ole oma pere-eelarvet selliseid kahjumeid kandma planeerinud.

Passatiga õnnestus nüüd isegi senine rekord purustada, kuna auto sai soetatud vahetult maailma ja Eestit tabanud autohindu hävitava majanduslanguse künnisel, 2008. aasta sügisel. Tema ostuhinnaks tol hetkel kõik kapsad ja kaalikad sisselööduna kujunes 81 500 krooni, mis ei olnud Saksast tulnud auto kohta palju, kuid siiski piisavalt. Auto müügist täpselt 1 aasta hiljem, 2009. aasta sügisel sain pärast müügikulude mahaarvamist 62 000 krooni. See tegi aastaseks hävinguks 19 500 krooni, mis on ligi veerand selle auto algsest hinnast. Kohutav! Igakuiseks negatiivseks rahavooks tuleb seega 1 625 krooni. Kusjuures, on väga suur tõenäosus, et sama autot järgmisel kevadel müües oleksin ma sama hinna saanud, sest nende autode kiire hinnalangus on lõppenud. Siis oleks aastaseks hävinguks olnud “vaid” 13 000 krooni. Kuid kaua sa ikka ühe autoga sõidad, eksole, sest ta esiteks tüütab ära, kuid teiseks hakkab ju millalgi remonti ka nõudma.

Üleüldse võib positiivse külje pealt öelda, et eelmainitud Passat on minu autodest üks kõige odavamate ülalpidamiskuludega auto olnud ja selles osas kindlasti trumpab eelmainitud Mercedese aastaste kogukulude osas vabalt üle. Selles mõttes, et kütust ta praktiliselt ei võtnud, õlivahetusi jõudsin selle aja jooksul teha kaks korda ja kõik, mida ta korraspüsimiseks vajas, oli veel vaid ühe poolteljeotsa vahetus kohe alguses ning ühe poolteljekummi vahetus (mõnisada krooni) nüüd enne müümist. Kevadel müües aga oleks pidanud tegema täieliku poleerimise ja puhastamise (~1500 krooni) ja pisut värviparandusi (~1500 kr). Ja kuna tal puudus kliimaseade, siis kevadel müües märkavad seda kõik kuidagi paremini. Istmenurk ei olnud enam samuti päris uus ja võibolla oleks kevadel pärast intensiivset talvemantliperioodi seda parandama pidanud. Seega hea, et odavalt praegu ära anda sain.

See häving tuli varem või hiljem võtta. Seega ma väga ei põdenud ja hakkasin kohe uut autot otsima. Mõistagi pidi seegi olema 1.9TDI VW grupilt. Audi on teatavasti samuti VW. Kuna sedaankerega 1.9TDI Audi A6 on võimalik mõistliku hinnaga osta vaid siis, kui omanik ära sureb ja tal pärijaid ei ole (otsige ise, kui soovite), siis sobiva alternatiivina jäid sõelale vaid Audi A4 ja VW Passat. VW Passateid pole sedaankerega võimalik ka osta, sest Passati omanikud on kõik kõvad praktilisuse hindajad. Olen kuulnud statistikat, et 85% uutest Passatitest on universaalid ning sedaankerega diisel pole arvestades nõelte vähesust ja heinakuhja suurust mingi päriselt ülesleitav võimalus. Seega kaldub kaalukeel pigem A4 poole, sest nende ostmine on mõnevõrra lihtsam. Odavalt neid muidugi ei saa, aga see polegi niiväga eesmärk, kui ei soovi puhtalt vahenduseks autot osta. Pärast mõnenädalast surfamist jäi lõpuks sobilik eksemplar silma. 1999. aasta face-liftiga must sedaan A4 1.9 TDI, 81 kW manuaal. Peamine miinus – salongis pole puitu. Kuid muud kohustuslikud asjad nagu must värv, kliima, taga peatoed ja valguspakett on olemas ning autoga tulid lisaks allolevatele talverehvidele kaasa originaalvaluvelgedel praktiliselt kulumata suverehvid.

Selle auto ostmine oli selles mõttes täielik “põrsas kotis” variant, et raha tuli üle kanda kellegi Aysel Yomralioglu nimele, kes elas Saksamaal ja masinaga ringi sõitis ning mõistagi ei olnud ei mina ega keegi teine eestlane autot oma silmaga näinud. Küll aga kuulnud juttu, kuidas ta pidi nii korras olema nigu oleks ainult 80 000 km sõitnud. No kindlasti, seda türklaste juttu tasub alati hästi tõsiselt võtta. Komisjonikauplus lubas pühalikult masina teele panna, kui raha laekunud on. Kandsin kogu raha üle ja ennäe imet, panidki kurjamid auto õigel ajal õige treileri peale.

Peab ütlema, et antud internetiost õnnestus ikka väga hästi ja auto on kindlalt loodetud seisukorras, kui mitte paremas. Selles mõttes, et niimoodi internetist auto ostmisel tuleb ikka arvestada kerge värvimiskuluga, salongi remondi ja veermikuremondiga (seda nagunii). Antud masina puhul oli vaid üks 250-kroonine mõlk kõrvalistuja uksel, salong on suht korras ja ainus, mis kõpitsemist (ehk raha) vajab, on veermik. Aga see vajab igal juhul tegemist ka siis, kui auto Saksamaal ise üle vaatad. Seega olen väga rahul ja ainus murettekitav asjaolu on see, et masin on jälle selles neetud või maagilises 80 000 hinnaklassis, kus tavaliselt toimub kiire kukkumine. Selle vältimiseks tuleb valvel olla ja võibolla juba kevadel auto maha müüa, et mitte suuremast hinnasulast osa saada, sest suvel saab hobiautodega ka liigelda.

Tuld!