Finantsblogi

Pikaajaline portfell

Möödunud kolme nädala jooksul nägi mu portfell tänu Baltika jätkuvale kukkumisele ära selle aasta uue põhja. Siiski suutsid teiste ettevõtete aktsiahinnad üldkokkuvõttes portfelli pärast päris pikka aega natuke tõusule vedada ja perioodi lõpuks oli portfelli väärtus kasvanud 2,36%.

Nädalate 27-29 jooksul odavnes enim Baltika aktsia (-9,23%) ja olen tõsiselt kaalumas selle positsiooni likvideerimist vaatamata lubadusele lõpuni välja vastu pidada. Mul pole enam kuigi palju usku järel, et ettevõte suudab olukorrast eluga välja tulla ja seltsimees Milderi jätkuvad positiivseid noote andvad sõnavõtud kõlavad sama usutavalt kui alkohooliku jutt, kes väidab, et tal joomisega probleeme pole. Praegust aktsiahinda vaadates on tõenäosus ka teise emissiooni läbikukkumiseks hinnaga 0,7 eurot aktsia kohta päris suur ja taaskord ei huvita Baltika eelismärkimisõiguste ostmine turul eriti kedagi.

Kuid minnes positiivsemaks tasub välja tuua, et vähemalt ajutiselt lahenenud Kreeka rahavajadus ja kuidagi selle abil ununema hakanud Itaalia pildilt kadumine on aktsiatesse üldiselt teatavat rohelust toonud ja valdavalt on mu selles portfellis olevad väärtpaberid kolme nädala jooksul väärtust kasvatanud. Enim on kallinenud vahepeal võrdlemisi tagasihoidlike tulemustega välja tulnud Tallinki aktsia (+7,44%), talle järgneb Tallinna Kaubamaja (+5,92%).

Lühiajaliste investeerimismõtete portfell

13. juulil kukkus minu sätestatud reeglite kohaselt tähtaeg Nordecon‘i aktsiate müümiseks ja peab ütlema, et sellega sain taaskord väärtusliku õppetunni. Nimelt üritasin oma 252 aktsiat müüa mõistliku limiithinnaga. Paraku juhtus nii, et päeva jooksul müüdi maha 247 aktsiat minu 252 aktsia suurusest positsioonist ja seega olin sunnitud ülejäänud 5 aktsiat müüma eraldi portsuna, makstes loomulikult ka eraldi teenustasu. Väikeste summade juures on see päris oluline ja tõenäoliselt oleks mõistlikum olnud müüa kohe kogu pakk turuhinnaga.

Keskmiseks aktsia müügihinnaks kujunes nende kahe müügitehinguga 1,349405 eurot. Arvestades kasumist maha 3x teenustasu (1x ostul ja 2x müügil), jäi antud kahekuulise investeeringu kasumiks 317,52 eurose investeeringu pealt 12,93 eurot ehk pisut üle 4%. Nõustun, et seda on vähe, kuid vähe on parem kui üldse mitte midagi ja seetõttu kärssa vingu tõmbama ei hakka.

Samas portfellis on tänaseks umbes pool kuud rahulikult istunud Tallinna Kaubamaja aktsia, mis on selle aja jooksul kallinenud 4,47%. Eks näis, kuidas antud investeerimismõttega läheb, kuid loodan, et väga palju kooliraha maksta ei tule.

Olukord maailmas minu pilgu läbi

Börside mure on peamiselt keskendunud USA laenulimiidile ja väidetavalt saab 2. augustil USA-l raha otsa. Pole küll teab mis poliitikaekspert, aga ma ei usu, et USA võlalimiidi suurendamine lõppkokkuvõttes läbi ei lähe ja näemegi mõistuse hääle revolutsioonilist võitu.

See kõik meenutab pisut teatrit, kus igaühel täita oma roll ja austatud poliitikud peavad enda maine huvides tegema kõik, et märgataks nende muret ja asjade korrektset mõistmist. Päeva lõpuks aga tuleb ikkagi teha nii nagu on populaarne. Kulutusi tuleb edasi teha ja trükipressid peavad tösse jääma. Vahet sisuliselt pole, kas lepitakse kokku ajutise limiidi tõstmise või limiidi kaotamise osas – limiit ei saa USA kulutamist kindlasti piirama ja seetõttu ma jätkuvalt lähema kuue kuu osas liiga murelikuks muutuda ei oska. Nii kaua kui USA oma kunstsüdamel juhtme seinas hoiab ja keegi teine seda läbi lõigata ei julge, kestab mäng minu hinnangul vahvalt edasi.

Pikaajaline portfell

Nädalatel 24-26 kaotas mu portfell taas väärtust ja mitte vähe – tervelt 7,34%. Eriti karm oli nädal 26, kui tänu Baltika läbikukkunud emissioonile portfell koguni 5,5% odavamaks muutus.

Baltikaga on muidugi “otsad vees”, nagu moodsas keeles öeldakse. Antud perioodil vähenes aktsia väärtus 19,71% ja pole näha, et kõik kuidagi paremaks minema hakkaks. Põhimõtteliselt olen antud aktsiapaki juba korstnasse kirjutanud, kuid rumal optimismisäde minu sees ikka lubab veel loota, et “keegi kuskil” teeb midagi, mille tagajärjel ettevõte kuidagi püsima jääb.

Nädalatel 24-26 oli vaatamata langustrendile siiski minu portfellis ka üks tõusja, Tallinna Vesi (+4,36%). Samuti tasuks positiivse poole pealt välja tuua, et tegelikult on mai- ja juunikuus laekunud ka mõningal määral dividende nii Tallinna Veelt kui Tallinna Kaubamajalt ja kokku andsid need reinvesteerimiseks jälle teatava lisasumma (53,4 eurot). Ka minu poja Premia Foods’i aktsiatelt saime dividende. Väga vähe küll (0,33 eurot), kuid seegi on parem kui mitte midagi.

Seega vaatamata negatiivsele aktsiahinnatrendile on rahavood olnud positiivsed ja tegelikult hakkan juba üldiselt ka natuke optimistlikumaks muutuma lähiperspektiivi osas, sest hinnad on päris kõvasti pihta saanud. Mis toob meid jällegi minu lühiajalisemate investeerimismõtete portfelli juurde.

Lühiajaliste investeerimismõtete portfell

Ei saa eitada, et Nordecon‘i aktsia on üldise trendi taustal hästi vastu pidanud, sest alates ostuhetkest oli selle hind eelmisel reedel 2,38% kõrgemal ja seega ei ole mäng veel täielikult kaotatud. Müügini on täna jäänud sisuliselt 10 päeva ja paistab, et alates eelmise nädala reedest on Tallinna börsil vähemalt kerge põrge toimumas, seega jälgin huviga, kuidas asi edasi areneb.

Ma ei ole kindel, aga vähemalt julgen loota, et põrgetest saavad mõnikord pöörded ja uued tõusud ning tegelikult võtsin sellise oletuse pealt julguse kokku ja ostsin sellesse portfelli juurde 56 Tallinna Kaubamaja aktsiat keskmise hinnaga 5,551 eurot aktsia kohta. Mõnikord on julge hundi rind rasvane, teinekord haavleid täis. Kuna summad, millega mängin, ei ole suured, siis loodan ise näha järgneva kahe kuu jooksul positiivset arengut ja samas jätkuvalt väga ei nuta, kui realiseerub negatiivsem stsenaarium ja mõne euro kaotan. Reeglid on portfellil jätkuvalt samad ja seega üle 10% hävingut tulla ei tohiks. Kõik vastupidine on ju ainult meeldiv.

Olukord maailmas minu pilgu läbi

Ma ei ole pessimist, aga praegusel ajal pole optimismiks ka väga põhjust. Pikaajaline vaade on jätkuvalt tume ja udune, sest pole teada, millal otsustab turg, et nüüd aitab ja investorid massiliselt USA võlakrahhi hirmus põgenema hakkavad. Siiski mulle näib, et lähema poole aasta perspektiivis seda vist ei pruugi juhtuda, sest nii negatiivset uudisvoogu kuskilt nagu ei tule. Lisaks parandab lähema paari kuu olukorda vähemalt lühiajaliselt “äralahenenud” Kreeka kärbete temaatika ja sellest tulenevalt leevendust saanud võlakriis.

Ka reaalmajandus Eestis ei näita olulist stagnatsiooni ja tõenäoliselt saab mõnevõrra stabiliseeruvat eksporti toetama tänu juba tekkinud ekspordikasvule meie sisetarbimine. Paistab, et lisaks ettevõtetele on ka eraisikud kriisist väljunud tugevamalt kui kunagi varem, sest märgata on tendentsi, et kui enne 2008. aastal alanud majanduskriisi osteti palju kasutatud mootorrattaid ja ATV-sid, siis täna selgub “tavaliste inimestega” suhtlemisel, et paljud enam ei hakka kasutatud jamaga pead vaevama ja pigem liisitakse või ostetakse uued mänguasjad. Olles ümbritsetud säärase optimismiga on lähema 6 kuu lõikes keeruline otsest krahhi ette näha ning kindlasti kajastub rahva kulutamissoov kaubandusettevõtete käivetes.

Ja puhtalt sellise kõhutunde pealt arvan ma, et selle aasta teine pool saab vähemalt Tallinna börsil kulgema pigem positiivses joones.

Pikaajaline portfell

Nende nelja nädala jooksul on minu portfell kaotanud veelgi 3,15% oma väärtusest.

Suurima languse on läbi teinud Tallinna Vee aktsia (-15,35%). Languse ulatuse poolest teisel kohal platseerus Baltika (-9,02%).

Baltika puhul väärib ehk mainimist, et kuigi on alanud uute aktsiate märkimisõigustega kauplemine, ei ole mul mõtet neid müüa, kuna müügilt saadav tulu oleks väiksem kui tehingu teenustasu. See on ka arusaadav, sest kes niiväga ikka ostaks märkimisõigust, mille alusel saab soetada aktsiaid hinnaga 1 euro, kui samal ajal kaubeldakse aktsiatega hinnaga umbes 0,83 eurot tükist. Jabur olukord.

Positiivse poole pealt saan öelda, et vahepeal laekusid Tallinna Kaubamaja dividendid. Summa on küll väike, aga abiks ikka.

Kuidagi hämmastavalt suur hüpe ülespoole toimus nädala 23 ehk eelmise nädala reedel, mil portfell ainult ühe päevaga 3% üles liikus. Täna siiski paistab, et tegu oli millegi erakorralisega, millest ei saanud mingit positiivset trendi.

Lühiajaliste investeerimismõtete portfell

Lühiajaliste investeeringute portfellis konutab täna juba täpselt kuu aega jätkuvalt üksi Nordecon‘i positsioon, mis kuu ajaga on kasvanud 1,14%, kui 2x teenustasu (ost ja tulevane müük) ostuhinnale otsa liita. Eks alanud teine kuu näitab, mis saab ja kui olulisi liikumisi ei tule, olen sunnitud leppima, et loodetud kasumit teenida ei õnnestunud. Kuid vastavalt enese poolt kehtestatud reeglitele on mul veel müügini aega.

Olukord maailmas minu pilgu läbi

Olukord maailmas üldisemalt ei sisenda erilist optimismi. USA on languses, Hiina jahtub, Euroopa muretseb Kreeka ja teistegi pärast. Raske on näha, mis võiks olukorda lähiajal positiivseks keerama hakata. Ka tööstuse ja ekspordi osas näen enda tööandja müügi pealt, et autotootjad on oma aasta alguse prognoose korrigeerinud ja mahud ei ole nii suured nagu algselt loodeti. Eks see kõik hakkab kaudselt mõjutama eksporti ja ma ei imestaks, kui Eesti majanduskasvu prognoose järgmisel korral väiksemaks korrigeeritakse.

Ajan siin juba sellist karujuttu, et hakkan vist varsti üleeile vurritatud värsket mett sööma ja mõmisema ning seega on targem lõpetada. Esialgu kavatsen suve lõpuni siiski aktsiaid veel käes hoida ja vaadata, mis suunas liigutakse.

Päris lõpetuseks jäägu parem üks meeleolukas foto. Mu kallis kaasa leidis kodust väga laheda tikutooside karbi, mis pärit Õmblustootmiskoondis Baltika kuulsusrikkast minevikust. Igati ajalooline värk ja moodsad mehed peal. Ehk peaks Baltika jällegi turunduse poole vaatama?

Pikaajaline portfell

Nädalate 17 kuni 19 jooksul on minu aktsiaportfell kahanenud täiendavad 4,88%.

Taaskord võib julgelt näpuga Baltika suunas näidata, sest sel perioodil avalikustati Baltika esimese kvartali tulemused, mis osutusid investorite jaoks jälle kord pettumuseks. Kuna ettevõte oli välja kuulutanud täiendava aktsiaemissiooni ja on sisuliselt rahast lage, siis kvartali tulemuste peale tekkis päris korralik paanika. Aktsiahind vajus allapoole väljakuulutatud täiendava emissiooni märkimishinda (1 eur) ning see tähendaks sisuliselt, et kui emissioon ei õnnestu, ei ole Baltikal jätkamiseks kuigi palju ressursse alles.

Meeleolu pöördus mõnevõrra alles eelmisel reedel, kui avalikustati Baltika aktsionäride üldkoosoleku otsused, mis lubasid oletada, et juhtkond saab siiski olukorra tõsisusest aru ja aktsiahind keeras 8,24% võrra nina taas ülespoole.

Perioodi nädalatel 17 kuni 19 lõpetas Baltika minu portfellis siiski 17,78% odavnenud aktsiahinnaga.

Nädalal 19 toetas portfelli miinuspoolele liikumist ka Tallinna Kaubamaja aktsiahind. Nimelt kinnitati dividendisaajate nimekiri ja see tähendas, et pärast antud tärminit polnud mõtet aktsiat paljude nägemuses edasi hoida. Nädalaga odavnes Tallinna Kaubamaja aktsia 7,17%, mis oli ühe nädala kohta isegi suurem langus kui Baltika puhul (-7,07%). Nädala 19 ainukeseks tõusjaks osutus Tallinna Vesi (+2,36%).

Lühiajaliste investeerimismõtete portfell

Nagu eelmises postituses mainisin, hakkan ajaviiteks lisaks soetatud pikaajalistele investeeringutele kajastama ka lühiajaliste ideede portfelli käekäiku. Lisaks tahaksin öelda, et minu poolt kasutatavad summad on nii väikesed, et teenustasud ostu- ja müügitehingutelt nõuavad päris korraliku osa võimalikust kasumist. Siiski on selline väike portfell õppimiseks ja harjutamiseks väga hea, sest ei hakka loodetavasti mõjutama minu elukvaliteeti ja ei muuda mind antud tegevuse juures liigselt emotsionaalseks.

Ots sai lahti tehtud reedel, 13.05.2001, kui hinnaga 1,26 eurot aktsia kohta ostsin 252 Nordecon‘i ehk endise Eesti Ehituse aktsiat. Põhjuseid selleks võib vaadata eelnevast postitusest, kuid mul on tunne, et aktsia võiks siit pigem positiivses suunas areneda. Mõistagi võib turg arvata teisiti, kuid sellel puhul peaksid samuti eelmises postituses toodud reeglid aitama mul õigel ajal ree pealt maha hüpata. Ise loodan parimat.

Antud perioodil on minu portfelli väärtus kokku vähenenud 6,75 protsenti ja üldse mitte üllatuslikult on selles negatiivsuses suurima “teene” osutanud Baltika (-18,97%) aktsia, mille suhtes olen ka varasemalt väga pessimistlikult meelestatud olnud.

Nüüd siis teatas ettevõte järjekordsest aktsiaemissioonist egiidi all “brändide uuendamine”. Uuendamine või mitte, aga pole näha, et ettevõtte tulemused kuskilt otsast oluliselt paranema hakkaks ja antud tingimustel kasvu rahastamisse täiendavalt raha panna tundub lihtsalt haua laiemaks kaevamisena, et oleks mõnusam minna.

Sel perioodil on ainsana plussi jäänud Olympic Entertainment’i aktsiahind (+2,0%) ja tegelikult on indeksilangus täiesti selge ning ei sõltu ainult Baltikasugustest üksiknäidetest.

Kui ma olen seni alati väga optimistlik olnud pikema vaate osas, siis sel nädalal välja tulnud uudis, et S&P on USA võlakirjade reitingut alandanud sellele negatiivse väljavaate andmisega, on minu jaoks selge märk väga murettekitavatest arengutest, mis on osutunud kardetust kiiremaks. Juba pikemat aega on USA suhtes tulnud kasutada eriti roosasid prille, et vaadata mööda nendest näitajatest, mis on viidanud riigi rahanduse suhteliselt upakilolemisele.

Samal ajal tegi kulla hind uue rekordi ja tõenäoliselt suunda allapoole ei võta. Täiendavalt lisab õli tulle pidev mure Euroopa PIIGS riikidega ning endiselt oodatakse ka Hispaania “kukkumist”.

Kuid Euroopa pärast ma niiväga ei põe ja peamiseks mureallikaks on minu jaoks jätkuvalt siiski nn uuel mandril toimuv. Fakt on see, et kui USA ei kavatse väga drastilisi samme astuda, tuleb lõpuks midagi palju suuremat kui tänaseks juba mööda saama hakanud majanduskriis.

Mulle näib, et investorid teavad, et praegune tõus on lihtsalt järjekordselt edasilükatud krahhi najal kasumi teenimine. Ise olen uut tõusu täielikult selliselt käsitlenud ja lootnud, et pidu kestab veel vähemalt mõne aasta. Kuid võisime ju kõik eksida. See on jälle nagu toolide mäng, kus pianist võib iga hetk mängimise lõpetada, aga ette teab seda ikkagi ainult maestro ise.

Seega olen hakanud viimasel ajal üha karusemaks muutuma ja tuleb tunnistada, et isegi kaalunud positsioonide likvideerimist. Vaatame veel siiski nädala või paar, mis saama hakkab. Võibolla lollitab turg meid järjekordselt ja praegu on soodne hetk osta? Võibolla lõpetab USA senise arutu rahatrüki ja keskendub edaspidi eelarve tasakaalu viimisele? Oleks kristallkuul, siis teaks.

Lõpetuseks lisan ka tõe huvides graafiku oma portfellist selle aasta algusest ja nagu näha, on aasta esimestel kuudel saavutatud kasv edukalt maha mängitud ja kuigi tahaks loota, et uus põhi on saabunud, ei saa selles kaugeltki kindel olla.

Möödunud 2 nädalat ei kulgenud minu aktsiaportfelli jaoks kuidagi erinevalt võrreldes globaalsete aktsiaturgude arengusuundadega. Liibüa probleemid ja naftahinna tõus on investorid murelikuks teinud ning sellest tulenevalt püstitas kullahind uusi rekordeid. Lähis-idast tavaliselt kiireid lahendusi pole tulnud ja seega on perspektiivid maailmamajanduse jaoks kahtlemata hägused ning pinge ja mure kasvamas.

Nädalal 8 langes minu aktsiaportfelli väärtus 3,22% ja õigustatult panustas sellesse enim varasemalt hämmastavat tõusu näidanud Baltika aktsiahind, mis kukkus tervelt 7,27%. Ainus aktsia, mis oma väärtust säilitada suutis, oli Tallinna Kaubamaja, mis kuhugi poole ei liikunud. Kaheksas nädal oli eriti murelik seoses Liibüa ja naftahinna arengutega, seega on negatiivsus igati mõistetav.

Nädalal 9 salenes mu portfell veel 1,02%. Tuleb tõdeda, et läinud nädala suurim üllatus oli jälle Baltika, mis erinevalt kõigi teiste minu portfellis esindatud Tallinna börsiettevõtete aktsiahindadest ainsana 4,48% kasvas. Ju siis investorid leidsid, et aktsia müüdi varem liiga odavaks – uskumatu. Enim langes Olympic Entertainment’i aktsiahind (-3,48%). Samas tuleb antud nädalat iseloomustades tõdeda, et kui nädala esimeses pooles läks graafik võrdlemisi sirgjooneliselt mäest alla, siis kahel viimasel päeval oli märgata kosumist. Seda isegi vaatamata tõigale, et üheksandal nädalal avaldatud ettevõtete majandustulemused jäid pigem investorite ootustele alla.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et väga punaseks on läinud olemine. Ootaks leevendust, kuid hirm ütleb, et seda ei pruugi lähiajal tulla ning sellele lisavad kinnitust uudised, mille kohaselt ettevaatlikumad on asunud fonde likvideerima. Ärev värk, aga põnev on ka - elu on seiklus.

Eelmisel neljapäeval tuli tahtmine 1990-te alguses nähtud kraabitava lotopileti reklaamis esinenud Guido Kanguri kombel tänaval õhku hüpata ja karjuda “SADA TUHAT!!!”. Sest siis see lõpuks juhtus – minu aktsiaportfelli väärtus saavutas 100 000 krooni taseme. Üldse mitte euro, vaid krooni, aga kahe aasta ja ühe kuu jooksul investeerides selline tase saavutada on minu jaoks ka väga hea (lausa uskumatu) tulemus.

Nädala 7 reedeks oli minu portfell kasvanud kokku 99,44% ja seega on investeeringute kahekordistamise eesmärk juba kiviviske kaugusel. Seitsmes nädal ise oli ka ilus – portfelli kasv 3,32%, millest enim kosus taaskord Baltika (+9,47%), kuid ka Olympic‘i aktsiahind liikus kenasti ülespoole (+4,27%). Ainsaks langejaks osutus Ekspress Grupi aktsia (-1,04%).

Tegelikult ma ei suuda uskuda, et Baltika aktsiahinna selline järjest kestev tõus on loogiline. Seda enam, et jälgitavates foorumites ei suudeta mõista sedagi, miks ta üldse tõusma pidi, sest midagi imetabaselt positiivset pole vahepeal arvatavasti juhtunud. Seega ootan oma portfellile alanud nädalalt kerget salenemiskuuri. Kuid eks turg on alati targem ja saame näha, kuhu tuuled pöörduvad.

Imelikul kombel möödusid kaks nädalat mu aktsiainvesteeringute jaoks suhteliselt stabiilselt tõusujoones ja justnimelt kummaliseks teeb selle tõik, et kõige stabiilsemalt ja enam kasvas Baltika aktsiahind.

Nädalal 5 kasvas mu portfelli väärtus 1,85% ning Baltika aktsia selles tublid 3,31%. Suurimaks langejaks sel nädalal oli Arco Vara aktsia (-1,69%).

Nädalal 6 kasvas portfell taas mõõdukad 1,71% ja jällegi kallines enim selles just Baltika - koguni 5,6% võrra. Suurimaks langejaks kuuendal nädalal osutus Tallinna Vesi -1,65%-ga. Ühtlasi jõudis portfell nädala kokkuvõttes uuele rekordtasemele, ületades soetushinda 93,03%.

Vahelduseks on selline stabiilne tõus väga meeldiv, kuid nii nagu igale langusele peab järgnema tõus, nii järgneb ka igale tõusule usutavasti langus. Loodan, et mitte siiski suurem kui protsent kuni paar eeloleva nädala jooksul.

Nädal 50

Pühad on lõppemas ja viimane aeg on teha ülevaade sellest, kuidas on läinud minu aktsiaportfellil viimase kahe nädala jooksul, kui kohe-kohe on 2010 aasta lõppemas ja uus, Eesti jaoks esimene euro-aasta uksele koputamas.

Nädal 50 oli mõnevõrra üllatav. Mitte pelgalt selles mõttes, et mu portfell kenad 2,1% kasvas, vaid pigem seetõttu, et enim kasvas sel nädalal minu portfellis Baltika aktsiahind – tervelt 9%. Millest see tuleb, jääb minu jaoks täielikult saladuseks. Ainsaks langejaks nädalal 50 oli mu aktsiate hulgas Olympic (-0,99%).

Seega igati kordaläinud nädal ja selleks, et mitte vaadata kogu aeg samal tasemel kulgevat igavat joont, viisin oma aktsiaportfelli väärtusekasvugraafiku algtaseme nullist erinevaks. On mäed ja nõlvad ägedamad.

Nädal 51

Nädalalt 51 ei osanud ma selle tulemuse pealt midagi oodata. Eeldatavasti pidi mu arvates Baltika tagasi tõmbuma, aga päriselt seda ei juhtunud ning pigem vedasid portfelli maa poole Ekspress Grupp (-5,19%) ja Arco Vara (-3,87%). Siiski, nende aktsiate osakaal portfellis on jätkuvalt päris väike ja pealegi leidus ka tõusjaid.

Näiteks alustas 51. nädalal tähelendu Tallink, mille aktsiahind kasvas 6,16%. Ka Olympic‘i aktsiahinnakasv 2,42% kangutas tasakaalu positiivses suunas ning seetõttu lõppes nädal 51 taas kenad 1,88% plussis.

Tulevik

Mida ootan viimaselt nädalalt? Mitte midagi erilist. Tegelikult paljud üldse puhkavad. Kuid usun, et selle aasta suuremad tõusud on tehtud ja loodan, et portfell enam palju ei lange, sest on jõudnud hetkel oma uuele rekordtasemele – 71% üle soetushinna.

Võtame rahulikult ja vaatame, mis edasi saab.

Nagu ennustatud, lõppes nädal 44 minu aktsiaportfelli jaoks suures osas tänu Olympic’i taastuma asumisele kenasti plussis ja portfell kallines 3,85%.

Lisaks Olympic’i aktsiahinnale (+11,81%) tegi tegelikult sama kõva tõusu ka Tallink (+11,32%), kuid seda ei osanud ma ette näha. Eelmainitud aktsiate tormiline ülessööst oli tegelikult ainus, mis mind miinusesse kukkumast hoidis, sest vaieldamatult üheks eelmise nädala tippsündmuseks kujunes Baltika jätkuv megakahjum, mille teatavaks tegemise järel aktsiahind alla sööstis ning nädala 11,86% eelmisest reedest odavamal tasemel lõpetas. Investorid on hämmelduses, sest juba päris pikalt jätkuv kahjumi löömine ei saa igavesti kesta ning peab lõppema kas kardinaalsete muutuste või pankrotiga. Hr Milderil on aeg ennast tõsiselt tõestada.

Hästi tore on, et minu poja investeerimistee algus sai möödunud nädalal hea stardi ja tema mikroportfell on tänaseks juba koguni 14,17% kõrgemal soetushinnast. Tubli portsion positiivset motivatsiooni asjaga tegelemiseks annab see kindlasti.

Kuna Baltika alla ära kihutas ja Olympic päris ilusti üles liikus, siis ei oska ma midagi negatiivset ega positiivset alanud nädalast oodata. Ma ise ikkagi ootaks nüüd umbes kuu kuni paar kestvat nn külgsuunalist loksumist. Võimalik, et mõni suur soovib veel enne eurot positsiooni sisse võtta, kuid sama moodi on võimalik, et kõik on seda ammu teinud ja pigem soovitakse suuremate tootluste lootuses väljuda. Eks me näe.