Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: BMW 520d
BMW e39 Edition Sport valuveljed

BMW e39 Edition Sport valuveljed

Sel sügisel saadud praktiline kogemus näitab, et rehvide mõju auto kütusekulule on olemas ning väga tuntav.

Umbes kuu aega tagasi kirus mu isa, et oli enda auto (Audi A4 2,0 TDI) rattad ära vahetanud ning auto hakkas seepeale pool liitrit sajale kütust lisaks nõudma. Tol hetkel mõtlesin, et ehk on tegu õnnetu juhusega, kuid praeguseks saan väita, et nii see siiski ei olnud.

Alustagem algusest. Juuli lõpus soetasin endale väikese turbodiiselmootoriga BMW 520 d, mille all olid Edition Sport originaalvaluvelgedel suverehvid mõõtudega ees 235/45 R17 ja taga 255/40 R17. Kuna nende rataste laius oli hiiglaslik, oletasin, et auto võtab ilmselt rehvide tõttu ka pisut rohkem kütust kui peaks. Keskmine kütusekulu mõõdetuna nende rehvidega liigeldes oli mu autol 5,7 liitrit 100 km kohta ja seetõttu olin olukorraga rahul nagu siga poris.

Augusti keskpaigas osutus siiski vajalikuks vahetada minu auto all olnud rattad ümber M+S rehvidega varustatud originaalplekkvelgede vastu. Uueks rehvimõõduks sai 205/65 R15. Mõistagi eeldasin, et oluliselt vähenenud rehvilaius päädib kahaneva kütusekuluga. Paraku ei osutunud see siiski tõeks ning auto keskmine kütusekulu alates sellest hetkest oli konstantselt 5,8 liitrit 100 km kohta. Sellele ei osanud ma leida muud seletust, kui et ilmselt on probleem M+S rehvide mustris ja seetõttu ei liigu auto vaatamata kitsamale rehvimõõdule kergemalt ning omakorda sellest tulenevalt ei tekkinud mingit kütusesäästu.

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

Plekkvelgede tõttu oluliselt kahanenud juhitavus ja auto tagasihoidlikum välimus kombineerituna muutumatu kütusekuluga ei lubanud mul tehtud rataste vahetusest rõõmu tunda. Seetõttu alustasin läbirääkimisi oma vennaga, kelle abil õnnestus septembris plekkveljed ja eelkirjeldatud Edition Sport valuveljed vahetada ümber väga kenade Edition Exclusive originaalvaluvelgede vastu, millel peal auto kohta täiesti mõistlikus mõõdus 225/55 R16 M+S rehvid. Vahetus oli mõistlik, sest saan nende ratastega vajadusel kogu talve sõita ning auto näeb sealjuures piisavalt viisakas välja, mis lubab seda vajadusel ka mõnele ostuhuvilisele näidata.

Kuna eelmise rehvivahetuse juures mingit tuntavat kütusekuluerinevust ei tekkinud, ei eeldanud ma ka nüüd mingit muutust. Paraku ei jäänud see tulemata. Lisanenud rehvilaius kombineerituna M+S mustriga tähendab, et auto veereb nüüd oluliselt raskemini. Seda on maanteel selgelt tunda ja see tähendab, et auto kütusekulu pole kasvanud mingid tühised 0,1 liitrit, vaid on täna reaalselt keskmiselt 6,4 liitrit 100 km kohta.

See on 0,6 liitrit rohkem kütust, mis tähendab sisuliselt 6 liitri juures kütusekulu kasvamist 10% võrra. Kas seda on vähe või palju? Minu läbisõidu juures teeb see aastas lisaks 216 liitrit kütust ning see tähendab aastaeelarves tänast diiselkütusehinda (~17,5 kr/l) arvestades umbes 3 780 kr lisakulu. Seda ei ole väga vähe, aga selle vahe kannatab mu eelarve siiski välja.

Samas oli palju meeldivam sõita autoga, mis võttis alla 6 l kütust sajale ja seda rõõmu enam kahjuks ei ole.

Käesolevaga loen empiiriliselt tõestatuks kaks tõsiasja:
1. M+S mustriga rehvid suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.
2. Laiemad rattad suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.

Õhku jääb veel küsimus, kui palju võib kütusekulu mõjutada erinevus erinevate rehvitootjate toodete vahel, kuid pean seda seni siiski teisejärguliseks probleemiks. Endale uusi rehve valima minnes jääksin siiski kindlasti ökonoomsemate variantide juurde.

Kuna bensiini peale oli meie pere raha maikuus ja juunis juba niigi mõttetult palju ära kulunud (vt eelmist postitust) ja uus auto oli küll silmapiiril, kuid mitte veel käes, veetsime oma puhkuse suhteliselt koduselt, viibides paaril korral mererannas ja logeledes niisama. Puhkuse esimese nädala pühendasin perele ökonoomse auto hankimisele, et siis teisel ehk viimasel nädalal kuhugi kodust ära sõita. Minu jaoks oli see mõistagi kvaliteetaeg, kuid pere kippus nurisema.

Et aeg pressis peale ja esialgselt otsitud variante (Audi või VW 1,9 TDI) endiselt häid ette tulema ei juhtunud, ostsin venna käest ühe päris viisaka väikese diiselmootoriga e39 kerega BMW 520d ja kõpitsesin teda pisut, et puhkus meeldiv tuleks. Kõik vajalikud toimingud tehtud ja auto arvele võetud, saime sedapuhku minema hakata. Kuid kuna puhkuseaega oli järel vaid loetud päevad, ei hakanud me sel aastal üldse kaugemale sõitma, vaid täitsime pojale ammu antud lubaduse ja põrutasime Hiiumaale.

Hiiumaa on väga ilus ja soovitan kõigil seal paar päeva rahulikult ringi liikuda. Soovi korral on piisavalt võimalusi rannamõnusid nautida, looduses matkata ja hulgaliselt tornidesse või majakatesse ronida. Mulle see viimane tegevus väga meeldis.

Ristnas tasub kindlasti kaitserajatiste juurest mere äärde jalutada, sest seal on Eesti mõistes suurepärased lained ja väga ilusad merekivikesed. Seal veetsime päris palju aega. Lihtsalt nii äge on vahelduseks lapsega koos tema kombel kive merre loopida ja lainete eest põgeneda.

Üks toitlustusmajanduslik omapära, mida Hiiumaal märkasin, oli see, et Kärdla kesklinnas peaaegu polegi söögikohti ja need, mis on, pakuvad ikkagi osaliselt poolfabrikaatidest valmistatud roogasid. Võrreldes Kuressaarega Saaremaal on Kärdla mahajäämus nii suur, et hakkasin juba ise söögikoha tegemist ja Hiiumaale kolimist kaaluma, kuid siis mõtlesin ringi – las see jääb ikkagi selle ala spetsidele, sest restoraninduses hästi õnnestumiseks on tarvis rohkemat kui algkapitali. Kuid minu nägemuses, kui Eestis järgmine kinnisvarabuum tekib, on Hiiumaal ruumi veel väga palju.

Teine omapära on võrreldes Tartuga väga odav majutus. Meil õnnestus igati eeskujulikus eurohotellis ööbida perega 750 krooni eest ja see oli põhimõtteliselt sama odav nagu mingis kohalikus hostelis magades, kuigi ka need on toredad. Seega ma soovitan küll alati ka hotelli hinda vaadata, mitte üksnes odava lootuses ühisduširuumi ja WC-ga hosteleid ja teisi öömajasid kaaluda.

Tegime reisi jooksul igasuguseid pilte ka. Näiteks tuulikutest:

Ja kadakatest ka:

Nojah, pean vabandama, läks nagu alati. Haigus, kui mõistate.

Tagasiteel Hiiumaalt soovitan kindlasti ka Haapsalus aega veeta, sest seal on uus rannapromenaad ja väga ilus Kuursaal, kus on ägedamgi einestada kui linnuse lähedal vanalinna kohvikutes. Kuid linnusest tasub ka alati läbi astuda – mine tea, äkki on Valge Daam nähtavale ilmunud.

Tänu sellele, et ootasime kannatlikult ära võimaluse sõita säästlikult, sain Haapsalust kodu poole välja sõites abikaasale raporteerida, et nüüd oleks meil ükskõik millise meie hobiautoga liikudes juba kütus otsas. Meie reisi keskmine kütusekulu tuli lõpuks koju jõudnuna täpselt arvutatuna 5,7 l / 100 km kohta, mistõttu sain peale puhkusesõitu veel ka kodus mitu päeva enne järgmist tankimist liigelda. Vahelduseks on selline vabadus kõige puhkuselisemaid tundeid tekitavam üldse!

Kokku kulus meil reisi peale koos kahe ööbimise ja kõigi väljas söömiste ning ostetud snäkkidega pisut üle 3 500 krooni ja selle aasta reisimiseelarves on seega veel ruumi. Paraku tuleb tunnistada, et vahet pole, kas lähed puhkama kodumaale või välisriiki, maksab see igal juhul mitu tuhat krooni ehk kulutus on mõlema valiku korral märkimisväärne. Seega võibolla planeerime oma järgmise puhkuse pigem siiski piiri taga. Seda enam, et vahepeal on lähisugulaste hulgast häid mõtteid antud.

Kuid neile, kes ammu Hiiumaal käinud pole, soovitan kindlasti. Väga rahustav kogemus!