Tänane pilt Eesti igapäevamajandusest on päris sarnane buumiaegsele. Automaalritel ja remondimeestel ei ole aega enne järgmist nädalat, autopesulates on järjekorrad, inimesed otsivad mootorrattaid ja 3-liitriseid suurte velgedega Audisid. Tarbijakindlus teeb uusi rekordeid ja rahvas räägib euro-ootuses kinnisvara soetamisest ja headest investeerimisvõimalustest. Sisuliselt on tärganud lootus, et kõik ongi selleks korraks jälle möödas ja kihutame tõusujoones hea elu poole edasi.

Kuid mida me tegelikult mõned kuud ette vaadates näeme ja kuidas üldse tulevikku vaadata?

Kõige lihtsam on visata pilk börsiliikumistele, sest see toimub peaaegu alati umbes pool aastat enne mõjusid reaalmajandusele. Julgemad kinnitavad rihmad ja mida nad näevad?
Vahepeal jõudsaks kiskunud majanduskasv on viimastel nädalatel väga tõsiseid hoope saanud ja börsiindeks OMX Tallinn on langenud 01. maist alates ligi 11% ning pole näha, et õnn pöörduks, sest tänane börsipäev on üle väga pika aja ikka eriti kole.

See kõik on mõistetav. Finantskraanid keeratakse konservatiivsete rahapoliitikate ja uute maksude abil kinni, investorid on juba paanikas, riigid on veel majanduskriisist kõrvuni võlgades ja majandus nõrk nagu 90-aastane vanamemm. Usk igasugustesse abipakettidesse on samuti raugemas, sest kui riigid ennast päästa ei suuda, ei suuda nad aidata ka teisi. Nõiaring. Ja vahepeal saabunud usk helgesse tulevikku on lõplikult kadumas. Majandus on väga haige.

Tänast börsipäeva vaadates paistab, et talv 2010-2011 ei tule reaalmajanduses kergem kui eelmine ja seega tuleb nautida kätte jõudnud kevadet ja buumiaega veel nii kaua kui on võimalik, sest praegu on meie igapäevaelus kohe-kohe käes hetk Tallinna börsilt 2010 jaanuarist ja veebruarist ning enam paremaks ei lähe päris pikal ajal.

Õnneks on kogu krempli kokkuvarisemise ajastus selles mõttes hea, et ilmselt õnnestub selles valguses Eestil ka 2010. aastal inflatsioonikriteerium eurotsooniga ühinemiseks täita, sest paistab, et vahepealne elu paremaks muutumine oli väga näiline ja peagi võime hakata jälle oma joovastuse ja õnnehetkel ära müüdud 1,9 TDI mootoriga Volkswageneid tagasi tahtma.

Lõuna- ja Põhja-Korea vahel on jätkuvalt pingeid. EL riigid purelevad Kreeka ja teiste PIGS riikide tõttu ja USA-st tuli üllatavalt negatiivseid töötuse numbreid. Ma oleksin väga imestunud, kui see ei kõik lõpuks ikkagi relvastatud konfliktideni ja kolmanda maailmasõjani ei viiks, sest sõdade taga on ju alati ainult majandus, huvigrupid ja võimalused.

Õnneks olen ka varem enamasti eksinud. Loodan siiralt, et eksin ka seekord ja käesolevad tagasilöögid on ainult ajutised ning tegelikult jätkub ikkagi vaikne majanduse taastumine.