Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: edu

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Üleeile õhtul juhtus väga kummaline asi. Minu 8-aastane poeg, kes käib teises klassis, muutus õhtul peale duši all käimist väga kurvaks ja kui ma küsisin, et miks ta kurvastab, ütles ta mulle, et ta väga loodab, et tal läheb kõik hästi. Küsimuse peale, et mis see kõik olema peaks, mis hästi läheb, hakkas ta nutma ja ütles, et ta väga kardab, et ta ei saagi miljonäriks ja edukaks ja kuulsaks teadlaseks.

Selle peale muutusin kurvaks hoopis mina ja kuigi ma teda lohutasin ja ütlesin tõtt, et ta on alles nii väike, et kõik uksed on tema ees nagunii veel lahti, sain aru, et võibolla olen oma motivatsioonijuttude, edule suunamise ja suurte lootuste üles näitamisega hoopis talle emotsionaalselt kurja teinud. Nii väike laps ei peaks nii suurte asjade peale üldse nii tihti mõtlema. Ta peaks mängima ja elust ning lapsepõlvest rõõmu tundma, ebaõnnestuma ja õppima õnnestuma, mitte närveerima selle pärast, kas ta ikka suudab kõiki lootusi täita.

Ühiskonna surve inimesele on tänapäeval päris suur ja nii võimegi vahel oma kasvatamiste ja moodsas keeles “coatchimisega” liiale minna isegi kui me ei sunni last otseselt midagi tegema. Selline sisemise motivatsiooni ja pinge tekitamine ei pruugi alati hästi lõppeda, sest ühel hetkel saab ka oma vanematest väga lugupidaval kujuneval inimesel sellest kõigest kõrini ja siis ei pruugi meie lapsed enam meiega päris samale lainele jääda ega ühiskonna liikmed olla tahtagi. Parem oleks ehk seda suurt vastutustunnet lisada väga aeglaselt ja sammhaaval, et laps jõuaks endas selgusele jõuda ja talle eesootavad suured väljakutsed nii kohutavana ei näiks.

Lapsed ei pea olema superinimesed. Nad on mõõduka suunamise korral nagunii targemad ja tublimad kui nende vanemad, sest see on inimkonna arengu paratamatu tingimus. Püüan tulevikus olla selles osas pisut tähelepanelikum ja ehk vähem omalt poolt stressi põhjustada. Suunamine on mõistagi vajalik, aga veelgi vajalikum on mõnikord jätta ruumi lapsel ennast ise leida.

Selline mõte tuli mul täna hommikul soojas autos läbi lumise Eestimaa sõites ja mõeldes kõige selle üle, mis viimasel ajal meie ümber üha rohkem toimub.

Mitte, et ma rahulolematu oleksin, aga näib, et eriti agaralt on viimase aasta jooksul pead tõstnud igasugused eneseabi- ja edukusepakkujad, kes lahkesti müüvad mulle kõike võimalikku, mis peaks mind muutma edukaks ja õnnelikuks.

Väga huvitav ajastus, sest erakordselt paljud on tänu küll juba taanduvale majanduskriisile olnud väga raskes olukorras ja nüüd paistab olevat õige aeg seda massi kasutama hakata. Hetk on soodne, sest kas juhuslikult või vastavatelt “pakkujatelt” abi leides saavadki paljud õnnelikuks või vähemalt õnnelikumaks ning seoseid taastuva majandusega ei suudeta sealjuures sageli näha.

Siiski, mulle kui skeptikule jääb arusaamatuks, miks peab enesega rahulolu ja õnnetunde saavutamiseks tingimata raha kulutama. Tegemist peaks siiski olema millegagi, mis tuleb igaühe enese seest.

Tänapäeva maailmas on üha raskem blokeerida infovoogu, mis mõjutab meid tarbima ja eriti keeruline on seda teha siis, kui mulle pakutakse midagi, mis on minu isiklike eesmärkidega kooskõlas ehk näiliselt toetab minu unistusi. Ja mõnikord eelneb sellele jõuline infovoog, mis esmalt juba kinnistab minus soodsad unistused. Eriti peen. Samas on õnneks sageli nende pakkumiste kvaliteet nii kaheldav, et mul puudub igasugune usk, et taaskord mulle pakutavad nõuanded kuidagi minu edule ja õnnele kaasa aidata võiksid. Kuid ka see on muutumas ja varsti ei tunne me enam müüki selle klassikalises mõttes äragi.

“Tahad olla edukas? Osta meie toode ja muutud kohe silmapaistvalt edukaks, terveks ja õnnelikuks!”

Iga kord midagi sellist kuuldes, peaks meie sees alarm tööle hakkama. Kui edukaks on teie poolt pakutav toode, olgu see koolitus, raamat, ajaplaneerimisvahend või mis iganes vidin või leiutis siis varasemalt inimesi muutnud? Ja kui ei leidu mingit kinnitust, et antud investeering peaks ära tasuma, siis kahju küll, aga te ei veena mind selle eest raha välja käima.

Ka siin väga tähtis aru saada, et on selge vahe vajalikel investeeringutel ja kulutustel. Mõistagi on teel edukuse poole tarvis enese arendamisse ka sobivatel hetkedel investeerida. See on hädavajalik ning selleks tuleb ise otsida ja leida efektiivsed vahendid ning mitte lasta ennast mõjutada hästimaskeeritud pakkumistest, mille ainus eesmärk on raha meie taskust välja meelitada.

Iga inimese kohta on sadu ja tuhandeid sääraste “haljamale oksale aitamise” teenuste ja toodete pakkujaid ning kõiki neid läbi proovida, lootuses leida see õige pole ka päris suure rahakoti olemasolul võimalik, aga ka mõistlik. Enamus neist muutuvad mõttetuks kulutuseks ja paljud neist on selgelt liigne investeering. Mõnel eriti heal päeval näib mulle, et minu unistustele kaasaaitamise teenusest on saanud uue aja SMS-laen. Moeröögatus, mida kõik agaralt tarbima on asunud. Vahepeal tundub, et oma unistuste saavutamiseks vajalik eelarve ületab juba unistuse enese väärtust.

Kas sellel siis üldse on mõtet?

Ma pole selles kindel. Antud nähtuse üle mõtiskledes olen jõudnud jätkuvalt arusaamiseni, et väga tähtis on leida kõik vajalik enese seest, sest unistuste saavutamine peaks endiselt olema võimalik tasuta. Ja ma ei ütle, et see peab lihtne olema, sest “iga õnneliku juhuse taga on aastatepikkune ränk töö”. Sellest tööst äraviilimislootuses asuda tarbima tooteid, mis peaksid meie õnne ilma tööta ära petma, on erakordselt naiivne.

See ränk töö tulebki päriselt ära teha, mitte asendustegevusena raha kulutada, sest esimene on kasulik meile endile, teine aga kellelegi teisele. Ja viimasel juhul ei ole unistused enam tasuta ning selliseid unistusi me tegelikult ei vajagi.

Kuid palun ärge minu sisemisi arutelusid siiski tõsiselt võtke ja kuulake, sest kunagi pole mõtet järgida nõuandeid inimestelt, kes ise pole silmapaistvalt edukad.

Auu, tööle!

Olen pikemat aega mõelnud sellele, miks on nii, et minnes sööma või tankima suure rahvusvahelise keti teeninduspunkti, on kogemus tihti positiivsem kui iseenesest sama kaliibri Eesti ettevõtteid külastades? Mis on see, mis näiteks teeb Statoili kohaks, kus ma tihti tankimas ja niisama kohvi ostmas käin ja miks ma Olerexis sedasama ei tee, kuigi see oleks odavam?

Miks hind ei määra ja miks rahvusvahelised ettevõtted alati võimsa tüki turust haukavad, kui kohalik tegija kõike odavamalt pakub?

Miks Eesti ettevõtted väga tihti tarbija jaoks ebaõnnestuvad?

Ilmselt ei mõtle ma ühest vastust välja, kuid üks kindel tegur, mille olen enda kui tarbija jaoks paika saanud, on rahvusvaheliste kettide poolt pakutav stabiilselt kõrge kvaliteedikogemus, mistõttu mina kui tarbija rõõmuga kukrut kergitan ning hind tuleb meelde alles kodus kulusid Rahakooli sisestades. Meie ettevõtete allajäämises polegi lõpuks süüdi Eesti ettevõtete pärinemine Eestist, vaid pigem pikaajaliste kokkupuudete puudumine kapitalismi tingimustes kvaliteedikogemuse klientidele pakkumisel.

Kvaliteedikogemus siinkohal ei tähenda pakutava põhitoote või teenuse kvaliteeti!

Statoili kütus ei ole ilmselt parem Olerex’i omast ja MacDonald’si burks ei maitse paremini kui Siriuse oma. Tähendab, et on veel midagi olulist, mis määrab, kas ma tahan seda ettevõtet korduvalt külastada või mitte. Kindlasti on kuskil keegi turundusinimene, kes on kirjutanud raamatu, kus on täpselt kirjas, kuidas kõik tegelikult on, aga mina kirjutan antud teksti puhtale eneseanalüüsi pealt ja seega antagu mulle andeks, kui teooriast täiesti mööda panen. Kuid ma olen tavaline keskmine tarbija – järelikult ma esindan meie gruppi ja järelikult võiks minu arvamus midagi tähendada.

Olen jõudnud järeldusele, et need olulised kordusoste mõjutavad edutegurid on peamiselt järgmised:

1. Ligipääsetavus

Ettevõtja, kes loodab, et kliendid on tänu kümnekroonisele säästule võrreldes konkurendi külastamisega nõus autoga linnaliikluses vasakpöörde tegema ja tihedalt täis pargitud parklasse parkima, on ebaõnnestunud ja võivad edukalt äri ajada, kuid sel juhul on neil mingis muus asjas tohutu eelis, mille tõttu klient on sellise väärkohtlemise nõus välja kannatama. Tanklate puhul ei ole see tavaliselt ka probleemiks, kuid on palju söögikohti, mis tänu kehvale parkimislahendusele iga päev kümnetest klientidest ilma jäävad (Tartu kesklinna MacDonald’s tööpäeviti, kui trahve tehakse, sealhulgas).

Ka tihedalt parkimise vajadus on väga ärritav, sest eestlane ei salli ligimese autot ja tavaliselt lööb ikka teist uksega – targem on selliseid parklaid siis vältida. Ma ei tule jälle, kui parkimine on keeruline ja sealjuures leidub minust viletsamaidki autojuhte. Seega tasub sellele mõelda.

2. Vaba ruum

Eestlane, aga tegelikult iga eurooplane on individualist. Meile ei meeldi, kui peame kõndima või seisma teisele inimesele liiga lähedal, kui letid või ruum meid ahistab või kui meil pole piisavalt valgust ja õhku. Viimased kaks on iseäranis toitlustuskohtade puhul olulised. Väga mõnus on valges söögikohas maani akna läheduses toitu naudiskleda, isegi kui toit ise mingi nauding ei ole. Hämar ja köögilõhnaline toidukoht selle kõrval tundub odav ja ängistav, isegi kui seal pakutav praad muidu keele alla viiks.

Vaba ruum on oluline, kuid paraku sõltub see sageli investeerimisvõimalustest ja siinkohal ongi väiksemalt alustanud Eesti ettevõtetel raske konkureerida kontsernidega, kes uude projekti korraga “piisavalt” suure investeeringu teha saavad.


3. Toimingute lihtus

Kui selleks, et toitu oodata, tuleb kaua püsti seista, maksmiseks seista järjekorras, WC külastamiseks võtit küsida või teha muid selliseid toiminguid, siis tarbija ütleb: “Tänan, ei!” See on nii, kui toimingute protsessivoog on ebaloogiline (näiteks salvrätikute, kandikute ja lauanõude paigutus või kohustus maksta enne tankimist), kui me ei suuda kohe leida, mida vajame või kui selleks, et midagi saada, peab esmalt kellegi käest midagi küsima. Tarbija tahab muretult voogata läbi elu sellele tühisele operatsioonile mõtlemata ja kui teeninduskoht seda ei võimalda, ta sinna uuesti ei tule.

Ilmselt on siinkohal peamiseks rahvusvaheliste tegijate eeliseks läbimõeldus ja tohutu kogemus. On lihtne teha uut teeninduskohta, kui oled eelnevalt teinud sada või tuhat sarnast ning seda juba kümneid aastaid, teades täpselt skeeme ja lahendusi, mis töötavad. Sageli on need lahendused aga lihtsasti kopeeritavad. Toitlustusettevõtete või tanklate omanikud kindlasti juba teevad seda, aga kui mitte, siis peaksid regulaarselt külastama ja tarbima ka oma konkurentide tooteid ning teenuseid pelgalt selleks, et näha erinevusi ja kopeerida parimaid lahendusi. Seda teha on sageli raske, sest inimestel on keeruline omaenese ettevõtet võõra pilguga vaadata, kuid ilmselgelt paigasolevaid häid konkurentide lahendusi on võimalik märgata ja kopeerida sageli suuri kulutusi tegemata. 

Samuti töötab õppimine oma konkurentide vigadest. Näiteks üks soovituslik meetod, mille Volvo Truck meie ettevõttele andis, on see, et käies oma konkurentide juures, vaata kindlasti kolme asja, mis sind tema hoonetes kõige rohkem häirivad ning pärast kontrolli, kas sinu ettevõttes needsamad asjad parendamist ei vaja. Peab ütlema, et oma külastustel Volvo tehastesse ei ole ma seni suutnud leida ühtki asja, mida meie siin lapsekingades Eestimaal paremini oleks teinud.

4. Teenindajad

Ma olen veendunud, et enamuse rahvusvaheliste teenindusettevõtete töötajatelt nõutakse enamat, kui Eesti ettevõtete töötajatelt, ent need nõudmised on standardsed, põhjendatud ja loogilised. Samal ajal olen ka veendunud, et Eesti omaniku käe all töötamine on hoolimata eelnenud lauses püstitatud teesist ikkagi päris sageli keerulisem, sest töötaja kohtlemine on juhuslikum ning sõltuvam tujudest ja muudest juhuslikest faktoritest.

Mida teevad kohalike ettevõtete juhid teisiti ja millised nõudmised erinevad? Ma ei tea, sest pole erinevates ettevõtetes teenindajana töötanud. Miskipärast on aga nii, et kohaliku ettevõtte teenindaja võib olla vabalt (isegi ettevõtte reklaamis) neoonpunaste juustega, kanda ükskõik milliseid riideid või närida töö ajal nätsu nagu härra President. Mingeid selgeid reegleid paistab eksisteerivat vähestes kohalike juurtega ettevõtetes ja kui need reeglid ongi kirja pandud, eiratakse neid või on nendes sisalduvad nõuded liiga madalad.

Samal ajal rahvusvaheliste ettevõtete personalipoliitika on selles osas tavaliselt konkreetne ja sääraseid kõikumisi ei lubata. Ettevõtetel on kindel kogum reegleid teenindaja riietuse, meigi, ehete, käitumise ja muu säärase kohta. Samuti on kindlad protseduurireeglid, mida järgitakse ja mille täitmist regulaarselt kontrollitakse. Soovitan sellised reeglikogumikud ka kohalikel ettevõtjatel koostada või mõne konkurendi töötaja käest varastada, sest mina kui tarbija ei taha näha mind teenindamas selgelt oma ego demonstreerivaid inimesi – see ei sobi teenindajale ja paneb mind ennast imelikult tundma ning mõtlema sellele, kuidas ja mida ma ütlen. Ebamugav suhtlus aga on kaotatud klient.

5. Ehituskvaliteet

Kvaliteeditunnetuse juures mängib päris olulist rolli, kui õõtsuv on põrand millel ma kõnnin, kui pragunenud on värv aknaraamil, millest ma välja vaatan ja kui korralikult on ehitatud mööbel, mida taustal kasutatakse. Raske on tunda ennast hästi kohas, mis on ehitatud nii, et ta kvaliteetsena ei tundu. See loob assotsiatsiooni pakutava kauba kvaliteediga ja tekitab toidukohtade puhul sageli kahtlusi hügieeni suhtes, kuigi sellega kõik korras võib olla.

Taaskord saan ma aru Eesti ettevõtja probleemist – raha investeeringuteks on väga piiratud. Ometi ma püstitaksin küsimuse hoopis teisiti ja küsiksin: “Kas teie äriplaan on õigetele eeldustele rajatud?” Äriplaani koostades ei ole ju kuigi tark teha arvutusi selliselt, et kui konkurentide keskmine investeering uue teeninduspunkti rajamiseks on 5 miljonit krooni, siis me teeme kokkuhoidlikult, aga 2 miljoniga ära ja mis siis, et saab kehvem – müüme oma toodet odavamalt. Kuidas see lõpuks siis käibe ja kasumiplaani toetab?

Sellise äriplaaniga tavaliselt teenindusasutuste puhul kaugele ei sõida. Pole mõtet rajada puudulikku küttesüsteemi ja hiljem kütta toitlustuskohta gaasipõletiga või sisustada tualettruum nõukaaegsete materjalidega. See on enesepettus, sest kliendid näevad selle koheselt läbi ja ei taha teie juurde uuesti tagasi tulla.

Päris oluline on seegi, et viletsalt ehitatud hooneid ja rajatisi on palju aeganõudvam puhastada ja lõpuks võib see täiendavalt kvaliteedikogemust alla viia, kui aknaraamide, kehvasti hööveldatud laudade või kooruva värvkatte vahele tolm ja mustus koguneb. See aga viibki meid järgmise aspekti juurde.

6. Puhtus

Kaasaegne inimene on üldiselt tõeline puhtuselemb. Ammu on möödas need ajad, kus nõud rasvased olla võisid ja vajadusel kuuerevääri vastu puhtaks nühiti. Kui toitlustusasutus ühe asja täeisti valesti teha saab, on see nõude puhtus. Kohaliku “Rõngu ristmike” näitena oleksin nõus kümme krooni igale omale lõunasöögile juurde maksma, kui saaksin einestada puhaste tööriistade abil. Paraku ei tunneta ettevõtja mingit probleemi ja kuskile kaugemale sõitmine maksab liiga palju rohkem, kuid olen ka seda praktiseerinud.

Ettevõtjad, palun küsige minult kui keskmiselt tarbijalt alati see 10 krooni oma äriplaanis vaikimisi ja ärge tekitage piinlikkust. Iga noa ja kahvli pesemine tõenäoliselt ei maksa 2,5 krooni, mistõttu soovitan sul äriplaanis ka WC ja teiste rajatiste puhtuse eest hoolitsemine juba pakutava toote või teenuse hinna sisse ära kalkuleerida, sest me maksame meelsasti – õigemini isegi ei vaata hinda nii palju, et seda märgata.

Ka tanklaspetsiifilised asjad ei ole vähem olulised. Kui tankimispüstol mu käed ära määrib, siis ei külasta ma seda tanklat enam. Hämmastaval kombel suudab tuntud Norra kontsern isegi diiselkütuse tankimispüstolid nii puhtana hoida, et käed imelikult lõhnama ei jää. Ma ei tea kuidas nad seda teevad ja võibolla on nende äriplaanis kütusehinna sisse arvestatud tankimispüstolite regulaarne vahetus. Ometi maksan ma püsikliendina sellegi hea meelega kinni.

Kui Eesti teeäärsete ettevõtete külastamisel on sageli juba ette kahtlus, kas seal üldse WC on ja kui on, siis kas seal tegelikult ka naisterahval käia kannatab, siis miskipärast ei pea keskmiselt enamasti rahvusvaheliste kontsernide tualettruumi olemasolus või vähemalt talutaval tasemel puhtuses kahtlema. Tõenäoliselt mängib ka siin rolli osaliselt ehituskvaliteet, aga osaliselt ka protseduurireeglite ja kontrolli olemasolu.

7. Standardiseeritus

Kui asjade paigutus, mööbel, riietus, dokumentatsioon ja teenindajate käitumine ettevõttes on standardiseeritud, jätab see kvaliteetse mulje.

Ma ei taha kliendina näha näiteks kabanossisaiasid jäätise külmletti ladustatuna lihtsalt sel ettekäändel, et sinna need mahuvad ja seal nemad säilivad. Mulle ei meeldi, kui poe erinevates kohtades on prügikastid erineva kujuga või kui üks teenindaja käib suure kirjaga D&G pluusiga ning teise vööpannalt võiks tänaval kaevukaanena kasutada. Kordan sealjuures, et olen keskmine tarbija, mitte mingi noriv pedant. Ärge tõrjuge mind eemale.

Standardiseerimise üks olulisi osasid on asjade paigutus ja seetõttu soovitan ettevõtte juhtidel alati vaadata, et kõigil nende ettevõttes olevatel esemetel oleks selgelt oma koht ja iga ese oleks kindlalt oma kohal. Prügihari võib olla isegi teenindussaali nähtavasse kohta paigutatud nii, et see ei riiva silma, kui seda on tehtud ilusti, aga see võib valesti paigutamisel jätta mulje, et teie ettevõtet koristatakse “nagu jumal juhatab”.

Eriti oluline on standardiseeritus just ketti kuuluvate ettevõtete puhul, sest meie kui tarbijad oleme väga laisad ja kui ühes kohas on mingi lett ühe kuju või paigutusega ning teises teistsugusega, ei leia ma kohe kõike hästi üles ja see ajab mind väga närvi.

Eesti ettevõtjad ütlevad sageli, et igasugu rahvusvaheliste standardite järgimine on kulukas ja see on teatud osades igati tõele vastav väide. Teisalt on nendessamades standardites nõudeid, mille täitmine ei maksa mitte midagi, kuid kujundavad ettevõtte näo. Nõuded dokumentatsioonile, nõuded probleemide käsitlemisele ja veel mõned, mis mul kohe meelde ei tule, on kõige odavamad, kuid kujundavad väga suures osas ettevõtte näo ja kvaliteedimulje.

Seega Eesti ettevõtjad – isegi kui te näiteks enimlevinud ISO 9001 või ISO 14001 standardeid kunagi täies mahus järgida ei kavatse, lugege need läbi (soovitavalt kellegi praktiliste nõuannetega) ja mõelge, millised osad nendest on lihtsasti täidetavad ning mida te saaksite enese heaks ära kasutada. Samuti vaadake, mis on standardiseeritud teie konkurentide juures, kes on turul tõeliselt edukad. Kapitalistlikus ühiskonnas ei täideta ühtegi standardi nõuet, kui see raha sisse ei too.

8. Ettevõtte lahkus

Siinkohal ei mõtle ma teenindajate lahkust, mis on ka muidugi oluline. Mõeldud on ettevõtte poliitikat klientide kohtlemisel. Toon selle siinkohal alles eelviimasena välja, kuid mina kui klient annan alati väga hea meelega oma raha ettevõtjale, kes lubab mul ja minu perel igal ajal (ka siis, kui rahakotti kaasas ei ole) vabalt tualettruumi külastada, rehvidesse õhku juurde pumbata, kasutada salvrätikuid või muid kätepuhastusvahendeid ning tarbida mõistlikul määral tema rajatisi, olgu need siis laste mänguväljak või lauad-toolid.

See on puhtalt juhtkonna otsus ja taaskord – kuna tasuta lõunaid ei ole olemas, peab see kõik sisalduma toote või teenuse hinnas. Siiski, selline näiline lahkus kujundab mainet ja see, kuidas selle väärtust mõõta, on ilmselt taas mõnes raamatus ammuilma lahti kirjutatud. Tarbijana oskan vaid öelda, et kui mul on valida tankla vahel, kus ma päeval sain tasuta WC-s käia ja auto rehvi täis pumbata ning tankla vahel, kus muidu on väga odav tankida, valin 80% tõenäosusega selle esimese.

Heaks näiteks sisseprogrammeeritud lahkusest on minu meelest see, kui 90-tel aastatel Utrecht’i turult autosid ostes friikartuliputkat külastatud sai – küll pandi ilus kuhi kartuleid ja sinna juurde suur ports majoneesi. Lähemal uurimisel muidugi selgus, et tegelikult on ports tänu hästi väikesele papptaldrikule ikkagi tõenäoliselt sama suur nagu konkurentidel. Tol hetkel aga sai teenindaja isegi nii lihtsa asja juures jätta ettevõttest suurepärase mulje. Ja võite uskuda, tänu pikaajalisele kapitalismikogemusele on hollandlased selliste nõksude alal igas asjas üsna meistrid.

9. Kliendi soovidega arvestamine

Või siis vähemalt nende soovide ärakuulamine. Kui vanasti olid poodide seintel kole ametlikud kaebusteraamatud, mis sisaldasid ilmselt lehekülgede kaupa klientide sapist hädakisa, siis tänapäeva edukates ettevõtetes on alati võimalus oma ettepanekuid või niisama tänu positiivses võtmes kirja panna. Iga ettevõtja peaks tegema nii, et see on kliendi jaoks võimalik. See annab mulle tunde, et mind kuulati ära, kuigi miski konkreetsel hetkel võis valesti minna.

Oleksin väga rahul, kui selles ettevõttes, kus ma söömas käin, oleks mingi kirjalik tagasisidevõimalus, sest siis saaksin öelda, et nad võiksid oma igal juhul täiesti taskukohaste toitude hindu tõsta, aga sealjuures nõud puhtaks pesta. See oleks igati konstruktiivne ettepanek ja ettevõtja saaks sellega kas arvestada või mitte. Vähemalt annaks see ettevõtjale valikuvõimaluse.

Vaevalt, et Statoili klienditeenindajad ise selliseid asju teevad, aga olen juhtunud nägema läbi seal laudadel olevate klaaskapikeste tõsiselt tujutõstvaid kiiduavaldusi hea teeninduse või ettevõtte lahkuse (kohviga “tasuta” antava maiustuse) kohta. Isegi kui Teie ettevõtte puhul esialgu on see tagasiside karjuvalt negatiivne, on võimalik õigesti filtreerides terad sõkaldest eraldada ja konstruktiivseid ettepanekuid tõsiselt võtta. See viib pikaajalise pingutuse tulemusel kindlasti ka positiivsete nootideni.

Kindlasti on neid kordusoste otsustavalt mõjutavaid edufaktoreid veel hästi palju ja juba homme kahetsen, et täna rutates oma mõtted kirja panin, kuid tundsin, et pean seda nüüd kohe tegema. Loodan, et mõni ettevõtja leiab sellest midagi positiivset ja võibolla laekub siiasamasse teemasse kommentaaridena veel häid mõtteid. Peamiseks ajendiks, miks ma selle jutu kirja panin, on aga hoopis üks teine tänane postitus ühes hoopis kõrgema tõsidus- ja professionaalsusastmega blogis ja tegelikult ka hoopis teises võtmes (http://blog.advisio.ee/2010/07/27/tootmine-ja-lisandvaartus/

Seegi artikkel räägib sellest, et toode pole peamine ning ma tahan tarbijana maksta rohkem, aga millegi palju enama eest. Täitkem siis need soovid.

Inimeste peamine probleem ei ole sageli nendes endis vaid nende mõjutatavuses teiste poolt. Muidu on tore mees, aga sõbrad ajavad jooma. Muidu teeks siilisoengu, aga teised naeravad välja. Muidu õpiks viitele, aga siis peetakse nohikuks. Kogu aeg on olemas need “teised”, kes meil oma elu elada ei lase.

Ühiskond surub meid kindlatesse raamidesse ja avalikkuse tähelepanu võib olla ühel hetkel tiivustav või laastada motivatsiooni täielikult. Pean ütlema, et olen oma blogipidamise käigus kogenud mõlemat, kuid üldiselt jääb negatiivne noot tugevamalt meelde ja see viib iga kord tohutule motivatsioonilangusele. Mulle ei meeldi, kui teised minust halvasti arvavad ja seetõttu on sageli mõistlikum ise mitte midagi teha või kirjutada, sest siis ei saa need “teised” ka millegi kohta arvamust avaldada. Korduvalt olen leidnud ennast esimese reaktsioonina soovimas mõne postituse või kogu blogi maha kustutada. Aga see ei annaks tegelikult ju mitte midagi.

Eelmisel nädalal tuli mul korraks naer peale, sest samastasin ennast Jaak Joalaga, kes inimestega suhelda ei taha ja parema meelega kõnedele ei vasta. Olin tol hetkel tüdinud sellest, mida keegi arvab ja keda miski huvitab ning sain sisimas aru, kui vähe see kõik mind ennast huvitab ja kui väsinud ma sellest kõigest olen. Kusjuures ka käesoleva blogipostituse eest võib vabalt mõnes foorumis välja teenida kommentaare stiilis: “Siin mingi idioot halab elu emotsionaalse külje üle”. Minu arust pole see ei konstruktiivne ega ka ilus.

Võimalik, et on olemas koolitusi, kuidas tulla toime ühiskonna, erinevate avalike gruppide või konkreetsete inimeste negatiivsete reaktsioonidega. Selliste koolituste puudumisel ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik saada nii tugevaks isiksuseks nagu kõik avaliku elu tegelased alates telesaatejuhtidest lõpetades poliitikutega, keda suur hulk inimesi iga päev avalikult solvab, mutta tambib või niisama laimab.

Ma ei tea, kas inimeste negatiivne suhtumine, mis eriti internetis levib, on tingitud konkurentsi tunnetamisest või soovivad kõik olla Liivimaa parimad ratsutajad. Kindel on aga see, et maailm võiks areneda palju suurema kiirusega ja paljud varju jäänud loomeinimesed võiksid avastatud saada, kui ühiskond meid pidevalt mingitesse enda poolt määratletud kastidesse suruda ei sooviks. Hitlergi oleks võibolla olnud hea maalikunstnik ja võibolla on hoopis “teised” süüdi, et temast kohutav riigijuht sai?

Siinkirjutaja ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et peame olema igas asjas naabrist paremad. Kui naabril on parem muruniiduk või auto, siis minul võib olla parem haridus või sirgemaks triigitud särk. Kindel on see, et kõiges ei saa olla parem kui teised või isegi väga hea. Sama kindel on, et kõigile ei saa meeldida. Seega ma ei püüagi seda teha ja ei soovita seda kellelegi, sest see oleks ette kaotatud lahing.

Võibolla õpetab ühiskonna surve meile siiski midagi väärtuslikku. Minule õpetab see iga päev laveerimist nii, et minu enda soovid täidetud saaksid arvestades ka nende “teiste” ootustega. Tegemist on läbirääkimiste, kompromisside tegemise, olulise ja ebaolulise info eristamise, konfidentsiaalsuse, paindliku planeerimise ja diplomaatia õpingutega.

Ühiskonnas hakkama saamine on üks elukestva õppe vorme, mis suurel määral lõpuks määrab meie edukuse, tahame seda või ei. Seetõttu ma just otsustasin, et siiski jäta blogipidamist veel katki. Mis sellest, kui mõnele ei meeldi – midagi ma sellest kindlasti õpin.

Eriti õnnelik väikeettevõtja

Ühel õhtul autoga sihitult ringi sõites ja oma mõtteid keerutades jõudsin taas järelduseni, milleni olen jõudnud ka varem, aga siis selle jälle ära unustanud. Ma saan aru, et rikkus ei ole eesmärk. Mulle meeldiks lihtsalt hästi elada. Milleks teenida miljardeid krussis närvidega või rügada varanduse nimel 16 h päevas, kui selle tõttu süda jukerdab ja lapselapsed, kellele kokku aetud varandus pärandada, nägemata jäävad? Mõttetu pingutus.

Ja ma ei loodagi, et hästi elamise nimel tööd tegema ei pea. Kindlasti peab, aga kas just sellisel moel nagu täna? Miks peaks keegi üldse pidevalt murelikult mõtlema tähtaegadele, antud lubadustele, telefonikonverentsidele või kliendikohtumistele? Kas oma elu ei ole võimalik tõesti nii korraldada, et tagada piisav sissetulek ilma sellise mõttetu jamata? Ideaalses ühiskonnas kindlasti oleks. Aga äkki ongi kogu viga vaid mõtlemises?

Kujutagem endale ette olukorda, kus minu töö ongi minu hobi – asi, millega ma pidevalt väga tegelda tahan ja jaksan. Sel juhul omandaksid tähtajad mitte närveerimise, vaid ootusärevuse varjundi. Näiteks on suur vahe, kas mul tuleb nädalaga komplekteerida vastvärvitud Volga või tuleb nädalaga lahendada mingi plastiktoote probleem. Ühel juhul pean oma lubadusest kinni kasvõi uneaja hinnaga ning see ei põhjusta stressi, teisel aga üritan sellega tegelda siis kui aega on ja nii väheseid ressursse kasutades kui võimalik, tundes ikkagi pidevalt kuklas ebameeldivat pinget.

Mida ma siis tegelikult teha tahaksin? Fakt on see, et pidev Volgade komplekteerimine muutuks juba õige ruttu tüütuks. Sama kindel fakt on ka see, et niisama kodus molutamine ja mandumine muutub samuti piinavalt üksluiseks ning lõpuks jääb ikkagi oht infarkti surra, sest muretsemine selle üle, mis kõik elus tegemata jääb, tekitab samuti stressi.

Tegelikult tekitavad enim negatiivset stressi keerulised asjad ja sõltumine teistest. Selle suure rahvusvahelise grupi, kus ma töötan, üks kunagine president ja CEO oli kindlal veendumusel, et tema tahaks tegelikult hoopis heeringapaati pidada. Oleks ainult tema ja heeringapaat – lihtne ja kõik sõltuks ainult iseendast ja võibolla ilmaoludest.

Umbes samasugused mõtted on kogunenud ühel või teisel eluetapil ilmselt meie kõigi juuste või kiilaneva peanaha alla. Selleks ei pea olema heeringapaat. Sobib ka miski muu, mis endale meeldib. Ilmselt on inimeste üldlevinud sarnast soovi ära tabanud isegi Hollywood’i filmitegijad, sest vaadake kui palju väikeste raamatupoodide, kohvikute, baaride ja lillepoodide omanikke romantilistes komöödiates esineb.

Ennastki näen ma tulevikus vaimusilmas tegutsemas kindlalt väike- või mikroettevõtluse vormis. Võin nõustuda väitega, et kui areng peatub, siis algab automaatselt tagasiminek, aga miks peab see tingimata tähendama ettevõtte kasvamist kui üht eesmärki? Võibolla peaks pigem arenema kvaliteet, toimuma kohandumine muutuvale keskkonnale ja turule, kuid ma ei taha näha ennast viiekümneaastaselt suure ettevõtte omaniku või juhina. Piisab sellest, kui minu ettevõtlus tagab mulle hea äraelamise ja ma saan oma aja sisustada sellega, mis mulle meeldib. See hoiab asjad ühest küljest endiselt lihtsa ja arusaadavana, kuid teisest küljest tagab ka üldse mitte vähem tähtsa aspekti – kohese ja kiire tagasiside oma tegevusele.

Väga raske on ehitada väikeettevõtet, mis tagab terve elu korraliku sissetuleku, kuid see peab olema võimalik. Kindlasti on väga raske tagada väikeettevõtte konkurentsivõimet suurte tegijatega, kelle investeerimis- ja kompetentsiarendusvõimalused on hoopis tugevamad, kuid otsides ja leides oma niši peab see olema teostatav. Kompetents mingis valdkonnas tuleb kergemini, kui oled selle valdkonna tõeline fänn ja tegeled asjaga hobina. Seda eelist ja tugevust ei maksa alahinnata.

Mulle, mu vennale ja ilmselt veel mõnele meie sõpradest meeldivad näiteks autod. Võime nendest rääkida ja filosofeerida, katsetada ja vaadata neid tunde, päevi ja isegi aastaid sellest iial tüdimust tundmata. Kui me vennaga uue autokaupluse kunagi lõpuks valmis ehitame, võin ma mugavast elust vabalt loobuda ning isegi palju väiksema sissetuleku juures elada selliselt, et see elu mu hingele ka midagi pakub. Ma tean ja annan endale aru, et on palju autodega tegelevaid inimesi ja ettevõtteid, keda see valdkond ja eluviis köidab ning kes millegi muuga tegelda ei oska või taha ja ma tean ka, kui kohutav on sealjuures automüüja kuvand. Samas häbematult vähesed automüügiga seotud inimestest peavad autodest päriselt lugu ning huvituvad enimlevinud automarkide ja mudelite kõigist tehnilistest üksikasjadest, eelistest ja puudustest. Ja kui paljud selle eluala inimesed tegelikult suhtuvad  müügiautosse üldse kui oma isiklikku? Ilmselt mitte paljud.

Ma ei tahagi “oma asja tehes” rikkaks saada – piisab mõistlikust elustandardist, mis võimaldab mul käia sarnaselt riides, ehitada sarnaselt maja ning liikuda sarnase autoga nagu kõik teised vähegi mõtlevad inimesed. Aga ma saan juurde võimaluse päevad läbi tegelda asjadega, mis mulle vähem või rohkem meeldivad.

Äkki ongi sellises suhtumises teatud konkurentsieelis ja võti hästi elamiseks?

Need, kellele tõeliselt meeldivad mutrid, kruvid ja poldid (tean Norramaal ühte sellist meest nimega Torp), oskavad oma klientidele alati parima tehnilise lahenduse välja pakkuda ja nende ideaalne väikeettevõte tegeleb kinnitusvahendite tootmise või müügiga. Need, kellele meeldivad lasteriided (tean vähemalt ühte sellist inimest), teavad täpselt, mis on lapse jaoks mugav, ilus, turvaline ja hea ning nad oskavad õmmelda või müüa kõige paremaid lasteriideid. Kõik need inimesed on mingis valdkonnas eksperdid ja teavad “oma asjast” rohkem kui miljoneid turundusele ja töötajate koolitusele kulutavad kontsernid.

Hästi elamine ei tähenda ainult kalleid ülikondi ja autojuhiga varustatud S-klassi Mercedeseid. Hästi elamine tähendab emotsiooni, mis meid läbi iga päeva saadab. Mul on väga raske uskuda, et maailm on tänaseks nii hukas, et väikeettevõtlus hinge sees ei hoia ja iseenda jaoks hästi elamist ei võimalda.

Miks siis mitte sellega tegelda?

Ma ei mõtle selle all üksikindiviidi, vaid inimkonda tervikuna. Evolutsiooniteooria kohaselt muutuvad ehk kohanevad liigid pidevalt. Ühtlasi surevad liigid, mis ei suuda vastavalt keskkonnamuutustele kohaneda, lõpuks üldse välja. Inimkond on paraku samuti üks kohanev liik. Muutuvad iluideaalid, muutub inimene. Selle pärast võibki öelda, et ilusad inimesed elavad kauem. Inimkond muutub lihtsalt järjest ilusamaks, kohandudes konkurentsivõitluses ellujäämise huvides ühiskonna eelistustega, kui seda nii nimetada tohib.

Täna võis Postimehest viitena Elu24 lehele jälle lugeda legendaarset väljendit: “teadlased tõestasid,” et blondiinid teenivad teistest keskmiselt rohkem ja teevad abielludes parema partii (http://www.elu24.ee/?id=245621). Võeh, milline vanamoodne väljend. Juba aastaid tagasi “tõestasid teadlased” ka seda, et ilusad inimesed teenivad rohkem kui keskmise väljanägemisega inimesed ja keskmise väljanägemisega inimesed teenivad omakorda rohkem kui koledad inimesed: http://epl.ekspress.ee/artikkel/372031. Ja siis meenub mulle kusagilt veel, et valged hambad pidavat ka edukamaks tegema kui kollased.

Olles elu jooksul tööle võtnud ainult mõned inimesed, peab tagant järele erinevaid olukordi meenutades ütlema, et kuigi ma nüüd kindlasti kohtukutse saan ja ilmselt kolmandiku oma blogi lugejatest ära kaotan, langeb liisk tõepoolest kergemini ilusamate inimeste peal. Inimene on ikka sama vana hea loom nagu aastatuhandeid tagasi. Me võime siin küll rääkida diskrimineerimisest jms jamast, kuid ärgem unustagem, et evolutsioonil on diskrimineerimist hädasti tarvis. Teadlased lihtsalt kinnitavad oma uuringutega ühe ammu enne neid elanud teise teadlase, Charles Darwini teooriat, mis on pisut loogiliselt mõeldes ilmselge isegi kui see teadmine meile võltsmoraalist läbiimbunud elajatele ei meeldi.

Seetõttu ongi paraku nii, et kuna erinevatel põhjustel, mille üleslugemine veniks liiga pikaks ja mis suurel määral ei tulene inimestest endist, arvab keskmine kodanik, et ilus on blond, kõhn ja valge naeratusega naisterahvas, tunduvad sellistele tingimustele vastavad inimesed juba automaatselt läbilöögivõimelisemad ning seetõttu antakse neile omakorda paremad võimalused läbi lüüa. Nõiaring, kus tegeliku võimekusega ei ole midagi pistmist. Kuna ma olen endiselt meessoost, siis ma vastupidi ei saa kaasa rääkida, aga võin teha üleskutse, et keskmised meesterahvad, mõelge nüüd päris ausalt, millise valiku te samade teadmiste ja oskuste puhul teeksite, kui näiteks finantsjuhiks või kvaliteedikontrolöriks soovib tööle kandideerida esiteks 35-aastane tüse halli kontorikostüümi kandev punapea ning teise kandidaadina sale 35-aastane halli kostüümi kandev blond?

Või millised isikuomadused üldse nende kahe kandidaadiga automaatselt ilma mõtlemata seostuvad? Ja kas te kujutasite mõlemaid kandidaate ikkagi täpselt samasugustes riietes ette?

Väga nõme küll, aga selliste asjade pärast ilusad inimesed elavadki meist paremini ja kauem.

Kohe algatuseks oleks aus üles tunnistada, et mul seda paljukiidetud esimest miljonit veel ei ole. Kaugel sellest. Mõni arukas inimene peaks kujunenud olukorda lausa lootusetuks, aga mina võtan seda pigem kui ajutist nähtust. Pidevalt räägitakse, et kõige tähtsam on omada eesmärki ja kuni seda pole sõnastatud, ei saa selle poole ka liikuda. Alustagem siis sellest.

Tunnistan täiesti siiralt, et on olnud väga rumal kogu oma elu jooksul mõelda, et miljon krooni on midagi sellist, mida saavutada on üsna võimatu ja seetõttu on tänaseks andestamatu möödalaskmine, et ma pole seni algatuseks miljonikroonist likviidsete vahendite kogumit endale eesmärgiks seadnud. Kui miskit peetakse võimatuks, siis suure tõenäosusega ei tehta jõupingutusi selle saavutamiseks. Seega tuleb võimatuna näivad asjad teha lihtsamateks ja seeläbi “võimalikuks mõelda”.

Kui me räägime eesmärgi seadmisest, siis see peab olema teatavasti mõõdetav ja ajastatud. Mõõdetavus on tagatud summa suurusega. Tähtaeg peaks olema realistlik ja motiveeriv. Kümme aastat likviidse mijoni krooni kogumiseks peaks olema igati sobiv. See on isegi väga tagasihoidlik eesmärk, sest ei sunni kohe väga kiirelt tegutsema, kuid ka selline tähtaeg on parem kui mitte midagi.

Ilmselgelt pole sellises tulevikus olevaid summasid mõtet Eesti kroonides väljendada, sest aastaks 2020 on need loodetavasti juba üheksa aastat tagasi käibelt kadunud. Samuti peaks olema eesmärgi sõnastuses kuidagi edasi antud tingimus, et nimetatud summa ei ole kokku kraabitud mingite kohustuste võtmisega ehk siis laenude arvelt.

Kõike eelöeldut arvestades saan enda jaoks sõnastada oma esimese miljoni krooni saavutamise üldeesmärgi selliselt:

Aasta 2020 esimeseks jaanuariks peab minu või minu ettevõtete pangaarvetel, väärtpaberikontodel ja sularahas kokku olema kohustustevabasid vahendeid vähemalt 64 000 eurot.

Kui vaadata, kui väike see summa teatud tingimustes olla võib, tuleb muidugi ahastus peale, sest selle raha eest ei saa tavamõtlemise juures isegi korralikku autot osta. Teisest küljest peab millestki alustama ka siis, kui ollakse oma tegevustega hiljaks jäänud.

Selleks, et nimetatud eesmärgi poole liikuda, tuleb sõnastada omakorda väiksemad eesmärgid ja ülesanded. Väiksemad tegevused võivad olla seotud säästmisharjumustega, investeeringute või ettevõtlusega. Olen ka mina kõiki neid arvesse võtnud, kuid ei hakka siinkohal eraldi välja tooma. Ütleksin vaid, et kõige raskemini prognoositav kipub täna olema ettevõtlusega seonduv, sest hetkeseisuga ei ole mul seoses ajaloo sisulise puudumisega võimalik toetuda statistilistele andmetele.

Ühtlasi võin juba praegu täiesti kindlalt öelda, et kümne aastaga miljoni kroonini jõudmiseks puhtalt madala riskiga investeeringute arvelt peaks mul olema kasutada palju suuremad likviidsete vahendite mahud kui täna.

Seega lähemalt olukorda ja eesmärki lahates olen jõudnud järgmiste järeldusteni, mis mulle laisa inimesena üldse ei meeldi, aga mis juba aitavad mul õiges suunas liikuma hakata:

1. Kui ma jätkan samas mahus säästmist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
2. Kui ma jätkan sama mugavalt elamist ja ei tegele aktiivselt ettevõtlusega, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
3. Kui ma jätkan sama madala riskiga investeerimist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.

Kõike tuleb muuta ja siinkohal jõuame lõpuks sinna, et tuleb endalt küsida tegelikult kõige tähtsam küsimus:

“Kas ma tahan endale püstitatud eesmärki saavutada?”.

Võib ju imestada, et milline loll püstitaks eesmärgi, mida ta tegelikult täita ei tahagi. Võin kinnitada, et ma ei ole hulluks läinud ja miljonid inimesed püstitavad endale iga päev eesmärke, mida nad saavutada ei soovi. Ülaltoodud küsimus on tõesti iga eesmärgi juures kõige tähtsam ning ilma sellele vastamata ei ole mõtet endale kunagi ühtegi eesmärki seada, sest selle küsimuse taga seisab kogu motivatsioon ja seega 90% ulatuses ürituse õnnestumine. 

Kui paljud meist tegelikult on valmis loobuma ebamõistlikest hobidest, turvalisest palgatööst, vabast ajast ja ülearustest närvirakkudest, et selline materjaalne eesmärk saavutada?
Need, kes on, saavutavad selle üsna kindlalt ja justnagu kogemata jõuavad veel palju kaugemalegi. Need, kes ei ole ja samal ajal teesklevad, et on selleks kõigeks valmis, liiguvad küll enamasti õiges suunas, aga liiga aeglaselt ja liiga väikese pingutusega. 

Kuna küsimus on tõesti tähtis ja raske, siis selleks, et sellele vastata, peab seda tegema täielikus aususes ja usus ning seda ei saavutata paar tundi elu üle järele mõeldes või sõpradega arutledes. Seetõttu soovitan kõigil endale seatavate eesmärkide juures küsida sama küsimus ja jõuda otsuseni nii kindlalt, et kogu keha seda tunneb ja teab. Ülejäänu tuleb juba loogilise jätkuna, sest loodud tunnetuse abil saab püstitada endale õiged ja piisavalt rängad ülesanded ning asuda neid vastuvaidlematult täitma.

Olen väga pikalt arvanud, et tahan oma materjaalseid eesmärke saavutada, aga kui ma ainult arvan, jäävad need saavutamata. Töötan nüüd selle kallal, et hakata tahtma enda eesmärke saavutada. Selleks ei ole enam liiga palju aega jäänud. Aidaku, kes oskab.

Ma olen väga õnnelik inimene! Paljude jaoks on mõnikord isegi arusaamatu, kuidas see nii olla saab, kuid võin kinnitada, et iga päev ja iga tund, ka närveerides, olles pahas tujus ja väsinud, olen ma sisimas ikkagi väga õnnelik. Samal ajal võibolla ei olegi päris normaalne, et mõtlen iga päev keskmiselt korra tunnis surmale ja kardan seda kõige rohkem üldse, sest ma tean, et see nagunii kunagi tuleb (võibolla peaks psühholoogi poole pöörduma?). See hirm enese ja lähedaste pärast on pidev ja ängistav ning ainuüksi teadmine, et ma olen elus ja minul ega mulle kallitel inimestel ei ole teadaolevalt midagi viga, teeb mind igal ajahetkel tohutult õnnelikuks.

Mõnede arvates muudab see mind pealiskaudseks, sest ma ei lähe kuigi kergesti närvi, ei muretse millegi pärast kuigi tõsiselt ja nii veider kui see ka ei näiks – isegi tülitsen õnnelikuna. See on nii, sest kõik probleemid tunduvad mulle võrreldes elu tegeliku probleemiga naeruväärselt tühise pinnavirvendusena. Õnn ei peitu asjades või hetkeemotsioonides ja õnne ei ole mõtet otsida kaugelt. See on igaühes eneses ja ei sõltu absoluutselt varanduslikust olukorrast, sotsiaalsest staatusest, tööpingetest ega perekonnaseisust. Õnn on see, kui meil ja meie lähedastel on veel võimalik koos elada, sest kohe-kohe saab see ebaõiglaselt lühike elu otsa ja sellest saatusest ei ole kellelgi pääsu.

Ühest küljest on selline pidevas hirmus elamine tohutult kurnav, kuid teisest küljest aitab see elu väärtust hinnata, olla üle rahast, edukusest, konkurentsist ja muust häirivast, mis meie tegevust tavaliselt pärsivad. See aitab vähendada teisi hirme, mis omakorda tähendab suuremat riski- ja tegutsemisjulgust. Asi seegi. Ühtlasi aitab see hirm lõpu ees näha, kui tõeliselt vähe on igaühel aega oma eesmärkide realiseerimiseks ning sunnib tegelema peamiselt oluliste asjadega ja vältima tühiseid. Kusjuures asjade olulisus ehk prioriteetsus on pikas perspektiivis samuti hoopis teistsugune, olles rohkem seotud inimeste ja arenguga kui operatiivsete tegevustega. Lihtne näide. Mõeldes kellegi sünnipäevale võib hetkeemotsiooni ajel olla täna tohutult kiiresti tarvis talle leida sobiv kingitus. Samas pikemas perspektiivis on kingitus täiesti mõttetu ja asjatu närvikulu – oluline on see inimene ja temaga kokku saamine.

Samuti on mõttetud kõik toimingud, mis keskenduvad olemasoleva olukorra säilitamisele, mitte uue loomisele, sest igat olukorda on võimalik säilitada ainult selle lühikese aja jooksul, mil me elame ja pärast seda on juba ükskõik, kas me seda tegime või mitte. Säilitajaid ei mäletata, sest nad ju “ei teinud elu jooksul midagi”. Seega ainult uute olukordade ja tasemete loomise läbi saab saavutada seda, et meie tegevuse tulemus pakub jääjatele rahulolu veel pärast seda, kui ise lahkunud oleme. Ja oi kui vähe on selleks aega.

Muidugi ei saa ma konkreetselt enda näitel öelda, et oleksin tänu õnnelik olemisele oma elule seatud eesmärgid täitnud. Kaugel sellest. Kuid miskipärast näib, et vähemalt mõned õnnestunud teod ja toimingud võib julgelt kirjutada selle arvele, et olen peaaegu kogu elu olnud õnnelik. Sellist tendentsi on kinnitanud paljud erinevalt minust omal alal tõeliselt edukad inimesed, sh Michael Schumacher, kes on öelnud, et tema edu saladuseks võib olla suures osas lisaks pühendumusele enesega rahulolu ja õnnelik olek. Samuti leiab asjast huvitatu kümneid uuringuid, mis seda nähtust kinnitavad.

Kui nüüd loogikat rakendada, siis järelikult peab ikkagi äraspidiselt paika väljend, et rikkuses peitub õnn, sest selleks, et rikkust koguda, tuleb suure tõenäosusega olla õnnelik (ja seda mitte “vedamise” mõttes). Ärgem saagem valesti aru – õnn ei tähenda siinkohal “rõõmsat meelt” või “head tuju” ega “õnnelikku kätt” lotomängus! Õnne definitsioon ja mõiste on kindlasti liiga keeruline ja mitmetahuline selle täielikuks mõistmiseks, kuid mida vanemaks saan, seda enam näib paika pidavat juba lapsena kohale jõudnud mõte, et tõeline õnn võib olla surma puudumise väärtuse tunnetamine.

PS! Väidetavalt keeras ka Lenin revolutsiooniga vindi üle, sest teadis, kui vähe on tal aega jäänud. Elab siiani.

Vana Volvo

Vana Volvo

Nüüd, kus minu silmad on täna Göteboris Volvo arenduskeskuses kunagi tulevikus, alles aastate pärast turule tulevat uut Volvo veoauto kabiini koodnimega Viola näinud, jääb taas väsitava, aga väga huvitava päeva lõpuks hinge kripeldama närviline küsimus: “Milleks see kõik?”

Ma saan aru, et uusi tooteid tuleb pidevalt välja töötada, sest aeg läheb edasi ja tehnoloogiad muutuvad ning sellega muutub mood, klientide ootused ergonoomikale, disainile, vastupidavusele ja kõigele muule olulisele. Kuid ma ei suuda mõista, mille jaoks tehakse uuele tootele uued ka sellised komponendid, mida kohe üldse ei oleks vaja muuta. Milleks teha näiteks veoautole uus pidurivedeliku mahuti, mida on näha ainult väga harva teeninduses, kui sama suur ja peaaegu sama kujuga mahuti on eelmisel veoautol kapoti alt vabalt võtta? Milleks teha uusi klambreid kohtadesse, kus vanad on laitmatult töötanud aastakümneid? Ma ei saa aru.

Kas tõesti teeme seda kõike lihtsalt selleks, et klient, kes toote ostab, oleks tõesti igat detaili vaadates veendunud, et see on uus toode? Sageli tähendavad need uuendused uusi riske, uusi asju mis saavad valesti minna. Kas risk on seda visuaalset “uus olemist” väärt, kuigi funktsioon on täpselt sama? Nii uskumatu kui see ka ei tundu – paistab, et jah. Isegi vaatamata asjaolule, et nende tuhandete uute detailide valmistamiseks kulutatakse tavakodanikule kujutlematul hulgal ressursse ja mitte ainult rahalises mõttes, vaid ka loodusvarasid, energiat ja muud sellist, mida saaks palju targemini kasutada.

Inimene ihkab uusi asju isegi seal, kus midagi ei muutu ja neid uusi asju peab tema saama – ükskõik mis hinnaga. Hämmastav.