Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: edu
Ja mida mehed näevad?

Ja mida mehed näevad?

Eile sain lõplikult aru, et kõik minu targad mõtted on tegelikult juba keegi ära mõelnud ja mul pole mõtet neid uuesti mõtlema hakata. Nimelt juhtusin kuulama Kuku raadiost saadet “Nädala raamat”, kus tutvustati sellist teost nagu Napoleon Hill’i “Mõtlemist muutes rikkaks”. Raamat räägib kolmeteistkümnest sammust, mida läbides on võimalik oma mõtlemine ja tegutsemine viia uuele tasemele ning nagu ikka – saada superedukaks. Kole lugu, aga mulle näib, et taaskord on keegi juba lausa 50 aastat tagasi mõelnud minuga äravahetamiseni sarnaseid mõtteid ning suutnud need piisavalt selgelt ja arusaadavalt teisteni viia. Ja kuigi ma seda raamatut veel lugenud ei ole, tuleb nüüd seda tingimata teha, sest ma tahan teada, kas tõesti juba sel ajal ampsas keegi täielikult läbi selle, et geniaalsusel on tavaliselt otsene seos seksuaalsusega ja et vähemalt meesterahvaste puhul (naiste eest ei oska ma ju midagi rääkida) pärsib ja halvemal juhul isegi halvab sugutung fokusseeritud ja intensiivse tegutsemise edukuse suunas.

Raamatus käsitleb antud teemat kümnes peatükk, milleks on “Seksuaalse transformatsiooni saladus” ning muuhulgas leidub seal väidetavalt vastus küsimusele, et miks enamus mehi muutuvad edukaks alles peale 40-t eluaastat. Ma aiman vastust. Samuti räägitakse geniaalsuse ja kõrge libiido vahelistest seostest, mis minu arusaamist mööda võivad olla päris otsesed ja tugevad.

Üks asi on selliste teadmisteni ja probleemist arusaamiseni iseennast ja ümbritsevat maailma analüüsides jõuda, kuid palju olulisemaks saavutuseks on see, kui nimetatud probleemi suudetakse kuidagi ausalt ja valehäbita selgitada. Ja kui see on nii, siis müts maha härra Hill’i ees, sest kuigi tema elas erinevalt Nõukogude inimestest 50 aastat tagasi vabas maailmas, olid vaated ja ühiskonna suhtumine sellistesse teemadesse ilmselt ikkagi pisut teised kui täna.

Kuid tõendid, mille järgi minu arvates on geniaalsusel ehk sageli edukusel ning seksuaalsel loomingulisusel või “kõrgel libiidol” on ümberlükkamatu seos, on minu jaoks üsna kergesti nähtavad. Hoolimata sellest, et ilmselt leidub palju geniaalseid ning edukaid inimesi, kelle puhul ei ole seksuaalkäitumise osas midagi erilist võimalik välja tuua, on liiga palju näiteid selle kohta, kus tõeliselt säravad tähed on osutunud näiteks homoseksuaalseteks või isegi seksuaalkurjategijateks. Geeniusest koletiseni on ainult väga väike samm ja sageli ei jõua sammud sellises valdkonnas üldse laiema avalikkuse ette.

Võib ju geniaalsete inimeste puhul olla nii, et nn kõrgem libiido, millest hr. Hill räägib, tingib suurema seksuaalse loomingulisuse ning see omakorda tingib “normist erinevat käitumist”. Toon ainult mõned näited erinevate eluvaldkondade geniaalsetest inimestest, kes on tõendatult või mittetõendatult normiks peetavast erineva seksuaalkäitumisega:
– Pjotr Tšaikovski (helilooja, homo),
– Richard Wagner (helilooja, homo),
– Leonardo da Vinci (kunstnik, homo),
– Georg Ots (laulja, homo),
– Freddy Mercury (laulja, homo),
– Oscar Wilde (kirjanik, homo),
– George Hodel (imelaps, seksuaalmõrvar),
– John F. Kennedy (president, seksisõltlane).

Nimekirja panin ainult inimesed, keda tean peast, kuid tegelikult on silmapaistvaid tegelasi, kes on vähemalt Google’i andmetel homoseksuaalsed terve pikk nimekiri, milles leidub kuningaid, paavste ja üldse kõikvõimalikke ajaloo suur-, aga ka väikekujusid: 
http://answers.google.com/answers/threadview/id/600029.html

Kindlasti ei tööta see nii, et kõik homod on geeniused, kuid mõnikord mulle tõesti näib, et peaaegu kõik silmapaistvad loomingulistel elualadel tippu jõudnud inimesed on homod. Kuid kas seksuaalne loomingulisus või juba nimetatud kõrge libiido teeb geniaalseks või vastupidi? Võibolla ei saagi sellele küsimusele vastata, sest üks ei pea tingimata teise eelduseks olema. Siiski ei usu ma seda, et asi on juhuslik. Nimelt näib mulle pigem, et seksuaalenergiat on võimalik kuidagi kontrollida ja suunata see oma eduks.

Teotahte tekkimine ja kadumine on sellega kuidagi väga otseselt seotud ja ma arvan, olles ise ka meessoo esindaja, et noortel meestel kulub päevas tohutu energia oma seksuaalsuse talitsemisele. Kui see energia oleks võimalik ümber suunata ning oma vajadused, mõtted ja teod sellest ikkest vabastada, oleks eeldused eduks palju paremad, kui tavapäraselt lausa uskumatuid rumalusi tehes ja olulisi asju üldse tegemata jättes. Selles mõttes võib tõesti olla, et raamatus “Mõtlemist muutes rikkaks” kõlav väide, et naine võib mehele kõik anda või temalt kõik võtta, peab täielikult paika. Võib heita nalja, et homoseksuaalsed geeniused on lihtsalt leiutanud viisi see süsteem ära petta.

Selleks, et näha seksuaalsuse ja edu vahelisi seoseid ei pea tegelikult olema kuigi taibukas, sest ma usun enamus meist siiski nõustuvad vaatamata korduvatele katsetele seda ümber lükata Sigmund Freud’i väitega, et kaheks suurimaks motivaatoriks on surmahirm ja sugutung. Kui nii, siis kontrollides ja kanaliseerides sugutungi peaks olema võimalik saavutada peaaegu sama uskumatuid asju, kui surmaga silmitsi seistes.

Kui selline edu saladus on kellegi poolt juba suudetud kuskil kirja panna, siis minu arust tasub asi uurimist. Eks annan teada, kui olen selle raamatu läbi lugenud. Pealegi on nimetatud teema ainult üks väga väike osa sellest raamatust ja seetõttu tuleb teos kindlasti juba teiste seal leiduda võivate tarkuste omandamiseks otsast lõpuni läbi käia.

Väike killuke ühest erakogust.

Väike killuke ühest erakogust.

Kuigi väidetavalt Eestis automuuseume ei eksisteeri, on tegelikkuses neid ilmselt kümneid ja mõned neist koguni nii suureks paisunud, et teevad silmad ette väiksematele ametlikele muuseumidele. Eile lahkusin töölt paar tundi varem, sest pealinnast saabus telegramm, milles teatati, et hädasti oleks tarvis minna automuuseumi, sest kuigi eelmisest külastusest oli möödas vast paar aastat, on kollektsioon laienenud nii territooriumi, kui ka välja pandud eksponaatide osas vähemalt kolmandiku võrra.

Mis siis ikka mõelda. Kui pealinnast kutse tuleb, siis on kohustuslik kohale ilmuda. Tuli pere autosse pakkida ja vaatama minna. Tegelikult sisaldus kutses ka väike eelvaade fotode näol ja kuigi olen selline pealtnäha Volgade austaja, motiveeris enim kohale minema hoopis teine automark, millest palju ilusaid mudeleid sellesama puhta põrandaga garaaži all “vedeles”. Kunagi tegin siinsamas blogis juttu MB 560 SEL autost, kuid seal leidus veel teisigi sama masti tooteid.

Nüüd mõtlen juba terve päev, et mida peaks sööma, et niisama targaks saada ja enda vanatehnikahobi sarnasele tasemele viia. Ja kuidas ka ei mõtleks, et tegelikult on ju vähem asju rohkem vabadust ja muid selliseid positiivseid eneseabimõtteid,  teeb selline asi haiget, sest need viinamarjad ei tundu kohe üldse hapud.

See teeb rahutuks ja sunnib rohkem pingutama ning see on tänapäeva sotsiaalselt kindlustatud mugavusühiskonnas mandumise vältimiseks lausa hädavajalik.

Lühiülevaade eile toimunud motivatsioonikoolitusest asub sellel aadressil: http://www.volga.ee/modules.php?name=Forums&file=viewtopic&t=3067

Püüan toibuda.

Alkohol on ilus, kvaliteetne, värskendav, kõrge mainega ja aitab mõnusalt aega veeta. Lisaks sellele on ta kallis, tervisele kahjulik, sageli viletsa maitsega ja ebamugav tarbida, sest pärsib vaba liikumist. Arvestades negatiivseid omadusi, oleks loogiline, et alkoholile leidub hea alternatiiv. Selline, mis on samuti kvaliteetne, ilus, värskendav, kõrge mainega ja aitab mõnusalt aega veeta, kuid pole tervisele kahjulik ja ebamugav tarbida.

Paraku näitas minu eilne uuringsukeldumine erinevatesse kaubanduskeskustesse, et tõsiseltvõetavad alternatiivid alkoholile praktiliselt puuduvad.

Kujutage näiteks endale ette olukorda, kus seltskond on grilliõhtul või sünnipäeval ja tahate olla nn kainekas. Mida saaksite siis tarbida alkoholi asemel ja mis pakuks sama emotsionaalset naudingut?
Kui teie sõbrad joovad Breezer’it, Smirnoff on Ice’i või D-Light’i, ei tahaks enda käes samal ajal kuidagi odavas ja ebatervislikus plastikpudelis limonaadi hoida, millel on juures kummivoolikumaitse, mis kubiseb E-ainetest, mis on magus ja sageli mitte kuigi värskendav. See jätab odava ja nadi mulje ning paneb ennast madalamana tundma kui teised ning ei paku midagi hingele ega maitsemeelele.

Sama on lugu miljonite noorte peredega, kes oma koduseid õhtuid alkoholiga sisutama on sunnitud, sest kvaliteetne alternatiiv veinile või paarile pudelile heale õllele puudub. Väga sageli ei soovi ma üldse alkoholi tarbida, vaid tahaksin koju viia natuke sinihallitusjuustu, laenutada DVD ja osta sinna juurde klaaspudelis kvaliteetse karastusjoogi, mis kestaks kauem kui 5 minutit. See on selline moodne laisa kontoritöötaja õhtune ajasisustusvorm, kus ei pea kodustki väljuma, et õhtu surnuks löödud saaks.

Paraku on klaaspudelites karastusjookide valik nii nadi, et kui kaupluses on kõrvuti alkohoolsed joogid ja alkoholita karastusjoogid, näeb alkoholita jookide pool letist välja nagu kirbuturg Stockmanni kõrval.

Paistab, et üks väheseid, kes ilmselt saab lubada kaupluses klaaspudelisse pakendatud jookide müümist, on Coca-Cola Company, sest Fanta, Sprite ja Coca on kõik tavaliselt klaastaaras saadaval. Paraku on pudeli suurus arvestades joogi magusust naeruväärne – 0,25l.
Lisaks sellele tekib nende jookide puhul margisisene konkurents klaas- ja plastikpudeli vahel, sest kui klaaspudelis jook maksab vaid umbes krooni-kahe võrra vähem kui riiul madalamal asuv plastikpudelis jook, mida saab samal ajal 2 korda rohkem, siis eelistab inimene kahjuks ikkagi plastikut klaasile, lepib automaatselt kompromissiga ning lõpuks ei saa ikkagi sellist emotsionaalset naudingut, mida oleks pakkunud ilusa ja kvaliteetse alkohoolse joogi tarbimine. Hakka või alkohoolikuks.

Juba nimetatud Coca-Cola jookide probleem on lisaks taara väiksusele ka see, et tegemist on magusate karastusjookidega. Magus karastusjook ei ole kuigi värskendav ning kulub kiiresti – seda ei saa aja veetmiseks limpsida nagu tavaliselt on võimalik teha alkohoolse joogiga. Maitse on väga oluline ja see ei tohiks alkoholiga konkureerimiseks olla liiga neutraalne või magus, sest siis ei teki joogist paraku sarnast sotsiaalset efekti. Õhtu sisustamiseks on paras 2-liitrine Coca, mitte 0,5 liitrit, mis oleks 2 pudelit klaastaaras kvaliteetkraami. Nii palju vett samas ei tahaks ka tarbida, sest pärast ei saa öösel rahulikult magada. Seega langevad Coca-Cola joogid ära, sest lisaks magususele ja taara väiksusele on tegu praktiliselt klassikaliste limonaadidega, milles sisaldub aineid, mida tegelikult ei soovigi manustada.

Ühe alternatiivina võib kaaluda näiteks toonikvett Schweppe’s. Ma ei ole ise seda kunagi eriti tarbinud, sest sõna toonikvesi tõukab eemale viidates ajusoppides millelegi , mida kasutatakse pärisjoogi lahjendamiseks. Põgusal uurimisel paistab siiski, et tegu on üsna kvaliteetse tootega, kuid temaski on koostisaineid, mida seal ei peaks olema. Ühtlasi meenutab ta kuidagi liigselt alkoholi (ajus tekib mingi imelik seos) ning seetõttu ei sooviks näitkeks sellist asja oma lapsele eriti osta. Võimalik, et grilliõhtul on seda hea limpsida, kuid eelistaksin midagi sama kvaliteetse teostusega, aga koostise poolest naturaalsemat.

Seetõttu olen viimasel ajal vaadanud kahe alternatiivi poole. Esiteks sildi poolest kodumaine toode nimega klassikaline Kali. A. Le Coq ehk Tartu õlletehas on toonud turule iseenesest geniaalse toote – naturaalne klassikaline kali klaaspudelis. Paraku ei ole tegu kodumaise tootega, sest klaastaaras kali on toodetud Valgevenes. Valgevene toodete tarbimine tundub minu jaoks sisuliselt sama, mis toetada Nõukogude Liidu taasühinemist. Samuti on ilmselt A. Le Coq turundusinimesed asja kontseptsioonist minust täiesti erinevalt aru saanud ja positsioneerinud toote selgelt liiga madalale. Selle asemel, et pakkida jook kõige odavamasse klaaspudelisse, kasutades kõige odavamat korki ja viltu kleebitud silti ning kirjutada hinnaks isegi alla 9 krooni, võinuks teha kalli ja sümboolikaga varustatud pudeli, korraliku sildi ja korgi ning küsida hinnaks 12-14 krooni, konkureerides kvaliteetõllede või isegi kihisevate kokteilidega. Seda enam, et odav alternatiiv oleks olnud endiselt plastikpudelis seesama kali, mis samuti müügil on (ja mis on toodetud Leedus). Seega on nimetatud toote puhul tegu justkui hea alternatiiviga alkoholile, kuid selle alternatiivi kvaliteet on liiga madal. Üks lihtne test – kujutage ette A. Le Coq klassikalise Kalja klaaspudelit moodsa pereauto (uus Mondeo või Passat) pudelihoidjas – naeruväärne.

Üks asi, mis sinna pudelihoidjasse hästi sobib, on tegelikult üsna nišitoode ja seda pole mõnedes supermarketites üldse müügil. Kunagi enne seda kui Selver ta müüki võttis, ostsin seda Statoilist ja teen seda harva nüüdki. Asja nimi on Appletiser ja ta on kallis, väikeses klaastaaras, kuid täidab alkoholiasendaja põhilised kriteeriumid, sest jätab kvaliteetse mulje, ei ole magus ning tegu on sisuliselt gaseeritud 100% mahlaga, mis ei sisalda säilitusaineid ja suhkurt. Paraku tuleb see kraam Lõuna-Aafrika Vabariigist. Huvitaval kombel on antud nišš kodumaiste tootjate, nagu Saku või A. Le Coq, poolt täielikult hõivamata, kuigi mulle näib, et siin oleks kõvasti ruumi. Loodan siiralt, et mõni nende tootjate turundusinimestest tuleb peatselt selle peale, et tegelikult on juba pikemat aega rahval hädasti tarvis lihtsat asja – naturaalset 0,33- või 0,5-liitrises klaastaaras kvaliteetset säilitus ja magusaineteta karastusjooki, mille hind tuleks 15-krooni kanti. Müügimaht ei pruugi olla tohutu, kuid mul on tunne, et see oleks nimetatud hinnaklassi tõttu piisavalt kasumlik toode, et sellist enda tooteportfelli kaasata.

Samuti võib turuosa teataval määral suureneda laste arvelt, kellele vanemad tegelikult ei tahaks alati osta plastikpudelis jääteed või limonaadi, vaid eelistaksid midagi kvaliteetsemat. Eriti nendel puhkudel, kui ise mõnel üritusel kallist alkoholi tarbitakse, sest tegelikult tekitab lapses samuti halva tunde olukord, kus issi-emme poeletilt kalli klaastaaras ja väga ilusa joogi ostavad, kuid tema peab leppima kriimulise ja häguse plastpudelis Kellukesega. See soodustab alkoholi ihalust juba maast madalast. Parem oleks vanematel ka lapsele siis midagi samaväärset lubada, et ta ennast võrdväärsena tunda saaks ja ei peaks ootama täiskasvanuks saamist, et oi kuidas siis vabalt seda teist head jooki jooma hakata.

Üldine lähenemine säärase joogi turundamisel peaks olema just mõnusalt antialkohoolne, rõhudes moodsusele, edukusele, kvaliteedile ja sotsiaalsusele. Moodne edukas inimene üldiselt ei taha tarbida alkot, sest alko teeb uniseks, rumalaks, koledaks ja haigeks. Sellisel alternatiivjoogil oleks ühiskonnas üdini positiivne vastuvõtt ja seda oleks lihtne turundada. Kusjuures selle toote hinda ei ole vaja õigustada, sest hind kujundakski antud juhul toote kvaliteeditunnetuse ja on pealegi tarbija jaoks tootega seotud aspektide osas olulisuselt alles neljandal kohal, kui mu mälu mind TÜ majandusteaduskonna turundusloengute osas ei peta. Statoil müüb päevas ilmselt tuhandeid maiustusi, kuigi need on kallimad kui ükskõik millises teises poes – kvaliteet maksab.

Võibolla saaks sellise mittealkohoolsete kvaliteetjookide turule toomise ja propageerimise abil lõpuks ka Eesti rahva alkotarbimise pisut madalamaks. Ootan pikisilmi.

Et järjekordselt on mingi äraneetud haigus mulle kallale roninud, siis saab taaskord tegelda enda analüüsimisega, sest mida sa hing muud ikka teed, kui tundide viisi öösel peavaluga üleval oled. Seekord läksin esimesel ööl väga närvi ära, sest hakkasin mõtlema, kui kalliks on mulle läinud minu laiskus. Pulss tõusis 100-ni ja vererõhk halvas kuulmise, kui oma mõtetega lõpusirgele jõudma hakkasin. Nimelt vastus sellele, kui kalliks on osutunud minu, aga tegelikult iga inimese laiskus, on nii lihtne, et selle peale tulebki ainult pärast mitmetunnist mõtlemist.

Kuid enne selle väljaütlemist, mõned loogilised järeldused, milleni jõudsin:

1. Palgatöö on tingitud laiskusest.
Sageli võtavad inimesed vastu palgatöö, mis isegi ei ole nende huvialadele vastav seetõttu, et see on kindel ehk mugav – sissetulek iga kuu, midagi mõtlema ei pea, töö ainult 8 tundi ööpäevas. Mõnikord võtavad inimesed palgatöö vastu, sest ei oska midagi muud. Aga miks siis mitte õppida? Kõik, kes suudavad iga päev voodist tõusta, endale söögi valmistada ja ennast riietada, on piisavalt õppimisvõimelised, et omandada täielikult ennast huvitav tegevusala. Laiskus sunnib sellest hoiduma. Palgatöö ise võib olla õppimismeetod – sel juhul on see etapp elust igati teretulnud, kuid seda ei tohi kunstlike ettekäänetega pikendada lõpmatuseni. Õigemini vääramatu lõpuni ehk pensioniea või surmani.

2. 80% silmapaistvatest inimestest ei ole geneetilised talendid.
Seda väidet ei kinnita minu jaoks ükski uurimus. Seda kinnitavad omal alal edukad inimesed ise. Sageli mainitakse edukate inimeste poolt, olgu need siis ärimehed, tantsijad, iluuisutajad, rokkstaarid, filminäitlejad või kes iganes, et tippu jõudmiseks on tarvis teha tohutult pühendunult tööd. Eile just ütles seda telekas näiteks üks mustkunstnik. Kindlasti ei saavutata seda 8-tunniste tööpäevadega ja vaba nädalavahetusega.

See on minu arvates tõsi – mitte keegi ei ole sündinud rokkstaar, kuid igaüks võib ennast selleks töötada. See on sama lihtne nagu krati ostmine ja vaja läheb vaid kolme tilka verd. Kolme tilka verd selleks, et müüa oma hing ja pühenduda jäägitult eesmärgile. Igaühte huvitab miski. Mind huvitab ilmselt isegi filmikunst rohkem kui kvaliteedijuhtimine. Ma pole iial mõelnudki näiteks luuletamisele, aga sellest hoolimata tõi selline äärmiselt lihtne ja naiivne Tarkonis töötamist teeseldes kirjutatud luuletus mulle kunagi reaalselt mingi Delfi vms rahvavõistluse mingi auhinna:

Hüvastijätt

Maad kollase tekina katavad lehed
ja valgust loob küünal, mis hõõgub mu ees.
Ma seisan ja vaatan, kuis tihkudes peseb
vihm tolmu neilt nimedelt plaatide sees.

Ja sambaina kõrguvais puudes kui sosin
on varjul su kullana kõlanud hääl.
Vaid vaikuse hinges ma kaaslaseks kosin
ja tean, et sind iialgi enam ei näe.

Taas eemaldun, jäävad vaid ristide read,
mis varjuna kohatud hämaral teel.
Ja kisendab valust see miski mu peas
kui jätan sind üksinda, ootama veel.

Äkki peaksin ma olema õppinud hoopis kirjanikuks või luuletajaks, sest kui vaevalt paari tunniga on võimalik teenida mingisugunegi auhind, siis mida võiks saavutada kuudepikkuse süstemaatilise tööga? Fakt on see, et ükskõik mis alal pühendades sellele kogu oma ärkveloleku aja, saavutaks igaüks piisava tunnustuse ja sissetuleku, et mitte käia kaheksast viieni palgatööl. Isegi kui maailma mastaabis ei saavutata tipptaset, on 1250-s koht selles tabelis siiski piisavalt hea, et teenida paremini kui keskastme juhina. Kes seda ei usu, mõelgu hetkeks, mitmendal kohal maailma edetabelis võiks muusikutest olla Tanel Padar või Maarja-Liis Ilus. Ilmselt mitte esimese 1 000 seas, aga isegi nendest kahest palju tundmatumad nimed elavad muusikast edukalt ära.

Muidugi on igal alal kindlad tipud, kellel on geneetiliselt mingid võimed paremini arenenud kui teistel, kuid siinkohal meenuvad mulle ühe Vene tipptasemel bajaanimängija sõnad oma “talendi” kohta, milles ta tsiteeris kedagi teist Venemaa ajaloo silmapaistvatest loomeinimestest, kes olevat öelnud umbes nii: “Ja nõnda, maast madalast, talent minu sisse taoti”. Ma arvan, et see on üsna õige.

Mis siis takistab mind ja kõiki inimesi leidmast oma ala ja sellel tippu või selle lähedale jõudmast? Laiskus.

3. Kõige kaotamine teeb sageli edukaks.
Mis soodustab laiskust? Minu nägemuses mitte midagi muud, kui kesk-klassi kuulumine.  Tänapäeva ühiskond on nii sotsiaalselt kindlustatud, et edukaks äraelamiseks pole vaja teha muud, kui hommikul tõusta, õigeks ajaks tööle jõuda, kell viis uuesti koju tulla ja ülejäänud aeg millegi muuga ära sisustada, kui alkoholi tarbimine. Kui viitsid veel iga päev näiteks pool tundi kauem tööl olla, pesed iga hommik hambaid ja kammid pead, suudad telekavaatamise kõrvalt ära pesta ja triikida puhtad riided ning isegi päevauudistega kursis olla, siis ilmselt suudad ka töö juures nii vähe ära teha, kui on vajalik sinu märkamiseks ning andku Janar ja kõik need, kes tunnevad, et neid on ebaõiglaselt koheldud, mulle andeks, kui ütlen, et siis ilmselt ei kuulu sa iial nende 100 000 töötu hulka, kes praegu Eesti Vabariigis ametlikult registreeritud on.

Töötus aga on ideaalne platvorm eduks. Päris sageli on kõige edukamad inimesed täielikust põhjast läbi käinud. Põhjas ei ole midagi kaotada, aga on tohutu motivatsioon tegutseda. Lenin, Hitler, Stalin – üks hullem kui teine, aga eelmise sajandi ilmselt kõige suuremad poliitikud on kõik veetnud aega vanglas, puutunud kokku äärmise vaesusega ja ilmselt suuresti tänu sellele kirjutatud igaveseks ajalooraamatutesse. Mina kirjutaksin sellised näited ka motivatsiooniraamatutesse.

Kui palju aega veedavad kõik need 100 000 töötut oma päevast mõeldes sellele, kuidas teenida 100 000 krooni? Need, kes suudavad seda mõtteharjutust masenduse kõrvalt teha näiteks 4 tundi päevas, mis on poole vähem kui 8-tunnine tööpäev, jõuavad täiesti kindlalt selle 100 000 krooni lähedale. Ülejäänud on minu nägemuses liiga laisad, et seda välja teenida. Ok, muidugi on vabandusi veelgi – tervis on üks tähtsamaid ja ma saan aru säärastest objektiivsetest põhjustest, miks inimesed ei saa vabalt tegutseda. Siiski – piisava motivatsiooni korral on paljud sellisest põhjustest ikkagi ületatavad.

Tegelikult ma jõudsin mõelda veel paljust, aga ma lihtsalt ei viitsi siia seda kõike kirja panna. Jälle laiskus.

Vastus küsimusele, kui palju maksab inimesele laiskus.
Liialdamata võib öelda, et see maksab miljardeid kroone ja suure tõenäosusega koha mingis valdkonnas ajaloo suurkujude seas. Ja see ei ole ainult minu laiskus, vaid igaühe silmapaistva edu puudumine tuleneb 80% laiskusest.

Ma loodan, et mind vallandatakse jaanuaris, sest äkki ei ole veel hilja asuda pühendunult tegutsema sellega, mis mulle tõeliselt meeldib.