Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: edukus

Turundusega seotud inimesed ilmselt teavad seda niigi, aga kõik ei pruugi sellega väga kursis olla, et me ei ole lihtsalt inimesed oma heade ja halbade külgedega, vaid teiste inimeste jaoks on igaüks meist bränd.

Bränd on definitsiooni kohaselt toote materiaalsete ja sümboolsete omaduste kombinatsioon, mis identifitseerib toote. Inimestest rääkides võib seega öelda, et minu kui inimese bränd on see, millisena teised inimesed mind tajuvad. Kellelegi mõeldes tekib meil automaatselt peas kujutluspilt sellest inimesest, tema välimusest, käitumisest ja iseloomujoontest. See ongi sisuliselt bränd.

Ja kuigi see tundub kohati jube, ei ole see bränd sageli samasugune kui inimene tegelikult. Kui me ütleme kellegi kohta, et ta on tore inimene, siis pole meil sageli aimugi, mis inimesega tegemist on, kuid meile on ta jätnud seniste kontaktide põhjal sümpaatse mulje. Samuti võib ühekordse lolli käitumisega rikkuda sind vähem tundvate inimeste silmis oma brändi, kuigi võid olla tegelikult tõesti hea, tark ja taibukas.

Kuskilt on mulle meelde jäänud, et brände luuakse, sest bränd loob tootele väärtust. Inimesena tasub seega endalt küsida, missugust brändi loon endale ja endast mina? Mis on see, mis mind teistest eristab ja kas see on pigem positiivne või mitte? Niimoodi enda käitumist teadlikult analüüsides ja kujundades saab aja jooksul ja järjepidevalt luua endast sellise brändi, mis sind ennast rahuldab, aga mis peamine – kasvatab sinu väärtust sind ümbritsevate inimeste silmis.

Jah, ka minul läheb sellele mõeldes süda pahaks ja ma tahaksin vastulöögiks lõhkised teksad ja neetidega tagi selga tõmmata, aga paraku on inimesed kõik võrdlemisi ühtmoodi silmakirjalikud ja pealiskaudsed ning selle asemel, et kedagi tundma õppida, teeme järeldusi selle põhjal, mis meile näib või mida meil näha lastakse. Ja paraku otsustab seetõttu lõpuks meie bränd paljuski meie edukuse.

Müügitöö tegijad teavad hästi, et kõige tähtsam on potentsiaalsele kliendile ennast inimesena müüa, sest kui see ei õnnestu, ei osta su kaupa keegi nagunii ja vastupidi, kui see hästi õnnestub, ostetakse ka seda, mida niiväga tarviski pole. Sama võib laiendada tööotsimisele, aga ka suhtlusringkondadesse kuulumisele.

Nii et kui sa järgmine kord näiteks internetikommentaariumites läbustad, valesti pargid, teenindajaga ülbitsed või prügi maha viskad, võid olla kindel, et sinu brändi väärtus langes märgatavalt.

Või vastupidi  – käi ringi naeratusega, ole alati optimistlik, aita teisi inimesi ja jaga oma teadmisi ning sinu brändi väärtus üha tõuseb. Varsti imestad ise ka, mis seltskonnas sa viibid ja kuidas sul kunagi igav ei hakka.

Ja kuigi tegelikult on seda palju raskem saavutada kui sellest rääkida, ongi see kõik täpselt nii lihtne. Tuleb vaid luua endale teadlikult tugev bränd ja olla edukas!

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Üleeile õhtul juhtus väga kummaline asi. Minu 8-aastane poeg, kes käib teises klassis, muutus õhtul peale duši all käimist väga kurvaks ja kui ma küsisin, et miks ta kurvastab, ütles ta mulle, et ta väga loodab, et tal läheb kõik hästi. Küsimuse peale, et mis see kõik olema peaks, mis hästi läheb, hakkas ta nutma ja ütles, et ta väga kardab, et ta ei saagi miljonäriks ja edukaks ja kuulsaks teadlaseks.

Selle peale muutusin kurvaks hoopis mina ja kuigi ma teda lohutasin ja ütlesin tõtt, et ta on alles nii väike, et kõik uksed on tema ees nagunii veel lahti, sain aru, et võibolla olen oma motivatsioonijuttude, edule suunamise ja suurte lootuste üles näitamisega hoopis talle emotsionaalselt kurja teinud. Nii väike laps ei peaks nii suurte asjade peale üldse nii tihti mõtlema. Ta peaks mängima ja elust ning lapsepõlvest rõõmu tundma, ebaõnnestuma ja õppima õnnestuma, mitte närveerima selle pärast, kas ta ikka suudab kõiki lootusi täita.

Ühiskonna surve inimesele on tänapäeval päris suur ja nii võimegi vahel oma kasvatamiste ja moodsas keeles “coatchimisega” liiale minna isegi kui me ei sunni last otseselt midagi tegema. Selline sisemise motivatsiooni ja pinge tekitamine ei pruugi alati hästi lõppeda, sest ühel hetkel saab ka oma vanematest väga lugupidaval kujuneval inimesel sellest kõigest kõrini ja siis ei pruugi meie lapsed enam meiega päris samale lainele jääda ega ühiskonna liikmed olla tahtagi. Parem oleks ehk seda suurt vastutustunnet lisada väga aeglaselt ja sammhaaval, et laps jõuaks endas selgusele jõuda ja talle eesootavad suured väljakutsed nii kohutavana ei näiks.

Lapsed ei pea olema superinimesed. Nad on mõõduka suunamise korral nagunii targemad ja tublimad kui nende vanemad, sest see on inimkonna arengu paratamatu tingimus. Püüan tulevikus olla selles osas pisut tähelepanelikum ja ehk vähem omalt poolt stressi põhjustada. Suunamine on mõistagi vajalik, aga veelgi vajalikum on mõnikord jätta ruumi lapsel ennast ise leida.

Selline mõte tuli mul täna hommikul soojas autos läbi lumise Eestimaa sõites ja mõeldes kõige selle üle, mis viimasel ajal meie ümber üha rohkem toimub.

Mitte, et ma rahulolematu oleksin, aga näib, et eriti agaralt on viimase aasta jooksul pead tõstnud igasugused eneseabi- ja edukusepakkujad, kes lahkesti müüvad mulle kõike võimalikku, mis peaks mind muutma edukaks ja õnnelikuks.

Väga huvitav ajastus, sest erakordselt paljud on tänu küll juba taanduvale majanduskriisile olnud väga raskes olukorras ja nüüd paistab olevat õige aeg seda massi kasutama hakata. Hetk on soodne, sest kas juhuslikult või vastavatelt “pakkujatelt” abi leides saavadki paljud õnnelikuks või vähemalt õnnelikumaks ning seoseid taastuva majandusega ei suudeta sealjuures sageli näha.

Siiski, mulle kui skeptikule jääb arusaamatuks, miks peab enesega rahulolu ja õnnetunde saavutamiseks tingimata raha kulutama. Tegemist peaks siiski olema millegagi, mis tuleb igaühe enese seest.

Tänapäeva maailmas on üha raskem blokeerida infovoogu, mis mõjutab meid tarbima ja eriti keeruline on seda teha siis, kui mulle pakutakse midagi, mis on minu isiklike eesmärkidega kooskõlas ehk näiliselt toetab minu unistusi. Ja mõnikord eelneb sellele jõuline infovoog, mis esmalt juba kinnistab minus soodsad unistused. Eriti peen. Samas on õnneks sageli nende pakkumiste kvaliteet nii kaheldav, et mul puudub igasugune usk, et taaskord mulle pakutavad nõuanded kuidagi minu edule ja õnnele kaasa aidata võiksid. Kuid ka see on muutumas ja varsti ei tunne me enam müüki selle klassikalises mõttes äragi.

“Tahad olla edukas? Osta meie toode ja muutud kohe silmapaistvalt edukaks, terveks ja õnnelikuks!”

Iga kord midagi sellist kuuldes, peaks meie sees alarm tööle hakkama. Kui edukaks on teie poolt pakutav toode, olgu see koolitus, raamat, ajaplaneerimisvahend või mis iganes vidin või leiutis siis varasemalt inimesi muutnud? Ja kui ei leidu mingit kinnitust, et antud investeering peaks ära tasuma, siis kahju küll, aga te ei veena mind selle eest raha välja käima.

Ka siin väga tähtis aru saada, et on selge vahe vajalikel investeeringutel ja kulutustel. Mõistagi on teel edukuse poole tarvis enese arendamisse ka sobivatel hetkedel investeerida. See on hädavajalik ning selleks tuleb ise otsida ja leida efektiivsed vahendid ning mitte lasta ennast mõjutada hästimaskeeritud pakkumistest, mille ainus eesmärk on raha meie taskust välja meelitada.

Iga inimese kohta on sadu ja tuhandeid sääraste “haljamale oksale aitamise” teenuste ja toodete pakkujaid ning kõiki neid läbi proovida, lootuses leida see õige pole ka päris suure rahakoti olemasolul võimalik, aga ka mõistlik. Enamus neist muutuvad mõttetuks kulutuseks ja paljud neist on selgelt liigne investeering. Mõnel eriti heal päeval näib mulle, et minu unistustele kaasaaitamise teenusest on saanud uue aja SMS-laen. Moeröögatus, mida kõik agaralt tarbima on asunud. Vahepeal tundub, et oma unistuste saavutamiseks vajalik eelarve ületab juba unistuse enese väärtust.

Kas sellel siis üldse on mõtet?

Ma pole selles kindel. Antud nähtuse üle mõtiskledes olen jõudnud jätkuvalt arusaamiseni, et väga tähtis on leida kõik vajalik enese seest, sest unistuste saavutamine peaks endiselt olema võimalik tasuta. Ja ma ei ütle, et see peab lihtne olema, sest “iga õnneliku juhuse taga on aastatepikkune ränk töö”. Sellest tööst äraviilimislootuses asuda tarbima tooteid, mis peaksid meie õnne ilma tööta ära petma, on erakordselt naiivne.

See ränk töö tulebki päriselt ära teha, mitte asendustegevusena raha kulutada, sest esimene on kasulik meile endile, teine aga kellelegi teisele. Ja viimasel juhul ei ole unistused enam tasuta ning selliseid unistusi me tegelikult ei vajagi.

Kuid palun ärge minu sisemisi arutelusid siiski tõsiselt võtke ja kuulake, sest kunagi pole mõtet järgida nõuandeid inimestelt, kes ise pole silmapaistvalt edukad.

Auu, tööle!

Ma ei mõtle selle all üksikindiviidi, vaid inimkonda tervikuna. Evolutsiooniteooria kohaselt muutuvad ehk kohanevad liigid pidevalt. Ühtlasi surevad liigid, mis ei suuda vastavalt keskkonnamuutustele kohaneda, lõpuks üldse välja. Inimkond on paraku samuti üks kohanev liik. Muutuvad iluideaalid, muutub inimene. Selle pärast võibki öelda, et ilusad inimesed elavad kauem. Inimkond muutub lihtsalt järjest ilusamaks, kohandudes konkurentsivõitluses ellujäämise huvides ühiskonna eelistustega, kui seda nii nimetada tohib.

Täna võis Postimehest viitena Elu24 lehele jälle lugeda legendaarset väljendit: “teadlased tõestasid,” et blondiinid teenivad teistest keskmiselt rohkem ja teevad abielludes parema partii (http://www.elu24.ee/?id=245621). Võeh, milline vanamoodne väljend. Juba aastaid tagasi “tõestasid teadlased” ka seda, et ilusad inimesed teenivad rohkem kui keskmise väljanägemisega inimesed ja keskmise väljanägemisega inimesed teenivad omakorda rohkem kui koledad inimesed: http://epl.ekspress.ee/artikkel/372031. Ja siis meenub mulle kusagilt veel, et valged hambad pidavat ka edukamaks tegema kui kollased.

Olles elu jooksul tööle võtnud ainult mõned inimesed, peab tagant järele erinevaid olukordi meenutades ütlema, et kuigi ma nüüd kindlasti kohtukutse saan ja ilmselt kolmandiku oma blogi lugejatest ära kaotan, langeb liisk tõepoolest kergemini ilusamate inimeste peal. Inimene on ikka sama vana hea loom nagu aastatuhandeid tagasi. Me võime siin küll rääkida diskrimineerimisest jms jamast, kuid ärgem unustagem, et evolutsioonil on diskrimineerimist hädasti tarvis. Teadlased lihtsalt kinnitavad oma uuringutega ühe ammu enne neid elanud teise teadlase, Charles Darwini teooriat, mis on pisut loogiliselt mõeldes ilmselge isegi kui see teadmine meile võltsmoraalist läbiimbunud elajatele ei meeldi.

Seetõttu ongi paraku nii, et kuna erinevatel põhjustel, mille üleslugemine veniks liiga pikaks ja mis suurel määral ei tulene inimestest endist, arvab keskmine kodanik, et ilus on blond, kõhn ja valge naeratusega naisterahvas, tunduvad sellistele tingimustele vastavad inimesed juba automaatselt läbilöögivõimelisemad ning seetõttu antakse neile omakorda paremad võimalused läbi lüüa. Nõiaring, kus tegeliku võimekusega ei ole midagi pistmist. Kuna ma olen endiselt meessoost, siis ma vastupidi ei saa kaasa rääkida, aga võin teha üleskutse, et keskmised meesterahvad, mõelge nüüd päris ausalt, millise valiku te samade teadmiste ja oskuste puhul teeksite, kui näiteks finantsjuhiks või kvaliteedikontrolöriks soovib tööle kandideerida esiteks 35-aastane tüse halli kontorikostüümi kandev punapea ning teise kandidaadina sale 35-aastane halli kostüümi kandev blond?

Või millised isikuomadused üldse nende kahe kandidaadiga automaatselt ilma mõtlemata seostuvad? Ja kas te kujutasite mõlemaid kandidaate ikkagi täpselt samasugustes riietes ette?

Väga nõme küll, aga selliste asjade pärast ilusad inimesed elavadki meist paremini ja kauem.