Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: Pere-eelarve

Aegajalt sirvin ajaviiteks Yahoo Finance eraisikute finantse käsitlevaid teemasid ja täna jäi silma selline 8-st punktist koosnev nimekiri, milles kirjas samad tõed, mida ka ise tean ja järgin. Kuna Eesti kontekstis ei ole originaaljutt päris asjakohane, siis tegin sellest oma versiooni ja olgu ka minu poolt 8 valdkonda, milles oma raha-asju paremini ajada siinkohal ära toodud.

1. Säästmine

Probleem: Sa tahad rohkem säästa ja tead, et oled selleks võimeline, aga kuidagi ei tule välja.

Lahendus: Automatiseeri säästmine. Tee nii, et raha liiguks automaatselt ära su säästukontole enne kui sa seda üldse näed. Püsikorraldus oma teisele kontole kohe peale palgapäeva on selleks väga sobiv lahendus. Niimoodi maksad endale enne kui teistele ja võid olla väga kindel, et leiad lahenduse, kuidas teistele ka ära maksta või mõnest asjast loobuda ilma endale makstud raha puutumata. Ja kunagi kui kontrollid oma säästukontot, võid avastada ennast positiivse üllatuse tõttu olevat sama suure suuga nagu see laps siin kõrvaloleval pildil.

2. Arvete õigeaegne tasumine

Probleem: Arvete maksmata jätmine toob kaasa viiviseid, aga ka arvete kuhjumist ja niimoodi veel suuremana näivaid arveid.

Lahendus: Kõik oma regulaarsed ja vajalikud maksed võiksid käia panga kaudu otsekorraldusega. Tuleb lihtsalt jälgida, et nende tasumiseks oleks pangas piisavalt vahendeid. See on selles mõttes ka hea, et olen tähele pannud, et tavaliselt on siis pangas alati isegi natuke rohkem vabasid vahendeid kui tarvis. Nii igaks juhuks.

Oht: Arved kasvavad sinu tähelepanuta üha suuremaks. Selle vastu aitab väga hästi see tehnika, et iga arve, mis sa igakuiselt saad, tasub alati korrutada 12-ga nägemaks oma aastast väljaminekut ja siis mõelda korraks selle summa säästmise peale. Aga aitab ka järgmine punkt.

3. Eelarve koostamine

Probleem: Sa saad aru eelarvekoostamise vajalikkusest, aga sind kohutab tabelite ja arvutuste rägastik ja sa ei saa või taha seda alati õhtuti kodus teha.

Lahendus: Paberil olevad eelarved ja Excel on tõesti ajast ja arust. Proovisin neid mitmel korral, kuni lõpuks 2008. aastal loobusin. Täna pean mina oma pere eelarvet Rahakoolis ja see on üks lihtsamaid keskkondi, milles seda teha, sest ei sunni mind mingite kontode, jääkide ja muu sellisega jahmerdama, vaid võimaldab keskenduda olulisele – oma kuludest ja tuludest ülevaate omamisele. Internetipõhisena on Rahakool ka igal ajal ja igalt poolt kasutatav.

4. Varade paigutamine

Probleem: Sa tahad investeerida oma pensionipõlveks ja üldse paigutada oma vabasid vahendeid kuskile, kus inflatsioon seda kõike nii võimsalt ära ei sööks, aga ei tea kuhu ja kui palju.

Lahendus: Lahuta oma vanus 100-st. Saadud arv on vähemalt soovituslikult protsent, mis võiks sinu investeeringutest minna aktsiatesse. Muidugi pole see otseselt reegel, aga selge on see, et mida noorem sa oled, seda riskantsemad võivad olla sinu investeeringud. Mina olen täna 32, seega peaks 68% minu investeeringutest minema aktsiatesse ja võin öelda, et see tundub mulle igati ok. Ülejäänud raha tuleks jaotada muude, pisut rahulikumate investeerimisvõimaluste vahel. Näiteks sobivad fondid selleks hästi, aga miks mitte ka kõik muu, mis sulle pähe tuleb. Muidugi peab ütlema, et puhtalt tähtajalise hoiuse intressi inflatsiooniga võrreldes jääksid selgelt kaotajaks.

5. Vähem kulutamine

Probleem: Kulutad palju aega ja kütust selleks, et erinevaid poode mööda sõita endale sobivat kaupa või soodsamat pakkumist otsides.

Lahendus: Internetist on praktiliselt kõik tooted leitavad. Tee pisut eeltööd ja vaata välja, mis sulle üldse sobiks ja meeldiks ning alles siis siirdu konkreetse sihiga kaubandusvõrkudesse. Nii hoiad kokku kahel moel:
– Sa ei raiska erinevaid poode läbi kammides aega ja kütust (või bussipileteid),
– Sa ei triivi sihitult ja ei ole seega ohvriks impulsiivostuvõimalustele või planeerimata pseudovajadustele.

6. Vähem kulutamine, osa 2

Probleem: Sul ei näi kunagi olevat piisavalt raha automaatse säästmise jaoks ja üldse ei tule säästmine välja.

Lahendus: Igasugused kõrgtehnoloogilised vahendid on ka toredad, aga üks korralik purk, kuhu päeva lõpus visata oma mündid, on igas kodus alati au sees. Eriti nüüd, kus juba terve aasta kehtib ka Eestis euro. See on suur raha, mis meil igal õhtul müntidena rahakotis loksub. Kui viskad kasvõi “punase” osa sellest iga päev hoiukassasse või purki, koguneb sinna kuu lõpuks kindlasti täitsa arvestatav summa. Ise olen näinud, et see “midagi” on mõnikord tõsiselt terve varandus.

7. Allahindlused

See on punkt, mille ma täielikult teisiti ehk sisuliselt vastupidiselt kirjutan kui Yahoo originaalartiklis. Seda selle pärast, et allahindlused reeglina ei aita säästa, kui tegemist ei ole just kaljukindla iseloomuga inimesega, kes sööb kaupmehi lõunaks ja kes kasutab allahindlusi ainult oma eesmärkide täitmiseks.

Probleem: Kui näed allahindlust, tahad kohe seda “odavat” kaupa osta.

Lahendus: Kleebi oma postkastile silt, et sa ei soovi reklaami. Väldi seda, et saad teada kui soodne on see või teine asi täna on. Iga euro, mida sa täna ei kuluta, on täna sinul alles. Kui sa plaanid midagi osta, siis uuri ise välja soodsad võimalused ja tingi kaupmeestega. Pole mingi ime kui sama allahindluse, mille maksaksid suvalise kampaania ajal, saad ka niisama poes seda konkreetsele tootele küsides. Ja kui sa ei saa kohe allahindlust, saad küsides müüjalt võibolla teada, millal algab mingi kampaania, mille käigus antud toode alla hinnatakse. Käitu infot enda sisse imava svammi asemel snaiperina, kes valib välja ja tabab täpselt seda, mida soovib. Usu mind, sellest tõuseb rohkem kasu kui allahindluste jälgimisest.

8. Parkimisaja lõpetamine

Probleem: Tänases Eestis on parkimise eest maksmise asemel hoopis suurem probleem see, et unustame alatihti mobiiliga parkides parkimise lõpetada ja selle kohta tuleb info alles järgmisel päeval. See on päris nahaalne viis, kuidas parkimiselt teenida, sest sama hästi võiks parkimisteenuse pakkuja sulle sõnumi saata näiteks iga kahe tunni tagant.

Lahendus: Päris head lahendust ma sellele leidnud ei ole, sest mul on nii palju erinevaid autosid, millega liigelda ja seega ikka läheb mul aastas kord või paar meelest parkimine lõpetada. Kuid kogemuste põhjal võin täitsa kindlalt öelda, et kõige parem viis unustamise vältimiseks on silt. Ühel minu autol oli spidomeetripaneelile eelmise omaniku poolt kleebitud silt “Tuled põlema!”. Silt ei pea olema nii statsionaarne ja kogu aeg häirima. Piisab kui auto uksetaskus või kindalaekas on üks viisakas hästi kergesti kättesaadav silt, mille autost ära minnes saab kas spidomeetripaneeli ette või isegi juhiistmele panna. See tundub mulle üldiselt nii mõistlik mõte, et praegu just lasin printerist endale paar sellist silti välja. Aitab parkimisteenuse pakkujale saamatajäänud teenuse eest maksmisest. Kui sulle sildimõte väga ei meeldi, siis tegelikult saab ju ka telefonile panna pärast parkimise alustamist äratuse või meeldetuletuse, et parkimine lõpetada. Siis on ainult keerulisem ära arvata täpset aega, millal tagasi jõuad.

Kordamine ei tee paha ja mul endalgi on kasulik need põhimõtted aegajalt üle käia, aga kui kellelegi veel sellest kasu tõuseb, on veelgi ägedam.

Ilusat õhtut ja head rahaasjade korraldamist kõigile.

Mõneti inspireerituna praegu veel napilt kinodes jooksvast filmist “In Time” ehk “Laenatud Aeg”, lõin naljaviluks kokku peamiste kuluallikate maksumuse minu eluminutitena.

Sisuliselt anname ju iga päev tööandjale teatud raha eest ära oma eluaega, et saaksime teha mingeid kulutusi. Eks erinevate elude väärtus on ka ilmselt erineva maksumusega, kuid see on juba liialt filosoofiline küsimus ja sellest me täna ei räägi.

Pigem selgitan, kuidas vaid kolme sammuga näha pere-eelarvet töötundidena.

Selleks:

1. Võta oma pere-eelarve ja/või tegelikud kulutused tabelina ette.

Mina võtsin praegu ette näiteks Rahakoolist enda pere Eelarve täituvuse lehe Novembrikuu kohta, kus on näha kõik kululiigid, nendele eelarvestatud summa ning tegelikult kulunud summa. Ilmselt jaguneb ka sinu eelarve mingiteks kululiikideks ja iga liigi taga on planeeritud ning tegelikult kulunud rahasumma.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

2. Arvuta välja oma tegelik netopalk ühe tunni kohta.

Mina, kes ma oma netopalka peast ei tea, tegin täna nii, et võtsin lihtsalt novembrikuu palgalehel leiduva info, mille abil jagasin tegelikult minu pangaarvele laekunud töötasu selles kuus töötatud tundide arvuga. Aga kui sa seda niigi tead, siis on eriti hästi ja midagi arvutada polegi tarvis.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

3. Jaga iga kululiigi taga olevad summad oma tunnipalgaga läbi.

Tegin selleks paar veergu oma tabelisse lihtsalt juurde ja tulemuste kommenteerimiseks.

Sain teada, et kui ma üksinda oma pere toidu väljateenimiseks töötaksin, kulunuks 2011. aasta novembris reaalselt 72 tundi ehk täpselt 3 ööpäeva minu elust puhtalt toidu nimel töötamisele!

Ja veelgi tegelikest numbritest rääkides, kulus minu elust novembris pangalaenude katteks 38 tundi ehk 1,58 ööpäevaKütusekulude katteks töötasin novembris 25 tundi.

Seda kõike on päris palju.

Näide (hüpoteetiliste summadega):
 

4. Kui suure osa kogu oma tööajast ma mingile valdkonnale kulutan?

Lisasin selle teadasaamiseks tabelile veel ühe veeru, mis näitab minu tegelikult erinevate kululiikide väljateenimiseks kuluva aja osakaalu novembrikuus kasutada olnud tööaja kohta.

Sain näiteks teada, et kui mu abikaasa palka ei saaks, pidanuksin 40% oma tööajast novembrikuus kulutama pere toidu välja teenimiseks. Pangalaenude katteks kulus novembris umbes 22% minu tööajast.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

5. Kas mu tööajast üldse piisab kõigi kulude katmiseks?

Kui sinu eelarve on tasakaalus, siis ilmselt peaks kõigi kululiikide viimatud lisatud veeru summeerimisel protsent kogu tööajast kokku tulema väiksem või halvemal juhul võrdne 100-ga.

Vaata näiteks eelmises punktis antud tabeli protsenti kokku. Kui 89,83% sinu tööajast kuluks näites toodud kululiikide katteks, siis jääks kogu ülejäänud kulude katmiseks järgi vaid 10,17% sinu tööaega. Vaevalt see kõik ülejäänud reaalsed kulutused kataks ja loodan, et näites kasutatud arvud ei kajasta selle postituse lugeja tegelikku olukorda.

Kui ma enda reaalselt kuluma pidanud tunnid kokku lõin, siis sain esialgu tulemuseks ka kaugelt üle 100% kasutada olnud tööajast ja esimese hooga nördisin ära, sest ilmselt oleksin pidanud siis tegema kõvasti ületunde, et ots otsaga kokku tulla. Kuid ei maksa unustada, et meie puhul on tegemist kogu pere eelarvega ja seetõttu peaksin kasutada olevate töötundide alla liitma ka oma abikaasa töötunnid ning tunnipalgaks võtma meie kahe keskmise netopalga. Selliselt arvutades olime novembris kenasti plussis.

Kahtlemata on huvitav teada, kas tulen teoreetiliselt oma töötundidega enda kulude katmiseks toime, sest kui ei tule, on suure tõenäosusega eelarve koostatud defitsiidiga – ületades oma reaalseid võimalusi.

Isegi kui kogu käesolevas postituses kirjeldatavat mõtteharjutust mitte läbi teha, on väga oluline teada poes mõne asja hinnale otsa vaadates, kui palju oma elust pean ära kinkima selle asja hankimiseks. Mind huvitab küll väga, kui palju minu elust maksab puhkusereis perega soojale maale, uus arvuti või isegi lihtlabane mobiiltelefon. Sageli mõistan neid numbreid teades, et nii palju ma küll ära anda ei taha. Puhtalt rahasummale otsa vaadates seda tunnetust aga ei teki.

Aga filmi julgen ka soovitada – paneb päris kindlasti aja väärtusele mõtlema.

Analüüsisin täna natuke eeltööna oma pere käesoleva aasta eelarvet ja tegelikke tulemusi, et saaks peatselt lõplikult paika 2012. aasta eelarve. Järeldusi võib teha mitmeid, kuid saan juba praegu välja tuua peamised kululiigid, mille puhul oleme 2011. aastaks endiselt teinud oluliselt madalamad prognoosid kui tegelikkus seda nõudnuks.

 

Kütus

Autode kütus (nii bensiin kui diisel) on kululiik, mida oleme seni igal aastal selgelt liiga väikeseks hinnanud. Tegelikkus näitab, et kütusehinnad ei püsi samal tasemel ja kütusekulu sõltub suurel määral kasutatavatest autodest, mis omakorda sõltub meie puhul paljuski suvest ja juhustest. Mis sedapuhku täiesti valesti läks, on see, et käesoleva aasta eelarvet planeerides ei arvestanud me, et kevadel soetame Janale omaette auto ja see lisab igakuiselt kindla summa kütusekuludeks.

Septembri alguses tehtud kokkuvõte näitas, et kütusekulu on kontrolli alt väljunud, mispeale hakkasime teadlikult tegema rohkem sõite pere diiselautoga. Sellest hoolimata on selgelt näha, et kütusekulu prognoos järgnevaks aastaks peaks olema märkimisväärselt suurem. Kui uskuda ilma lähema analüüsita puhtalt numbreid, siis koguni 100% võrra.

 

Väljas söömine ja lõunasöögid

Toit on ilmselgelt 2011. aastal kallinenud ja võrdlemisi hästi ilmneb see minu meelest lõunasöögikulude graafikult. Kas selle taga on meie majanduse äkilise taastumisega kaasnenud inflatsioon või osaliselt üleminek eurode kasutamisele, ei ole oluline. Tähtis on hoopis taibata, et sama eelarvega ei ole võimalik 2012. aastale vastu minna. Ühtekokku peaks meie järgmise aasta toidukulude eelarve võrreldes 2011. aastaga kasvama peaaegu 20% ja see on arvestades toidukulude suurt osakaalu pere-eelarves päris korralik väljakutse.

 

Riided ja jalanõud

Septembri alguses lubasin, et võtame end selle kululiigi osas kokku ja natuke kajastub see ka allolevalt graafikult. Kõigele vaatamata on selge, et järgmise aasta eelarves ei saa riietele tehtavaid kulutusi jätta samale tasemele, kus need olid sel aastal. Miks see nii on? Tõenäoliselt ei ole peamine põhjus selles, et rõivad oluliselt kallimaks läinud oleks. Pigem peab nentima, et meie poeg kasvab jõudsalt ja tema riided muutuvad üha kallimaks. Palju kurdetakse, et väikelaste riided on kallid, kuid tegelikult on korralikud suuremate inimeste rõivad jätkuvalt oluliselt kallimad ja lapse teatud vanuses kulub neid seoses lapse kasvamisega endiselt pea sama palju kui väikelapse puhul.

Meie pere riiete eelarve peaks järgmiseks aastaks olema taas jooksvast aastast umbes 20% võrra suurem.

 

Kulusid, mis järgmisel aastal kasvama peaks, on selgelt veelgi, kuid eeltoodud on sellised, mida ei ole võimalik väga oluliselt vähendada ilma elustandardis suuremaid järeleandmisi tegemata. See tähendab omakorda loogiliselt, et kokku saab tõmmata kas muude kulude arvelt või tuleb meil oluliselt kasvatada oma sissetulekuid.

 

Positiivsed näited

Tasakaalustamaks eeltoodud probleeme, on elu näidanud, et teatud kõikuvama iseloomuga kulusid prognoosime hoolimata juba mitmeaastasest eelarvestamiskogemusest endiselt liiga konservatiivselt.

Näiteks on üheks selliseks liigiks kujunenud jooksvad kulutused autode ülalpidamiseks. Tasub ära märkida, et ka selle kululiigi eelarvestamisel ei võtnud me ju arvesse Jana autot ning seega oli eelarve eriti pessimistlik. Tõenäoliselt saame igapäevaautode jooksvate kulutuste prognoosi järgmiseks aastaks vähendada 10% kuni 15%.

Selliseid kululiike leidub meie eelarves veelgi, kuid ei ole nii püsiva iseloomuga ja seetõttu saab neid ka teadlikult vähendada.

 

Hobid ja reisimine

Paljud kululiigid on aga sellised, mille puhul tuleb järgmise aasta eelarve tegemiseks perega koos maha istuda ja mõelda, kas tahame neid suurendada või vähendada.

Näiteks reisimine ja puhkused on üks sellistest liikidest.

Võiksin ju otsustada, et järgmisel aastal ajame sama kasinalt läbi nagu 2011 seda tegime (meie eelarve oli väike ja me kulutasime sellest veel umbes 15% vähem), kuid pere teised liikmed, kelle jaoks reisimine on olulisem, võivad selle peale kurvaks muutuda ja kaotada olulsel määral motivatsiooni.

Samas olen mina igal aastal kulutanud ohtrasti pere ressursse hobiautodega tegelemisele ja seetõttu võin julgelt öelda, et neid kulutusi on võimalik omajagu piirata ilma mulle emotsionaalseid probleeme tekitamata.

Hobiautode ülalpidamine on 2011. aastal meie pere eelarvesse kirjutatud peaaegu kolme inimese tagasihoidlikuma soojamaareisi maksumusena ja ikkagi on reaalselt kulunud umbes 15% eelarvest rohkem.

Siin on selgelt otsustamiskoht, kus kaasa peavad rääkima kõik pereliikmed. Võibolla on meie pojal hoopis omad eelistused?

Sääraste otsuste langetamiseks võiks igal perel päris kindlasti olla ees eelarve, sest vastasel juhul kulub raha nagunii kõige peale ära, või võidab prioriteetide seadmisel peres see inimene, kes endale soodsad kulutused esimesena ära teha oskab. See aga ei oleks kõigi suhtes õiglane ja üldse ühe korraliku pere moodi.

Miks mitte just praegu hakata 2012. aasta eelarvet koostama?

Aasta lõpuni ei olegi enam palju aega ja on palju parem uuele aastale vastu minna teadmisega, mis see finantsiliselt endaga kaasa toob.

Kokkuvõtete tegemine on mõnikord tore, teinekord masendav. Meie pere-eelarve tasakaal sai augustis kõva hoobi kuklasse ja näib nagu üritaksime oma üha kuumeneva ostukirega jahtuvat majandust turgutada.

 

Kokku langesid paljud negatiivsed asjaolud:

– Tavapärasest väiksemad sissetulekud tänu väiksemale arvule töötundidele,
– Poja kooliminekuks valmistumine (tavapärane, kuid siiski),
– Minu autokooli tasu (otsustasin A-kategooria load teha),
– Tagasihoidlik puhkusereis perega naaberriiki,
– Tavapärasest palju suurema hulga riiete soetamine,
– Ebaharilikult suur kütusekulu seoses reiside, külastuste jms-ga.
– Väga palju väljas söömist.
Kuid kui räägiksin ainult asjaolude kokkulangemisest, mis paraku ilusa kuu plaanid ootamatult ära rikkusid, kõlaksin juba nagu hr Milder Baltika tulemusi kommenteerides.

Püüame lähikuudel rihma pingutada, sest teisiti on pikemas perspektiivis võimatu. Säästuplaanide vastu Itaalia või Hispaania kombel streikima ei hakka, pigem tuleb käised üles käärida ja pere-eelarve taas tasakaalu saada.

 

Selgelt nähtavad kärpekohad:

1. Väljas söömine (eriti emotsioonostud nagu Statoili Cappucino jms) tuleb olulisel määral madalamale tasemele tuua. Antud kululiik on alates aasta algusest peaaegu pidevalt eelarvet ületanud.

 

2. Rõivaste soetamine tuleb mõneks ajaks ooterežiimi panna. Õnneks on seda kogunenud varude tõttu lihtne teha. Nii uskumatu kui see ka ei ole, ületas riietele ja jalanõudele kulutatud summa meie peres augustis toidukulutusi.

 

3. Kindlasti on hädavajalik lähiajal perre taas säästliku diiselauto soetamine, sest on väga suur vahe, kas kulutada kütusele kuus 500 eurot või 300 eurot. Ka kulutused kütusele ja pesulaarvetele ületasid augustis meie pere toidukulusid, mis pole kaugeltki normaalne olukord.

 

4. Loomulikult tuleb veel detailsemalt eealrvesse kaevuda ja leida võimalusi kokkuhoiuks, sest vaatamata hinnatõusudele on kindlasti hetkel veel võimalik aasta ilusate numbritega lõpetada. Sellega tegelemise alustamiseks on praegu küll juba viimane aeg.

Jõudu kõigile oma pere-eelarve jälgimisel!

Vastus väga lihtne, aga selleni jõudmine võttis ikkagi päris mitu kuud aega. Tegin lisakonto selleks, et eristada oma igapäevakulutusi ja tulusid sellistest rahavoogu oluliselt mõjutada võivatest kannetest, mis ei puutu tegelikult otseselt meie pere raha-asjadesse, aga mille üle tahaks ka arvestust pidada ja millest ülevaate saamine on vähemalt sama oluline.

Oletame näiteks, et võtan ettevõtte arendamiseks füüsilise isikuna pangalt laenu ja laenan selle oma ettevõttele käibevarade hankimiseks. Samal kuul müün lisaks maha oma pereauto ja kuna peres on autosid nagunii mitu, ei osta esialgu teist asemele. Samas ostan oma ettevõtte eest enda kaardiga makstes mingit kaupa ja tagasi saan selle raha alles järgmisel kuul. 

Summad on jooksva majandamisega võrreldes kosmilised ja paari säärase tehinguga on keskmise pere-eelarve graafiku tulbad ühes kuus kordades kõrgemaks virutatud kui tavapärastel kuudel. Võib ju öelda, et need on vaid paar tehingut, mille saab käsitsi eelarvest maha lahutada ja juurde liita, kui tarvis, aga iga sellise tehinguga kipuvad kaasnema tavaliselt mingid väikesed lisakanded (notar, ARK riigilõiv, ülekandetasud jms) ning seda kõike käsitsi hallata pole ikkagi kuigi kerge.

Sellest tulenevalt tekkis mul majanduslikult aktiivsematel perioodidel mitmel korral tunne, et ülevaade pere rahaasjadest kaob, kuna nii positiivse kui negatiivse rahavooga tehinguid päeva jooksul toimus nii palju, et kuu lõpus tulemusi kokku lüües moodustasid pere-eelarve ja pere toimetulekuga seotud kanded vaid poole kuu kannete mahust kokku. See loob situatsiooni, kus paari kuuga kaob igasugune tunnetus sellest, kuidas ma tegelikult jooksvalt hakkama saan ja kas minu pere majandab ennast tavapäraste tulude ja kulude korral ära.

Lõpuks tegin Rahakooli päris eraldi kontod erinevate toimingute haldamiseks ja praeguseks olen väga rahul, sest pilt on ees nii pere jooksvatest raha-asjadest kui ka kõigist antud ja võetud laenudest, kellegi eest makstud asjadest ja lõpuks teistelt tagasi saadud rahasummadest. Mõnes mõttes on see küll ehk tagurlik rahakottide eraldamine, aga pere raha-asjade juhtimise seisukohalt minu meelest päris hea lähenemine.

Rahakoolis erinevate kontode tegemiseks on muidugi vaja mitut e-postiaadressi, kuid see on kõigest tehniline probleem, mille lahendamine tänases e-maailmas on väga lihtne. Soovitan teistelegi, kui pilt häguseks muutuma kipub.

MB 190E

MB 190E

Vastik kevad möllab jälle südames ja kus kiusatus lõpeb, seal teine algab. Juba nädal aega olen iga päev mitu korda jooksutanud mobile.de portaalis otsingut sellisele autole nagu Mercedes-Benz 190E, mis kandis keremudelinumbrit W201 ja milline mul eelmisel aastal isegi korraks olemas oli. Sisemine vajadus selle auto järele on läinud nii tugevaks, et hakkab kainet mõtlemist segama ja seega olen iseenda huvides sunnitud sellegi kiusatuse siin blogis ära tooma.

W201 kerega MB 190E toodi turule 1982. aastal ning esmakordselt Daimler-Benz’i ajaloos oli uue Mercedese näol tegemist kompakt-klassi autoga. Varem ei olnud Mercedes nii väikeste mõõtmetega autosid tootnud ja sellest tulenes tohutu tähelepanu uue mudeliklassi väljatöötamisele, mis omakorda tähendas üüratuid arenduskulusid. Mitmed uudsed tehnilised lahendused, mis selle mudeli puhul kasutusele võeti, kanti hiljem üle ka tulevastele suurematele mudelitele ja võib olla päris kindel, et tegemist oli taaskord autotööstuse hilisemas mõistes tähelepanuväärselt ülearendatud sõidukiga.

Kiusatusele lisab veelgi emotsionaalset kaalu tõik, et tegemist on mudeliga, mis oli tänaseks üle kümne aasta tagasi siinkirjutaja esimeseks Mercedeseks.

Ja kuigi ma saan täielikult aru, et mul ei ole ruumi ega vajadust veel ühe auto jaoks, närib see asi ometi hinge ning kuklas kummitab kahtlus, et varsti võib nende valik odava hinnaga olla juba päris kesine. Praegu on nende autode hinnad nii madalad, et tõenäoliselt saaks selle ka oluliselt kahjusid kannatamata kohe maha müüa ning just seetõttu võiks olla käesolev hetk viimane aeg selle mudeli osas rongile hüpata. Kuid mõistan ka ise siinkohal seda kirja pannes, et see ei saa olla argumet auto ostmisel.

Et saada selgelt aru oma soovide jaburusest, on mõistlik reastada kulud, mis sellise asja ostuga koheselt kaasneksid:

– Auto soetusmaksumus (ostuhind + transport + esmane korda tegemine),
– Kindlustus vastavalt sõidetavatele perioodidele,
– Regulaarsed pesemis- ja puhastamiskulud,
– Teatud hoolduskulud (ka väikese tarbimise juures tuleb aegajalt midagi hooldada),
– Hoidmiskulud (eriti talvel on see oluline summa igas kuus).

Päris palju asju, millele mu pere-eelarve kuidagi positiivselt reageerida ei oskaks. Graafik muutuks negatiivsemaks ja elu läheks raskemaks. Seda ei oleks kohe üldse tarvis arvestades, et hinnatõusud Eestis ei ole kaugeltki lõppenud ja seetõttu muutub pere-eelarve pidevalt nagunii. Lisaks on meie pere naispoolele ka juba pikemat aega autot tarvis, mida oleks võimalik aastaringselt tarbida ja see tähendaks samal aastal mitme auto ostmist korraga, mis lööks mõneks ajaks eelarve ikka erakordselt kummuli.

Pealegi, auto ei ole raamat, mille saaks talve saabudes riiulisse ära panna ja kevadel jälle välja võtta. Eriti just sel põhjusel, et mul puudub reaalselt võimalus ilma rendikulusid suurendamata veel ühte autot ladustada, jääb sel aastal see mudel siiski soetamata. Täiesti kindel on siiski see, et varem või hiljem tuleb mul sellele kiusatusele järele anda, kuid parem oleks seda teha praeguses seisus palju hiljem – võibolla mõne aasta pärast. Eks elu näitab ja milleski ei saa kunagi lõpuni kindel olla.

Mercedes-Benz 190E

Mercedes-Benz 190E

Sain seda hiljuti teada, sest minu pere-eelarve pidi taluma paari lihtsat asja, mida inimesel ikka vaja võib minna:
– Ühe hambakrooni ehitamine,
– Mõnd üsna tavalise hinnaklassi ravimit,
– Paari eriarsti visiiti tervisekontrolliks.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on lihtne – pere-eelarve moondub tundmatuseni. Kusjuures meie peres on kõik veel tegelikult üsna terved inimesed. Kulutused tervishoiule on lihtsalt ka tavakodaniku jaoks hämmastavalt suured. Meie pere kahe esimese kuu kulude jaotus kujunes selline nagu alltoodud graafikult näha võib. Kulutused ravimitele ja raviteenustele moodustasid toidu järel teise suurema kulukategooria, neelates tervelt 17% kõigist pere kulutustest. See ei ole nali.

Olukord on iseenesest väga hämmastav, sest ma ei kujuta ette, kuidas päris väikese sissetulekuga inimesed kvaliteetset tervishoiuteenust üldse tarbida suudavad. Kindlasti on antud kategooria üks nendest, mille osas tasub eelarvesse planeerida palju rohkem raha kui algselt arvate, sest isegi kui pere-eelarvet koostades tundub, et oled veel noor ja terviseprobleemid on mägede taga, näitab tegelik elu, et väiksemaid tagasilööke võib päris ootamatult ette tulla ja selleks on hea omada reserve.

Ühtlasi on igati õigustatud ja hädavajalik õigel ajal (aegsasti) raha kulutamine tervisele ükskõik mille muu arvelt, sest vastasel juhul võivad väikestest probleemidest saada suured ning selle tagajärjel võib halvemal juhul juba eelarve tulude pool muutuma hakata. See ei oleks kindalsti soovitav ning kui mitte millekski muuks, siis selliste erakorraliste olukordade katmiseks on reservide olemasolu igas peres hädavajalik.

Aasta algus on analüüsiaeg. Tegin ka meie pere eelarvekokkuvõtte ja esmalt tuleb alustada probleemidest, mis on võhikulegi nähtavad alljärgnevalt graafikult.

Lõpetasime oma eelmise aasta rahavoo mõttes selges miinuses ja nagu hr. Milder Äripäevas Baltika viletsate majandustulemuste puhul, nii ka mina siin pean üritama ajada positiivset juttu sellest, kuidas kulutused on hädavajalikud tulevaste perioodide tulude suurendamiseks. Ja mõnes mõttes on see tõsi, sest peamiselt viis meie pere-eelarve balansi totaalselt rivist välja juulikuus tehtud investeering varadesse, mille väärtus ajas kasvama peaks.

Peab tõdema, et pikas perspektiivis on negatiivne rahavoog siiski võimatu, kui ei soovita laenuorjuses lõpetada. Õnneks vedasime oma reservidega aasta lõpuni välja ja oleme toibumas, kuid eks selline rahavootulemus teatavat ebakindlust hetkeliselt siiski tekita. Kuid vaatame ka kulude tegelikku jaotust 2010. aastal pisut lähemalt.

Planeeritud kulude jaotus 2010.

Alustame planeeritud ehk eelarvestatud kulude jaotusest 2010. aasta jaoks. Vastav graafik meie peres nägi välja selline:

Tegelik kulude jaotus 2010.

Selleks, et võrrelda õunu õuntega, toome alljärgnevalt ära 2010. aasta tegeliku kulude jaotuse, kus sektorite värvid vastavad eelmisele graafikule (välja arvatud üks sektor):

Suurim kulu jätkuvalt toit

Nagu graafikult näha võib, kulutab meie pere suurima osa oma rahast toidule. Kui meie 2010. aasta eelarves oli toidu jaoks planeeritud 20% kulutustest, siis tegelikuks osakaaluks kujunes 18%. Siiski peab ütlema, et meie toidu-eelarve läks aasta kokkuvõttes kahjuks napilt lõhki ning eelarveületuseks kujunes 1,3%. Ilmselt saan teha sarnaselt eelmisele aastale ka eraldi kokkuvõtte top 3 positiivsetest ja negatiivsetest üllatajatest 2010. eelarves, kuid seda juba eraldi postituses.

Positiivsed üllatused

Eelarvestatust oluliselt väiksema osa on tänu euribori langusele hauganud meie tegelikes kuludes laenumaksed ja seda on alati rõõm näha. Eelarvestatuga võrreldes moodustas see kulukategooria 4% väiksema osa kõigist väljaminekutest ja meie tegelikud laenumaksed jäid alla eelarvestatule koguni 9,6%. Seega võib öelda, et alahindasin euribori mõju laenumaksete vähenemisele 2010. aasta eelarvet koostades, kuid laenudega ongi parem olla pigem ettevaatlik.

Investeeringud

Ja lõpetuseks tahaksin esihamba peegelduvas päikeses läikima lüüa ning juhtida tähelepanu sellele, et sektor, mille värvi eelarvestatud kulujaotusgraafikult ei leia, kuid mis tegelike kulude graafikust tublid 13% hammustab, on investeeringud ning neid oleme sel aastal teinud peamiselt kaht tüüpi:
– aktsiainvesteeringud (16,5% investeeringutest),
– investeeringud realiseeritavatesse varadesse (84,5% investeeringutest).

Tegelikkuses oli tänu meie pere naispoolele õrnalt olemas ka kolmas investeeringute liik, kuid esialgu jäi see nii summade kui protsentide osas hästi tagasihoidlikuks. Siiski – algus on selleski osas tehtud ja 2011. aastal võib hea õnne korral ka selles osas kasvu näha. Probleemse poole pealt peab ütlema, et investeeringute proportsioon möödunud aastal oli tegelikult paigast ära ning liiga suur osa läks reaalsesse varasse, mida on reaalselt tarvis ka hoiustada. Sestap olen selleks aastaks seadnud eesmärgiks investeerida vaid finantsvahenditesse ja/või väärismetallidesse.

Ootused tulevikuks

Loodame, et euro jalgu alt ei löö ja kuna 2011. aasta eelarve on koostatud, jääb loota, et alanud aasta tuleb tugevama rahavooga ning õnnestub ka rahareserve taas kasvatada. Samas olen astumas jõulisi samme oma finantsolukorra palju keerulisemaks kujundamisel ning seetõttu on tegelikult minu jaoks 2011. aasta veel vaatamata koostatud eelarvele üsna prognoosimatu. Ma ei tea, kas tuleb hea või halb aasta, aga ma tean, et tuleb tegus aasta ning see on isegi parem kui kindel tulevik, sest kõik on meie endi kätes.

Peagi käib punase kuuega vana meie juurest läbi ja kalender keerab uue aastanumbri ette. Enne seda on aga pühadevaikuses soodus hetk uue aasta pere-eelarve koostamiseks, sest kuigi reklaamid väidavad, et laenuaeg on jälle käes, ei võta tark siiski pühade eel tarbimislaenu, et uut aastat veel keerulisema finantsseisuga alustada, vaid püüab laenumaksete osakaalu oma igakuistes väljaminekutes vähendada ning kasutab vaiksemat perioodi seniste saavutuste hindamiseks ning uute väljakutsete püstitamiseks. 

Nägemaks, kuidas jagunevad pere sissetulekud ning kulud erinevate kategooriate vahel ning analüüsimaks võimalikke kokkuhoiu- või lisakulutustevaldkondi, on mõistlik vastu pühi teha uueks aastaks üks kena jõulupirukas, mille erinevad sektorid kajastavad pere-eelarve erinevaid kulukategooriaid. Kuna siinkirjutaja peab pere-eelarvet juba mitmendat aastat, on andmeid tuleva aasta eelarve koostamiseks kogunenud paras hulk ning see võimaldab üsna kenasti ennustada 2011. aasta kulude jaotust.

Püüame selle graafiku abil siis tulevaks perioodiks mõnele oma pere-eelarvealasele küsimusele vastata.

Kuidas minu kulud jagunevad?

Graafikul lihtsasti ja visuaalselt oma kulutusi nähes, on kõik ilmselge. Ka tulevikus on meie pere peamiseks kuluallikaks eelarves toit, mille osakaal kogukulutustesse on tervelt 21%. Seda oleks võimalik ilmselt vähendada, kuid jääme realistiks ning oma laiskuse juures esialgu kärpeid ei plaani. Murelikuks teeb, et võimsa teise koha haaravad 15%-ga eelarvest jätkuvalt kodulaenumaksed, mille vähendamine pole sisuliselt meie võimuses. Autokulusid, mis haukavad kolmandal kohal 11% eelarvest, on võibolla võimalik uuel aastal vähendada, ent kütusehinnatõusud võivad selle lootuse vabalt ka nullida.

Piinlikult vähe, kõigest 1% oma eelarvest kulutame spordiga seonduvale. Samuti on mõnevõrra tagasihoidlikult esindatud kulutused lapse haridusele. Investeeringuid ei kajasta me kulude poolel üldse, sest sinna läheb automaatselt sisuliselt kõik, mis tuludest üle jääb. Kindlasti leidub sellise lähenemise osas palju vastuväiteid ja niimoodi ei pruugi iial ju investeeringuid tekkida, ent seni on antud skeem meie pere puhul tänu konservatiivsele eelarvestamisele päris hästi töötanud ja ei saa öelda, et möödunud perioodide jooksul poleks õnnestunud eelarveülejääkidest mõistlikke summasid investeeringuteks (olgu need siis aktsiad või varad) suunata.

Kuhu raha kaob?

Niimoodi oma kuludele otsa vaadates saab selgeks ka päris mitmeid seniseid küsimusi, mis meie peres õhus on olnud. Meie pere suureks küsimuseks on alati olnud see, kui palju reaalselt kulub meie hobiautopargi ülalpidamiseks? Eelmiste perioodide põhjal uut planeerides sai see küsimus selge vastuse. Summadest rääkimata on kulude suuruseks 5% aastaeelarvest, mille sees on kõik alates hooldus- ja remondikuludest lõpetades kindlustuste ja ülevaatustega ning seda ei ole väga palju arvestades tõika, et muud hobid meil sisuliselt puuduvad. Kui palju kulub riietele? 7% kogukuludest ja seda on summana päris palju. Kole lugu, kuid paraku moodustavad siinkirjutaja riided sellest enamuse ning juurdlen parasjagu selle üle, kuidas võiks õnnestuda antud kulusid tulevikus vähendada.

Kas prioriteedid on paigas?

Eelarvejaotuse graafilise pildi abil on meil nüüd võimalik palju selgemini sihte seada. Olles eelarvestanud järgmiseks aastaks reisikulusid, näeme tegelikkuses, et iseenesest, kui sooviksime täita mõne antud valdkonnaga seotud unistuse, saaksime neid kulusid veelgi mõne teise arvelt suurendada. Lõpuks sõltub ju kõik prioriteetidest ja kulude ümberjagamisest. Võimalik, et keegi märkab sedasi toimetades, et mõni kulutus haarab ebaproportsionaalselt suure osa eelarvest. Ka siis saab soovi korral astuda samme selle osakaalu vähendamiseks.

Kui palju suudaksime säästa?

Selline “jõulupirukas” on hea ka selle hindamiseks, kui suure osa oma kuludest saaksime vajadusel kärpida. Oletame, et meie tulud vähenevad märgatavalt. Millised on meie pere lihtsad ja millised keerulised säästuvõimalused?

Tõenäoliselt suudame soovi korral nullini vähendada järgmised kulud:
– koduremont ja sisustus (sääst 4%),
– reisimine (sääst 4%),
– meelelahutus (sääst 4%),
– sport (sääst 1%),
– hobiautod (sääst 5%).

Sääst sellest tulenevalt kokku 18%. Vähe, selge see.

Hinnanguliselt suudame vähemalt poole kärpida nendest kuludest:
– riided ja jalatsid (sääst 3,5%),
– kingitused (sääst 2%),
– ettevõtlus- ja finantsteenused (sääst 2%),
– muud ettenägematud kulud (sääst 1,5%),
– kosmeetika, juuksur jms (sääst 1,5%),
– ravimid ja arstiabi kasutades odavamat hambaarsti (sääst 1,5%)

See annab omakorda säästuks 12%. Eelnevale liites oleme säästnud nüüd juba 30% ja see polegi enam nii paha.

Niimoodi kulusid lähemalt analüüsides, saame teada sedagi, kas jääksime ellu juhul, kui üks pereliige peaks töötuks jääma. Sisuliselt sedasama kutsus üles tegema Janar oma selles artiklis: 50% kodune kärpekava: Kas jääksid ellu?

Kokkuvõtvalt võin kindlalt öelda, et tulevikku vaatamiseks on selline piruka joonistamine igati hea näpuharjutus, sest isegi kui kõik prognoositavad andmed ei pea täielikult paika, aitab see mõtlemist korrastada ja saada selgema pildi omaenese elust. Soovitan kindlasti proovida, sest nagu vanarahvas räägib, tahab raha lugemist ning millal siis seda veel teha, kui mitte vana aastat kokku võttes.

Umbes kuu aega tagasi sain lõplikult selgeks meetodi, kuidas kõige efektiivsemalt raha põletada nii, et isegi lõket teha tarvis ei ole. Selles pole midagi keerulist. Tuleb ainult osta suure bensiinimootoriga vana auto ja sellega iga päev tööl käia ning ringi liikuda.

Katsetasin sel aastal sellist veidrat nõksu, et kuna suvel saab sõita ka hobiautodega, siis ei muretsenud endale pärast oma pereauto müümist kiiresti uut säästlikku sõiduriista, vaid tarbisin kahe kuu jooksul sajaprotsendiliselt hobisõidukeid, millest esimesel 2,3-liitrine  ja teisel 3-liitrine bensiinimootor. Sellele lisandusid maikuus sõidud Volgaga, mis teatavasti samuti langeva kütuse jõul sõidab.

Üldkokkuvõttes saan öelda, et minu kütusekulu nende kahe kuu jooksul oli keskeltläbi 11 l / 100 km kohta.

Kuna pildid räägivad rohkem kui sõnad, lisan siia oma kütusekulude graafiku ajas alates 2009. aasta 1. jaanuarist:

Pilt on õudne. Nagu graafikult näha, on minu kütusekulu neil kahel eksperimentaalkuul olnud tavapärastega võrreldes topelt suurem ja on siililegi selge, et mingi sõidumugavus ei kompenseeri igakuiselt mitut tuhandet ülearu kulutatud krooni. Kahjuks ei usu paljud seda endiselt ning põletavad pidevalt raha, mida saaks palju muu ja oluliselt rohkem elukvaliteeti tõstva jaoks kasutada.

Kommenteeriksin selgituseks eeltoodud graafiku juurde veel, et 2009. aasta maikuust alates sõitsin samuti kõik oma hobisõidud nendesamade bensiiniautodega, kuid kuna igapäevasõidukiks pruukisin endiselt diislit, kasvasid kulutused suvekuudel võrreldes selle aasta kahe proovikuuga minimaalselt. 2009. aasta septembris ja oktoobris tuli hobiautod talve ootuses garaaži pikaks ajaks seisma panna ja see tähendas nende paakide täitmist, mistõttu kulud taas suurenesid, kuigi hobisõidud olid põhimõtteliselt selleks aastaks lõppenud. Sama tuleb teha veel selgi aastal ja minu kütuse eelarve ilmselt lõpetab aasta selges miinuses.

Aegajalt kuuleb meedia vahendusel ikka kahtlusi, kas Eesti tingimustes üldse tasub säästlik diiselauto ära. Enda näitel olen selle siinkohal valusa õppetunnina ära tõestanud, sest aastate jooksul olen piisavalt suurte diiselautodega, kuid siiski säästlikult liigeldes jätnud pere rahakotti alles ilmselt kümneid tuhandeid kroone.

Milleks maksta rohkem?