Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: Pere-eelarve

Minu eilne valus, aga kasulik õppetund tõestab taaskord, et tegelikult mitte. Käisin nimelt jälle selles kesklinna suures spordihalli meenutavas poes, sest mõtlesin endale uued kingad osta. Minu isa, kes oli enne mind juhuslikult samas kohas ostlemas käinud, oli ühtlasi eelnevalt viidanud tõigale, et kõik on hetkel kõvasti alla hinnatud. Isegi Pierre Cardin’i ülikonnad olevat poole hinnaga, mis teeb need tavakodanikule juba peaaegu kättesaadavaks. Samuti olevat pool alla hinnatud täitsakorras kingadelt, mida mul just tarvis oligi.

Läksin seega oma silmaga veenduma ja pidin tunnistama, et tõesti – allahindlused olid muljetavaldavad. Kahjuks ei leidnud ma endale sobivaid kingi, kuid hakkasin “juba asjas sees olles” vaatama heledamaid ülikondi, mida mu garderoobis seni üldse ei eksisteerinud. No ja siis poole selle tegevuse pealt tuli ligi ka keegi müüjadaam, kes tavaliselt alati asjalikke soovitusi jagab. Ega mul ju ülikonda tarvis olnudki. Suvi juba poole peal ja riideid tegelikult muidki kapp täis. Siiski proovisin müüja soovitusel üht sobivat ülikonda selga ja nii ta jälle käest ära läks…

Kui ülikonnal on ikkagi hinnast mitu tuhat krooni alla võetud ja see istub hästi, on ju patt teda poodi jätta. Ja kui ülikond kotis, hakkad mõtlema, et tegelikult peaks selle juurde kuuluma ka sobiv särk ja lips. Needki on aga hetkel nii odavad, et miks mitte juhust kasutada. Ja siis veel püksirihm ka, sest egas valet värvi rihmaga kõlba tänaval ringi töllerdada. Seega tuli kõik need asjad veel täiendavalt kotti tõsta ja mõistagi päris mitu krooni nende eest välja käia. Kui toidupoes liialdades võib lisakulu olla mõnikümmend või mõnisada krooni, siis riietega on lugu karmim ja need võivad korraga viia rahakotist tuhandeid.

Kui minu eilsed ostud nüüd kõik vajaduse baasile taandada, siis mul ei olnud üldse neid riideid tarvis ja ainus põhjus nende ostmiseks oli ahvatlev hind!

Muidugi kasutan ma soetatud hilbud varem või hiljem ära, kuid tegin ostlemisel kaks olulist viga, mida inimesed ikka sageli teevad:
– külmutasin kapitali, mida saab raha teenimiseks kasutada, pikkade ja kaheldava vajalikkusega laovarude alla.
– teostasin ostud emotsioonide ajel puhtalt pseudovajadustest tulenevalt.

Leidub inimesi, kes tunnevad ennast pärast sisseoste joovastunult. Olen märganud, et tänu isikliku eelarve olemasolule on minu puhul viimasel ajal täiesti tavaline, et tunnen ennast palju või kalleid asju korraga ostes kohe peale tehingu tegemist täiesti kohutavalt.

Kuidas sa jääd poest välja tulles rõõmsaks, aimates kodus sellist graafikut ees ootamas?

Pere-eelarve ei ole mõistagi mingi kivisse raiutud asi ja teatud lõtkud peavad sellesse olema alati sisse planeeritud. Siiski, kui ma numbreid ja summasid mustvalgel kirjas ei näeks, ei tunnetaks ma mingit probleemi ja võiksin aasta lõpuni vabalt samas vaimus edasi lasta, hävitades tänu pseudovajadustele tuhandeid kroone. Seega ongi natuke hea, et ma ennast vahepeal tänu eelarve ja finantsplaani olemasolule halvasti tunnen – see on tulevikule mõeldes hädavajalik ja tervislik.

Mõelda vaid. Kui ma iga kuu selle summa, mis ma eile ja juba ka kuu aega varem eelarvest rohkem kulutasin, regulaarselt investeeriksin, oleks mul arvestades üsna mõistliku 5% aastatootlusega juba 5 aasta pärast kasutada 129 211 krooni. Pole üldse väike summa.

Teine võimalus on toimida nii nagu ma just tegin – see raha rahulikult laiaks lüüa ja viie aasta pärast omada 0 krooni. Kriminaalne pillamine!

Ma olen täiesti veendunud, et allahindlused ei tähenda säästu, vaid pigem lisakulusid ning olen oma nahal empiiriliselt tõestanud, et pere finantsplaani puudumine ei tähenda suuri sääste tänu paindlikule võimalusele allahindlusi ära kasutada.

Allahindlused ei ole mõeldud tarbijale olukorra ära kasutamiseks ja raha säästmiseks. Need on mõeldud kaupmeestele tarbijakäitumise ära kasutamiseks. Loogika on üsna lihtne – allahindlust mitte tehes jääksid kõik tarbijale vähevajalikud asjad kaupmehe lattu seisma ja ta ei saaks oma raha kasutada, aga nüüd seisavad need tarbija raha eest kuskil kodus kapis. Allahindlus ei tähenda kaupmehele kahjumit, sest selle rahaga, mis oleks tal muidu lattu külmutatud, saab tema minna juba järgmisele ringile ning rohkem teenida. Tarbija aga usub siiralt, et on teinud hea diili.

Mul on kahju, et olen piisavalt rumal ja pean seda kõike omaenese vigadest õppima, kuid eks tuleb nüüd aasta lõpuni oma uut püksirihma pingutada ja rõivaste eelarve tagasi normi saada.

Korteris elamine on mugav. Vähemalt arvab enamus inimesi nii ja nii võib see tõepoolest teatud juhtudel olla. Kuid kas selle mugavuse huvides on mõistlik igakuiselt mõttetult raha kulutada ja kui mugav see parasjagu iga inimese jaoks tegelikult on, ei ole sugugi nii selge.

Selleks, et teada saada, kui palju kallim tuleks minu puhul majas elamine ja selle laenumaksete tasumine, tegin täna võrdluse Janari maja ülalpidamiskuludega ning arvutasin pisut korteri ja maja kulude vahet. Esimene hoop oli see, et loomulikult ei tule majas elamine kõigi muude püsikulude osas kallim. Kallis on vaid laenumakse.

Minu korteri püsikululiikide ülevaade meie pere-eelarvest on järgmine:

Miks sisalduvad siin autoparklatasu ja garaažide kommunaalmaksed? Põhjus väga lihtne – kui ma ei elaks korteris, vaid oma majas, ei oleks neid kulutusi tarvis teha.

Eeltoodud liikidele võib lisada autopesu, sest võimalusel peseksin suvel oma autot õhtuti ise. Oletame, et sellega suudaksin säästa kasvõi kolmandiku oma tänastest pesulaarvetest. Ka sel juhul oleks kulude sääst igakuiselt üle 200 krooni pelgalt autopesudelt, kuid ümardan selle täpselt 200 krooni peale.

Seega on minu korteris elamise püsikulud teada. Kahtlemata on ka majas elades omad “majaspetsiifilised” püsikulud. Toogem needki kululiigid Janari pere-eelarvest siinkohal ära:

Summeerides korteri kulutused võimalikult tagasihoidlikena ning maja püsikulutused konservatiivselt suurtena, sain sedasi võrreldes teada, et minu püsikulud on täna pisut üle 1 500 krooni kõrgemad kui need oleksid Janari majaga võrreldavas majas elades.

Ma tean küll, et mugavus maksab, kuid milline mugavus???

Täna elan korteris, millest pean igal hommikul kilomeetri iga ilmaga, nii vihmas kui lumes, oma auto juurde jalutama, mu hobiautod paiknevad teises linna servas garaažis, mul puudub pind näiteks talverehvide jms hoiustamiseks, mu lapsel puudub võimalus vabalt õues mängida ja maja madaluse tõttu puudub sellel ka lift, mis teeb võimatuks lapse jalgratta mugava omamise. Selline mugavus, ma ütleks, ei pruugi olla kõrgemal tasemel kui eelmainitud kululiikidesse maja puhul sissearvestatud murutraktori amortisatsiooni ära kasutades muru niitmine.

Kuid nüüd jõuame mündi teise pooleni, sest korteriga ei kaasne mul täna mingisuguseid laenumakseid ja maja puhul oleksid täna Nordea laenukalkulaatorist 30-ks aastaks võetud 4% intressimääraga miljonikroonise laenu puhul laenumaksed umbestäpselt 4 775 krooni kuus.

Ma ei hakka kellegagi vaidlema, aga mulle näib, et miljoni krooni eest on võimalik täna maja valmis ehitada. Mõistagi mitte mingi luksushäärber, aga pisut ise panustades saab selle raha eest ilmselt Tartumaale püstitada päris kvaliteetse elamispinna. Muidugi võib alati ka 4 miljonit kulutada, aga kuna minu tutvusringkonnas puuduvad hetkel inimesed, kes oleksid oma maja ehitanud isegi buumi tingimustes kallimalt kui miljoni eest, lähtun puht subjektiivselt sellest summast.

Samas, kui ehitada maja miljoni krooni eest, siis ei pea pangalaen olema tingimata 1 miljon krooni. Seda on isegi väga keeruline saavutada, sest osa finantseeringust peaks olema teostatud omavahenditest. Seega peaksin pangalt laenama ehk maksimaalselt 800 000 krooni, et miljon kokku saada. Sellise summa korral oleks samadel tingimustel (periood 30 aastat, intress 4%) minu laenumakse hoopis 3 820 krooni.

Seega, tulles tagasi puhtalt kulurehkenduste ja numbrite juurde ning lahutades laenumakseks kuluvast 3 820 kroonist eelmainitud tänase korteri ülekulu 1 500 krooni, jääb igakuiseks lisakulutuseks majalaenu korral:

3820 – 1 500 = 2 320 krooni

Selline lisakulutus minu praeguse eelarve juures ei oleks tervislik, kuigi võib olla absorbeeritav. 

Järele mõeldes on aga mõni tehe meil veel tegemata. Üürides oma praeguse korteri välja, saaksin laenumaksest tingitud lisakulutusi veelgi vähendada. Vaadates City24 portaali statistikakeskkonda Spot, sain teada, et keskmine üürikorteri ruutmeetrihind Tartus on hetkel pisut üle 80 krooni. Olles veendunud konservatiiv ja teades, et minu korter ei ole mingi ülimoodne luksusapartement, arvestaksin ruutmeetri üürihinnaks hoopis 60 krooni. See tähendaks mulle igakuist sissetulekut 3 600 krooni, aga ma ei usu, et keegi üürikorteri eest nii palju maksaks (milleks ometi?) ja seega ma arvestaksin endale realistlikuna näiva 3 000 krooniga.

Kahjuks tuleb aga arvestada üht ebameeldivat tõika. Nimelt soovib Eesti Vabariik kõigilt tuludelt saada 21% tulumaksu. Seega, kui kasseerin 3 000 krooni korteriüüri, pean sellest tulumaksu näol riigile tasuma:

3 000 / 100 x 21 = 630 krooni

Seega jääb mulle reaalselt 3000-st kroonist alles:

3000 – 630 = 2 370 krooni

Lahutades selle lisatulu nüüd varasemalt leitud laenumaksest, mis on kompenseeritud majas elamise tõttu madalamate püsikuludega, saame teada, et minu igakuine lisaväljaminek täna kolides 1 000 000 krooni maksvasse eramusse ning võttes selleks 800 000 krooni pangalaenu, oleks:

2 3202 370 krooni = – 50 krooni 

Jah, ma näen õigesti – ma jääksin täiendava laenu abil majja kolides iga kuu viiekümne krooniga plussi.

Muidugi võib skeptiliselt öelda, et olen unustanud iga-aastase septiku tühjaks vedamise või muud sarnast, aga kindlasti olen unustanud ka asju, mis täna korteris elades paratamatult lisakulusid tekitavad (kasvõi lihtsamad autohooldused, mida ise teostaksin). Loomulikult on oluline seegi argument, et lisalaen tähendab lisakohustust -> võibolla rahutumat und -> võibolla suuremat hirmu töö kaotamise ees.

Selle vastu aitab efektiivselt korralik kindlustus ja isegi kui seejärel mõnesaja krooniga igakuiselt miinuses oleksin, ei kujuta ma ette, miks ma ei peaks suutma sellist summat igakuiselt oma pere-eelarves säästa võimaluse eest elada OMA MAJAS ja kasvatada igakuiselt laenumaksete näol oma rikkust, selle asemel, et täna see raha mõttetute kulutuste tõttu tuulde loopida.

Tegudele.

Paari kuu eest kirjutasin Rahakooli artikli sellest, et pered võiksid ühe põhilise võtmenäitajana analüüsida seda, kui suur on nende omakapital. Äsja edukalt Tartu Ülikooli kaugõppe raames lõpetatud kursus “Eraisiku Finantsplaneerimine” tõi aga mõistetesse teatavat selgust, sest tegelikult ei nimetata eraisiku finantsidest rääkides ärirahanduse mõistes omakapitali päris selliselt ning levinud on hoopis mõiste nimega Rikkus.

Seega me ei räägi enam rikkusest vaimses või mingis umbmäärases ja laialivalguvas mõttes, vaid mõtleme selle termini all konkreetselt mõõdetavat indikaatorit, mis on üks peamisi näitajaid pere rahaasjade käsitlemisel.

Nagu ka minu poolt varasemalt kirja pandud, kujuneb pere rikkus sellise valemi järgi:

Rikkus = VaradKohustused

Seega on rikkus kõik see, mis jääb minu perele järgi siis, kui ma täna kõik oma varad maha müün ja kohustused likvideerin ehk maakeeli võlad ära maksan.

Selge see, et väga tore oleks omada positiivset rikkust ehk olukorda, kus kõigi võlgade tasumisel jääb mu perele veel oluliselt raha järele, mille eest võib soetada uut vara elamaks kohustusteta. Paraku mulle näib, et praegusel ajal on olukord selline, kus kõik pered seda öelda ei saa ja seetõttu hakkasin ka ise hirmuhigi laubalt pühkides arvutama oma pere rikkust. Võib ju olla nii, et kuna soetasin näiteks oma maatükid vahetult enne majanduskriisi või selle algstaadiumis, on nende väärtus sedavõrd langenud, et pangale kõik võlad ära makstes, on meie rikkus juba negatiivne – ehk minu varade väärtus ei kata kõiki minu kohustusi.

Olukorrast selge pildi saamiseks panin ritta kõik oma varad ning nende taha mõistliku ehk realistliku müügiväärtuse. Kusjuures oma hobiautode väärtust hindasin oluliselt alla ning lähtusin sisuliselt kiirmüügihinnast, millega tõenäoliselt õnnestub maksimaalselt paari nädalaga kõik nad realiseerida. Samuti hindasin oma kinnisvarade väärtust väga konservatiivselt, sest praegusel ajal pole ilmselt lootustki maalappe või korterit minu jaoks aktsepteeritava hinnaga müüa.

Tabel minu varadest nägi välja umbes selline, kuid kodurahu huvides asendasin siinkohal summad x-dega:

Ühtlasi olgu mainitud, et hobiautod pole siinkohal selles mõttes hobiautod, mille peale sageli kulutatakse terve varandus ning mis iial omahinda tagasi ei teeni. Tegemist on rangelt investeeringutena käsitletavate autodega, mille puhul loodan nende väärtuse ajas kasvamist. Kusjuures, seda blogipostitust kirjutades tuli välja, et olin algselt oma garaažikohad sootuks unustanud ning seega on tegu igati meeldiva täiendusega. Ühtlasi näitab see taaskord, kui oluline on üsna sageli oma varalisele seisule mõelda, sest vastasel juhul ei pruugi ka mõni ilmaasjata rikkust vähendav aspekt õigel ajal meenuda.

Edasi panin ritta kõik oma võlad ehk kohustused ja sain sellise ebameeldiva tabeli:

Kohustused ülaltoodud tabelis on mõistagi pangalaenude jms laenude jäägid ilma tulevikus makstavate intressidega.

Oma pere rikkuse välja selgitamiseks ei ole nüüd vaja teha muud, kui lahutada varade summast kohustuste summa ning saada teada karm tõde. Selgus, et kuigi meie pere puhul kõige hullemat ei juhtunud ning meie rikkus on endiselt plusspoolel, ei ole rahuloluks mingit põhjust. Pigem vastupidi – teadmine, et meile jääb raha kõigi varade realiseerimisel ja kohustuste tasumisel järgi vähem kui on praegu meie kohustuste kogusumma, teeb päris murelikuks.

Oleksin rahul, kui meie rikkuse osakaal kõigist varadest oleks üle 50% ehk enamus meie varadest kuuluks päriselt meile. Paraku see täna nii ei ole ja kogu meie pere maisest varast võivad pangad või teised võlausaldajad igal hetkel vabalt üle poole endale võtta. Selle iseloomustamiseks sobib hästi alltoodud graafik, mille nägemine minus meeldivaid tundeid ei tekita:

Mõistagi tunneksin ennast oluliselt paremini, kui saaksin öelda, et graafikust nähtavad kohustused on suures osas võetud finantsvõimendusega tulude genereerimiseks. Võimendus tähendaks sisuliselt seda, kui ma oleksin need kohustused võtnud selleks, et teenida selle rahaga abil rohkem tulu kui kulutan kohustuste teenindamiseks ehk laenude intressidele. See tähendaks, et ükskõik milline on minu rikkus täna, genereeriksin ma kasutada võetud rahaga endale oluliselt positiivset rahavoogu ning liiguksin seega jõudsamalt rikkuse suurenemise suunas. Antud juhul see aga nii ei ole.

Meie pere laenud on võetud tänaseks peamiselt väga pikaajaliste investeeringute tarbeks ning seetõttu liigume me rikkuse suurenemise suunas üsna aeglaselt vaid kahel viisil:

1. Igakuise pere-eelarvest tekkiva säästu abil, mis koguneb vaikselt minu ja minu abikaasa pangaarvele ja mis sisuliselt on see, mis meil igas kuus palgast üle jääb. Ei saa öelda, et progress selles vallas kuigi kiire oleks, sest endiselt esineb päris oluliselt negatiivseid kuid:

2. Vähendades pidevalt igakuiselt kohustusi, tasudes pangalaenude põhiosa.
Kuidas seda selgitada? Kui täna maksab minu korter näiteks 100 000 krooni ja pangalaenu jääk on 55 000 krooni, teeb see minu rikkuseks sellises näites hetkel 100 000 – 55 000 = 45 000 krooni. Järgmisel kuul maksab minu korter suure tõenäosusega endiselt 100 000 krooni, kuid vahepeal olen ühe laenumaksega vähendanud pangalaenu jääki näiteks 1 000 krooni võrra. Minu rikkus on seega tuhande krooni võrra kasvanud, sest seda uuesti arvutades saame tulemuseks 100 000 – 54 000 = 46 000 krooni.

Selline aeglane rikkuse suurendamine kuigi kaugele ei vii. Seetõttu oleks mõislik, kui lähiajal lisanduksid meie rikkuse kasvatamisel järgmised tegurid:

3. Tulud investeeringutelt. Näiteks dividendid Tallinna börsi aktsiatelt, mis mu aktsiaportfellis sisalduvad või intressid hoiustelt vms investeerimistööriistadest. Tõe huvides tuleb öelda, et mingit mikroskoopilist tulu on sel aastal mu aktsiad dividendide näol peamiselt tänu Tallinna Vee erakordselt suurele dividendile ka andnud. Siiski tuleks kahtlemata tulusid investeeringutelt paremate tulemuste huvides jätkuvalt kasvatada.

4. Tulud ettevõtlusest. Võib ju öelda, et on päris raske suurendada ettevõtlustulusid seniseid palgatulusid oluliselt muutmata. Siiski on ka siin samme, mida saaks ja tuleks kiiremini astuda.

Summeerimaks seda, miks ma selle rikkuse uurimise siinkohal üldse nii pikalt ja igavalt lahti kirjutasin, võin julgelt öelda, et kui ma ise oma rikkusest ei huvitu, siis keegi teine ei tee seda ammugi. Ainuüksi mõtlemine sellele teemale annab nii palju motivatsiooni paremini hakkama saamiseks, et juba selle pärast tasub oma rikkuse kaardistamine vabal momendil ette võtta ja aegajalt selle juurde tagasi pöörduda positiivsel või negatiivse arengu nägemiseks. Soovitan kõigile!

Seda kahtlemata igas mõttes. Lapse nimel pole ühest küljest millestki kahju, aga teisest küljest kasvavad ühes lapsega igal aastal ka kulutused.

Eelmise aasta põhjal ei oleks kuidagi osanud arvata, et meie pere kingituste eelarve nüüd ikkagi liiga väike saab, aga läks hoopis sedasi:

Ma ei nurise, sest meie kaheksaseks saanud pojal oli tõesti hädasti uut jalgratast tarvis ja isegi odavamad jalgrattad on ikkagi päris kallid. Seega läks raha vähemalt õigesse kohta. Kuid naiivne lootus, et lapse peale kuluvad summad aja jooksul samas suurusjärgus püsivad, ei pea kindlasti paika. Mõne aasta pärast on tal ju hoopis võrri või rollerit tarvis ja siis juba autot. Ühtlasi kallinevad pidevalt riided ja muud “mänguasjad”.

Lapsevanemana tuleb sellega lihtsalt arvestada ja ettenägelikult suuremaid reserve eelarvesse planeerida. Ühtlasi haakub käesoleva teemaga kindlasti ka lapsele raha kogumise ja investeerimise õpetamine, aga loodan selle juurde lähiajal tagasi tulla, sest kavatseme pojaga raha kasvatamise õppetundidega õige pea pihta hakata, et noorus mööda ei läheks.

Sellise väljendi leiutas aastate eest väga tabavalt kursusekaaslane ja hea sõber, Martin, millalgi pärast seda, kui oli ostnud vist juba oma viienda Volga, sealjuures eelmisi maha müümata. Hiljem süvenes haigus veelgi. Ei saa öelda, et seda mõistet pärast leiutamist ei oleks ka minu peres tihti kasutada tulnud, sest korduvalt olen ennast suutnud sarnasesse seisu viia, kus minu finantsolukorral vähe hoomatavaid elumärke esineb.

Praegugi oma rahakotis ringi vaadates võin täheldada mõningast tühjusemomenti ja kuigi patsient hingab, ei ole ta teadvusel. Osalt on kujunenud olukorras süüdi Hiina matka järelmõjud, aga peamiselt põhjus, millest rääkisin üle-eelmises postituses. Raha ülearu üldse ei ole ja see on päris hea.

Nendin, et hobid võivad olla kallid, aga kui ühendada rumalana näiv hobi investeerimisega, siis on sellel ikkagi teatav jätkusuutlik mõte. Olen kindel, et tulen makaronide efektiivse rakendamise abil peagi taas koomast välja. Suure rahapaigutuse tegemine annab alati väga hämmastava efekti, sundides järgmistel perioodidel finantskoomast välja tulemiseks säästmist hüppeliselt suurendama.

See on empiiriliselt tõestatud, sest olen korduvalt näinud, et pärast suurte ostude tegemist suudan säästa palju (mõnikord isegi kordades) rohkem kui stabiilselt elu naudiskledes. Seega on teatud juhtudel raha ära kulutamine minu arvates kasulik, kui eelnenud suur kulutus omab mingisugustki püsivat väärtust. Pere vara koguväärtus sellest kasvab, vaatamata sellele, et likviidseid vahendeid raha näol tõepoolest kasutada ei ole ja see mõnevõrra ebamugav näib.

Finantskooma praktilises rakendamises edasijõudnuna olen pärast aastaid katsetamist avastanud, et seda on võimalik ka edukalt planeerida. Hästi toimetades ning ajastades on võimalik tabada oma rahakoti põhi nii täpselt, et ei teki ohtu kallite ega odavate laenude kasutamiseks, samal ajal kui raha on kõik näiliselt otsas. Samas ei soovita ma finantskoomat pikendada üle paari kuu, sest samal perioodil võib perele ootamatult sülle kukkuda mõni planeerimatu väljaminek ning siis on likviidsete vahendite puudumine juba kurjast, tähendades võimalikke kalleid laene.

Siiski, kui paljud inimesed koguvad raha sukasäärde või panka, siis omast kogemusest tean täpselt, et see minu puhul ei tööta ja olen sellest ka varem kirjutanud. Mul ei tohi raha olla ja ainult sel juhul elan ma väga säästlikult. Ebalikviidse vara omamises ei ole samas midagi halba, sest see on peaaegu sama nagu paigutada raha tähtajalisele hoiusele, ainult et põnevamate ja raskemini prognoositavate tulemustega. Kontrollitud finantskooma on minu psüühikale ainult abiks.

Soovin lähenevate pühade puhul kõigile head finantskoomaga katsetamist.

Nüüd, kus meie kodusest pere-eelarvestamise algusest on terve aasta täis, panen siia kirja suurimad positiivsed ja negatiivsed üllatused vältimatutes kuludes, millega ma 2008. aasta detsembris arvestada ei oleks osanud. Võibolla on sellest veel kellelegi abi, sest ilma vastavaid kulukategooriaid jälgimata ei kipu reaalsustaju neile sageli õiglast hinnangut andma. Mina soovitan kindlasti hakata oma kulutustel silma peal hoidma, sest kui keegi oleks mulle enne sellega alustamist rääkinud vastavate kululiikide suurusest, oleksin ta ilmselt välja naernud. Paraku ebaõiglaselt.


Kõigepealt negatiivsed üllatused:

1. Ravimid ja arstiabi. Eelarvepuudujääk umbes 372,4%.
Jah, te näete õigesti ja tegu ei ole kirjaveaga. Täiesti tervete inimestena eeldasime, et 100 kr kuus keskmiselt külmetusravimitele on igati OK. 2008. aasta talvel ei olnud meie perest keegi ka kordagi kõvemini haige ning seega kulud madalad. Kõik oli suhteliselt kena kuni 2009. aasta lõpuni, mil korraga tuli gripp ning samal ajal selgus, et nii minu kui abikaasa hammaste olukord vajaks kerget ülekäimist. Kuna hambaravi on uskumatult kallis, siis ühtäkki olid kulud juba tuhandetes kroonides ning midagi ei ole teha – ka 2010. aaasta eelarve tuleb teha päris krõbe, sest lähemal uuringul selgus, et üks minu hammastest vajab tänu mõranemisele sel aastal ilmselt krooni paigaldamist ja see ei ole üldse odav lõbu.

2. Kingitused ja lilled. Eelarvepuudujääk umbes 60%.
Ma usun, et paljud pered ei oska oma kulutusi sünnipäevakingitustele ja lilledele ning jõuluajale õigesti hinnata. Kuna lähedaste arvelt kokku hoidmine pole mingi aktsepteeritav variant, siis seda kululiiki me vähendada ei plaani ja korrigeerisime vastavalt 2010. aasta eelarvet.

3. Toit. Eelarvepuudujääk umbes 28,5%.
Minu algselt eelarvestatu asemel kulutab meie täiesti tavaline kolmeliikmeline pere toidule tervelt ühe inimese jagu rohkem, kui algselt arvatud. Kui arvestada, et toidueelarve osakaal kogukulutustest on meie peres suuremgi pangalaenude omast, siis on antud möödapaneku mõju aastaeelarvele tõeliselt röögatu. Viimasel ajal on siiski tänu väljas söömise osakaalu vähenemisele märgata teatavat olukorra paranemist, kuid olen kindel, et suveperioodil muutub väljas söömine taas populaarsemaks. Alkoholi osaks on igakuiselt natuke alla 10% toidueelarvest ja me ei tarbi seda üldse palju ega regulaarselt.

 
Positiivsed üllatused:

1. Elektrikulu. Eelarveülejääk umbes 20%.
Kui 2008. aasta alguses arvestasime talvekuul tekkinud elektrikulu pealt oma planeeritava elektrikulu lootes väiksemale kulule suvekuudel. Reaalsuseks osutus, et tuleme aasta lõikes ilusti toime ka viiendiku võrra väiksema keskmise elektrikuluga.

2. Korteri kommunaalmaksed. Eelarveülejääk umbes 13,5%.
Selgelt on näha, et suvekuudel on korteri kommunaalmaksed tervelt 25% väiksemad kui talvel isegi vaatamata sellele, et suvekuudel lisatakse meie korteriühistus arvele suuremal määral remondifondi kogutavat raha. Ühtlasi võin sarkastilise vahemärkusena öelda, et meie kuludele ei avaldanud kevadel paigaldatud korteri veemõõtjad mingit mõju, mis on positiivne, sest ise kartsin kulude suurenemist, kuigi kõik teised KÜ liikmed arvasid, et kulud peaksid selle tulemusel vähenema, kuna olime ainsad terve KÜ peale, kellel mõõtjad puudusid ning seega oletati, et “veekadu” on lihtsalt kole suur ning seda juba niigi jagati teatud osas kõigi korterite vahel.

3. Eurolaenumaksete vähenemine. Eelarveülejääk umbes 11,5%.
2009. aasta teises pooles vähenesid minu eurolaenumaksed tänu 6 kuu keskmise Euribori langemisele pisut üle 23%. Sellega katab igakuised alkokulud vabalt ära, aga palju üle ei jää.

Nagu näha, on positiivsete üllatuste protsendid väga oluliselt väiksemad kui negatiivsete omad. Seega oli aasta alguses tehtud igati roosiline ja korralikku ülejääki tõotav eelarve pärast suvist korrigeerimist juba palju horisontaalsem ning mingit säästu ei paistnud kusagilt tulevat. Pigem terendas vähemalt teoreetiliselt ees aasta lõpetamine negatiivse rahavooga. Tänu sellele tõmbasime pisut tuure maha. Selle asemel, et puhkuse ajal pikemal reisil käia, sõitsime näiteks Leetu ja oli sellest hoolimata üle aastate esimene suvi, kus ka mina suure vee äärde pääsesin. Samuti hakkasime pisut rohkem kodus süüa tegema ja selle eest tuleb tänada ennekõike Janat, sest mina oska isegi helvestest putru keeta, rääkimata pannkookide küpsetamisest vms keerulisemast kraamist.

Võimalik, et tänu sellistele sammudele õnnestus meil aasta kokkuvõttes kenasti plussi jääda, kuid midagi tohutult rõõmustavat öelda ei saa. Sellist niiöelda puhast säästu, millega me mitte midagi ei teinud ja mis lihtsalt jäi regulaarse sissetulekuallikate ja väljaminekute vahena üle, kujunes kõigest 4,5% meie sissetulekutest ja seda on ikka armetult vähe. Selles mõttes tuleks vist endale ja oma perele ka head uut aastat soovida, sest me peaksime olema palju enamaks võimelised, kui rohkem pingutaksime.

Kuid aitab jutust. Hakkan nüüd jälle eelarvet paika joonistama, sest mulle näib, et kui ma just Jürgen Ligi appi ei kutsu, siis meie 2010. aasta pere-eelarve võib miinusesse jääda ja see oleks tõeliselt lubamatu.