Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: eelarvestamine

Mõneti inspireerituna praegu veel napilt kinodes jooksvast filmist “In Time” ehk “Laenatud Aeg”, lõin naljaviluks kokku peamiste kuluallikate maksumuse minu eluminutitena.

Sisuliselt anname ju iga päev tööandjale teatud raha eest ära oma eluaega, et saaksime teha mingeid kulutusi. Eks erinevate elude väärtus on ka ilmselt erineva maksumusega, kuid see on juba liialt filosoofiline küsimus ja sellest me täna ei räägi.

Pigem selgitan, kuidas vaid kolme sammuga näha pere-eelarvet töötundidena.

Selleks:

1. Võta oma pere-eelarve ja/või tegelikud kulutused tabelina ette.

Mina võtsin praegu ette näiteks Rahakoolist enda pere Eelarve täituvuse lehe Novembrikuu kohta, kus on näha kõik kululiigid, nendele eelarvestatud summa ning tegelikult kulunud summa. Ilmselt jaguneb ka sinu eelarve mingiteks kululiikideks ja iga liigi taga on planeeritud ning tegelikult kulunud rahasumma.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

2. Arvuta välja oma tegelik netopalk ühe tunni kohta.

Mina, kes ma oma netopalka peast ei tea, tegin täna nii, et võtsin lihtsalt novembrikuu palgalehel leiduva info, mille abil jagasin tegelikult minu pangaarvele laekunud töötasu selles kuus töötatud tundide arvuga. Aga kui sa seda niigi tead, siis on eriti hästi ja midagi arvutada polegi tarvis.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

3. Jaga iga kululiigi taga olevad summad oma tunnipalgaga läbi.

Tegin selleks paar veergu oma tabelisse lihtsalt juurde ja tulemuste kommenteerimiseks.

Sain teada, et kui ma üksinda oma pere toidu väljateenimiseks töötaksin, kulunuks 2011. aasta novembris reaalselt 72 tundi ehk täpselt 3 ööpäeva minu elust puhtalt toidu nimel töötamisele!

Ja veelgi tegelikest numbritest rääkides, kulus minu elust novembris pangalaenude katteks 38 tundi ehk 1,58 ööpäevaKütusekulude katteks töötasin novembris 25 tundi.

Seda kõike on päris palju.

Näide (hüpoteetiliste summadega):
 

4. Kui suure osa kogu oma tööajast ma mingile valdkonnale kulutan?

Lisasin selle teadasaamiseks tabelile veel ühe veeru, mis näitab minu tegelikult erinevate kululiikide väljateenimiseks kuluva aja osakaalu novembrikuus kasutada olnud tööaja kohta.

Sain näiteks teada, et kui mu abikaasa palka ei saaks, pidanuksin 40% oma tööajast novembrikuus kulutama pere toidu välja teenimiseks. Pangalaenude katteks kulus novembris umbes 22% minu tööajast.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

5. Kas mu tööajast üldse piisab kõigi kulude katmiseks?

Kui sinu eelarve on tasakaalus, siis ilmselt peaks kõigi kululiikide viimatud lisatud veeru summeerimisel protsent kogu tööajast kokku tulema väiksem või halvemal juhul võrdne 100-ga.

Vaata näiteks eelmises punktis antud tabeli protsenti kokku. Kui 89,83% sinu tööajast kuluks näites toodud kululiikide katteks, siis jääks kogu ülejäänud kulude katmiseks järgi vaid 10,17% sinu tööaega. Vaevalt see kõik ülejäänud reaalsed kulutused kataks ja loodan, et näites kasutatud arvud ei kajasta selle postituse lugeja tegelikku olukorda.

Kui ma enda reaalselt kuluma pidanud tunnid kokku lõin, siis sain esialgu tulemuseks ka kaugelt üle 100% kasutada olnud tööajast ja esimese hooga nördisin ära, sest ilmselt oleksin pidanud siis tegema kõvasti ületunde, et ots otsaga kokku tulla. Kuid ei maksa unustada, et meie puhul on tegemist kogu pere eelarvega ja seetõttu peaksin kasutada olevate töötundide alla liitma ka oma abikaasa töötunnid ning tunnipalgaks võtma meie kahe keskmise netopalga. Selliselt arvutades olime novembris kenasti plussis.

Kahtlemata on huvitav teada, kas tulen teoreetiliselt oma töötundidega enda kulude katmiseks toime, sest kui ei tule, on suure tõenäosusega eelarve koostatud defitsiidiga – ületades oma reaalseid võimalusi.

Isegi kui kogu käesolevas postituses kirjeldatavat mõtteharjutust mitte läbi teha, on väga oluline teada poes mõne asja hinnale otsa vaadates, kui palju oma elust pean ära kinkima selle asja hankimiseks. Mind huvitab küll väga, kui palju minu elust maksab puhkusereis perega soojale maale, uus arvuti või isegi lihtlabane mobiiltelefon. Sageli mõistan neid numbreid teades, et nii palju ma küll ära anda ei taha. Puhtalt rahasummale otsa vaadates seda tunnetust aga ei teki.

Aga filmi julgen ka soovitada – paneb päris kindlasti aja väärtusele mõtlema.

Analüüsisin täna natuke eeltööna oma pere käesoleva aasta eelarvet ja tegelikke tulemusi, et saaks peatselt lõplikult paika 2012. aasta eelarve. Järeldusi võib teha mitmeid, kuid saan juba praegu välja tuua peamised kululiigid, mille puhul oleme 2011. aastaks endiselt teinud oluliselt madalamad prognoosid kui tegelikkus seda nõudnuks.

 

Kütus

Autode kütus (nii bensiin kui diisel) on kululiik, mida oleme seni igal aastal selgelt liiga väikeseks hinnanud. Tegelikkus näitab, et kütusehinnad ei püsi samal tasemel ja kütusekulu sõltub suurel määral kasutatavatest autodest, mis omakorda sõltub meie puhul paljuski suvest ja juhustest. Mis sedapuhku täiesti valesti läks, on see, et käesoleva aasta eelarvet planeerides ei arvestanud me, et kevadel soetame Janale omaette auto ja see lisab igakuiselt kindla summa kütusekuludeks.

Septembri alguses tehtud kokkuvõte näitas, et kütusekulu on kontrolli alt väljunud, mispeale hakkasime teadlikult tegema rohkem sõite pere diiselautoga. Sellest hoolimata on selgelt näha, et kütusekulu prognoos järgnevaks aastaks peaks olema märkimisväärselt suurem. Kui uskuda ilma lähema analüüsita puhtalt numbreid, siis koguni 100% võrra.

 

Väljas söömine ja lõunasöögid

Toit on ilmselgelt 2011. aastal kallinenud ja võrdlemisi hästi ilmneb see minu meelest lõunasöögikulude graafikult. Kas selle taga on meie majanduse äkilise taastumisega kaasnenud inflatsioon või osaliselt üleminek eurode kasutamisele, ei ole oluline. Tähtis on hoopis taibata, et sama eelarvega ei ole võimalik 2012. aastale vastu minna. Ühtekokku peaks meie järgmise aasta toidukulude eelarve võrreldes 2011. aastaga kasvama peaaegu 20% ja see on arvestades toidukulude suurt osakaalu pere-eelarves päris korralik väljakutse.

 

Riided ja jalanõud

Septembri alguses lubasin, et võtame end selle kululiigi osas kokku ja natuke kajastub see ka allolevalt graafikult. Kõigele vaatamata on selge, et järgmise aasta eelarves ei saa riietele tehtavaid kulutusi jätta samale tasemele, kus need olid sel aastal. Miks see nii on? Tõenäoliselt ei ole peamine põhjus selles, et rõivad oluliselt kallimaks läinud oleks. Pigem peab nentima, et meie poeg kasvab jõudsalt ja tema riided muutuvad üha kallimaks. Palju kurdetakse, et väikelaste riided on kallid, kuid tegelikult on korralikud suuremate inimeste rõivad jätkuvalt oluliselt kallimad ja lapse teatud vanuses kulub neid seoses lapse kasvamisega endiselt pea sama palju kui väikelapse puhul.

Meie pere riiete eelarve peaks järgmiseks aastaks olema taas jooksvast aastast umbes 20% võrra suurem.

 

Kulusid, mis järgmisel aastal kasvama peaks, on selgelt veelgi, kuid eeltoodud on sellised, mida ei ole võimalik väga oluliselt vähendada ilma elustandardis suuremaid järeleandmisi tegemata. See tähendab omakorda loogiliselt, et kokku saab tõmmata kas muude kulude arvelt või tuleb meil oluliselt kasvatada oma sissetulekuid.

 

Positiivsed näited

Tasakaalustamaks eeltoodud probleeme, on elu näidanud, et teatud kõikuvama iseloomuga kulusid prognoosime hoolimata juba mitmeaastasest eelarvestamiskogemusest endiselt liiga konservatiivselt.

Näiteks on üheks selliseks liigiks kujunenud jooksvad kulutused autode ülalpidamiseks. Tasub ära märkida, et ka selle kululiigi eelarvestamisel ei võtnud me ju arvesse Jana autot ning seega oli eelarve eriti pessimistlik. Tõenäoliselt saame igapäevaautode jooksvate kulutuste prognoosi järgmiseks aastaks vähendada 10% kuni 15%.

Selliseid kululiike leidub meie eelarves veelgi, kuid ei ole nii püsiva iseloomuga ja seetõttu saab neid ka teadlikult vähendada.

 

Hobid ja reisimine

Paljud kululiigid on aga sellised, mille puhul tuleb järgmise aasta eelarve tegemiseks perega koos maha istuda ja mõelda, kas tahame neid suurendada või vähendada.

Näiteks reisimine ja puhkused on üks sellistest liikidest.

Võiksin ju otsustada, et järgmisel aastal ajame sama kasinalt läbi nagu 2011 seda tegime (meie eelarve oli väike ja me kulutasime sellest veel umbes 15% vähem), kuid pere teised liikmed, kelle jaoks reisimine on olulisem, võivad selle peale kurvaks muutuda ja kaotada olulsel määral motivatsiooni.

Samas olen mina igal aastal kulutanud ohtrasti pere ressursse hobiautodega tegelemisele ja seetõttu võin julgelt öelda, et neid kulutusi on võimalik omajagu piirata ilma mulle emotsionaalseid probleeme tekitamata.

Hobiautode ülalpidamine on 2011. aastal meie pere eelarvesse kirjutatud peaaegu kolme inimese tagasihoidlikuma soojamaareisi maksumusena ja ikkagi on reaalselt kulunud umbes 15% eelarvest rohkem.

Siin on selgelt otsustamiskoht, kus kaasa peavad rääkima kõik pereliikmed. Võibolla on meie pojal hoopis omad eelistused?

Sääraste otsuste langetamiseks võiks igal perel päris kindlasti olla ees eelarve, sest vastasel juhul kulub raha nagunii kõige peale ära, või võidab prioriteetide seadmisel peres see inimene, kes endale soodsad kulutused esimesena ära teha oskab. See aga ei oleks kõigi suhtes õiglane ja üldse ühe korraliku pere moodi.

Miks mitte just praegu hakata 2012. aasta eelarvet koostama?

Aasta lõpuni ei olegi enam palju aega ja on palju parem uuele aastale vastu minna teadmisega, mis see finantsiliselt endaga kaasa toob.

Kokkuvõtete tegemine on mõnikord tore, teinekord masendav. Meie pere-eelarve tasakaal sai augustis kõva hoobi kuklasse ja näib nagu üritaksime oma üha kuumeneva ostukirega jahtuvat majandust turgutada.

 

Kokku langesid paljud negatiivsed asjaolud:

– Tavapärasest väiksemad sissetulekud tänu väiksemale arvule töötundidele,
– Poja kooliminekuks valmistumine (tavapärane, kuid siiski),
– Minu autokooli tasu (otsustasin A-kategooria load teha),
– Tagasihoidlik puhkusereis perega naaberriiki,
– Tavapärasest palju suurema hulga riiete soetamine,
– Ebaharilikult suur kütusekulu seoses reiside, külastuste jms-ga.
– Väga palju väljas söömist.
Kuid kui räägiksin ainult asjaolude kokkulangemisest, mis paraku ilusa kuu plaanid ootamatult ära rikkusid, kõlaksin juba nagu hr Milder Baltika tulemusi kommenteerides.

Püüame lähikuudel rihma pingutada, sest teisiti on pikemas perspektiivis võimatu. Säästuplaanide vastu Itaalia või Hispaania kombel streikima ei hakka, pigem tuleb käised üles käärida ja pere-eelarve taas tasakaalu saada.

 

Selgelt nähtavad kärpekohad:

1. Väljas söömine (eriti emotsioonostud nagu Statoili Cappucino jms) tuleb olulisel määral madalamale tasemele tuua. Antud kululiik on alates aasta algusest peaaegu pidevalt eelarvet ületanud.

 

2. Rõivaste soetamine tuleb mõneks ajaks ooterežiimi panna. Õnneks on seda kogunenud varude tõttu lihtne teha. Nii uskumatu kui see ka ei ole, ületas riietele ja jalanõudele kulutatud summa meie peres augustis toidukulutusi.

 

3. Kindlasti on hädavajalik lähiajal perre taas säästliku diiselauto soetamine, sest on väga suur vahe, kas kulutada kütusele kuus 500 eurot või 300 eurot. Ka kulutused kütusele ja pesulaarvetele ületasid augustis meie pere toidukulusid, mis pole kaugeltki normaalne olukord.

 

4. Loomulikult tuleb veel detailsemalt eealrvesse kaevuda ja leida võimalusi kokkuhoiuks, sest vaatamata hinnatõusudele on kindlasti hetkel veel võimalik aasta ilusate numbritega lõpetada. Sellega tegelemise alustamiseks on praegu küll juba viimane aeg.

Jõudu kõigile oma pere-eelarve jälgimisel!

Vastus väga lihtne, aga selleni jõudmine võttis ikkagi päris mitu kuud aega. Tegin lisakonto selleks, et eristada oma igapäevakulutusi ja tulusid sellistest rahavoogu oluliselt mõjutada võivatest kannetest, mis ei puutu tegelikult otseselt meie pere raha-asjadesse, aga mille üle tahaks ka arvestust pidada ja millest ülevaate saamine on vähemalt sama oluline.

Oletame näiteks, et võtan ettevõtte arendamiseks füüsilise isikuna pangalt laenu ja laenan selle oma ettevõttele käibevarade hankimiseks. Samal kuul müün lisaks maha oma pereauto ja kuna peres on autosid nagunii mitu, ei osta esialgu teist asemele. Samas ostan oma ettevõtte eest enda kaardiga makstes mingit kaupa ja tagasi saan selle raha alles järgmisel kuul. 

Summad on jooksva majandamisega võrreldes kosmilised ja paari säärase tehinguga on keskmise pere-eelarve graafiku tulbad ühes kuus kordades kõrgemaks virutatud kui tavapärastel kuudel. Võib ju öelda, et need on vaid paar tehingut, mille saab käsitsi eelarvest maha lahutada ja juurde liita, kui tarvis, aga iga sellise tehinguga kipuvad kaasnema tavaliselt mingid väikesed lisakanded (notar, ARK riigilõiv, ülekandetasud jms) ning seda kõike käsitsi hallata pole ikkagi kuigi kerge.

Sellest tulenevalt tekkis mul majanduslikult aktiivsematel perioodidel mitmel korral tunne, et ülevaade pere rahaasjadest kaob, kuna nii positiivse kui negatiivse rahavooga tehinguid päeva jooksul toimus nii palju, et kuu lõpus tulemusi kokku lüües moodustasid pere-eelarve ja pere toimetulekuga seotud kanded vaid poole kuu kannete mahust kokku. See loob situatsiooni, kus paari kuuga kaob igasugune tunnetus sellest, kuidas ma tegelikult jooksvalt hakkama saan ja kas minu pere majandab ennast tavapäraste tulude ja kulude korral ära.

Lõpuks tegin Rahakooli päris eraldi kontod erinevate toimingute haldamiseks ja praeguseks olen väga rahul, sest pilt on ees nii pere jooksvatest raha-asjadest kui ka kõigist antud ja võetud laenudest, kellegi eest makstud asjadest ja lõpuks teistelt tagasi saadud rahasummadest. Mõnes mõttes on see küll ehk tagurlik rahakottide eraldamine, aga pere raha-asjade juhtimise seisukohalt minu meelest päris hea lähenemine.

Rahakoolis erinevate kontode tegemiseks on muidugi vaja mitut e-postiaadressi, kuid see on kõigest tehniline probleem, mille lahendamine tänases e-maailmas on väga lihtne. Soovitan teistelegi, kui pilt häguseks muutuma kipub.

Sain seda hiljuti teada, sest minu pere-eelarve pidi taluma paari lihtsat asja, mida inimesel ikka vaja võib minna:
– Ühe hambakrooni ehitamine,
– Mõnd üsna tavalise hinnaklassi ravimit,
– Paari eriarsti visiiti tervisekontrolliks.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on lihtne – pere-eelarve moondub tundmatuseni. Kusjuures meie peres on kõik veel tegelikult üsna terved inimesed. Kulutused tervishoiule on lihtsalt ka tavakodaniku jaoks hämmastavalt suured. Meie pere kahe esimese kuu kulude jaotus kujunes selline nagu alltoodud graafikult näha võib. Kulutused ravimitele ja raviteenustele moodustasid toidu järel teise suurema kulukategooria, neelates tervelt 17% kõigist pere kulutustest. See ei ole nali.

Olukord on iseenesest väga hämmastav, sest ma ei kujuta ette, kuidas päris väikese sissetulekuga inimesed kvaliteetset tervishoiuteenust üldse tarbida suudavad. Kindlasti on antud kategooria üks nendest, mille osas tasub eelarvesse planeerida palju rohkem raha kui algselt arvate, sest isegi kui pere-eelarvet koostades tundub, et oled veel noor ja terviseprobleemid on mägede taga, näitab tegelik elu, et väiksemaid tagasilööke võib päris ootamatult ette tulla ja selleks on hea omada reserve.

Ühtlasi on igati õigustatud ja hädavajalik õigel ajal (aegsasti) raha kulutamine tervisele ükskõik mille muu arvelt, sest vastasel juhul võivad väikestest probleemidest saada suured ning selle tagajärjel võib halvemal juhul juba eelarve tulude pool muutuma hakata. See ei oleks kindalsti soovitav ning kui mitte millekski muuks, siis selliste erakorraliste olukordade katmiseks on reservide olemasolu igas peres hädavajalik.

Aasta algus on analüüsiaeg. Tegin ka meie pere eelarvekokkuvõtte ja esmalt tuleb alustada probleemidest, mis on võhikulegi nähtavad alljärgnevalt graafikult.

Lõpetasime oma eelmise aasta rahavoo mõttes selges miinuses ja nagu hr. Milder Äripäevas Baltika viletsate majandustulemuste puhul, nii ka mina siin pean üritama ajada positiivset juttu sellest, kuidas kulutused on hädavajalikud tulevaste perioodide tulude suurendamiseks. Ja mõnes mõttes on see tõsi, sest peamiselt viis meie pere-eelarve balansi totaalselt rivist välja juulikuus tehtud investeering varadesse, mille väärtus ajas kasvama peaks.

Peab tõdema, et pikas perspektiivis on negatiivne rahavoog siiski võimatu, kui ei soovita laenuorjuses lõpetada. Õnneks vedasime oma reservidega aasta lõpuni välja ja oleme toibumas, kuid eks selline rahavootulemus teatavat ebakindlust hetkeliselt siiski tekita. Kuid vaatame ka kulude tegelikku jaotust 2010. aastal pisut lähemalt.

Planeeritud kulude jaotus 2010.

Alustame planeeritud ehk eelarvestatud kulude jaotusest 2010. aasta jaoks. Vastav graafik meie peres nägi välja selline:

Tegelik kulude jaotus 2010.

Selleks, et võrrelda õunu õuntega, toome alljärgnevalt ära 2010. aasta tegeliku kulude jaotuse, kus sektorite värvid vastavad eelmisele graafikule (välja arvatud üks sektor):

Suurim kulu jätkuvalt toit

Nagu graafikult näha võib, kulutab meie pere suurima osa oma rahast toidule. Kui meie 2010. aasta eelarves oli toidu jaoks planeeritud 20% kulutustest, siis tegelikuks osakaaluks kujunes 18%. Siiski peab ütlema, et meie toidu-eelarve läks aasta kokkuvõttes kahjuks napilt lõhki ning eelarveületuseks kujunes 1,3%. Ilmselt saan teha sarnaselt eelmisele aastale ka eraldi kokkuvõtte top 3 positiivsetest ja negatiivsetest üllatajatest 2010. eelarves, kuid seda juba eraldi postituses.

Positiivsed üllatused

Eelarvestatust oluliselt väiksema osa on tänu euribori langusele hauganud meie tegelikes kuludes laenumaksed ja seda on alati rõõm näha. Eelarvestatuga võrreldes moodustas see kulukategooria 4% väiksema osa kõigist väljaminekutest ja meie tegelikud laenumaksed jäid alla eelarvestatule koguni 9,6%. Seega võib öelda, et alahindasin euribori mõju laenumaksete vähenemisele 2010. aasta eelarvet koostades, kuid laenudega ongi parem olla pigem ettevaatlik.

Investeeringud

Ja lõpetuseks tahaksin esihamba peegelduvas päikeses läikima lüüa ning juhtida tähelepanu sellele, et sektor, mille värvi eelarvestatud kulujaotusgraafikult ei leia, kuid mis tegelike kulude graafikust tublid 13% hammustab, on investeeringud ning neid oleme sel aastal teinud peamiselt kaht tüüpi:
– aktsiainvesteeringud (16,5% investeeringutest),
– investeeringud realiseeritavatesse varadesse (84,5% investeeringutest).

Tegelikkuses oli tänu meie pere naispoolele õrnalt olemas ka kolmas investeeringute liik, kuid esialgu jäi see nii summade kui protsentide osas hästi tagasihoidlikuks. Siiski – algus on selleski osas tehtud ja 2011. aastal võib hea õnne korral ka selles osas kasvu näha. Probleemse poole pealt peab ütlema, et investeeringute proportsioon möödunud aastal oli tegelikult paigast ära ning liiga suur osa läks reaalsesse varasse, mida on reaalselt tarvis ka hoiustada. Sestap olen selleks aastaks seadnud eesmärgiks investeerida vaid finantsvahenditesse ja/või väärismetallidesse.

Ootused tulevikuks

Loodame, et euro jalgu alt ei löö ja kuna 2011. aasta eelarve on koostatud, jääb loota, et alanud aasta tuleb tugevama rahavooga ning õnnestub ka rahareserve taas kasvatada. Samas olen astumas jõulisi samme oma finantsolukorra palju keerulisemaks kujundamisel ning seetõttu on tegelikult minu jaoks 2011. aasta veel vaatamata koostatud eelarvele üsna prognoosimatu. Ma ei tea, kas tuleb hea või halb aasta, aga ma tean, et tuleb tegus aasta ning see on isegi parem kui kindel tulevik, sest kõik on meie endi kätes.