Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: ettevõtlus

“Anybody who ever built an empire, or changed the world, sat where you are now. And it’s because they sat there that they were able to do it.”

Ryan Bingham, Up in the Air, 2009

Kui Janar kirjutas oma blogis millalgi, kuidas ta juba aasta alguses keskendus sissetulekute suurendamisele, siis mina olen käesoleval aastal vastupidiselt igasugustele loogikareeglitele pigem keskendunud tulude vähendamisele. Seda seetõttu, et eelmise aasta lõpus sündis kindel otsus hakata palgatööst eemalduma ja keskenduda “oma asja ajamisele”, milleks peaksid saama tegemised TJ Süsteemiarenduse sildi all. Sisuliselt olen asunud ennast ise vallandama, et käia läbi kõik sellega seotud ebamugavused ja loodetavasti saavutada lõpuks täielik sõltumatus palgatööst.

Mõnes mõttes kõlab see kõik nagu üks täiesti uskumatu eksperiment või omalaadne tõsielusari, kus täis elujõus suhteliselt parimais aastais mees, kellel on võrdlemisi hästitasustatud ja meeldiv töö, pere üleval pidada ja paar väikest pangalaenugi maksta, on otsustanud heale elule käega lüüa ning alustada puhtalt lehelt teadmata isegi päris täpselt kuidas see kõik välja tuleb.

Kuid nagu vabatahtlikud asjad ikka, on minugi arengud olnud esialgu kahetsusväärselt vähem valulikud.

Vastavalt varasemalt plaanitule olen esialgu võtnud üsna vabalt – mõnevõrra ajusid puhanud, tervist kontrollinud ning kosutanud ja peamiselt tegelenud enda väljalülitamisega palgatööd tegeva roboti rollist.

Seetõttu võin vist käesoleva aasta seni suuremalt jaolt “loomingulise puhkuse aastaks” tituleerida. Kokkulepe tööandjaga on võimaldanud viimastel kuudel tööl käia nii vähe kui tööandja jaoks vajalik. Eks samal ajal olen mingil määral püüdnud tegelda ettevõtlusega, kuid mingeid tõsiseltvõetavaid jõupingutusi selles suunas veel tegelikult teinud ei ole. Siiski avastan suure rahuloluga juba praegu, et ma ei eksinud, kui prognoosisin, et selline tegevusetus viib nähes oma finantsilist tagasiminekut korralike motivatsioonipuhanguteni, mille pealt loodan täiesti uue energiaga iseseisvale tegevusele keskenduda.

Ja kuigi esialgu ei tunneta ma seda kõike niiväga oma jooksvas elus või rahakotis, siis jooksvad näitajad tekitavad juba mõnusat pinget, et mitte öelda hirmu.

Näiteks vaatasin täna jälle oma palgagraafikut, mis visalt aga järjekindlalt õiges suunas ehk nullile läheneb.

Juba see pilt üksinda tekitab soovi teha korralik ja efektiivne päev omaenese ettevõtte kontoris, kus praegugi seda teksti kirjutan. Selliseid hetki loodan lähiajal veel palju kogeda ja sellest ka veider väljend “vol.1” antud postituse pealkirjas, mis viitab sellele, et neile hirmuhetkedele võib tulla omajagu järjelugusid.

Oma sääraseid kõhklusi, hirme, vaheetappe, aga ka positiivseid hetki sellel teel püüan edaspidi siinsamas blogis kajastada.

Saab näha, kuhu see kõik välja viib, aga jätkuvalt leian, et parem on kahetseda midagi, mida oleme teinud, kui kahetseda midagi sellist, mida teinud ei ole.

Mind ei äratanud täna hommikul poja palve leida oma mantli taskust tema mängukonsool, sest kuigi ta seda minult palus, oleksin igal teisel hommikul uuesti magama keeranud ja kahtlemata laupäevale kohaselt võibolla alles kell 11 ärganud. Õnneks täna nii ei läinud, sest samal ajal kui poeg minu käest oma mänguasja kohta küsis, nägin unes ühte toodet.

Ma lihtsalt ei suutnud enam uinuda, sest sellest unenäost arenes minu peas kuidagi imekiiresti välja idee, mis tekitas seesmise sunni tegutseda. Selle asemel, et näha mõnusat und hakkasin äsjaleitud ideele mõttes kogemata SWOT analüüsi tegema, arutlema turundusest ja sihtrühmast ja üldse mõlgutama mõtteid sellistest imelikest asjadest. Idee ise pole mingi grandioosne ettevõtmine, kuid asi väärib ennekõike kaalumist ja mõtted talletamist, sest suure tõenäosusega oleksime oma nišis esimesed.

Kahjuks puudus mul kodus tahvel, mistõttu käisin kiirelt duši alt läbi, võtsin kerge eine ja pärast kohustusliku kaubandus- jms programmi läbimist tõttasin kontorisse, sest siin on tahvel ja palju ruumi joonistamiseks, aga ka muud suurepärased töövahendid. Aeg on läinud nii kiirelt, et juba helistas mulle minu ema, kes teatas, et nad on kohe meie juures, sest pidid meile külla tulema ja ma pole veel koju jõudnudki. On olnud üks ebaharilikult efektiivne laupäev.

Isegi kui sellest ideest lõpuks midagi ei sünni, olen jälle kord kogenud seda, milline sisemine motivatsioon tekib nendest asjadest, millega sa tegeleda tahad ja millesse sul on usku.

Ja see on üks äraütlemata hea tunne.

Olen pikemat aega mõelnud sellele, miks on nii, et minnes sööma või tankima suure rahvusvahelise keti teeninduspunkti, on kogemus tihti positiivsem kui iseenesest sama kaliibri Eesti ettevõtteid külastades? Mis on see, mis näiteks teeb Statoili kohaks, kus ma tihti tankimas ja niisama kohvi ostmas käin ja miks ma Olerexis sedasama ei tee, kuigi see oleks odavam?

Miks hind ei määra ja miks rahvusvahelised ettevõtted alati võimsa tüki turust haukavad, kui kohalik tegija kõike odavamalt pakub?

Miks Eesti ettevõtted väga tihti tarbija jaoks ebaõnnestuvad?

Ilmselt ei mõtle ma ühest vastust välja, kuid üks kindel tegur, mille olen enda kui tarbija jaoks paika saanud, on rahvusvaheliste kettide poolt pakutav stabiilselt kõrge kvaliteedikogemus, mistõttu mina kui tarbija rõõmuga kukrut kergitan ning hind tuleb meelde alles kodus kulusid Rahakooli sisestades. Meie ettevõtete allajäämises polegi lõpuks süüdi Eesti ettevõtete pärinemine Eestist, vaid pigem pikaajaliste kokkupuudete puudumine kapitalismi tingimustes kvaliteedikogemuse klientidele pakkumisel.

Kvaliteedikogemus siinkohal ei tähenda pakutava põhitoote või teenuse kvaliteeti!

Statoili kütus ei ole ilmselt parem Olerex’i omast ja MacDonald’si burks ei maitse paremini kui Siriuse oma. Tähendab, et on veel midagi olulist, mis määrab, kas ma tahan seda ettevõtet korduvalt külastada või mitte. Kindlasti on kuskil keegi turundusinimene, kes on kirjutanud raamatu, kus on täpselt kirjas, kuidas kõik tegelikult on, aga mina kirjutan antud teksti puhtale eneseanalüüsi pealt ja seega antagu mulle andeks, kui teooriast täiesti mööda panen. Kuid ma olen tavaline keskmine tarbija – järelikult ma esindan meie gruppi ja järelikult võiks minu arvamus midagi tähendada.

Olen jõudnud järeldusele, et need olulised kordusoste mõjutavad edutegurid on peamiselt järgmised:

1. Ligipääsetavus

Ettevõtja, kes loodab, et kliendid on tänu kümnekroonisele säästule võrreldes konkurendi külastamisega nõus autoga linnaliikluses vasakpöörde tegema ja tihedalt täis pargitud parklasse parkima, on ebaõnnestunud ja võivad edukalt äri ajada, kuid sel juhul on neil mingis muus asjas tohutu eelis, mille tõttu klient on sellise väärkohtlemise nõus välja kannatama. Tanklate puhul ei ole see tavaliselt ka probleemiks, kuid on palju söögikohti, mis tänu kehvale parkimislahendusele iga päev kümnetest klientidest ilma jäävad (Tartu kesklinna MacDonald’s tööpäeviti, kui trahve tehakse, sealhulgas).

Ka tihedalt parkimise vajadus on väga ärritav, sest eestlane ei salli ligimese autot ja tavaliselt lööb ikka teist uksega – targem on selliseid parklaid siis vältida. Ma ei tule jälle, kui parkimine on keeruline ja sealjuures leidub minust viletsamaidki autojuhte. Seega tasub sellele mõelda.

2. Vaba ruum

Eestlane, aga tegelikult iga eurooplane on individualist. Meile ei meeldi, kui peame kõndima või seisma teisele inimesele liiga lähedal, kui letid või ruum meid ahistab või kui meil pole piisavalt valgust ja õhku. Viimased kaks on iseäranis toitlustuskohtade puhul olulised. Väga mõnus on valges söögikohas maani akna läheduses toitu naudiskleda, isegi kui toit ise mingi nauding ei ole. Hämar ja köögilõhnaline toidukoht selle kõrval tundub odav ja ängistav, isegi kui seal pakutav praad muidu keele alla viiks.

Vaba ruum on oluline, kuid paraku sõltub see sageli investeerimisvõimalustest ja siinkohal ongi väiksemalt alustanud Eesti ettevõtetel raske konkureerida kontsernidega, kes uude projekti korraga “piisavalt” suure investeeringu teha saavad.


3. Toimingute lihtus

Kui selleks, et toitu oodata, tuleb kaua püsti seista, maksmiseks seista järjekorras, WC külastamiseks võtit küsida või teha muid selliseid toiminguid, siis tarbija ütleb: “Tänan, ei!” See on nii, kui toimingute protsessivoog on ebaloogiline (näiteks salvrätikute, kandikute ja lauanõude paigutus või kohustus maksta enne tankimist), kui me ei suuda kohe leida, mida vajame või kui selleks, et midagi saada, peab esmalt kellegi käest midagi küsima. Tarbija tahab muretult voogata läbi elu sellele tühisele operatsioonile mõtlemata ja kui teeninduskoht seda ei võimalda, ta sinna uuesti ei tule.

Ilmselt on siinkohal peamiseks rahvusvaheliste tegijate eeliseks läbimõeldus ja tohutu kogemus. On lihtne teha uut teeninduskohta, kui oled eelnevalt teinud sada või tuhat sarnast ning seda juba kümneid aastaid, teades täpselt skeeme ja lahendusi, mis töötavad. Sageli on need lahendused aga lihtsasti kopeeritavad. Toitlustusettevõtete või tanklate omanikud kindlasti juba teevad seda, aga kui mitte, siis peaksid regulaarselt külastama ja tarbima ka oma konkurentide tooteid ning teenuseid pelgalt selleks, et näha erinevusi ja kopeerida parimaid lahendusi. Seda teha on sageli raske, sest inimestel on keeruline omaenese ettevõtet võõra pilguga vaadata, kuid ilmselgelt paigasolevaid häid konkurentide lahendusi on võimalik märgata ja kopeerida sageli suuri kulutusi tegemata. 

Samuti töötab õppimine oma konkurentide vigadest. Näiteks üks soovituslik meetod, mille Volvo Truck meie ettevõttele andis, on see, et käies oma konkurentide juures, vaata kindlasti kolme asja, mis sind tema hoonetes kõige rohkem häirivad ning pärast kontrolli, kas sinu ettevõttes needsamad asjad parendamist ei vaja. Peab ütlema, et oma külastustel Volvo tehastesse ei ole ma seni suutnud leida ühtki asja, mida meie siin lapsekingades Eestimaal paremini oleks teinud.

4. Teenindajad

Ma olen veendunud, et enamuse rahvusvaheliste teenindusettevõtete töötajatelt nõutakse enamat, kui Eesti ettevõtete töötajatelt, ent need nõudmised on standardsed, põhjendatud ja loogilised. Samal ajal olen ka veendunud, et Eesti omaniku käe all töötamine on hoolimata eelnenud lauses püstitatud teesist ikkagi päris sageli keerulisem, sest töötaja kohtlemine on juhuslikum ning sõltuvam tujudest ja muudest juhuslikest faktoritest.

Mida teevad kohalike ettevõtete juhid teisiti ja millised nõudmised erinevad? Ma ei tea, sest pole erinevates ettevõtetes teenindajana töötanud. Miskipärast on aga nii, et kohaliku ettevõtte teenindaja võib olla vabalt (isegi ettevõtte reklaamis) neoonpunaste juustega, kanda ükskõik milliseid riideid või närida töö ajal nätsu nagu härra President. Mingeid selgeid reegleid paistab eksisteerivat vähestes kohalike juurtega ettevõtetes ja kui need reeglid ongi kirja pandud, eiratakse neid või on nendes sisalduvad nõuded liiga madalad.

Samal ajal rahvusvaheliste ettevõtete personalipoliitika on selles osas tavaliselt konkreetne ja sääraseid kõikumisi ei lubata. Ettevõtetel on kindel kogum reegleid teenindaja riietuse, meigi, ehete, käitumise ja muu säärase kohta. Samuti on kindlad protseduurireeglid, mida järgitakse ja mille täitmist regulaarselt kontrollitakse. Soovitan sellised reeglikogumikud ka kohalikel ettevõtjatel koostada või mõne konkurendi töötaja käest varastada, sest mina kui tarbija ei taha näha mind teenindamas selgelt oma ego demonstreerivaid inimesi – see ei sobi teenindajale ja paneb mind ennast imelikult tundma ning mõtlema sellele, kuidas ja mida ma ütlen. Ebamugav suhtlus aga on kaotatud klient.

5. Ehituskvaliteet

Kvaliteeditunnetuse juures mängib päris olulist rolli, kui õõtsuv on põrand millel ma kõnnin, kui pragunenud on värv aknaraamil, millest ma välja vaatan ja kui korralikult on ehitatud mööbel, mida taustal kasutatakse. Raske on tunda ennast hästi kohas, mis on ehitatud nii, et ta kvaliteetsena ei tundu. See loob assotsiatsiooni pakutava kauba kvaliteediga ja tekitab toidukohtade puhul sageli kahtlusi hügieeni suhtes, kuigi sellega kõik korras võib olla.

Taaskord saan ma aru Eesti ettevõtja probleemist – raha investeeringuteks on väga piiratud. Ometi ma püstitaksin küsimuse hoopis teisiti ja küsiksin: “Kas teie äriplaan on õigetele eeldustele rajatud?” Äriplaani koostades ei ole ju kuigi tark teha arvutusi selliselt, et kui konkurentide keskmine investeering uue teeninduspunkti rajamiseks on 5 miljonit krooni, siis me teeme kokkuhoidlikult, aga 2 miljoniga ära ja mis siis, et saab kehvem – müüme oma toodet odavamalt. Kuidas see lõpuks siis käibe ja kasumiplaani toetab?

Sellise äriplaaniga tavaliselt teenindusasutuste puhul kaugele ei sõida. Pole mõtet rajada puudulikku küttesüsteemi ja hiljem kütta toitlustuskohta gaasipõletiga või sisustada tualettruum nõukaaegsete materjalidega. See on enesepettus, sest kliendid näevad selle koheselt läbi ja ei taha teie juurde uuesti tagasi tulla.

Päris oluline on seegi, et viletsalt ehitatud hooneid ja rajatisi on palju aeganõudvam puhastada ja lõpuks võib see täiendavalt kvaliteedikogemust alla viia, kui aknaraamide, kehvasti hööveldatud laudade või kooruva värvkatte vahele tolm ja mustus koguneb. See aga viibki meid järgmise aspekti juurde.

6. Puhtus

Kaasaegne inimene on üldiselt tõeline puhtuselemb. Ammu on möödas need ajad, kus nõud rasvased olla võisid ja vajadusel kuuerevääri vastu puhtaks nühiti. Kui toitlustusasutus ühe asja täeisti valesti teha saab, on see nõude puhtus. Kohaliku “Rõngu ristmike” näitena oleksin nõus kümme krooni igale omale lõunasöögile juurde maksma, kui saaksin einestada puhaste tööriistade abil. Paraku ei tunneta ettevõtja mingit probleemi ja kuskile kaugemale sõitmine maksab liiga palju rohkem, kuid olen ka seda praktiseerinud.

Ettevõtjad, palun küsige minult kui keskmiselt tarbijalt alati see 10 krooni oma äriplaanis vaikimisi ja ärge tekitage piinlikkust. Iga noa ja kahvli pesemine tõenäoliselt ei maksa 2,5 krooni, mistõttu soovitan sul äriplaanis ka WC ja teiste rajatiste puhtuse eest hoolitsemine juba pakutava toote või teenuse hinna sisse ära kalkuleerida, sest me maksame meelsasti – õigemini isegi ei vaata hinda nii palju, et seda märgata.

Ka tanklaspetsiifilised asjad ei ole vähem olulised. Kui tankimispüstol mu käed ära määrib, siis ei külasta ma seda tanklat enam. Hämmastaval kombel suudab tuntud Norra kontsern isegi diiselkütuse tankimispüstolid nii puhtana hoida, et käed imelikult lõhnama ei jää. Ma ei tea kuidas nad seda teevad ja võibolla on nende äriplaanis kütusehinna sisse arvestatud tankimispüstolite regulaarne vahetus. Ometi maksan ma püsikliendina sellegi hea meelega kinni.

Kui Eesti teeäärsete ettevõtete külastamisel on sageli juba ette kahtlus, kas seal üldse WC on ja kui on, siis kas seal tegelikult ka naisterahval käia kannatab, siis miskipärast ei pea keskmiselt enamasti rahvusvaheliste kontsernide tualettruumi olemasolus või vähemalt talutaval tasemel puhtuses kahtlema. Tõenäoliselt mängib ka siin rolli osaliselt ehituskvaliteet, aga osaliselt ka protseduurireeglite ja kontrolli olemasolu.

7. Standardiseeritus

Kui asjade paigutus, mööbel, riietus, dokumentatsioon ja teenindajate käitumine ettevõttes on standardiseeritud, jätab see kvaliteetse mulje.

Ma ei taha kliendina näha näiteks kabanossisaiasid jäätise külmletti ladustatuna lihtsalt sel ettekäändel, et sinna need mahuvad ja seal nemad säilivad. Mulle ei meeldi, kui poe erinevates kohtades on prügikastid erineva kujuga või kui üks teenindaja käib suure kirjaga D&G pluusiga ning teise vööpannalt võiks tänaval kaevukaanena kasutada. Kordan sealjuures, et olen keskmine tarbija, mitte mingi noriv pedant. Ärge tõrjuge mind eemale.

Standardiseerimise üks olulisi osasid on asjade paigutus ja seetõttu soovitan ettevõtte juhtidel alati vaadata, et kõigil nende ettevõttes olevatel esemetel oleks selgelt oma koht ja iga ese oleks kindlalt oma kohal. Prügihari võib olla isegi teenindussaali nähtavasse kohta paigutatud nii, et see ei riiva silma, kui seda on tehtud ilusti, aga see võib valesti paigutamisel jätta mulje, et teie ettevõtet koristatakse “nagu jumal juhatab”.

Eriti oluline on standardiseeritus just ketti kuuluvate ettevõtete puhul, sest meie kui tarbijad oleme väga laisad ja kui ühes kohas on mingi lett ühe kuju või paigutusega ning teises teistsugusega, ei leia ma kohe kõike hästi üles ja see ajab mind väga närvi.

Eesti ettevõtjad ütlevad sageli, et igasugu rahvusvaheliste standardite järgimine on kulukas ja see on teatud osades igati tõele vastav väide. Teisalt on nendessamades standardites nõudeid, mille täitmine ei maksa mitte midagi, kuid kujundavad ettevõtte näo. Nõuded dokumentatsioonile, nõuded probleemide käsitlemisele ja veel mõned, mis mul kohe meelde ei tule, on kõige odavamad, kuid kujundavad väga suures osas ettevõtte näo ja kvaliteedimulje.

Seega Eesti ettevõtjad – isegi kui te näiteks enimlevinud ISO 9001 või ISO 14001 standardeid kunagi täies mahus järgida ei kavatse, lugege need läbi (soovitavalt kellegi praktiliste nõuannetega) ja mõelge, millised osad nendest on lihtsasti täidetavad ning mida te saaksite enese heaks ära kasutada. Samuti vaadake, mis on standardiseeritud teie konkurentide juures, kes on turul tõeliselt edukad. Kapitalistlikus ühiskonnas ei täideta ühtegi standardi nõuet, kui see raha sisse ei too.

8. Ettevõtte lahkus

Siinkohal ei mõtle ma teenindajate lahkust, mis on ka muidugi oluline. Mõeldud on ettevõtte poliitikat klientide kohtlemisel. Toon selle siinkohal alles eelviimasena välja, kuid mina kui klient annan alati väga hea meelega oma raha ettevõtjale, kes lubab mul ja minu perel igal ajal (ka siis, kui rahakotti kaasas ei ole) vabalt tualettruumi külastada, rehvidesse õhku juurde pumbata, kasutada salvrätikuid või muid kätepuhastusvahendeid ning tarbida mõistlikul määral tema rajatisi, olgu need siis laste mänguväljak või lauad-toolid.

See on puhtalt juhtkonna otsus ja taaskord – kuna tasuta lõunaid ei ole olemas, peab see kõik sisalduma toote või teenuse hinnas. Siiski, selline näiline lahkus kujundab mainet ja see, kuidas selle väärtust mõõta, on ilmselt taas mõnes raamatus ammuilma lahti kirjutatud. Tarbijana oskan vaid öelda, et kui mul on valida tankla vahel, kus ma päeval sain tasuta WC-s käia ja auto rehvi täis pumbata ning tankla vahel, kus muidu on väga odav tankida, valin 80% tõenäosusega selle esimese.

Heaks näiteks sisseprogrammeeritud lahkusest on minu meelest see, kui 90-tel aastatel Utrecht’i turult autosid ostes friikartuliputkat külastatud sai – küll pandi ilus kuhi kartuleid ja sinna juurde suur ports majoneesi. Lähemal uurimisel muidugi selgus, et tegelikult on ports tänu hästi väikesele papptaldrikule ikkagi tõenäoliselt sama suur nagu konkurentidel. Tol hetkel aga sai teenindaja isegi nii lihtsa asja juures jätta ettevõttest suurepärase mulje. Ja võite uskuda, tänu pikaajalisele kapitalismikogemusele on hollandlased selliste nõksude alal igas asjas üsna meistrid.

9. Kliendi soovidega arvestamine

Või siis vähemalt nende soovide ärakuulamine. Kui vanasti olid poodide seintel kole ametlikud kaebusteraamatud, mis sisaldasid ilmselt lehekülgede kaupa klientide sapist hädakisa, siis tänapäeva edukates ettevõtetes on alati võimalus oma ettepanekuid või niisama tänu positiivses võtmes kirja panna. Iga ettevõtja peaks tegema nii, et see on kliendi jaoks võimalik. See annab mulle tunde, et mind kuulati ära, kuigi miski konkreetsel hetkel võis valesti minna.

Oleksin väga rahul, kui selles ettevõttes, kus ma söömas käin, oleks mingi kirjalik tagasisidevõimalus, sest siis saaksin öelda, et nad võiksid oma igal juhul täiesti taskukohaste toitude hindu tõsta, aga sealjuures nõud puhtaks pesta. See oleks igati konstruktiivne ettepanek ja ettevõtja saaks sellega kas arvestada või mitte. Vähemalt annaks see ettevõtjale valikuvõimaluse.

Vaevalt, et Statoili klienditeenindajad ise selliseid asju teevad, aga olen juhtunud nägema läbi seal laudadel olevate klaaskapikeste tõsiselt tujutõstvaid kiiduavaldusi hea teeninduse või ettevõtte lahkuse (kohviga “tasuta” antava maiustuse) kohta. Isegi kui Teie ettevõtte puhul esialgu on see tagasiside karjuvalt negatiivne, on võimalik õigesti filtreerides terad sõkaldest eraldada ja konstruktiivseid ettepanekuid tõsiselt võtta. See viib pikaajalise pingutuse tulemusel kindlasti ka positiivsete nootideni.

Kindlasti on neid kordusoste otsustavalt mõjutavaid edufaktoreid veel hästi palju ja juba homme kahetsen, et täna rutates oma mõtted kirja panin, kuid tundsin, et pean seda nüüd kohe tegema. Loodan, et mõni ettevõtja leiab sellest midagi positiivset ja võibolla laekub siiasamasse teemasse kommentaaridena veel häid mõtteid. Peamiseks ajendiks, miks ma selle jutu kirja panin, on aga hoopis üks teine tänane postitus ühes hoopis kõrgema tõsidus- ja professionaalsusastmega blogis ja tegelikult ka hoopis teises võtmes (http://blog.advisio.ee/2010/07/27/tootmine-ja-lisandvaartus/

Seegi artikkel räägib sellest, et toode pole peamine ning ma tahan tarbijana maksta rohkem, aga millegi palju enama eest. Täitkem siis need soovid.

Eriti õnnelik väikeettevõtja

Ühel õhtul autoga sihitult ringi sõites ja oma mõtteid keerutades jõudsin taas järelduseni, milleni olen jõudnud ka varem, aga siis selle jälle ära unustanud. Ma saan aru, et rikkus ei ole eesmärk. Mulle meeldiks lihtsalt hästi elada. Milleks teenida miljardeid krussis närvidega või rügada varanduse nimel 16 h päevas, kui selle tõttu süda jukerdab ja lapselapsed, kellele kokku aetud varandus pärandada, nägemata jäävad? Mõttetu pingutus.

Ja ma ei loodagi, et hästi elamise nimel tööd tegema ei pea. Kindlasti peab, aga kas just sellisel moel nagu täna? Miks peaks keegi üldse pidevalt murelikult mõtlema tähtaegadele, antud lubadustele, telefonikonverentsidele või kliendikohtumistele? Kas oma elu ei ole võimalik tõesti nii korraldada, et tagada piisav sissetulek ilma sellise mõttetu jamata? Ideaalses ühiskonnas kindlasti oleks. Aga äkki ongi kogu viga vaid mõtlemises?

Kujutagem endale ette olukorda, kus minu töö ongi minu hobi – asi, millega ma pidevalt väga tegelda tahan ja jaksan. Sel juhul omandaksid tähtajad mitte närveerimise, vaid ootusärevuse varjundi. Näiteks on suur vahe, kas mul tuleb nädalaga komplekteerida vastvärvitud Volga või tuleb nädalaga lahendada mingi plastiktoote probleem. Ühel juhul pean oma lubadusest kinni kasvõi uneaja hinnaga ning see ei põhjusta stressi, teisel aga üritan sellega tegelda siis kui aega on ja nii väheseid ressursse kasutades kui võimalik, tundes ikkagi pidevalt kuklas ebameeldivat pinget.

Mida ma siis tegelikult teha tahaksin? Fakt on see, et pidev Volgade komplekteerimine muutuks juba õige ruttu tüütuks. Sama kindel fakt on ka see, et niisama kodus molutamine ja mandumine muutub samuti piinavalt üksluiseks ning lõpuks jääb ikkagi oht infarkti surra, sest muretsemine selle üle, mis kõik elus tegemata jääb, tekitab samuti stressi.

Tegelikult tekitavad enim negatiivset stressi keerulised asjad ja sõltumine teistest. Selle suure rahvusvahelise grupi, kus ma töötan, üks kunagine president ja CEO oli kindlal veendumusel, et tema tahaks tegelikult hoopis heeringapaati pidada. Oleks ainult tema ja heeringapaat – lihtne ja kõik sõltuks ainult iseendast ja võibolla ilmaoludest.

Umbes samasugused mõtted on kogunenud ühel või teisel eluetapil ilmselt meie kõigi juuste või kiilaneva peanaha alla. Selleks ei pea olema heeringapaat. Sobib ka miski muu, mis endale meeldib. Ilmselt on inimeste üldlevinud sarnast soovi ära tabanud isegi Hollywood’i filmitegijad, sest vaadake kui palju väikeste raamatupoodide, kohvikute, baaride ja lillepoodide omanikke romantilistes komöödiates esineb.

Ennastki näen ma tulevikus vaimusilmas tegutsemas kindlalt väike- või mikroettevõtluse vormis. Võin nõustuda väitega, et kui areng peatub, siis algab automaatselt tagasiminek, aga miks peab see tingimata tähendama ettevõtte kasvamist kui üht eesmärki? Võibolla peaks pigem arenema kvaliteet, toimuma kohandumine muutuvale keskkonnale ja turule, kuid ma ei taha näha ennast viiekümneaastaselt suure ettevõtte omaniku või juhina. Piisab sellest, kui minu ettevõtlus tagab mulle hea äraelamise ja ma saan oma aja sisustada sellega, mis mulle meeldib. See hoiab asjad ühest küljest endiselt lihtsa ja arusaadavana, kuid teisest küljest tagab ka üldse mitte vähem tähtsa aspekti – kohese ja kiire tagasiside oma tegevusele.

Väga raske on ehitada väikeettevõtet, mis tagab terve elu korraliku sissetuleku, kuid see peab olema võimalik. Kindlasti on väga raske tagada väikeettevõtte konkurentsivõimet suurte tegijatega, kelle investeerimis- ja kompetentsiarendusvõimalused on hoopis tugevamad, kuid otsides ja leides oma niši peab see olema teostatav. Kompetents mingis valdkonnas tuleb kergemini, kui oled selle valdkonna tõeline fänn ja tegeled asjaga hobina. Seda eelist ja tugevust ei maksa alahinnata.

Mulle, mu vennale ja ilmselt veel mõnele meie sõpradest meeldivad näiteks autod. Võime nendest rääkida ja filosofeerida, katsetada ja vaadata neid tunde, päevi ja isegi aastaid sellest iial tüdimust tundmata. Kui me vennaga uue autokaupluse kunagi lõpuks valmis ehitame, võin ma mugavast elust vabalt loobuda ning isegi palju väiksema sissetuleku juures elada selliselt, et see elu mu hingele ka midagi pakub. Ma tean ja annan endale aru, et on palju autodega tegelevaid inimesi ja ettevõtteid, keda see valdkond ja eluviis köidab ning kes millegi muuga tegelda ei oska või taha ja ma tean ka, kui kohutav on sealjuures automüüja kuvand. Samas häbematult vähesed automüügiga seotud inimestest peavad autodest päriselt lugu ning huvituvad enimlevinud automarkide ja mudelite kõigist tehnilistest üksikasjadest, eelistest ja puudustest. Ja kui paljud selle eluala inimesed tegelikult suhtuvad  müügiautosse üldse kui oma isiklikku? Ilmselt mitte paljud.

Ma ei tahagi “oma asja tehes” rikkaks saada – piisab mõistlikust elustandardist, mis võimaldab mul käia sarnaselt riides, ehitada sarnaselt maja ning liikuda sarnase autoga nagu kõik teised vähegi mõtlevad inimesed. Aga ma saan juurde võimaluse päevad läbi tegelda asjadega, mis mulle vähem või rohkem meeldivad.

Äkki ongi sellises suhtumises teatud konkurentsieelis ja võti hästi elamiseks?

Need, kellele tõeliselt meeldivad mutrid, kruvid ja poldid (tean Norramaal ühte sellist meest nimega Torp), oskavad oma klientidele alati parima tehnilise lahenduse välja pakkuda ja nende ideaalne väikeettevõte tegeleb kinnitusvahendite tootmise või müügiga. Need, kellele meeldivad lasteriided (tean vähemalt ühte sellist inimest), teavad täpselt, mis on lapse jaoks mugav, ilus, turvaline ja hea ning nad oskavad õmmelda või müüa kõige paremaid lasteriideid. Kõik need inimesed on mingis valdkonnas eksperdid ja teavad “oma asjast” rohkem kui miljoneid turundusele ja töötajate koolitusele kulutavad kontsernid.

Hästi elamine ei tähenda ainult kalleid ülikondi ja autojuhiga varustatud S-klassi Mercedeseid. Hästi elamine tähendab emotsiooni, mis meid läbi iga päeva saadab. Mul on väga raske uskuda, et maailm on tänaseks nii hukas, et väikeettevõtlus hinge sees ei hoia ja iseenda jaoks hästi elamist ei võimalda.

Miks siis mitte sellega tegelda?