On väga hämmastav, mida minu silmad siit loevad: http://www.e24.ee/?id=269885

Nimelt otsustasin mõni aeg tagasi, et teen ka oma lapsele väärtpaberikonto, millele hakkaksime koos pojaga regulaarselt soetama aktsiaid, mis on on noteeritud Tallinna või mõnel teisel Baltikumi börsil. Raha tal on ja miks seda siis niisama pangakontol või rahakotis hoida. Samuti aitab raha aktsiatesse paigutamine rumalaid tarbimiskiusatusi vältida.

Paraku loen nüüd, et kui ma millestki valesti aru ei saa, tehakse selline mõistlik toimetamine sisuliselt võimatuks. Kui artiklis kirjeldatud kord uues perekonnaseaduses tõele vastab, ei näe ma laisa inimesena võimalust taotleda kohtult luba oma lapsega meeldivalt õhtuti koos rahaasju õppida.

See omakorda tähendab, et sisuliselt jääb mul ära võimalus panna oma last rahast huvituma nii nagu sellest huvituma peaks. Raha ei ole ju mõeldud olema sukasäärde kogutav materjal või pelgalt raske tööga teenitav ja tarbimiseks kasutatav vahend. Raha mõte rahast huvituva inimese jaoks peaks ennekõike olema, et see on vahend raha teenimiseks. Tegemist on kapitalismi alustalaga.

Huvi raha vastu ei teki kellegi teise raha lugedes. Minu lapse jaoks (ja ka minu enda jaoks) poleks kaugeltki nii huvitav ja motiveeriv, kui “mõtteline osa” kellegi teise (nt lapsevanema) portfellist kuulub temale ning tehinguid teostab puhtalt see keegi teine. Minu laps tahab oma raha ise lugeda, nähes oma nime selle kõrval ning teostada ise kõik oma rahaga seotud tehingud, tunda riski ja joovastuda võitudest.

Muidugi ma saan lapsevanemana aidata oma lapsel kasvada, näidates häid infoallikaid ja aidates infot analüüsida, kuid lõpuks on analüüside tulemusel alati tarvis teha otsused ja konkreetsed tehingud. 

Ma tahaks küll näha seadust, mis seda võimaldab ja isegi soodustab. Võibolla saab alaealine uue seaduse valguses ise oma väärtpaberikontol rahulikult “möllata”?! 

Aga vaevalt, sest seda ilmselt ei luba jälle teised seadused. Täna ju laps ise oma väärtpabereid osta-müüa ei saa. Sellise võimaluse harivat mõju ei maksa aga kindlasti alahinnata ja seetõttu ajab mind äramainitud Eesti Vabariigi seadusloome keerdkäik uue perekonnaseaduse näol lihtsalt väga närvi.

Lapsevanema roll lapse väärtpaberikonto haldamise juures võiks pigem olla selles, et õpetada ja suunata last vältimaks rängemaid vigu, kuid osaliselt õpitakse ka läbi vigade. Laste kaitsmisega võib minna liiale ja praegu paistab küll, et seda on tehtud. Paraku muudetakse sellega lapsi järjest võimetumaks ise oma tulevikku kujundada ning suunatakse neid juba ette raskele palga- ja laenuorjusele.

Ja nii jäävad meie lastel sajad või tuhanded kroonid investeerimata, kümned või sajad tuhanded teenimata ja näib, et kõik see on kasulik ainult nendele isikutele või institutsioonidele, kelle jaoks ongi parem, kui inimesed rahast suurt midagi ei tea, sest rumalaid on lihtne juhtida ja ära kasutada.

Kuid olgem mureta, me mõtleme midagi välja. Kui tarvis, teeme emmele või issile eraldi sellise väärtpaberikonto, mis ongi päris lapse oma konto, millel tema ise oma raha jälgib, kogub ja kasvatab ja nimetame kõik tabelid ikkagi lapse nimega. Ainus kurb asi on see, et kui lapse väärtpaberikonto kuulukski temale, siis vanema nimel registreeritud konto tuleb lapsele pärandada. Kui nii, siis nii.

Selle uudise valguses lähen veel täna ja teen lapsele “kellegi teise nimel” uue konto. Lihtsalt jonnist, sest muidu oleks veel viivitanud ja õiget hetke oodanud.