Ühel ilusal komandeeringupäeval lennukit oodates tabasin end rumalalt mõttelt, et milleks peaks inimesed üldse korralike silmadega sündima, kui nii paljudel siin ootesaalis on nagunii prillid, mis nägemise ära korrigeerivad. Sama hästi võiks kõigil lihtsalt prillid olla.

Hakkasin sellest häirivast tähelepanekust edasi mõtlema ja sain aru, et tegelikult ei peagi inimesed korraliku nägemisega sündima. Evolutsioon võib vaikselt taandarenguks muutuda ja midagi hullu sellest ei juhtu.

Tervishoiutöötajad ja lapsevanemad on mures, sest prille vajavate laste protsent üha kasvab ja paljud süüdistavad selles kaasaegset ühiskonda, kus koormus silmadele olevat tänu lugemisele ja helendavatele ekraanidele suurem kui ennevanasti. Ma ei oleks selles nii kindel, sest kaasaegne keskkond on kordades valgem ja vähem tolmune (silma mehaaniliselt mõjutav) kui sajand tagasi, mistõttu tegelik koormus inimese silmadele võiks vaatamata uutele vaadatavatele objektidele olla pigem vähenenud.

Kas ei või olla, et tegelikult suureneb prillikandjate arv tänapäeval hoopis seetõttu, et looduse jaoks puudub kaasajal erinevus, kas iga uue inimese silmanägemine on hea või mitte? Kui mõni aeg tagasi võis veel arvata, et prillidega inimesed on vähem atraktiivsed ja sellest tulenevalt ei leia nii kergesti paarilist lastele oma geenide edasi andmiseks, siis tänaseks on mood sellegi võimaluse nullinud ning prillidega inimesi peetakse paljude poolt isegi pigem seksikamateks ja targemateks, ergo paremateks partneriteks.

Seega pole uute inimeste ellujäämise ja sigimise seisukohalt enam mingit vahet kui hästi või halvasti ta ilma abivahenditeta näeb ning võibolla sünnib seetõttu iga põlvkonnaga üha rohkem inimesi, kelle nägemine vajab korrigeerimist.

Kui loogiliselt edasi mõelda, siis on sama lugu peaaegu kõigi haigustega, mida inimkond ravima on õppinud. Me jääme ellu, saame edukalt hakkama ja paljuneme jätkuvalt vaatamata geenidefektidele ja nõrgale organismile.

Mulle tõesti näib, et juba mõnekümne aasta pärast ei suuda keskmine terve inimene ilma pidevalt mingeid ravimeid tarvitamata elus püsida. Ravimite või näiteks toidulisandite tarbimine on juba praegu sisuliselt sama normaalne kui prillide kandmine ja tundub, et see protsent suureneb jõuliselt. Hiljemalt keskealisena ikka mõni krooniline haigus välja lööb, mille kontrolli all hoidmiseks tuleb elu lõpuni üht või teist arstimit manustada ja juba täna on see täiesti tavaline. Võimalik, et lähikümnenditel muutub vanus, millest alates keskmine inimene pidevalt ravimeid tarbima hakkab, järjest väiksemaks ja näiteks pool sajandit hiljem tuleb sünnist saati midagi sisse võtta, et täisväärtuslikku elu elada isegi siis, kui ravimitootjatega seonduvad vandenõuteooriad tõeks ei osutu.

Selle koha peal sain ma lõplikult aru, et meie päästjaks arvatud meditsiin tegelikult aja jooksul hävitab inimkonna laostades aeglaselt, aga täielikult selle genofondi. Nõrkadel organismidel ja kehvade geenidega inimestel on algupäraselt tervete inimestega võrreldes samad šansid ellujäämiseks ja paljunemiseks, mis tähendab, et defekte ja sellest tulenevalt haigusi, millega võidelda, saab iga kümnendiga olema järjest rohkem. On väga tõenäoline, et meditsiini areng suudab selle protsessiga esialgu kaasas käia ja üha uute ravimitega inimesi täisväärtuslikult elus hoida. Kuid sama moodi on võimalik, et mingist hetkest võivad pärilike haiguste ja nendega kaasnevad vaimsete võimete vähenemises avalduvad probleemid (mida on palju raskem märgata) hakata takistama igasugust arengut, sealhulgas ka meditsiini- ja ravimitealast ning sellest hetkest alates on inimkond sisuliselt võimetu uute ja muteeruvate haigustega toime tulema.

Ilmselt tuleb sel hetkel midagi hullemat kui katk või seagripp ning välja sureb suurem osa inimkonnast. Ja kui üldse pärast säärast puhastust keegi ellu jääb, siis tema geenidest saab igati ok olema uusi inimesi luua. Irooniline, aga suure tõenäosusega on need “vastupidavad” inimesed tolleks hetkeks pärit piirkondadest, kus meditsiiniteenused ei ole iseenesestmõistetavalt kättesaadavad ehk võibolla meie mõistes täielikest arengumaadest.

Kogu selle veidravõitu mõttelennu kokkuvõtteks huvitab mind siiralt, kas kellegi poolt on tehtud korralikke uurimusi või simulatsioone meditsiini pikaajalisest, põlvkondadeülesest mõjust inimkonna tervisele. Seda on väga õudne mõelda, aga kas ei või olla tõsi, et mängides niiöelda jumalat (toonitan, et olen ateist) ja ravides täna üht haiget last tapame sellega tulevikus tuhandeid?