Mulle tundub küll, et on. Vähemalt Vene tehnikal. Vanematele meestele pole tavaliselt tarvis pikalt kirjeldada, kuidas Nõukogudemaa autod saavad remonditud ainult kasutades venekeelset oskussõnavara. Kõik teavad seda. 

Lisaks olen täheldanud, et minu Volga puhul kehtib raudne reegel, et kui sa ei arva, et ta saab rikki minna, siis ta ka kunagi ei lähe ka. Aga piisab ainult ühest murelikust mõttest, ühest pilgust temperatuurinäidikule või ühest korrast mõtlemisest kulunud sõlmede seisukorrale, kui võid olla kindel, et järgmise metsa vahel läheb tööriistu tarvis.

Nüüd sain aga kinnitust, et ka endisel kodumaal toodetud kodutehnika, moodsas keeles elektroonika, omab vähemalt sama hella hinge.

Eile, 27.12.2010 lahkus meie juurest parematele värvifilmimaadele minu kodu 20 aastat kaunistanud ja meid truult teeninud värviteleviisor Sadko. Hämmastaval kombel oli vaid paar tundi varem jõudnud meie koju teeneka ükssilma mantlipärija, selline must, läikiv ja välismaakeeli kõnelev.

Ma päriselt ka ei saa aru, kuidas selline ajastus vana asja tuksi minemise puhul üldse võimalik on ja mul on väga siiralt kahju, et ei saagi vana head televusserit kuskile muuseumituppa ära panna. Oli teine kuni lõpuni laitmatus korras – ikkagi vähekasutatud.

Ainus loogiline seletus asjale ongi minu jaoks see, et vanameister mõistis, et tema teeneid enam ei vajata, solvus, läks rikkesse ja hakkas tagatipuks valget tossu ja paha haisu välja ajama.

Aga eks me veel vaatame – ehk saab teda siiski remontida. Kahtlustan, et meie lapselapsed ei näe kineskoobiga televiisorit enam peale muuseumi kusagil ja sellise asja omamine on ka omaette väärtus. Umbes nagu jalaga vändatava Singeri õmblusmasina või söetriikraua omamine meie vanemate jaoks. Tehnika on imeline.