Ma olen väga õnnelik inimene! Paljude jaoks on mõnikord isegi arusaamatu, kuidas see nii olla saab, kuid võin kinnitada, et iga päev ja iga tund, ka närveerides, olles pahas tujus ja väsinud, olen ma sisimas ikkagi väga õnnelik. Samal ajal võibolla ei olegi päris normaalne, et mõtlen iga päev keskmiselt korra tunnis surmale ja kardan seda kõige rohkem üldse, sest ma tean, et see nagunii kunagi tuleb (võibolla peaks psühholoogi poole pöörduma?). See hirm enese ja lähedaste pärast on pidev ja ängistav ning ainuüksi teadmine, et ma olen elus ja minul ega mulle kallitel inimestel ei ole teadaolevalt midagi viga, teeb mind igal ajahetkel tohutult õnnelikuks.

Mõnede arvates muudab see mind pealiskaudseks, sest ma ei lähe kuigi kergesti närvi, ei muretse millegi pärast kuigi tõsiselt ja nii veider kui see ka ei näiks – isegi tülitsen õnnelikuna. See on nii, sest kõik probleemid tunduvad mulle võrreldes elu tegeliku probleemiga naeruväärselt tühise pinnavirvendusena. Õnn ei peitu asjades või hetkeemotsioonides ja õnne ei ole mõtet otsida kaugelt. See on igaühes eneses ja ei sõltu absoluutselt varanduslikust olukorrast, sotsiaalsest staatusest, tööpingetest ega perekonnaseisust. Õnn on see, kui meil ja meie lähedastel on veel võimalik koos elada, sest kohe-kohe saab see ebaõiglaselt lühike elu otsa ja sellest saatusest ei ole kellelgi pääsu.

Ühest küljest on selline pidevas hirmus elamine tohutult kurnav, kuid teisest küljest aitab see elu väärtust hinnata, olla üle rahast, edukusest, konkurentsist ja muust häirivast, mis meie tegevust tavaliselt pärsivad. See aitab vähendada teisi hirme, mis omakorda tähendab suuremat riski- ja tegutsemisjulgust. Asi seegi. Ühtlasi aitab see hirm lõpu ees näha, kui tõeliselt vähe on igaühel aega oma eesmärkide realiseerimiseks ning sunnib tegelema peamiselt oluliste asjadega ja vältima tühiseid. Kusjuures asjade olulisus ehk prioriteetsus on pikas perspektiivis samuti hoopis teistsugune, olles rohkem seotud inimeste ja arenguga kui operatiivsete tegevustega. Lihtne näide. Mõeldes kellegi sünnipäevale võib hetkeemotsiooni ajel olla täna tohutult kiiresti tarvis talle leida sobiv kingitus. Samas pikemas perspektiivis on kingitus täiesti mõttetu ja asjatu närvikulu – oluline on see inimene ja temaga kokku saamine.

Samuti on mõttetud kõik toimingud, mis keskenduvad olemasoleva olukorra säilitamisele, mitte uue loomisele, sest igat olukorda on võimalik säilitada ainult selle lühikese aja jooksul, mil me elame ja pärast seda on juba ükskõik, kas me seda tegime või mitte. Säilitajaid ei mäletata, sest nad ju “ei teinud elu jooksul midagi”. Seega ainult uute olukordade ja tasemete loomise läbi saab saavutada seda, et meie tegevuse tulemus pakub jääjatele rahulolu veel pärast seda, kui ise lahkunud oleme. Ja oi kui vähe on selleks aega.

Muidugi ei saa ma konkreetselt enda näitel öelda, et oleksin tänu õnnelik olemisele oma elule seatud eesmärgid täitnud. Kaugel sellest. Kuid miskipärast näib, et vähemalt mõned õnnestunud teod ja toimingud võib julgelt kirjutada selle arvele, et olen peaaegu kogu elu olnud õnnelik. Sellist tendentsi on kinnitanud paljud erinevalt minust omal alal tõeliselt edukad inimesed, sh Michael Schumacher, kes on öelnud, et tema edu saladuseks võib olla suures osas lisaks pühendumusele enesega rahulolu ja õnnelik olek. Samuti leiab asjast huvitatu kümneid uuringuid, mis seda nähtust kinnitavad.

Kui nüüd loogikat rakendada, siis järelikult peab ikkagi äraspidiselt paika väljend, et rikkuses peitub õnn, sest selleks, et rikkust koguda, tuleb suure tõenäosusega olla õnnelik (ja seda mitte “vedamise” mõttes). Ärgem saagem valesti aru – õnn ei tähenda siinkohal “rõõmsat meelt” või “head tuju” ega “õnnelikku kätt” lotomängus! Õnne definitsioon ja mõiste on kindlasti liiga keeruline ja mitmetahuline selle täielikuks mõistmiseks, kuid mida vanemaks saan, seda enam näib paika pidavat juba lapsena kohale jõudnud mõte, et tõeline õnn võib olla surma puudumise väärtuse tunnetamine.

PS! Väidetavalt keeras ka Lenin revolutsiooniga vindi üle, sest teadis, kui vähe on tal aega jäänud. Elab siiani.