Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: hobiautod

Mercedes-Benz R129 ehk SLMa ei tea, mis saab ja ma ei tea kuidas, aga ma tean, et seda autot on tarvis.

See on nagu filmis Inception ehk Algus, mille eest Leonardo DiCaprio järjekordselt Oscarit ei saanud, aga mis sellegipoolest oli väga hea.

Kui üks tuttav automüüja umbes kaks kuud tagasi sedasorti autot Hamburgis ulmeliselt odava hinnaga pakkus ja see tumesinise värvi tõttu ostmata jäi, oli idee istutatud ning sellest idanenud mõte on muutunud vist mu kõige raskekujulisemaks autoalaseks kiusatuseks üldse. Seda on nii hädasti tarvis, et iga vähegi korralikum müüdud eksemplar mobile.de portaalis teeb haiget ja olen korduvalt tabanud end odavaid Müncheni või Nürnbergi lennupileteid otsimast. Isegi W140 (vt mõni kiusatus eespool), mida mul ju ka endiselt ei ole, ei eruta enam niiväga, sest neid võib mõistliku hinnaga veel tulevikuski leida.

Ja samas on SL-i näol tegemist autoga, mida ei saa isegi hea õnne korral “paari tonni eest” osta ning mis muutus klassikuks juba samal ajal kui neid toodeti. Enamvähemgi talutavas korras ja mitte USA-st või Jaapanist imporditud auto eest tuleb täna enamasti minimaalselt 7 000 euri välja köhida ja see on meie kodumaal kahetsusväärselt suur summa.

Selline alles noore vanatehnika kohta võrdlemisi kallis hind koostöös tavapäraselt häguse finantsprognoosiga muudab väljavaated SL-i päriselt soetamiseks täiesti talumatult viletsaks ning samal ajal tekitab ängistavat jonni teadmine, et nad muutuvad lähiaastatel ainult kallimaks, nagu nii siinkirjutaja kui ka sõltumatu ajakirjandus juba mõne aasta eest prognoosis (vt näiteks http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=24 ja http://bit.ly/1GqcO6w).

Ise juba normaalses keskeakriisivanuses meesterahvas, aga ei omagi veel kabrioletti. Mage!

Ei tea, milliseid tablette seekord võtta. Tõesti ei tea.

MB 190E

MB 190E

Vastik kevad möllab jälle südames ja kus kiusatus lõpeb, seal teine algab. Juba nädal aega olen iga päev mitu korda jooksutanud mobile.de portaalis otsingut sellisele autole nagu Mercedes-Benz 190E, mis kandis keremudelinumbrit W201 ja milline mul eelmisel aastal isegi korraks olemas oli. Sisemine vajadus selle auto järele on läinud nii tugevaks, et hakkab kainet mõtlemist segama ja seega olen iseenda huvides sunnitud sellegi kiusatuse siin blogis ära tooma.

W201 kerega MB 190E toodi turule 1982. aastal ning esmakordselt Daimler-Benz’i ajaloos oli uue Mercedese näol tegemist kompakt-klassi autoga. Varem ei olnud Mercedes nii väikeste mõõtmetega autosid tootnud ja sellest tulenes tohutu tähelepanu uue mudeliklassi väljatöötamisele, mis omakorda tähendas üüratuid arenduskulusid. Mitmed uudsed tehnilised lahendused, mis selle mudeli puhul kasutusele võeti, kanti hiljem üle ka tulevastele suurematele mudelitele ja võib olla päris kindel, et tegemist oli taaskord autotööstuse hilisemas mõistes tähelepanuväärselt ülearendatud sõidukiga.

Kiusatusele lisab veelgi emotsionaalset kaalu tõik, et tegemist on mudeliga, mis oli tänaseks üle kümne aasta tagasi siinkirjutaja esimeseks Mercedeseks.

Ja kuigi ma saan täielikult aru, et mul ei ole ruumi ega vajadust veel ühe auto jaoks, närib see asi ometi hinge ning kuklas kummitab kahtlus, et varsti võib nende valik odava hinnaga olla juba päris kesine. Praegu on nende autode hinnad nii madalad, et tõenäoliselt saaks selle ka oluliselt kahjusid kannatamata kohe maha müüa ning just seetõttu võiks olla käesolev hetk viimane aeg selle mudeli osas rongile hüpata. Kuid mõistan ka ise siinkohal seda kirja pannes, et see ei saa olla argumet auto ostmisel.

Et saada selgelt aru oma soovide jaburusest, on mõistlik reastada kulud, mis sellise asja ostuga koheselt kaasneksid:

– Auto soetusmaksumus (ostuhind + transport + esmane korda tegemine),
– Kindlustus vastavalt sõidetavatele perioodidele,
– Regulaarsed pesemis- ja puhastamiskulud,
– Teatud hoolduskulud (ka väikese tarbimise juures tuleb aegajalt midagi hooldada),
– Hoidmiskulud (eriti talvel on see oluline summa igas kuus).

Päris palju asju, millele mu pere-eelarve kuidagi positiivselt reageerida ei oskaks. Graafik muutuks negatiivsemaks ja elu läheks raskemaks. Seda ei oleks kohe üldse tarvis arvestades, et hinnatõusud Eestis ei ole kaugeltki lõppenud ja seetõttu muutub pere-eelarve pidevalt nagunii. Lisaks on meie pere naispoolele ka juba pikemat aega autot tarvis, mida oleks võimalik aastaringselt tarbida ja see tähendaks samal aastal mitme auto ostmist korraga, mis lööks mõneks ajaks eelarve ikka erakordselt kummuli.

Pealegi, auto ei ole raamat, mille saaks talve saabudes riiulisse ära panna ja kevadel jälle välja võtta. Eriti just sel põhjusel, et mul puudub reaalselt võimalus ilma rendikulusid suurendamata veel ühte autot ladustada, jääb sel aastal see mudel siiski soetamata. Täiesti kindel on siiski see, et varem või hiljem tuleb mul sellele kiusatusele järele anda, kuid parem oleks seda teha praeguses seisus palju hiljem – võibolla mõne aasta pärast. Eks elu näitab ja milleski ei saa kunagi lõpuni kindel olla.

Mercedes-Benz 190E

Mercedes-Benz 190E

Eile, pärast ligi kuu aega kestnud ootamist kätte saadud uus hobi-investeering, Mercedes-Benz 420 SE ehk pere värskeim, aga ka üks vanim liige ei valmistanud esmamuljete põhjal pettumust. Käivitub võtmest, käigukast töötab eeskujulikult, salong on vanust arvestades väga heas korras, kere sirge-sile ja kui mõningased värvitööd tehtud ning paar muud viga kõrvaldatud, võiks temast veel päris ilus auto tulla.

Kruvisin kohe numbrid ette ja tegin esimesed tiirud ka maanteel. On põhjust rahuloluks. Vana S-klass ehk konkreetsel juhul 5,02 meetrit pikk 4,2-liitrise V8 mootoriga kvaliteetauto sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on.

Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega ehk tänapäevamõistes E-klassi Mercedesed, millistega muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.

Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu hea sõbra, Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.

Eks nüüd tuleb teda siis ehitama hakata, kuid iga sellesse autosse targasti paigutatav kroon tõstab tema väärtust.

Ise olen rahul.

Kellegi väga hea MB 190E 2,3

Juhtunud on kummaline asi. Olin eelmise nädala reedel komandeeringus Prantsusmaal, kuhu pidin juba paari nädala eest minema, aga tuhapilve tõttu lähetus lükkus. Pärast meeldivat kohtumist kliendiga, kes oli meie tööga üllatavalt rahul, helistas Tartust vend, Tanel, kes teatas, et oli mu kutsika ehk 190E 2,3 auto pahaaimamatult maha müünud.

On minu arust tähelepanuväärne, et ostsin auto Saksamaalt, olles ise Hiinas ning müüsin auto Eestist, viibides ise Prantsusmaal. Reaalsuse tunnetus hakkab niimoodi kannatama.

Öeldakse küll, et kõige parem auto on müüdud auto, aga sedapuhku on lood teisiti. Rõõmu saadud rahast varjutab pisut odav hind, millega auto ära sai antud. Selles aga olin ise süüdi, sest ei teavitanud venda, et olin auto hinda müügikuulutuses vahepeal oluliselt tõstnud ja seega tema müüs ikka selle võrra odavamalt tasemelt.

Mõistagi ei olnud tegemist veatu autoga, kuid sellise värvivariandi ja varustuse kohta sai ostja konkreetse eksemplari täiesti ebaõiglaselt odavalt kätte. Kuid see selleks, tehing on tehtud ja kahetseda pole midagi.

Põhiline mure on ju tegelikult see, et selle kerega autot oleks garaaži hädasti tarvis, aga kust ma enam nii korraliku kutsika saan. Nende tavaline hind Saksamaal on veel oma 10 000 kr kallim ning seega ma ei kujuta ette, et sama soodsalt niisuguse variandi sedavõrd korralikuna leian. Kallimalt osta aga ei raatsi ka niiväga.

Hinnavahe Eestis ja Saksamaal on hetkel täielikult paigast ära ja siin maksavad need autod selgelt liiga vähe. Sakslased (ja teised seal elavad automüüjad) saavad sellest aru, mida meie veel ei näe – need autod saavad peagi üldse otsa ja siis ei ole huviliste jaoks enam tähtis isegi värv ega sisu.

Selle auto hind oleks paari aasta pärast olnud suure tõenäosusega ka Eestis müües praegusega võrreldes umbes 10 000 kr kallim, mis teinuks aastaseks investeeringu kasvuks Kalevipoja kombel lapiti lüües umbes 12,5% ja see ei olnuks minu hinnangul üldse väga halb. Praegu aga ei teeninud ma selle auto pealt sisuliselt mitte midagi, kui välja jätta umbes paar nädalat kestnud sõidurõõm ja visuaalne nauding.

Eks tuleb nüüd innukalt jälle otsingutesse süveneda, sest mingid muud investeeringud võivad küll olla tasuvamad, kuid eelistan oma raha suures osas siiski paigutada reaalsetesse asjadesse, millest ma midagi tean ja mis ajas odavamaks ei muutu.
 
Antud müük tõestab veelkord väidet, et autod, mis ei ole veel Youngtimer’i staatustki vanuse poolest välja teeninud, on teatud juhtudel ikkagi väärtuslik klassika ja neile leidub juba täna kindel ostjaskond. Seega vaatamata antud näite puhul isikliku rahalise võidu puudumisele leidis vähemalt minu ammu väljakäidud hüpotees selgelt kinnitust.

Ma tean, et see on väga ebaoriginaalne pealkiri, aga paremat ka pähe ei tulnud. Tegelikult võiksin siinkohal pikemalt pajatada hoopis sellest, kuidas olen taaskord kogenud füüsiliste maailma mõõtmete olematuks kahanemist, sest näib, et peaaegu kõik toimingud saab tänapäeval teha ära interneti, telefoni ja faksiaparaadi abil.

Nimelt võin tänaseks avalikustada, et kui normaalsed inimesed tulevad Hiinast tagasi suveniiride, armukeste või haigustega, siis mina tulin Hiinast tagasi Saksamaalt ostetud autoga. Mitte, et ma sellega Hiinast Eestisse sõitnud oleks. Ei, mul lihtsalt õnnestus Hiinas viibides osta Saksamaalt auto, teha selle eest ülekanne ja organiseerida oma venna kaasabil transport Saksamaalt Eestisse. Enam rohkem distantsilt ei oleks ma seda kuidagi teha saanud ja see on lihtsalt hämmastav.

Kuidas selline asi juhtus? Kõik oli väga lihtne. Parandamatu vanatehnikahuvilisena jälgin vabadel hetkedel ikka mobile.de kuulutusi. Nii mõnigi kord hakkavad silmad peas pöörlema, aga tavaliselt kulub mitmeid kuid enne kui mõni auto tõsiselt kripeldama jääb. Juba esimesel pühapäeval oli Hiinas hotellis istudes nii igav, et otsustasin tavapärase otsingutuuri läbi teha. Ja ennäe imet, täiesti juhuslikult märkasin uut kuulutust, mis oli just nädalavahetusel üles pandud ja milles müüdi ilusat nahksalongiga 1992. aasta W201 kerega MB 190E 2,3 autot. Minu esimene Mercedes oli umbes 10 aastat tagasi 1988. 190E ja ma olen sarnast autot endale alati jälle tahtnud. Seega oli tegemist alatu löögiga allapoole vööd ja kuigi masinal on manuaalkäigukast, ei peleta see väikse Mercedese puhul mind niiväga, et ma ei oleks nõus temaga sõitma. 

Kuna pühapäeval türklasele helistada oleks olnud väga imelik, saatsin kannatamatusest värisedes oma vennale e-kirja, milles teatasin, et ostan selle auto ära, kui müüjaga hinnas kokkuleppele saan. Vend muidugi üritas rahustada, et milleks teda tarvis on jne, aga mul olid jälle tabletid võtmata ja see jutt ei mõjunud kuidagi üldse.

Öösel magasin halvasti. Esmaspäeva hommikul mõtlesin esimese asjana välja kellaaja, millal türklasele helistada. Kahjuks on Saksamaa aeg Eesti omast veel tund aega erinev, seega helistasin kogemata Saksamaa aja järgi kell 8 hommikul. Müüja alles magas kodus, ajas unesegast juttu, aga vähemalt vastas avameelselt seisukorra kohta. Sain teada, et kere olevat korras ja värvimist tahab vaid kapott. See oli tõsi ja auto on täna juba värvimises. Tegelikult tahtsid värvimist veel ka stangede mustad osad. Ühtlasi olevat põrandalt puudunud vaip pesus. No minuni see vaip ei jõudnudki, aga see selleks, sest eile ostsin 500 kr-ga selle juba ühe üle katuse käinud auto küljest asemele.

Igatahes tegin tol hetkel müüjale oma pakkumise – 21% madalama kui kuulutuses seisis. Ilmselgelt sai pakkumine kaugelt liiga kõrge, sest selle peale muutus müüja korraga nii virgeks nagu oleks klaasi külma vett vastu vahtimist saanud ja teatas, et tema hind on 100 EUR kallim. Deem! Kuna selleks hetkeks ma juba tundsin piinlikkust, et ta nii vara üles ajanud olin, ütlesin ise Hiinas vormivalmistaja koosolekulaua taga istudes, et see sobib ja ostan auto ära, saatku ta ainult faks auto andmetega, kui millalgi kontorisse jõuab.

Hiina riigis olles ei õnnestunud mul kordagi SMS-e oma telefonist välja saada. Seetõttu olin sunnitud umbes poolteist tundi hiljem automüüjale uuesti helistama, et talle faksinumber öelda. Selleks ajaks oli kodanik toibunud ja aru saanud, et ta oleks tegelikult ka rohkem sellest autost välja pigistanud, sest talle olevat palju kõnesid vahepeal tulnud. Paraku on imelikul moel tavaliselt kõik türklased üsna aumehed ja seegi teatas mulle, et kuna ma olin esimesena helistanud, reserveeris ta auto minule ära ning samal päeval võttis ta selle ka internetist maha.

Saabunud faksi põhjal tegin passikoopiast saadud kerenumbri järgi kerge taustakontrolli ja selgus, et auto varustus ja versioon klapivad pildil nähtuga. Hooldusajalugu ei viitsinudki uurida, sest nii vana auto puhul on juba see ülikõva, et tal üldse mingi hooldusraamat kaasas oli. Kuna andmed klappisid, teostasin pangaülekande (imelikul kombel õnnestus kogu summa igasugu päevalimiitide jms pangajamata seekord ilusti üle kanda)  ja helistasin müüjale üle, lubades, et järgmise nädala teisipäeval võtab treiler auto peale.

Nii siiski ei läinud ja tegelikult sain masina kätte alles eelmisel reedel, sest praegu pole väga lihtne ühtainsat treilerikohta saada – nii massiliselt veetakse autosid Eestisse ja vedajaid on masu tõttu vähemaks jäänud.

No ja nüüd ma siis olengi jälle õnnelik autoomanik. Mul pole õrna aimugi, kus teda hoida, sest garaažikohti mul tema jaoks ei jätku. Muidugi läheb seegi auto kohe ka müügikuulutustesse üles, kuid vaatamata asjaolule, et ilusa auto kohta ei ole ta kallis, on selle konkreetse auto hind ikkagi umbes 10 000 kr kõrgem Eesti turuhinnast. Turul valitsev olukord on muidugi masendav, aga tavakodanik eelistab sageli valida masendava seast, mitte maksta palju rohkem korraliku auto eest. Seega kiiret müüki ma ei looda.

Reedel ja laupäeval tegin ka mõned proovitiirud linnapeal ja Tartu ümbruses. Vigu on, nagu vanal autol ikka, aga üldiselt võib rahule jääda ja paistab, et selle auto läbisõit võib isegi tõele vastata, sest nii korraliku veermikuga Mercedeseid kohtab haruharva. Selle kevade vanatehnikaprojektiks on ta täiesti kindlalt igati sobiv sõiduriist.

Lisan igaks juhuks ka mõned pildid kujunenud olukorra illustreerimiseks:

Väike killuke ühest erakogust.

Väike killuke ühest erakogust.

Kuigi väidetavalt Eestis automuuseume ei eksisteeri, on tegelikkuses neid ilmselt kümneid ja mõned neist koguni nii suureks paisunud, et teevad silmad ette väiksematele ametlikele muuseumidele. Eile lahkusin töölt paar tundi varem, sest pealinnast saabus telegramm, milles teatati, et hädasti oleks tarvis minna automuuseumi, sest kuigi eelmisest külastusest oli möödas vast paar aastat, on kollektsioon laienenud nii territooriumi, kui ka välja pandud eksponaatide osas vähemalt kolmandiku võrra.

Mis siis ikka mõelda. Kui pealinnast kutse tuleb, siis on kohustuslik kohale ilmuda. Tuli pere autosse pakkida ja vaatama minna. Tegelikult sisaldus kutses ka väike eelvaade fotode näol ja kuigi olen selline pealtnäha Volgade austaja, motiveeris enim kohale minema hoopis teine automark, millest palju ilusaid mudeleid sellesama puhta põrandaga garaaži all “vedeles”. Kunagi tegin siinsamas blogis juttu MB 560 SEL autost, kuid seal leidus veel teisigi sama masti tooteid.

Nüüd mõtlen juba terve päev, et mida peaks sööma, et niisama targaks saada ja enda vanatehnikahobi sarnasele tasemele viia. Ja kuidas ka ei mõtleks, et tegelikult on ju vähem asju rohkem vabadust ja muid selliseid positiivseid eneseabimõtteid,  teeb selline asi haiget, sest need viinamarjad ei tundu kohe üldse hapud.

See teeb rahutuks ja sunnib rohkem pingutama ning see on tänapäeva sotsiaalselt kindlustatud mugavusühiskonnas mandumise vältimiseks lausa hädavajalik.

Lühiülevaade eile toimunud motivatsioonikoolitusest asub sellel aadressil: http://www.volga.ee/modules.php?name=Forums&file=viewtopic&t=3067

Püüan toibuda.

Et aasta hakkab läbi saama, hakkasin vaikselt mõtlema sellele, millised kulud, tulud ja investeeringud on meie pere teinud aastal 2009. Peab ütlema, et meil on investeeringute osas sellest põhimõttest, et kõiki munasid ühes korvis ei hoita, sel aastal õnnestunud päris omapäraselt hästi kinni pidada. Edaspidi oleks ehk tark mingi investeerimisstrateegia ikka välja mõelda, kuid praegu on nii, et kõik investeeringud on toimunud emotsiooni pealt ilma pikalt kaalutlemata. Aga see võib olla ohtlik.

Minu uued investeeringud 2009. aastal jagunevad selliselt:
Investeeringute jaotus 2009

Selgituseks tuleb ilmselt öelda, et klassikalises mõttes ei pruugi hobiautod tähendada investeeringut, kuid antud juhul on tegemist selgelt vähemalt omahinnaga realiseeritava objektiga, seega saan teda siiski kulu asemel investeeringuna käsitleda. Aktsiainvesteeringud oleksid pidanud suuremad olema, kuid kahjuks osteti Eesti Telekom eestlaste käest ära ja selle asemele ma midagi asemele ei ostnud. Aktsiainvesteeringuid loodan mõnevõrra jätkata ka 2010. aastal.

Kinnisvarainvesteeringud oleksid veel 3% suuremad, kui näitaksin investeeringuna ka juba olemasolevasse kinnisvarasse tehtud arenduskulutusi. Aga veendunud konservatiivina ma ei tee seda, sest ei ole kindel, et seni tehtud kulud antud kinnisvara väärtust kuskilt otsast suurendanud on. Selles osas on 2010 plaan siiski vähemalt plaanina jõulisem. Samuti ei tohi lugeda investeeringute alla oma kodus pisut üle 10 000 kr eest tehtud väljaminekuid, kuigi nimetatud parendused ilmselt korteri väärtust tõstsid. Paraku ei käsitleta oma kodu investeeringuna.

Oleks huvitav vaadata, kuidas antud investeeringute turuväärtus jaguneb viie aasta pärast, kuid praegu on sellist jaotust veel oluliselt vara teha. Elame näeme.