Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: hobid

Mercedes-Benz R129 ehk SLMa ei tea, mis saab ja ma ei tea kuidas, aga ma tean, et seda autot on tarvis.

See on nagu filmis Inception ehk Algus, mille eest Leonardo DiCaprio järjekordselt Oscarit ei saanud, aga mis sellegipoolest oli väga hea.

Kui üks tuttav automüüja umbes kaks kuud tagasi sedasorti autot Hamburgis ulmeliselt odava hinnaga pakkus ja see tumesinise värvi tõttu ostmata jäi, oli idee istutatud ning sellest idanenud mõte on muutunud vist mu kõige raskekujulisemaks autoalaseks kiusatuseks üldse. Seda on nii hädasti tarvis, et iga vähegi korralikum müüdud eksemplar mobile.de portaalis teeb haiget ja olen korduvalt tabanud end odavaid Müncheni või Nürnbergi lennupileteid otsimast. Isegi W140 (vt mõni kiusatus eespool), mida mul ju ka endiselt ei ole, ei eruta enam niiväga, sest neid võib mõistliku hinnaga veel tulevikuski leida.

Ja samas on SL-i näol tegemist autoga, mida ei saa isegi hea õnne korral “paari tonni eest” osta ning mis muutus klassikuks juba samal ajal kui neid toodeti. Enamvähemgi talutavas korras ja mitte USA-st või Jaapanist imporditud auto eest tuleb täna enamasti minimaalselt 7 000 euri välja köhida ja see on meie kodumaal kahetsusväärselt suur summa.

Selline alles noore vanatehnika kohta võrdlemisi kallis hind koostöös tavapäraselt häguse finantsprognoosiga muudab väljavaated SL-i päriselt soetamiseks täiesti talumatult viletsaks ning samal ajal tekitab ängistavat jonni teadmine, et nad muutuvad lähiaastatel ainult kallimaks, nagu nii siinkirjutaja kui ka sõltumatu ajakirjandus juba mõne aasta eest prognoosis (vt näiteks http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=24 ja http://bit.ly/1GqcO6w).

Ise juba normaalses keskeakriisivanuses meesterahvas, aga ei omagi veel kabrioletti. Mage!

Ei tea, milliseid tablette seekord võtta. Tõesti ei tea.

Eile, pärast ligi kuu aega kestnud ootamist kätte saadud uus hobi-investeering, Mercedes-Benz 420 SE ehk pere värskeim, aga ka üks vanim liige ei valmistanud esmamuljete põhjal pettumust. Käivitub võtmest, käigukast töötab eeskujulikult, salong on vanust arvestades väga heas korras, kere sirge-sile ja kui mõningased värvitööd tehtud ning paar muud viga kõrvaldatud, võiks temast veel päris ilus auto tulla.

Kruvisin kohe numbrid ette ja tegin esimesed tiirud ka maanteel. On põhjust rahuloluks. Vana S-klass ehk konkreetsel juhul 5,02 meetrit pikk 4,2-liitrise V8 mootoriga kvaliteetauto sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on.

Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega ehk tänapäevamõistes E-klassi Mercedesed, millistega muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.

Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu hea sõbra, Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.

Eks nüüd tuleb teda siis ehitama hakata, kuid iga sellesse autosse targasti paigutatav kroon tõstab tema väärtust.

Ise olen rahul.

Kellegi väga hea MB 190E 2,3

Juhtunud on kummaline asi. Olin eelmise nädala reedel komandeeringus Prantsusmaal, kuhu pidin juba paari nädala eest minema, aga tuhapilve tõttu lähetus lükkus. Pärast meeldivat kohtumist kliendiga, kes oli meie tööga üllatavalt rahul, helistas Tartust vend, Tanel, kes teatas, et oli mu kutsika ehk 190E 2,3 auto pahaaimamatult maha müünud.

On minu arust tähelepanuväärne, et ostsin auto Saksamaalt, olles ise Hiinas ning müüsin auto Eestist, viibides ise Prantsusmaal. Reaalsuse tunnetus hakkab niimoodi kannatama.

Öeldakse küll, et kõige parem auto on müüdud auto, aga sedapuhku on lood teisiti. Rõõmu saadud rahast varjutab pisut odav hind, millega auto ära sai antud. Selles aga olin ise süüdi, sest ei teavitanud venda, et olin auto hinda müügikuulutuses vahepeal oluliselt tõstnud ja seega tema müüs ikka selle võrra odavamalt tasemelt.

Mõistagi ei olnud tegemist veatu autoga, kuid sellise värvivariandi ja varustuse kohta sai ostja konkreetse eksemplari täiesti ebaõiglaselt odavalt kätte. Kuid see selleks, tehing on tehtud ja kahetseda pole midagi.

Põhiline mure on ju tegelikult see, et selle kerega autot oleks garaaži hädasti tarvis, aga kust ma enam nii korraliku kutsika saan. Nende tavaline hind Saksamaal on veel oma 10 000 kr kallim ning seega ma ei kujuta ette, et sama soodsalt niisuguse variandi sedavõrd korralikuna leian. Kallimalt osta aga ei raatsi ka niiväga.

Hinnavahe Eestis ja Saksamaal on hetkel täielikult paigast ära ja siin maksavad need autod selgelt liiga vähe. Sakslased (ja teised seal elavad automüüjad) saavad sellest aru, mida meie veel ei näe – need autod saavad peagi üldse otsa ja siis ei ole huviliste jaoks enam tähtis isegi värv ega sisu.

Selle auto hind oleks paari aasta pärast olnud suure tõenäosusega ka Eestis müües praegusega võrreldes umbes 10 000 kr kallim, mis teinuks aastaseks investeeringu kasvuks Kalevipoja kombel lapiti lüües umbes 12,5% ja see ei olnuks minu hinnangul üldse väga halb. Praegu aga ei teeninud ma selle auto pealt sisuliselt mitte midagi, kui välja jätta umbes paar nädalat kestnud sõidurõõm ja visuaalne nauding.

Eks tuleb nüüd innukalt jälle otsingutesse süveneda, sest mingid muud investeeringud võivad küll olla tasuvamad, kuid eelistan oma raha suures osas siiski paigutada reaalsetesse asjadesse, millest ma midagi tean ja mis ajas odavamaks ei muutu.
 
Antud müük tõestab veelkord väidet, et autod, mis ei ole veel Youngtimer’i staatustki vanuse poolest välja teeninud, on teatud juhtudel ikkagi väärtuslik klassika ja neile leidub juba täna kindel ostjaskond. Seega vaatamata antud näite puhul isikliku rahalise võidu puudumisele leidis vähemalt minu ammu väljakäidud hüpotees selgelt kinnitust.

Eriti õnnelik väikeettevõtja

Ühel õhtul autoga sihitult ringi sõites ja oma mõtteid keerutades jõudsin taas järelduseni, milleni olen jõudnud ka varem, aga siis selle jälle ära unustanud. Ma saan aru, et rikkus ei ole eesmärk. Mulle meeldiks lihtsalt hästi elada. Milleks teenida miljardeid krussis närvidega või rügada varanduse nimel 16 h päevas, kui selle tõttu süda jukerdab ja lapselapsed, kellele kokku aetud varandus pärandada, nägemata jäävad? Mõttetu pingutus.

Ja ma ei loodagi, et hästi elamise nimel tööd tegema ei pea. Kindlasti peab, aga kas just sellisel moel nagu täna? Miks peaks keegi üldse pidevalt murelikult mõtlema tähtaegadele, antud lubadustele, telefonikonverentsidele või kliendikohtumistele? Kas oma elu ei ole võimalik tõesti nii korraldada, et tagada piisav sissetulek ilma sellise mõttetu jamata? Ideaalses ühiskonnas kindlasti oleks. Aga äkki ongi kogu viga vaid mõtlemises?

Kujutagem endale ette olukorda, kus minu töö ongi minu hobi – asi, millega ma pidevalt väga tegelda tahan ja jaksan. Sel juhul omandaksid tähtajad mitte närveerimise, vaid ootusärevuse varjundi. Näiteks on suur vahe, kas mul tuleb nädalaga komplekteerida vastvärvitud Volga või tuleb nädalaga lahendada mingi plastiktoote probleem. Ühel juhul pean oma lubadusest kinni kasvõi uneaja hinnaga ning see ei põhjusta stressi, teisel aga üritan sellega tegelda siis kui aega on ja nii väheseid ressursse kasutades kui võimalik, tundes ikkagi pidevalt kuklas ebameeldivat pinget.

Mida ma siis tegelikult teha tahaksin? Fakt on see, et pidev Volgade komplekteerimine muutuks juba õige ruttu tüütuks. Sama kindel fakt on ka see, et niisama kodus molutamine ja mandumine muutub samuti piinavalt üksluiseks ning lõpuks jääb ikkagi oht infarkti surra, sest muretsemine selle üle, mis kõik elus tegemata jääb, tekitab samuti stressi.

Tegelikult tekitavad enim negatiivset stressi keerulised asjad ja sõltumine teistest. Selle suure rahvusvahelise grupi, kus ma töötan, üks kunagine president ja CEO oli kindlal veendumusel, et tema tahaks tegelikult hoopis heeringapaati pidada. Oleks ainult tema ja heeringapaat – lihtne ja kõik sõltuks ainult iseendast ja võibolla ilmaoludest.

Umbes samasugused mõtted on kogunenud ühel või teisel eluetapil ilmselt meie kõigi juuste või kiilaneva peanaha alla. Selleks ei pea olema heeringapaat. Sobib ka miski muu, mis endale meeldib. Ilmselt on inimeste üldlevinud sarnast soovi ära tabanud isegi Hollywood’i filmitegijad, sest vaadake kui palju väikeste raamatupoodide, kohvikute, baaride ja lillepoodide omanikke romantilistes komöödiates esineb.

Ennastki näen ma tulevikus vaimusilmas tegutsemas kindlalt väike- või mikroettevõtluse vormis. Võin nõustuda väitega, et kui areng peatub, siis algab automaatselt tagasiminek, aga miks peab see tingimata tähendama ettevõtte kasvamist kui üht eesmärki? Võibolla peaks pigem arenema kvaliteet, toimuma kohandumine muutuvale keskkonnale ja turule, kuid ma ei taha näha ennast viiekümneaastaselt suure ettevõtte omaniku või juhina. Piisab sellest, kui minu ettevõtlus tagab mulle hea äraelamise ja ma saan oma aja sisustada sellega, mis mulle meeldib. See hoiab asjad ühest küljest endiselt lihtsa ja arusaadavana, kuid teisest küljest tagab ka üldse mitte vähem tähtsa aspekti – kohese ja kiire tagasiside oma tegevusele.

Väga raske on ehitada väikeettevõtet, mis tagab terve elu korraliku sissetuleku, kuid see peab olema võimalik. Kindlasti on väga raske tagada väikeettevõtte konkurentsivõimet suurte tegijatega, kelle investeerimis- ja kompetentsiarendusvõimalused on hoopis tugevamad, kuid otsides ja leides oma niši peab see olema teostatav. Kompetents mingis valdkonnas tuleb kergemini, kui oled selle valdkonna tõeline fänn ja tegeled asjaga hobina. Seda eelist ja tugevust ei maksa alahinnata.

Mulle, mu vennale ja ilmselt veel mõnele meie sõpradest meeldivad näiteks autod. Võime nendest rääkida ja filosofeerida, katsetada ja vaadata neid tunde, päevi ja isegi aastaid sellest iial tüdimust tundmata. Kui me vennaga uue autokaupluse kunagi lõpuks valmis ehitame, võin ma mugavast elust vabalt loobuda ning isegi palju väiksema sissetuleku juures elada selliselt, et see elu mu hingele ka midagi pakub. Ma tean ja annan endale aru, et on palju autodega tegelevaid inimesi ja ettevõtteid, keda see valdkond ja eluviis köidab ning kes millegi muuga tegelda ei oska või taha ja ma tean ka, kui kohutav on sealjuures automüüja kuvand. Samas häbematult vähesed automüügiga seotud inimestest peavad autodest päriselt lugu ning huvituvad enimlevinud automarkide ja mudelite kõigist tehnilistest üksikasjadest, eelistest ja puudustest. Ja kui paljud selle eluala inimesed tegelikult suhtuvad  müügiautosse üldse kui oma isiklikku? Ilmselt mitte paljud.

Ma ei tahagi “oma asja tehes” rikkaks saada – piisab mõistlikust elustandardist, mis võimaldab mul käia sarnaselt riides, ehitada sarnaselt maja ning liikuda sarnase autoga nagu kõik teised vähegi mõtlevad inimesed. Aga ma saan juurde võimaluse päevad läbi tegelda asjadega, mis mulle vähem või rohkem meeldivad.

Äkki ongi sellises suhtumises teatud konkurentsieelis ja võti hästi elamiseks?

Need, kellele tõeliselt meeldivad mutrid, kruvid ja poldid (tean Norramaal ühte sellist meest nimega Torp), oskavad oma klientidele alati parima tehnilise lahenduse välja pakkuda ja nende ideaalne väikeettevõte tegeleb kinnitusvahendite tootmise või müügiga. Need, kellele meeldivad lasteriided (tean vähemalt ühte sellist inimest), teavad täpselt, mis on lapse jaoks mugav, ilus, turvaline ja hea ning nad oskavad õmmelda või müüa kõige paremaid lasteriideid. Kõik need inimesed on mingis valdkonnas eksperdid ja teavad “oma asjast” rohkem kui miljoneid turundusele ja töötajate koolitusele kulutavad kontsernid.

Hästi elamine ei tähenda ainult kalleid ülikondi ja autojuhiga varustatud S-klassi Mercedeseid. Hästi elamine tähendab emotsiooni, mis meid läbi iga päeva saadab. Mul on väga raske uskuda, et maailm on tänaseks nii hukas, et väikeettevõtlus hinge sees ei hoia ja iseenda jaoks hästi elamist ei võimalda.

Miks siis mitte sellega tegelda?

Poleks arvanud, et see hetk nii ruttu kätte tuleb, kus saan ka öelda, et mind on omaenda füüsiline vorm huvitama hakanud. Sestap otsustasime abikaasaga nädalavahetusel seada sammud tenniseklubisse. Igasugu jõusaalid mulle ei niiväga ei meeldi, küll aga sobivad hästi kõik tegevused, kus saab arvutada punkte, ennast liigutada ja teisega mingil teemal dialoogi pidada.

Kunagi aastaid tagasi, ülikooli ajal sai squashi mängitud. See oli ka tore. Sedapuhku aga otsustasime tennise kasuks. Ei saa öelda, et mulle lapsepõlves ei oleks sulgpall kiviga raskuse andmiseks täiendatuna meeldinud ja tennis on sisuliselt ju ka reketiga pallile pihta saamise üritus. Seega igati loogiliseks jätkuks. Minu üllatuseks ei olnud see tennisemängimine ka üle mõistuse kallis võrreldes igasugu spordiklubitasudega. Muidugi eriti hea kulude mõttes tuleb see, kui vastaspool on teisest “leibkonnast”, sest siis jaguneb väljakutasu kahe vahel. Kuid aegajalt kannatab ka ühe pere liikmetel seda mängu harrastada, et veri jälle soontes korralikult käima saada.

Naisterahva vastu tennist mängida on minu puhul igati OK, sest vähegi tugevama vastase korral sureks ma ilmselt väljakule ära ja see oleks minu viimane sportimine. Võin jumala kindlalt öelda, et meil oli väga lõbus. Jalad on täna mõnusalt valusad ning kogu see veedetud aeg ei muutunud põrmugi tüütuks. Kusjuures, minu suureks rõõmuks läksime oma esimesele tennisetreeningule ka nagu stiilipeole, sest väga lahe on minna päikeselise ilmaga puhta kupeemercedesega tenniseklubi ette, võtta elegantse liigutusega pagasiruumist joogipudel ja varustus ning heatujuliselt sportima siirduda. Selline tunne on, nagu oleks 20 aastat vanast 300 CE-24 reklaamprospektist välja astunud.

Varsti peaks veel selle laulusalmi esimene pool ka kätte jõudma, siis võiks päris rahule jääda:

Ei pea sa muret tundma igast pennist
Su kohta öeldakse, et oskad elada
Et olla vormis mängid teisipäeval tennist
La-la-la-la-la-la-la-lalla-lalla-laa