Vana Volvo

Vana Volvo

Nüüd, kus minu silmad on täna Göteboris Volvo arenduskeskuses kunagi tulevikus, alles aastate pärast turule tulevat uut Volvo veoauto kabiini koodnimega Viola näinud, jääb taas väsitava, aga väga huvitava päeva lõpuks hinge kripeldama närviline küsimus: “Milleks see kõik?”

Ma saan aru, et uusi tooteid tuleb pidevalt välja töötada, sest aeg läheb edasi ja tehnoloogiad muutuvad ning sellega muutub mood, klientide ootused ergonoomikale, disainile, vastupidavusele ja kõigele muule olulisele. Kuid ma ei suuda mõista, mille jaoks tehakse uuele tootele uued ka sellised komponendid, mida kohe üldse ei oleks vaja muuta. Milleks teha näiteks veoautole uus pidurivedeliku mahuti, mida on näha ainult väga harva teeninduses, kui sama suur ja peaaegu sama kujuga mahuti on eelmisel veoautol kapoti alt vabalt võtta? Milleks teha uusi klambreid kohtadesse, kus vanad on laitmatult töötanud aastakümneid? Ma ei saa aru.

Kas tõesti teeme seda kõike lihtsalt selleks, et klient, kes toote ostab, oleks tõesti igat detaili vaadates veendunud, et see on uus toode? Sageli tähendavad need uuendused uusi riske, uusi asju mis saavad valesti minna. Kas risk on seda visuaalset “uus olemist” väärt, kuigi funktsioon on täpselt sama? Nii uskumatu kui see ka ei tundu – paistab, et jah. Isegi vaatamata asjaolule, et nende tuhandete uute detailide valmistamiseks kulutatakse tavakodanikule kujutlematul hulgal ressursse ja mitte ainult rahalises mõttes, vaid ka loodusvarasid, energiat ja muud sellist, mida saaks palju targemini kasutada.

Inimene ihkab uusi asju isegi seal, kus midagi ei muutu ja neid uusi asju peab tema saama – ükskõik mis hinnaga. Hämmastav.