Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: internet

Umbes nädala eest helistas minu taskutelefonile keegi meeldiva häälega naisterahvas Elionist ja teatas, et meie korterelamusse on Elion vedanud fiiberoptilise kaabli ning tundis huvi, kas sooviksin selle tohutukiire interneti eeliseid kasutada. Muidugi tahaksin, oli minu esimene reaktsioon.

Pakkumine tundus soodne, sest alla 200 kr kuus saaks aasta lõpuni kasutada 100 megabitti sekundis allalaadimiskiirusega internetti ja muid ületamatuid hüvesid, sh televisioonikanalite suuremat hulka.

Kõne tuli õigel ajal, sest olin juba ka ise mõtteid mõlgutanud, et peaks oma koduse internet+telefon+TV komplekti mingi odavama variandi vastu vahetama. Seni kasutasin Starmani 299 kr kuus maksvat Mini Kolmiklahendust pluss Elioni tavatelefoni (sest polnud viitsinud selle lepingut ringi teha) ja kogu krempel kokku maksis igakuiselt pisut üle 400 krooni.

Telefoni ma peaaegu ei kasuta ja televiisori vaatamise eest ei maksaks hea meelega üldse midagi. Seega tundus 400 krooni senise 1,5 megabitti sekundis allalaadimiskiirusega interneti eest kuidagi palju. Seega nõustusin pakkumisega, kuigi sain kohe pettumuseks teada, et järgmisest aastast tuleks mul tasuda hoopis 462 kr kuus, sest pakuti välja, et kui ma ei soovi kiire internetiga paketti, võin valida ka Stardipaketi, milles on digi TV, 1 mb/s internet ja tavatelefon, mis maksaks 259 kr kuus. Tundus mõistlik mõte, sest see oleks vähem igakuist püsikulu kui Starmani Mini kolmiklahenduse puhul.

Samas kerkisid lähemalt juurdlema asumisel kohe probleemid:
1. Selleks, et uus tehnoloogia minu korterisse pääseks, tuleb vedada uued kaablid. Uued kaablid tähendavad poole korteri jagu põrandaliistude eemaldamist jms ebameeldivaid tegevusi pluss tõenäoliselt täiendavat tasu, kuna tasuta pakutav 15 m kaablipikkusest tuleb selgelt puudu. Seega tuleb selle eest lisaks ebamugavustele ka raha välja käia. Väga ebaerutav.
2. Digitelevisioonile üleminekul on minu kiviajatehnoloogia puhul paratamatu, et tuleb asuda kasutama mitut pulti, sest vaevalt ma suudan tänapäevasele digiboksile selgeks teha, kuidas mu päevinäinud televiisoreid sisse ja välja lülitada.
3. Mul on kodus 2 televiisorit. Üks on kusagil ka varasemalt mainitud 80-te lõpu kuldaväärt värviteleviisor Sadko ja teine on kuskil 1995 aastal ostetud väike stereodisainiga Korea televiisor magamistoas. Ilmselt on võimalik nende taha siiski ka digitelevisioon ühendada (esimesel juhul läbi 1991. aastal Kanadast ostetud VHS videomaki). Ega ma selle ühendamise koha pealt kindel ei ole, aga selles olen ma päris kindel, et soovides teist vaatamiskohta lisaks, tuleb Elionile tasuda Stardipaketi puhul täiendavalt 35 krooni kuus ning osta teine digiboks hinnaga 1500 krooni. Sellisel juhul on minu igakuised kulutused 259 + 35 + digiboksi amortisatsioon (näiteks 3 a peale), mis teeb kokku 336 krooni.

Eeltoodud 336 krooni on natuke rohkem kui maksan täna Starmanile vana Mini kolmiklahenduse eest.

Samas minu “eelised” ümberlülitumisel oleksid:
– 0,5 mbit/s aeglasem internet;
– vähem telekanaleid kui täna (mingi umbes 65 asemel 40);
– mitu televiisoripulti;
– kõik see juhtmetega mängimine.

Nagu näha, on need siiski pigem puudused. Aga sel juhul, milleks see kõik?

Sestap helistasin täna hoopis Starmani ja uurisin, et mida nemad mulle pakuvad, et saaksin sama raha eest rohkem või väiksema raha eest sama palju.

Selgub, et digi TV-st ei ole muudatuste puhul pääsu. Seega kaks telekapulti, tere tulemast minugi lauale. Et ma ei ole tõesti mingi telekasõber ja tavatelefoni kasutab abikaasa eranditult oma emale helistamiseks ning seda juhtub kaks korda kuus, sobiks mulle nende poolt pakutav 4 mbit/s internet + 40 kanaliga TV pakett + tavatelefoni kuutasuta pakett.

See teeks minu püsikuludeks 309 + 29 (sest tavatelefonil on ikkagi kõnede miinimumtasu:P) = 338 kr kuus.

Mulle tundub see mõistlik, sest saan üle kahe korra kiirema interneti ja kaablid võivad samad jääda. Teise vaatamiskoha eest ei pea sedapuhku samuti midagi juurde maksma, sest teise televiisori saab sama kaabli otsa jätta analoog TV-na ning selles on ikkagi samad 40 telekanalit.

Igakuine sääst seega tänase rumala situatsiooniga võrreldes saab olema tühised 61 krooni, aga aasta peale on seegi 732 krooni, mida pole põhjust vedelema jätta.

Eelised eelpool arvestatud Elioni Stardipaketiga võrreldes, kuigi hind on sama:
– 4 x kiirem internet;
– Cartoon Network telekanalite hulgas.
– Ei mingit möllamist kaablitega.
– Üks telekas jääb ikkagi ainult ühe puldiga opereeritavaks, juhhei.

Nagu näha, siis lõplikult otsustas kõik siiski see, et Elioni kolmiklahenduse Stardipaketis, milles on 40 telekanalit, ei ole Cartoon Network’i, millest jookseb populaarne multifilm “Ben 10”, mida mu laps (nagu tuhanded teisedki Eesti lapsed) iga päev vaatab, aga Starmanil on.

Vot sulle fiiberoptilist.

Täna peale lõunat Postimeest sirvides, tuli mulle mõte, et miks ma pean nägema kõiki minu isikuomadustega mittesobivaid uudiseid. Samas kuidas meediafirma peaks teadma, millised uudised on minu isikutüübile vastavad?

Praegu kasutatavatest tavakategooriatest ei piisa, sest mind huvitavad ju väga paljude erinevate valdkondade uudised, mille hulka kuuluvad poliitika-, teadus-, tehnika- ja kultuuriuudised, aga mõnikord ka meelelahutusuudised. Samas mind ei huvita üldse vägivaldsed uudised ja mind huvitavad tõsised uudised natuke vähem kui meelelahutuslikud uudised. Ühtlasi sooviksin ma oma lapsele näiteks Postimees.ee lehte ette võttes avalehele saada ennekõige mitteerootilisi uudiseid. Loodan, et mõistate.

Kirvega kaheks ühtegi nendest kategooriatest ma jagada ei tahaks, sest mõni uudis võib olla “kergelt” meelelahutuslik ja “peaaegu” rahumeelne. Elu ei ole mustvalge.
Seega ma leian, et igat meediakajastust peaks saama hinnata sellise ruumilise kuubiku alusel, kus telgedel on skaalad ja uudis positsioneerub ühe punktina ruumis:

Selline uudiste positsioneerimine võimaldaks mul tarbijana konfigureerida näiteks kuskilt Postimees.ee setingute lehelt, millised uudised mind rohkem huvitavad ning selle alusel mulle väga dünaamiliselt õigeid uudiseid õige paigutusega ette sööta. Elaksin omas maailmas ja teine inimene näeks uudisteportaali hoopis teistsugusena kui mina. Ühtlasi ei sõltuks minu uudisteleht kõigi minuga mittesarnaste tarbijate klikkide lugemisest. Oleks see vast lahe!

Äkki peaks ise sellise uudisteportaali tegema?

Minu esimesed päevad Hiinas on juba näidanud selle suurriigi erakordselt ahistavat olemust. Siin on vabamajandustsoon ja Hong Kong on kiviviskekaugusel. Inimesed näivad vabad, majandus kasvab, lapsed sõidavad karusselliga ja kõik justkui toimib. Aga me ei näe sügavamale ja me ei tea, millise õnnega on koos just need mõnituhat last, kes saavad siin piirkonnas karussellil sõita, sest inimeste tegelikku olukorda varjatakse välismaailma eest ikkagi täpselt sama kiivalt nagu Nõukogude Liidus. 

Propagandaveskid jahvatavad suure hooga ja kuigi naiivsema turisti petab ära ja vabalt võib tekkida tunne, et tegemist on vaba riigiga, kus elab vaba rahvas, suudab iga natukenegi mõtlev inimene märgata, kui võimukeskne ja vabadust piirav see ühiskond tegelikult on ja kui lihtsatest või iseenesest mõistetavatest asjadest siin suurt rõõmu tuntakse.

Kuid üldise jutu vahele ka pisut praktilisi näiteid demokraatiast. Kõik, kes on kuulnud legende interneti tsenseeritusest võivad kergendatult hingata – need legendid on täiega tõde. “Nad” suudavad siin kuidagi väga operatiivselt ja dünaamiliselt internetti reguleerida.

Näiteks ei tööta siin Youtube, Twitter ega Facebook. Väga piiratult siiski töötab Google ja Orkut töötab vist siiani. Kõik, mis tsenseeritud ehk blokeeritud lehe asemel brauserile ilmub, on rida: “Internet Explorer cannot display the webpage”. Justnagu mu võrguühendus lõigataks vahepeal läbi. Ühendus on samas kaabliga ja täiesti paralleelselt katsetades kõik teised lehed täpselt samal ajal toimivad.

Aga mis siis ikkagi Google’iga lahti on? Näiteks sisestades Google pildiotsingusse väljendi “rich” (nagu rikas, eksole) ja vaadates pilte, mis õnnestub leida, näeme sellist tulemust:

Tõesti, umbes pooli pilte ei suudeta kuvada. Umbes pooltele nendest lehtedest ei ole üldse võimalik liikuda. Otsisõnad on samuti väga erinevad. Naljaviluks vaatasin, kuidas siinsele võimule erinev sisu meeldida võiks. Sisestades otsingusse Eesti supermodelli “Carmen Kass”, on piltide arv, mida näidatakse sama väike kui rikkuse jahtimisel. Bännitud on moeajakirjad ja muu selline, mis võiks inimesi pahale teele viia.

Paljude lehtede puhul neile navigeerides avaneb leht brauseris juba peaaegu ära ja juba on näha disain, osa sisust ja mõned pildid, kui lõpuks ikkagi samasugune võrguprobleemide kiri ette visatakse. Kusjuures on tähelepanuväärne, et siis saab “Back” nuppu klõpsates uuesti sama lehe laadima panna ja ikkagi visatakse sind mingil hetkel sellele võrguprobleemide teate lehele. Tõeline meistrite töö.

Aga kõige lahedam on see, kui kirjutada lihtsalt Google otsingusõnaks “Freedom“.

Siis lõpetab Google täielikult töötamise ning teatab nagu ikka, et lehte ei õnnestu leida. Katsetasin seda palju kordi ja tulemus ei sõltu isegi sellest, kas aadressireal on google.no või goole.ee või google.com. Google lihtsalt kaob ära ja taastub alles mõne aja pärast.

Loogiline ju. Miks peaks keegi vabal maal ometi vabadust internetist otsima?