Minu esimesed päevad Hiinas on juba näidanud selle suurriigi erakordselt ahistavat olemust. Siin on vabamajandustsoon ja Hong Kong on kiviviskekaugusel. Inimesed näivad vabad, majandus kasvab, lapsed sõidavad karusselliga ja kõik justkui toimib. Aga me ei näe sügavamale ja me ei tea, millise õnnega on koos just need mõnituhat last, kes saavad siin piirkonnas karussellil sõita, sest inimeste tegelikku olukorda varjatakse välismaailma eest ikkagi täpselt sama kiivalt nagu Nõukogude Liidus. 

Propagandaveskid jahvatavad suure hooga ja kuigi naiivsema turisti petab ära ja vabalt võib tekkida tunne, et tegemist on vaba riigiga, kus elab vaba rahvas, suudab iga natukenegi mõtlev inimene märgata, kui võimukeskne ja vabadust piirav see ühiskond tegelikult on ja kui lihtsatest või iseenesest mõistetavatest asjadest siin suurt rõõmu tuntakse.

Kuid üldise jutu vahele ka pisut praktilisi näiteid demokraatiast. Kõik, kes on kuulnud legende interneti tsenseeritusest võivad kergendatult hingata – need legendid on täiega tõde. “Nad” suudavad siin kuidagi väga operatiivselt ja dünaamiliselt internetti reguleerida.

Näiteks ei tööta siin Youtube, Twitter ega Facebook. Väga piiratult siiski töötab Google ja Orkut töötab vist siiani. Kõik, mis tsenseeritud ehk blokeeritud lehe asemel brauserile ilmub, on rida: “Internet Explorer cannot display the webpage”. Justnagu mu võrguühendus lõigataks vahepeal läbi. Ühendus on samas kaabliga ja täiesti paralleelselt katsetades kõik teised lehed täpselt samal ajal toimivad.

Aga mis siis ikkagi Google’iga lahti on? Näiteks sisestades Google pildiotsingusse väljendi “rich” (nagu rikas, eksole) ja vaadates pilte, mis õnnestub leida, näeme sellist tulemust:

Tõesti, umbes pooli pilte ei suudeta kuvada. Umbes pooltele nendest lehtedest ei ole üldse võimalik liikuda. Otsisõnad on samuti väga erinevad. Naljaviluks vaatasin, kuidas siinsele võimule erinev sisu meeldida võiks. Sisestades otsingusse Eesti supermodelli “Carmen Kass”, on piltide arv, mida näidatakse sama väike kui rikkuse jahtimisel. Bännitud on moeajakirjad ja muu selline, mis võiks inimesi pahale teele viia.

Paljude lehtede puhul neile navigeerides avaneb leht brauseris juba peaaegu ära ja juba on näha disain, osa sisust ja mõned pildid, kui lõpuks ikkagi samasugune võrguprobleemide kiri ette visatakse. Kusjuures on tähelepanuväärne, et siis saab “Back” nuppu klõpsates uuesti sama lehe laadima panna ja ikkagi visatakse sind mingil hetkel sellele võrguprobleemide teate lehele. Tõeline meistrite töö.

Aga kõige lahedam on see, kui kirjutada lihtsalt Google otsingusõnaks “Freedom“.

Siis lõpetab Google täielikult töötamise ning teatab nagu ikka, et lehte ei õnnestu leida. Katsetasin seda palju kordi ja tulemus ei sõltu isegi sellest, kas aadressireal on google.no või goole.ee või google.com. Google lihtsalt kaob ära ja taastub alles mõne aja pärast.

Loogiline ju. Miks peaks keegi vabal maal ometi vabadust internetist otsima?