Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: investeeringud

Möödunud 2 nädalat on minu aktsiaportfelli jaoks olnud ilmselt läbi aegade ühed põnevamad üldse.

Nädalal 10 nägin kiviviskekaarena alla suunduvat trendi ning portfell lõpetas nädala korralikus 3,73% miinuses. Kuna Olympic Entertainment’i aktsiapakk võtab mu portfellis jätkuvalt enim ruumi, mõjutas tema 6,83% hinnalangus antud nädalal portfelli päris korralikult.

Nädala 10 reedel tuli Jaapani maavärin, tsunami ja selle tagajärjel tuumakriis. Tuumaelektrijaamade kriis sai tõelise hoo sisse nädalavahetuse jooksul ning nädala 11 teisipäevaks olid aktsiad tänu paanikahoole tõsises vabalanguses. Ühe päevaga hävis minu portfelli väärtusest 5,9%.

Kuid nagu oma teisipäevase postituse kirjutamisel ennustasin, oli tegemist hetkelise paanikaga ning juba nädala 11 kolmapäevast väga tubli algas taastumine. Ja kuigi teisipäeva õhtul tundus see võimalus uskumatu, suutis lõppkokkuvõttes mu portfell nädala 11 lõpetada isegi 1,45% plussis.

Vahelduseks võib mainida, et minust edukamalt kulges möödunud nädal mu poja aktsiaportfelli jaoks, sest tema investeeringute väärtus kasvas tervelt 5,11%. Varasemalt kuulus sellesse portfelli ainult Olympic Entertainment grupi aktsiaid, kuid eelmisel nädalal täienes seegi portfell ja nüüd leiab sealt tasakaalustamiseks ka austatud jäätisetootja, Premia Foods’i. Aktsiad jagunevad tema portfellis hetkel lais laastus 50/50 kahe ettevõtte vahel ja riskide vähendamiseks peaks millalgi portfelli taas täiendama, kuid eks iga asi tulgu omal ajal.

Paistab, et tänaseks on Jaapani negatiivsed mõjud pigem olematuks kahanenud ja praegu tasub ehk nägu hoida taas rohkem Liibüa murelike arengute poole, sest lääneriikide sõjalised rünnakud on juba leidnud Liibüa naabrite, aga ka Venemaa ja Hiina poolt negatiivset vastukaja ning see võib lähiajal rahvusvahelisi suhteid oluliselt pingestada. Ei saa öelda, et elaksime päris igaval ajal.

Siiski loodan alanud nädalaks mõningast stabiilsust võrreldes eelnenuga ja näeksin meeleldi, et mu portfell lõpetab nädala umbes samal tasemel, kus ta on täna.

Möödunud 2 nädalat ei kulgenud minu aktsiaportfelli jaoks kuidagi erinevalt võrreldes globaalsete aktsiaturgude arengusuundadega. Liibüa probleemid ja naftahinna tõus on investorid murelikuks teinud ning sellest tulenevalt püstitas kullahind uusi rekordeid. Lähis-idast tavaliselt kiireid lahendusi pole tulnud ja seega on perspektiivid maailmamajanduse jaoks kahtlemata hägused ning pinge ja mure kasvamas.

Nädalal 8 langes minu aktsiaportfelli väärtus 3,22% ja õigustatult panustas sellesse enim varasemalt hämmastavat tõusu näidanud Baltika aktsiahind, mis kukkus tervelt 7,27%. Ainus aktsia, mis oma väärtust säilitada suutis, oli Tallinna Kaubamaja, mis kuhugi poole ei liikunud. Kaheksas nädal oli eriti murelik seoses Liibüa ja naftahinna arengutega, seega on negatiivsus igati mõistetav.

Nädalal 9 salenes mu portfell veel 1,02%. Tuleb tõdeda, et läinud nädala suurim üllatus oli jälle Baltika, mis erinevalt kõigi teiste minu portfellis esindatud Tallinna börsiettevõtete aktsiahindadest ainsana 4,48% kasvas. Ju siis investorid leidsid, et aktsia müüdi varem liiga odavaks – uskumatu. Enim langes Olympic Entertainment’i aktsiahind (-3,48%). Samas tuleb antud nädalat iseloomustades tõdeda, et kui nädala esimeses pooles läks graafik võrdlemisi sirgjooneliselt mäest alla, siis kahel viimasel päeval oli märgata kosumist. Seda isegi vaatamata tõigale, et üheksandal nädalal avaldatud ettevõtete majandustulemused jäid pigem investorite ootustele alla.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et väga punaseks on läinud olemine. Ootaks leevendust, kuid hirm ütleb, et seda ei pruugi lähiajal tulla ning sellele lisavad kinnitust uudised, mille kohaselt ettevaatlikumad on asunud fonde likvideerima. Ärev värk, aga põnev on ka – elu on seiklus.

Eelmisel neljapäeval tuli tahtmine 1990-te alguses nähtud kraabitava lotopileti reklaamis esinenud Guido Kanguri kombel tänaval õhku hüpata ja karjuda “SADA TUHAT!!!”. Sest siis see lõpuks juhtus – minu aktsiaportfelli väärtus saavutas 100 000 krooni taseme. Üldse mitte euro, vaid krooni, aga kahe aasta ja ühe kuu jooksul investeerides selline tase saavutada on minu jaoks ka väga hea (lausa uskumatu) tulemus.

Nädala 7 reedeks oli minu portfell kasvanud kokku 99,44% ja seega on investeeringute kahekordistamise eesmärk juba kiviviske kaugusel. Seitsmes nädal ise oli ka ilus – portfelli kasv 3,32%, millest enim kosus taaskord Baltika (+9,47%), kuid ka Olympic‘i aktsiahind liikus kenasti ülespoole (+4,27%). Ainsaks langejaks osutus Ekspress Grupi aktsia (-1,04%).

Tegelikult ma ei suuda uskuda, et Baltika aktsiahinna selline järjest kestev tõus on loogiline. Seda enam, et jälgitavates foorumites ei suudeta mõista sedagi, miks ta üldse tõusma pidi, sest midagi imetabaselt positiivset pole vahepeal arvatavasti juhtunud. Seega ootan oma portfellile alanud nädalalt kerget salenemiskuuri. Kuid eks turg on alati targem ja saame näha, kuhu tuuled pöörduvad.

Enne sellest rääkimist, miks ma ei pea pensionifondi II sammast investeeringuks, tuleb mul vastata küsimusele, miks ma sellist jama üldse kirjutan, sest peaaegu kõik eraisikute finantsplaneerimisega tegelevad inimesed peavad mind sellise vaate eest tõenäoliselt automaatselt lollakaks ning neil võib vabalt õigus olla.
 
Tõestamaks endale, et ma ei ole hulluks läinud, pean ma endalt küsima: “Miks ma keeldun suhtumast teise pensionisambasse kui investeeringusse vaid arvan täiesti kindlalt, et see on suures osas kaotatud raha?”
 
Kuna tegemist on tundliku teemaga, palun nõrganärvilistel ja sotsiaaltöötajatel mitte edasi lugeda. Samuti ei maksa edasi lugeda neil, kes selle artikli peale koheselt teise samba kogumisest loobuvad ja millessegi muusse ka ei investeeri.

Pensionile peab mõtlema!

Olgu see selgelt välja öeldud, et ei tekiks illusiooni, et ma kavatsen kindlalt enne pensioni parematele jahimaadele suunduda. Pensioniiga ja elustandard sel perioodil on väga olulised. Ka minu jaoks.

Mulle väga meeldis eelmise nädala teisipäeval (08.02.2011) mingist ajalehest loetud artikkel hr Janek Mäggilt, kes samuti rääkis pensionile ja elu lõpule mõtlemisest, kuid ei maininud terves artiklis kordagi pensionifonde ning rääkis pigem mammona korjamisest. Ma ei tea muidugi hr. Mäggi vaateid, kuid usun isiklikult siiralt igasuguses muus vormis pensioni kindlustamisse rohkem kui nn pensionifondidesse. Kuid nagu on öelnud Eino Baskin, vaadakem probleemi lähemalt, niiöelda laiemas perspektiivis.

Miks II sammas on minu arust kaotatud raha?

Põhjus selleks on väga lihtne. Ma usaldan teise samba korral oma elu kellegi teise kätesse ja mul puudub oma vara üle tegelik kontroll.

Muidugi ma saan ju valida, kes mu pensionifondi haldab ja sellest sõltub fondi tootlus (et kas ei ole üldse või natuke ikka on ka). Aga ükskõik kui ilusti ma ei paluks ja ükskõik kui hiilgav teenimisvõimalus mul selle raha jaoks oleks, ei saa ma seda raha kasutada, kui mul seda vaja on. Ja see ei ole minu arust investeering vaid raha ära andmine. Mul ju sisuliselt puudub see raha edaspidi ning ma näen ette, et täit kasumit ei saa sellest iialgi.

Antud investeeringu jälgimisel ei ole tegelikult õige vaadata, kui suureks su pensionifond on kasvanud ja näha selles kasumit. Selle investeeringu tootlus kuni pensionieani on -100% ja tekib siis korraga, üleöö. Kogu see kasvu jälgimine vahepeal on käsitletav infona, mitte enamat, sest seda raha pole sul olemas ja seda ei saa kasutada. Teise samba puhul on täiesti kindel, et kui ma peaksin enne pensioniiga haigestuma ja näiteks ravimite jaoks väga raha vajama, ei saa ma erinevalt ükskõik millisest teisest investeeringust (sh kinnisvara) oma raha kätte. See ei ole OK. See ei olegi tegelikult investeering vaid õnnemäng.

No muidugi te ütlete nüüd, et ma saan selle väga suure tõenäosusega osade kaupa tagasi kunagi ja siis juba mõnusalt kogunenud kasvuprotsentidega tänu riigipoolsetele maksetele.

Aga millise tegeliku tootlusega ma seda raha veel kunagi näen? Kuidas ma saan kogu oma kasumi välja võtta, kui ma ei tea, kui vanaks ma kavatsen elada?

Seega on pensionifondi tootlus suures osas ja väga suure tõenäosusega minu jaoks sisuliselt kaotatud ja ainus rõõmustav tõsiasi on see, et sellest suurema osa saavad loodetavasti minu pärijad. Kui neil on piisavalt oidu, maksavad nad sellelt summalt tulumaksu ära ja võtavad ta välja ning kasutavad targasti.

Miks ma siis ikkagi II sammast kogun?

Ma rõhutan, et teise samba pensionifond on ka minul kogunemas ja ma pooldan seda rahapaigutust tänu riigipoolsetele maksetele. Kuid ma ei pea seda investeeringuks, millel peaks olema tootlus, vaid mingiks igaks juhuks olemasolevaks abinõuks (nagu päästeparv laevadel), millega on mõistlik leppida, sest elus võib ka väga halvasti minna ja siis võib lõpuks seda sammast hädasti tarvis minna.

Kindlasti aga ei ole see minu ainukene viis oma tulevikku kindlustada ja nagu hr Mäggi oma artiklis soovitas, kogun hoolega mammonat ning usun, et see tagab mulle või minu abikaasale parema vanaduspõlve ja minu lastele rikkama tuleviku.

Imelikul kombel möödusid kaks nädalat mu aktsiainvesteeringute jaoks suhteliselt stabiilselt tõusujoones ja justnimelt kummaliseks teeb selle tõik, et kõige stabiilsemalt ja enam kasvas Baltika aktsiahind.

Nädalal 5 kasvas mu portfelli väärtus 1,85% ning Baltika aktsia selles tublid 3,31%. Suurimaks langejaks sel nädalal oli Arco Vara aktsia (-1,69%).

Nädalal 6 kasvas portfell taas mõõdukad 1,71% ja jällegi kallines enim selles just Baltika – koguni 5,6% võrra. Suurimaks langejaks kuuendal nädalal osutus Tallinna Vesi -1,65%-ga. Ühtlasi jõudis portfell nädala kokkuvõttes uuele rekordtasemele, ületades soetushinda 93,03%.

Vahelduseks on selline stabiilne tõus väga meeldiv, kuid nii nagu igale langusele peab järgnema tõus, nii järgneb ka igale tõusule usutavasti langus. Loodan, et mitte siiski suurem kui protsent kuni paar eeloleva nädala jooksul.

Möödunud kaks nädalat on minu aktsiaportfelli jaoks olnud mõõduka langemise aeg. Nädal 3 algas muidu päris stabiilselt ilusas joones, aga neljapäeval kadus jõud ja nädala kokkuvõttes kaotas portfell vaatamata reedel toimunud taastumisele väärtust 1,49%. Suurimaks langejaks selles oli Baltika aktsia (-2,83%). Sel perioodil jäi plusspoolele Arco Vara ja Tallinna Vee aktsiahinnad (vastavalt +1,93% ja +0,8%).

Vaikne soigumine jätkus nädalal 4, kui mu investeeringute väärtus Tallina börsi aktsiatesse langes veel 0,39%. See on sisuliselt paigalseis ja mingit kindlat arengut ei oskagi välja tuua. Enim tõusis nädalal 4 minu portfellis 0,87%-ga Arco Vara aktsiahind ja enim langes 1,71%-ga Tallinna Vesi. On segane ja ebakindel aeg.

Meedia räägib Egiptusest, aga ma ei oleks kindel, et see ainus põhjus börsi tagasihoidlike arengute taga on. Siit-sealt on kuulda, et aktsionäride ootused ettevõtete tulemuste paranemisele on olnud mõnevõrra kõrgemad ja vaatamata üldiselt tugevatele viimastele kvartalitele ei tähenda see automaatselt aastat kokkuvõttes viimasel ajal ülesköetud ootuste täitumist.

Tulevikku ma ei ennusta, aga minus endas on börside arengu ja majanduse suhtes tekkinud viimasel ajal rahutu ebakindlus. Jälgime hoolega, mis edasi saab.

Alanud aasta teine nädal oli Tallinna börsil erinevalt esimesest küllaltki rahulik. Portfell lõpetas nädala 0,83% madalamal ning suurimateks langejateks selles olid Arco Vara (-3,81%), Baltika (-3,29%) ja Tallink (-1,82%).

Siiski leidus ka tõusjaid. Tallinna Vee aktsiahind kallines nädalaga 3,07%. Väga tagasihoidlikult lõpetas plusspoolel ka Olympic (+0,37%).

Ma ei tea, mis edasi saab, aga arvan, et ka alanud nädal ei paku erilisi Ameerika mägesid ning oleks tore, kui portfell vähemalt protsendi jagu kosuda jõuaks.

Tallinna börsil algas uus aasta väga kõva pauguga. Esimese nädala jooksul kasvas mu aktsiaportfell 10,57% ja sellist rallit võis näha viimati ehk 2010. aasta alguses.

Aktsiaid, mis mu portfellis nädalaga üle 10% kallinesid, oli tervelt neli – Ekspress Grupp (+14,59%), Baltika (+12,12%), Tallink (+11,14%) ja Tallinna Vesi (+10,65%). Langejaid mõistagi ei leidunud.

Millegipärast ma ei usu, et me sellise vaardiga ülespoole edasi kihutame. Seega alanud nädalast väga palju ei oota ja kui see ka paari protsendiga miinuses lõpeb, on ikkagi hästi. Jätkuvalt ma ei saa aru, kas Baltikal läheb paremini või mis toimub. Ise loodaks küll, kuigi kusagil ajusoppides on jätkuvalt kartus, et varsti saame näha harjumuspäraselt negatiivseid uudiseid.

Eelmisel korral aastakokkuvõtet tehes avaldasin lootust, et ehk jõuavad ka kuuekohalised numbrid millalgi portfelliväärtuses kätte, kuid unustasin tõiga, et euro tulek tegi selle lootuse naeruväärseks. Lubasin endale siiski, et jälgin oma portfelli nii kaua paralleelselt ka kroonides, kuni 100 000 täis saab ning alles siis loobun sellest. On teine ju ikkagi ilus verstapost hoolimata sellest, et vääringu poolest minevikku vaatav.

Tere ja head uut aastat kõigile!

Nüüd on 2010 igaveseks läbi ja aeg eelmise aasta aktsiaportfelli arengud kokku võtta.

Esmalt siis viimasest nädalast, mis ei tulnudki minu kartuste kohaselt miinusmärgiga. Portfell kasvas nädalal 52 kenad 1,2% ning enim kosusid selles Ekspress Grupi (+4,66%) ja Olympic Entertainmenti (+3,2%) aktsiahind.

Oli ka langejaid. Näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia väärtus kahanes nädalal 52 koguni 2,66%.

Kuid mis siin pikalt heietada, võtame aasta kokku.

Terve 2010 aasta jooksul saavutatud portfellikasv (sh muidugi hiljem soetatud aktsiad alates soetushetkest) oli 68,27%.

Aasta lõpuks oli minu aktsiaportfell oma soetushinnast 73,19% kõrgemal ja see ei ole kohe üldse paha protsent pisut vähem kui kaheaastase rahapaigutuse kohta. Kuna ma konkreetseid eesmärke ega prognoose lõppenud aastaks ei teinud, siis kahjuks ei ole mida võrrelda, aga üldjoontes võib öelda, et kasv oli kindlasti suurem kui ma loota julgesin.

Aasta algus oli tormiline. Kaks kiiret rallit jaanuaris ja veebruaris viisid portfelli järsult uuele tasemele. Eks aasta jooksul oli ka halvemaid aegu, kus usk paremasse tulevikku juba kõikuma kippus, kuid suve teises pooles läks asi jälle paremaks. 

Minu aktsiainvesteeringute väärtuse arengust aasta jooksul annab ülevaate see graafik:

 

Aktsiaportfelli areng 2010

Aktsiaportfelli areng 2010

Tänaseks on minu portfellis võrreldes soetushinnaga kahekordistunud Olympic’i ja Tallink’i aktsiate väärtus ja vahepeal ei ole ükski ettevõte veel pankrotti jõudnud minna, kuigi seda jõuab veel alati.

Lõplik aktsiate jaotus portfellis kujunes järgmise graafiku järgi:

 

Aktsiate trendid portfellis 2010

Aktsiate trendid portfellis 2010

 

Aktsiaportfelli jagunemine 2010. aasta lõpus

Aktsiaportfelli jagunemine 2010. aasta lõpus

Kahjuks ei saavutanud minu aktsiainvesteeringute maht 2010. aasta jooksul veel kuuekohaliste numbrite taset. Siit ka lootused alanud 2011. aastaks ning prognoosin, et kui kolmandat maailmasõda ja mingit tohutut katastroofi ei tule, siis jätkab mu portfell mõistlikku kosumist, kasvab alanud aasta jooksul vähemalt 15% ja saavutab seega lõpuks ikkagi kuuekohalise kuju.

Majandus on keeruline ja oskab alati üllatada. See tähendab, et meist tegelikult ei tea keegi täpselt mis saab, aga kui eesmärgid on fikseeritud, saab pärast vähemalt võrrelda, kas oletasin õigesti või mitte.

Võib olla üsna kindel, et sellise tootlusega aastat lähikümnendil ei kordu, kuid loodan siiralt, et vähemalt mõne aja peab vana majandusmudel veel vastu ja investeeringud jätkavad loogilist kasvamist. Seni on tore olnud.

Nädal 50

Pühad on lõppemas ja viimane aeg on teha ülevaade sellest, kuidas on läinud minu aktsiaportfellil viimase kahe nädala jooksul, kui kohe-kohe on 2010 aasta lõppemas ja uus, Eesti jaoks esimene euro-aasta uksele koputamas.

Nädal 50 oli mõnevõrra üllatav. Mitte pelgalt selles mõttes, et mu portfell kenad 2,1% kasvas, vaid pigem seetõttu, et enim kasvas sel nädalal minu portfellis Baltika aktsiahind – tervelt 9%. Millest see tuleb, jääb minu jaoks täielikult saladuseks. Ainsaks langejaks nädalal 50 oli mu aktsiate hulgas Olympic (-0,99%).

Seega igati kordaläinud nädal ja selleks, et mitte vaadata kogu aeg samal tasemel kulgevat igavat joont, viisin oma aktsiaportfelli väärtusekasvugraafiku algtaseme nullist erinevaks. On mäed ja nõlvad ägedamad.

Nädal 51

Nädalalt 51 ei osanud ma selle tulemuse pealt midagi oodata. Eeldatavasti pidi mu arvates Baltika tagasi tõmbuma, aga päriselt seda ei juhtunud ning pigem vedasid portfelli maa poole Ekspress Grupp (-5,19%) ja Arco Vara (-3,87%). Siiski, nende aktsiate osakaal portfellis on jätkuvalt päris väike ja pealegi leidus ka tõusjaid.

Näiteks alustas 51. nädalal tähelendu Tallink, mille aktsiahind kasvas 6,16%. Ka Olympic‘i aktsiahinnakasv 2,42% kangutas tasakaalu positiivses suunas ning seetõttu lõppes nädal 51 taas kenad 1,88% plussis.

Tulevik

Mida ootan viimaselt nädalalt? Mitte midagi erilist. Tegelikult paljud üldse puhkavad. Kuid usun, et selle aasta suuremad tõusud on tehtud ja loodan, et portfell enam palju ei lange, sest on jõudnud hetkel oma uuele rekordtasemele – 71% üle soetushinna.

Võtame rahulikult ja vaatame, mis edasi saab.