Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: Kiusatused

Ei saa öelda, et kevad meis veidraid tundeid ei tekitaks.

Mõned nädalavahetused tagasi sai õlleklaasi taga jälle arutatud selle üle kuidas autotööstus on muutumas ja mida head on meist aastakümnetega mööda läinud. Kõneaineks tuli ka avalikkusele 1991. aastal näidatud W140 kerega Mercedes, mis oma mõõtmete tõttu on ehk tituleeritav minu suurimaks vanatehnikaalaseks kiusatuseks läbi aegade.

Selle 90-te alguse suursedaani väljatöötamist alustati juba aastal 1981 ning lisaks niigi keerulisele ülesandele muutus olukord 1986. aastal BMW poolt esitletud uue 7-seeria autost tuleneva konkurentsi tõttu eriti teravaks. Inseneride eesmärgiks seati kõiki teisi luksusautode tootjaid uue S-klassiga mäekõrguselt ületada. Kõrged eesmärgid tagavad tavaliselt väga head tulemused, kuid võivad vinti üle keerates osutuda ohtlikuks ning võimalik, et W140-ga see teatud mõttes juhtuski.

Kriitikute hinnangul tuli auto ebaproportsionaalselt suur, janune ja oma aja kohta ennekõike elektroonika ja mugavusvarustuse poolest väga keeruline, mis omakorda toob kaasa varasematest mudelitest sagedasemad, aga ka kallimad rikked. Samuti protestisid W140-kerega võimsaima mudeli vastu agaralt Greenpeace’i aktivistid.

Ometi on see auto juba tänaseks legendaarne ning seetõttu kindel kandidaat kalliks klassikuks muutumisele. Ei ole ilmselt juhuslik, et autot kasutasid praktiliselt kõik riigipead alates Lennart Meri’st lõpetades Rooma Paavstiga.

W140 on ka esimene ametliku mudelitähisega Mercedese S-klass. Tõsi, selline markeeringumuudatus tehti alles aastal 1993 paralleelselt teiste mudelitega. See maailma esimene ametlik S-klass on auto, mida on vahest enim Mercedese mudelitest internetis lahatud ja mille ajalugu on väga hästi lahti kirjutatud näiteks sellisel saksakeelsel lehel: http://www.mb-w140.de/

Et teema on paeluv ja samas eestikeelsena väga vähest kajastust leidnud, otsustasin osalt oma saksakeeleoskuse parendamiseks võtta kätte ning suure osa mudeli väljatöötamise ja arengu ajaloost ära tõlkida ning teema sobivuse tõttu panin nädalavahetusel selle lõpuks tundidepikkuseks tööks ja hirmpikaks kujunenud illustreeritud teksti kirja siin:

http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=26

Kuid miks see auto ikkagi just nüüd kiusatuseks on muutunud, kus seda veel eriti keegi vanatehnikana hinnata ei oska?

Põhjus taas proosaline. Need autod ei lähe enam odavamaks. Jah, veel mõned aastad ei lähe nad ka kallimaks, ent preaegu on veel võimalik hea õnne korral mõistliku hinna juures isegi valida, kas soovid R6, V8 või V12 mootoriga autot ning ilmetu musta naha asemel võib leida veel ka heleda salongiga isendeid ning läbisõidule ei pea veel läbi sõrmede vaatama. Mõne aasta pärast on selliste tingimuste seadmine juba palju raskem ja korraliku auto eest tuleb paratamatult hakata maksma üha korralikumat hinda.

Õnneks on raha suhtes nagu alati väljavaated segased ning seetõttu las ta praegu jääb:

MB 190E

MB 190E

Vastik kevad möllab jälle südames ja kus kiusatus lõpeb, seal teine algab. Juba nädal aega olen iga päev mitu korda jooksutanud mobile.de portaalis otsingut sellisele autole nagu Mercedes-Benz 190E, mis kandis keremudelinumbrit W201 ja milline mul eelmisel aastal isegi korraks olemas oli. Sisemine vajadus selle auto järele on läinud nii tugevaks, et hakkab kainet mõtlemist segama ja seega olen iseenda huvides sunnitud sellegi kiusatuse siin blogis ära tooma.

W201 kerega MB 190E toodi turule 1982. aastal ning esmakordselt Daimler-Benz’i ajaloos oli uue Mercedese näol tegemist kompakt-klassi autoga. Varem ei olnud Mercedes nii väikeste mõõtmetega autosid tootnud ja sellest tulenes tohutu tähelepanu uue mudeliklassi väljatöötamisele, mis omakorda tähendas üüratuid arenduskulusid. Mitmed uudsed tehnilised lahendused, mis selle mudeli puhul kasutusele võeti, kanti hiljem üle ka tulevastele suurematele mudelitele ja võib olla päris kindel, et tegemist oli taaskord autotööstuse hilisemas mõistes tähelepanuväärselt ülearendatud sõidukiga.

Kiusatusele lisab veelgi emotsionaalset kaalu tõik, et tegemist on mudeliga, mis oli tänaseks üle kümne aasta tagasi siinkirjutaja esimeseks Mercedeseks.

Ja kuigi ma saan täielikult aru, et mul ei ole ruumi ega vajadust veel ühe auto jaoks, närib see asi ometi hinge ning kuklas kummitab kahtlus, et varsti võib nende valik odava hinnaga olla juba päris kesine. Praegu on nende autode hinnad nii madalad, et tõenäoliselt saaks selle ka oluliselt kahjusid kannatamata kohe maha müüa ning just seetõttu võiks olla käesolev hetk viimane aeg selle mudeli osas rongile hüpata. Kuid mõistan ka ise siinkohal seda kirja pannes, et see ei saa olla argumet auto ostmisel.

Et saada selgelt aru oma soovide jaburusest, on mõistlik reastada kulud, mis sellise asja ostuga koheselt kaasneksid:

– Auto soetusmaksumus (ostuhind + transport + esmane korda tegemine),
– Kindlustus vastavalt sõidetavatele perioodidele,
– Regulaarsed pesemis- ja puhastamiskulud,
– Teatud hoolduskulud (ka väikese tarbimise juures tuleb aegajalt midagi hooldada),
– Hoidmiskulud (eriti talvel on see oluline summa igas kuus).

Päris palju asju, millele mu pere-eelarve kuidagi positiivselt reageerida ei oskaks. Graafik muutuks negatiivsemaks ja elu läheks raskemaks. Seda ei oleks kohe üldse tarvis arvestades, et hinnatõusud Eestis ei ole kaugeltki lõppenud ja seetõttu muutub pere-eelarve pidevalt nagunii. Lisaks on meie pere naispoolele ka juba pikemat aega autot tarvis, mida oleks võimalik aastaringselt tarbida ja see tähendaks samal aastal mitme auto ostmist korraga, mis lööks mõneks ajaks eelarve ikka erakordselt kummuli.

Pealegi, auto ei ole raamat, mille saaks talve saabudes riiulisse ära panna ja kevadel jälle välja võtta. Eriti just sel põhjusel, et mul puudub reaalselt võimalus ilma rendikulusid suurendamata veel ühte autot ladustada, jääb sel aastal see mudel siiski soetamata. Täiesti kindel on siiski see, et varem või hiljem tuleb mul sellele kiusatusele järele anda, kuid parem oleks seda teha praeguses seisus palju hiljem – võibolla mõne aasta pärast. Eks elu näitab ja milleski ei saa kunagi lõpuni kindel olla.

Mercedes-Benz 190E

Mercedes-Benz 190E

Üks hingemattev kiusatus, mis mind juba mitu aastat vaevab, on kodukinoprojektor. Vaatan kodus telekat imeharva ja peamiselt panen lustikummuti elutoas käima konkreetsete saadete või filmide nägemiseks. Seega on pikemat aega minu ajusoppides käärinud mõte, et kui mu 80-te lõpust pärit värviteleviisor “Sadko” lõpuks katki läheb, siis ostan endale elutuppa teleka asemel hoopis projektori ja lahendan selle kuidagi nii ilusti ja mugavalt, nagu olekski tegu televiisoriga.

Samal ajal olen kindel, et maailmas on ka targemaid kulutusi. Näiteks võiksin seda raha kasutada köögi remondiks või muuks elus tõeliselt vajalikuks. Siiski, kui minu seni ennast igikestvana tõestanud telekas vähemalt sel kümnendil otsad annab, võiks kodus mingi pildikuvamisvahend peale arvutimonitori siiski olla. Mulle meeldib häid filme vaadata, aga kuna täna pean seda tegema kas arvutist või VHS abil vanast heast telepurgist, siis on see viimasel ajal praktiliselt võimatuks muutunud, mistõttu filmide lummav maailm jääb minust üha kaugemale. LCD- või plasmateleviisor on aga kuidagi liiga “tavaline” ja seega oleks projektor heaks alternatiiviks.

Seni on minu jaoks pidevalt ületamatuks takistuseks jäänud tõik, et ma ei tea midagi projektoritest ja ei tunne kedagi, kes mulle mõistlikku varianti soovitaks. Varasematel aastatel on väidetud, et kodukinoprojektorite hinnad algavad 20 000 kroonist ja sellist hinda ma mingil juhul temast maksta ei kavatse. Maksimum, mis minu käpakesed rahakotist õngitsema nõustuvad, oleks võibolla tiba üle 10 000 krooni, kuid selle peale kipuvad tavaliselt Eesti rikastele orienteeritud müüjate suust naerupahvakud kostuma. Mõttetu meelelahutuse eest aga ei ole isegi see summa üldse väike ning isegi sellise kiusatuse omamise pärast tunnen pidevalt süümekaid.

Täna omal käel Amazon’ist säärast tehnikat vaadates näen, et selle eest võiks siiski juba midagi saada. Kuid projektor on selline asi, mida internetist tellida on kuidagi imelik. Pealegi ei pruugi vastav müüja üldse Eestisse oma kaupa saata. Samuti ma ei kujuta ette, kuidas käiks sellisel juhul garantiijuhtumite käsitlemine jms vajalik. Seega eelistaksin osta sellist artiklit konkreetselt füüsilisest poest siinsamas Eestis.

Kui keegi teab kedagi, kes oskaks objektiivselt soovitada koduseks kasutamiseks projektorit, siis võiks siinsamas kommentaarides mulle soovitusi jagada, sest millalgi ma selle ostu teha kindlasti kavatsen, kuigi kiiret pole juba aastaid.

… siis ei olegi tarvis midagi kinkida!!!

Tulge lihtsalt läbi, ajame juttu ja joome õlut, siidrit, veini või viina, kuidas kellegi eelistused parasjagu dikteerivad.

Ma ei vaata kunagi kingitud hobuse suhu ja kingituste puudumine ei ole ka kunagi mingi probleem, sest tähtsad ei ole kingitused ja asjad üldse, vaid inimesed meie ümber, kellest igaüks on päriselt ka hindamatu. Kingituse asemel on päris äge hoopis lilli saada näiteks. Selline vana kool.

Aga kui on mingi põletav soov ikkagi mingi kingitus minule teha, siis ma ei tahaks olla ebaviisakas, kuid minu nägemuses on üsna mõttetu tüüpiline salatsemine selle ümber, mida sünnipäeva- või muul puhul kingituseks oodatakse, sest kingitustesoovide teadmine tähendab, et kaupmehi ei pea topelt nuumama. Selles mõttes, et esmalt ostab muidu kinkija oma äranägemise järgi midagi ja siis kunagi ostab kingi saaja endale ise midagi sellist, mille osas ta ka kiusatust tunneb. Parem juba kaks ühes, sest see aitab lõppkokkuvõttes säästa.

Kordan veel. Ärge kinkige mulle midagi. Tulge lihtsalt külla või helistage. Mul on selle üle ka väga väga hea meel, sest inimesi, kellega ma aktiivselt suhtlen, on üsna vähe minu enda passiivsuse tõttu.

Kuid kui eelnenud lõigud ikka ei veennud kingimõtetest loobuma, siis siin on mõned asjademaailma pahelised kiusatused, mida ma ei pea omama:

1. Kuigi mul DVD mängijat ei ole ja telekat vaatan päris harva, olen ma filmisõber ikkagi ja elutoas on koha sisse võtnud kodukinoprojektor. On teatud klassikat, mida ma hea meelega omaksin lihtsalt omamiseks, ja mõnikord harva on hää vanu asju vaadata. Näiteks oleks riiulil täiendavalt teretulnud sellised filmid:
– Dirty Dancing,
– The Phantom of the Opera (2004),
– Star Wars (3 + 3 filmi),
– Back to the Future (triloogia).

2. Mulle meeldivad teatud kindlad automudelid ja ma tahaksin endale näiteks selliste autode kogumiseks mõeldud mudeleid, aga nad peavad olema musta värvi, sest värvilisi ma endale ei ostaks ja vitriini ei paneks:
– Mercedes-Benz W124 sedaan või kabrio, sest kupee ja universaal on mul juba olemas (1985-1993);
– Mercedes-Benz W126 (1985-1991) (no kui sellise musta ja kvaliteetse leiate, võiksin ta kohe isegi osta endale kuni 70 euro eest).
– Mercedes-Benz S-klass (W221, 2006-tänapäev);
– Mercedes-Benz W201 (1982-1993);
– Mercedes-Benz W123 (1976-1985) (see võib olla ka tumehall isegi, sest mul kunagi päriselt oli ka selline tumehall auto);
– Mercedes-Benz R129 (1989-2001);
– Mercedes-Benz W210 (1995-2002);
– Mercedes-Benz W211 (2002-2009);
– Mercedes-Benz W212 (2009-tänapäev);

20091127_Mudel3_tn
20091127_Mudel5_tn

3. Kui ma raatsiksin, siis ostaksin endale e-Bay.de vahendusel alati erinevaid Mercedese vanu originaalprospekte.

4. Mercedese originaalvõtmehoidja, mis on sisuliselt ainult MB märk paari rõnga või ketijupi küljes.

5. Mercedese dokumendikaaned või rahakott, sest vanad on päris kulunud.

See nimekiri siin hakkab tulevikus võibolla täienema ka praktilisema kraamiga, kuid lahedad kiusatused on nad kahtlemata kõik.
Volga tulesid, tagapaneeli helkureid ja kroomdetaile võtan ka alati vastu. Aga kes ei võtaks.